Narcoleptica The Modular Explanation (Sonic Reverie)

//Narkolepsia – med tukkumistõbi, haiguslik unisus, aeg-ajalt tekkiv vastupandamatu unevajadus, mis võib inimest tabada igas asendis ja tegevuses; hoog kestab kuni kümmekond minutit//.

“The Modular Explanation” on hispaanlanna Beatriz Vaca aka Narcoleptica järg tema kolm aastat varem ilmunud samanimelisele debüütalbumile. Samas on see ikkagi debüütalbum – plaadifirma Sonic Reverie Records`i esimene pääsuke. Kas te teate, mis on muusikakriitikute suurim butafooria? Aimasite õigesti – jutud teise albumi kompleksist. Sedasorti argumentatsiooni kasutamine peegeldab pigem muusikakriitikute komplekse seesugustest ad hoc-skeemidest ülesaamisel. Ka Eestis on seesuguseid kriitikuid. Tõsi, muusikakriitika ei kuulu ka f-teaduste (reaalteaduste) sekka. Raske on uskuda, et muusikud sellest end mõjutada lasevad (võib-olla tõesti mõni õrnahingeline langeb sellesse kunstlikult tekitatud lõksu). Praktika on näidanud, et maailmas on tuhandeid silmapaistvaid sofomoorseid albumeid ning samapalju tuhmumisi. Minu lemmikute – Suede`i, Happy Mondays`i, The Smiths`i, My Bloody Valentine`i, Slowdive`i, CAN`i järjekorras teised stuudioalbumid olid meistriteosed. Popmuusika verstapostid. Ja missugune peaks (teine) album olema, et me saaksime seda läbikukkunuks nimetada? Kas Stone Roses`i “Second Coming” oli ikka läbikukkumine? Album, millel bänd julges otsida ning sai ka oma ülesandega päris kenasti hakkama. Tänapäeva kontekstist vaadatuna oli libastumine pigem nende esimene, paipoisilik ning üheülbaline album. Tõele au andes arvasin ka kümme aastat tagasi samamoodi.

Beatriz Vaca on uuel albumil oma signatuurset atmosfäärilist saundskeipi märksa kvaliteetsemaks lihvinud. Tõepoolest, esimene album kõlas suht demolikult ning ebaprofessionaalselt. Samas stilistiliselt on endiselt kõik vanaviisi – ethereal music, guitar ambient/atmosfääriline shoegaze, darkwave`ilik varjude ning kummituste esilemanamine, (rütmi)masinlikud biitkarkassid. Saund ärkab, virgub ning paisub. Madridlanna vokaal, kuigi ähmaseks moonutatud, peegeldab kohati eelpoolmainitud žanrite põhituumale tavapäratuid finesse, st vanamuusikale iseloomulikku laulmismaneeri. Sugulushinged – Love Whirling Somewhere, Love Spiral Downwards, Autumn`s Grey Solace. Kuigi see album ei uinuta mind ega lase “eemale” tüürida, on sellel piisavalt korralikke ning nauditavaid pidepunkte. Aga noid tagurpidi kriipivaid kitarre või(nu)ks küll veidi mõtestatumalt rakendada.

Kuula albumit siit

8.4

Les Dix-Huit Secondes - Les Cahiers Des Improvisations - Premier Volume (Les Dix-Huit Secondes)

Selle Antonin Artaud`i avaldamata jäänud stsenaariumi järgi nime saanud projekti taga on sitsiillased (Carlo) Barbagallo ning Lucia Urgese. Mõned iseloomustused peategelaste kohta - Barbagallo on andekas eksperimentaalrokkar, kes on tasapisi maailmas kuulsust võitmas. Ta on muuhulgas jõudnud kitarrikeelde arranžeerida minimalismi isa Erik Satie tuntud teosed “Gymnopédies” ning “Gnossiennes” (“Barbagallo Plays Satie” 2009, Barbie Noja), liikunud psühh-folgi ja alternatiivkantri tolmu üleskeerutavatel radadel ("Grey/Lady", 2007, Barbie Noja), katsetanud värskelt õhkava alternatiivpopiga, mille mõjud pärinevad 60ndate-70ndate aastate psühhedeeliast ning päikesepopist ("Floppy Disk", 2009, Barbagallo) ning ka avangardistliku indie`ga ("Ego-God", 2007, Barbie Noja). Teisalt on ta ka osaline olnud paljudes kõrvalprojektides (Albanopower; Tempestine; Suzanne`Silver; La Petroliera) Seda meest võib suundumustelt, andekuselt ning produktiivsuselt vabalt võrrelda John McEntire`i ning Jim O`Rourke`iga. Euroopast? Võimalik, et Bert Vanden Berghe ning Erkki Hõbe. Sürakuusalane on väidetavalt ainult 24-aastane... . Teine pool, kaunis daam Lucia Urgese, oli osaline vähetuntud projektis Smoke On Tv.

Et siis Les Dix-Huit Secondes. Igaüks-loob-ise-vabalt-saundi põhimõtte realiseerimise instrumentaarium on laiahaardeline: kitarr, trompet, flööt, vokaal, meloodika, perkussioon, heliefektid, rüperaalid, klahvpillid-süntesaatorid, kõiksugu artefaktid, lelud, mikrofonid. Teadvusväljundid on leidnud vormi helide keeles, vabadustunne on kõnetamas loovuse muusasid, digitaal- ja analoogsaundid allumas elektroakustilistele modulatsioonidele. Stilistiliselt ulatub muusika free-jazz`ist, piipitavast elektroonikast, jazzrokilikest jämmivatest kitarripannoodest kuni cool jazz`ilike heiastuste ja abrassiivsete müraatakkideni. 42 minutit mitmekesist ning õnnestunud improvisatsiooni. Õige pea on sellele järge oodata. Ootan huviga.

Kuula albumit siit

8.7

Muhr Farewell Anthology (Soft Phase)

Rääkides netimuusikast ning selle ajaloost ei saa üle ega ümber kahest kanadalasest – Brad Turcotte`ist aka Brad Sucks`ist ning Vincent Fugère`st aka Muhr`ist. Viimatimainitu on ka tuntud aliaste Koei, Vizion, Kaminari Synthesis, A Few Days Until Never Again ning Life As A Tree kaudu. Fugère tegutses juba siis, kui esimesed netileiblid (Tokyo Dawn Records ning Monotonik) alles hakkasid formeeruma. Netimuusika üks olulisemaid sümboleid veab ka ise kahte leiblit – Apegenine`i (selle hingekirja on kuulunud ka Julien Neto ning Khonnor) ning selle all-leiblit Camomille Music`ut. Viimatinimetatu on viimase 7-8 aasta jooksul olnud üks olulisimaid netileibleid, reliisides seesuguste oluliste artistide nagu Transient`i , Sascha Müller`i, Makunouchi Bento, Photophob`i, adamned.age`i jpt loomingut. Andekas ning mitmekülgne tüüp, selles veendumiseks piisab ainuüksi tema lehekülje külastamisest ning mehe kujutava kunstiga tutvumisest. Nagu Eestis on ki wa. Montrèallane on kahtlemata oluline osa oma linna muusikalisest südametunnistusest ning suundumustest, luues post-rock`i, modernse klassika, eksperimentaalse - tumedama ning heledama - ämbiendi, kammermuusika, eksperimentaalelektroonika ning drone`i hübriide. Inimesed, kellele meeldivad Max Richter, Hauschka, ki wa ämