Animalparade Hippopotams dream of space (Noise Reactor)

TRHHH-HHH-TRHHH-TRHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHHHH-TRHHHHTRHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHHHHHHHTRHHH-HHH-TRHHH-TRHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHHHH-TRHHHHTRHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHTRRHHHHHHTRHHH-HHH-TRHHH-TRHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHHHH-TRHHHHTRHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHHHHHHHTRHHH-HHH-TRHHH-TRHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHHHH-TRHHHHTRHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHRHRHHHHHHHHTRHHH-HHH-TRHHHTRHHHTRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHHHH-TRHHHHTRHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHHHHHHHTRHHH-HHH-TRHHH-TRHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHPRHHPPPPHHHHPHHHHHHTRHHHHHHHHHHHHHHHTSHHHHHHHHHHHHHHHHTSHHHHHHHHHHHHHHHHHTSHHHHHHHHHHHHTRRRRRRHHHTRHHHHHHH.

Umbes niimoodi võiks märkide keeles välja näha Venemaalt Belgorod`ist pärit artisti Animalparade`i helimuster. Alul tähtede järgnevus muutub pikapeale tapeediks. Konkreetsel juhul (müra)tapeet ei ole sõimusõna. Selles on palju varjundeid. Valge ning pruun müra muudetakse taustaks, mis vaheldub pahinate ning metalltorukõlalise õõnsa ulgumisega. Saund jääb vahetevahel looper`isse kinni, luues mittetantsitavat tantsumuusikat (meenutab midagi, mis on tantsitav). Õieti see võib ka tantsitav olla, aga ei näe koodi selle lahtimõtestamiseks. Kood peitub loomulikult (ähmases) korrelatsioonis helide ning subjekti vahel. Tõsi, albumi lõpus (Ctrl+C Me) on siiski drum`n`bass-rütme kuulda. Albumil kõlavad erinevatest filmidest pärit sämplid. Esmakordselt elus kuulen noise-beatbox´i. Samuti saab Giuseppe Verdi omad vitsad. Kuid see muudab albumi veelgi brutaalsemaks. Heli kui informatsiooni, selle hulga liikumine läbi kitsa, selleks mitte ettenähtud kaabli. Helide ahmimine, muljumine, kokkupigistamine ning tõkestamine. Auditiivne buliimia ning oksendamine. Deformatsioon ning üldine dislokatsioon (struktuur on ju seotud konkreetse locus`ga) muutuvad desinformatsiooniks. Eri kanalitest pärit üksteisele vastukäivad informatsiooniühikud loovad müra. Eelpoolmainitut konkreetset informatsiooni - mida on niigi vähe - jagatakse suure intensiivsuse või üldisesse tervikusse ladestamise suunitlusega. Tõsi, ka see monoliit osutub instrumentaalseks - sissejuhatus albumi lõpuosa segmenteeritud pahaloomulisusele.

Kuivõrd see album on natuke liiga pikk ning selle kui terviku piirid on etteantud, siis mõned punktipügalad tuleb (karistuseks) maha võtta. Teisalt igal juhul etem müramuusika, kui enamus tänapäeva mürajaid suudab. Elitaarne? Ja-jah, samamoodi eksklusiivne nagu ameeriklaste analoog Kanin Krusete.

Kuula albumit siit

8.8

[Artistid] Vierivä Viiksiportieeri

Vierivä Viiksiportieeri
Myspace

[Vana ning oluline] Death and Vanilla Death and Vanilla (Bandcamp)

Kui ma tahaksin või oskaksin popmuusikat teha, siis kõlada nagu Malmö punt Death And Vanilla oleks ahvatlev mõte. Isegi väga. Nad on kahtlemata lahedad - deklareerivad albumi reliisidaatumina 2021. aasta jaanuari (õige on aasta 2008) ning eeskujudena toovad välja kõikvõimaliku avangardmuusika ja (innovatiiv)pop`i panteoni - Alice Coltrane, Broadcast, The Zombies, Stereolab, Siouxsie & The Banshees, Ennio Morricone, Henry Mancini, Current 93, Krzysztof Komeda, The United States Of America, Charles Mingus, David Axelrod, The Beach Boys, Motown, Roy Budd, The Velvet Underground, The Shangri-Las, Hungry Hippos, Roman Polanski, Piero Piccioni, Sun Ra, Love, Piero Umiliani, Nino Rota, Nico, Sunn O))), The Mamas & The Papas, BBC Radiophonic Workshop, The Ronettes, Can, Eggstone, Tim Buckley. Jajah, tänapäeva (totaalsed) inimtüpaažid - selleks, et üle ajahorisontide kiigata, tuleb teada tuleviku märke. Seesugust krautrock`ist, elektroonikast, 60ndate tüdrukutepopist ning üleüldse mahukat viitesüsteemi kasutavaid bände on varasematest aegadest ikka ette tulnud. Stereolab, Pram, Broadcast, Flunk. Ometi - kui te olete väsinud näituseks Stereolab`i viimase otsa (või üleüldse) loomingust, siis vahelduseks kuulake rootslasi. Nende vokaalliinid ei kulu ega tekita kuulajas tüdimust, helikihid on kenasti üksteisest eristatavad; kuigi meloodiajoontes ei ole teab mis keerulisust, kriibitakse nendega ajusoppi sügavad täkked. Vektoriaalsus ja dünaamika. Kosmosepopparid. 2021. aasta ei olegi utoopia, ei näigi ülepakutuna - näis, kas 11 aasta pärast näiteks kuulub seesugune muusika autofirmade poolt pakutava varustuse hulka? Kes ütleb, et autod veel maanteedel vuravad? Kas muusika saab olla suurem kui elu? Tuleviku muusika. Seda see ongi. Mina igatahes olen sellesse ansamblisse armunud. Jäägitult.

Kuula albumit siit

[Artistid] Uberlulu

Uberlulu
Uberlulu

[Vana ning oluline] Velvet Davenport Happy Ending (Velvet Davenport)

Pöördume tagasi aastasse 2009. Mul on hea meel, et Neon Indian`i “Psychic Chasms” EP pälvis suurt tähelepanu. Headus ning tähelepanu said adekvaatselt seatud proportsiooni. Teisalt, headus ning tähelepanu reeglina ei saavutagi tasakaalustatud suhet. Sageli on nii, et kui kuuled mõnd teist vapustavat artisti, mõtled, et mis kuradi pärast üks saavutab edu ning teine mitte. Aasta 2009 ning teiste all mõtlen Tan Dollar`i,Dizzy Jaguars!`i, Sore Eros`i ning Eureka Brown`i albumeid. Ning loomulikult Velvet Davenport`i albumit “Happy Ending”.

VD tõmbab lahti 60ndate folk-underground`i ning psühhedeelse muusika kaardi, võimendades nonde stiilide/liikumiste marginaalseid tahke. The Incredible String Quartet ning rollingute “Their Stanic Majestic Request”. Minneapolis`e kuuik tulistab julgelt, häbenemata ning stiilselt. See on paras ime, kuidas üks nullindate bänd oskab produtseerida niivõrd kauge- ja kauniminevikulist kõla. Selle eest tulebki enamus punkte ära anda. Ka piltidel näevad need tegelased välja nagu tänapäeva äraeksinud hipid. Tõepoolest, kaasajas püsib see punt marginaalsete tahkude suurendamise kaudu. Näituseks You Are The Fool, mis läbi filtrite võimendatuna kõlab nagu kõhurääkija manifestatsioon, Thanks Robbie`i veider fragmenteeritus või siis Outside Man`i sissejuhatav tehno/big-beat-rütmistik. 20 lugu 34 minuti sees ei ole ka kõige ordinaarsem albumikontseptsioon. Hoolimata minevikku jõllitamisest kõlab see album (retro)futuristlikult ka 17. jaanuaril 2010.

Kuula albumit siit

Alexander Kibanov/HZ Two sides of life (Justnotnormal)

“Two sides of life” on venelaste kahasse tehtud album. Aleksandr Kibanov`i diskograafiat ning muusikalist aktiviteeti uurides näib, et ta on kogu oma (noore) elu ainult muusikale pühendanud. Lõputu nimekiri soolo- ja split-reliisidest, koostööprojektidest (sh Aleksei Borissov`i ning Kenji Siratori`ga) ning kogumikest. Lisaks veel veab ta 4 plaadifirmat. Stilistiliselt ulatub mehe muusika eksperimentaalsest ämbiendist ja psühh(dada)pungist kuni harsh noise`i ning spoken word`ini. Julia Timofejeva aka HZ on ka tuntud kui Âûïü ning N|B|K.

Mõlemad osapooled pakuvad eriilmelist, samas teineteist täiendavat helikeelt. Aleksandr Kibanov eksperimenteerib valdavalt hillitsetud elektroonilise helikeelega, pakkudes tagurpidi kukerpallitavaid helisid, kellamängulikku rütmitiksumisi ning vaikseks keeratud abrassiivseid bassiseinu. Lugu Cycle of night kaugeneb eelnenud träkkidest, esindades atmosfäärilist ning tsillivat hoiakut - happeliste sündisaundidega murendatud psytronica/psychill/psybient. Lugu The end algab akustiliste keelpillide jõuliste näpetega, millega õige pea liitub kilav elektroonika, ning digitaalne mürakollaps lehvitab hüvastijätuks. See muusika meenutab mulle oma kõlalt osaliselt ühte 7-8 aasta eest kuuldud kogumikku, kus akadeemilise haridusega heliloojad lõid digitaalelektroonilisi taieseid, mida oli pelutav kuulata. Õnneks AK oskab helikeele steriliseerumist, toda vaimusilmas kangastuvat luitumist osavalt vältida-peita.

Julia Timofejeva helikeel on märksa lopsakam ning massiivsem. Loodushelidega vürtsitatud drone-pulseerimisele lisandub veel paar kihti, fraktaalid segunevad ning helisein valjeneb sugestiivseks ämbientmüraks (I`ll never make up). Seejärel kihid settivad, heli selgineb, ning muutub peaasjalikult ruumiliseks eksperimendiks - eepiliseks avardumiseks, rohesiniste horisontide poole liikumiseks. Subtle soundfields või dreamscape - nagu seesugust muusikat tavatsetakse sildistada (Anomaly). Loos Transparent World elimineeritakse emotiivne tahk, heli minimeeritakse. Kas õhk, mis teoreetiliselt ei kaotaks oma energiat, mis liiguks lõpmatult läbi metalltorude, kiiskaks samamoodi metalselt? Objekt laiuvas üksinduses. Timofejeva jätkab muljetavaldavalt - eelmise loo lõpp areneb minimalistlikuks ämbientoopuseks. Tegelikult tundub “ämbient” sõimusõnana seesuguse muusika kirjeldamiseks. David Toop ning Brian Eno näivad teisest maailmast pärinevat. See on pigem kirurgiline helikollaaž - kihtide liitmine kinnisideelise täpsuse ning pühendumusega. Helimaastik avardub, tuksleb ning põleb. Selles on nii Pan America`t meenutavat linnulennuvaatelist monumentumit kui ka Caustic Reverie`le omast düstoopset (sise)ruumiängi. Põlemine muutub kurjaendeliseks lõpuloos Puddle mind, mis võiks vabalt mõne ilmaruumilise, Alien-tüüpi ulmeõuduka helindiks olla.
Venelanna lood moodustavad vaieldamatult ühe parima (eksperimentaal)ämbiendi taiese, mida mul on au olnud kuulata. Albumi esimese osa eest 8.8, teise eest 10.0. Seega...

Kuula albumit siit

9.4

[Artistid] entertainment for the braindead

entertainment for the braindead
aaahh records
Aerotone
Myspace
Lastfm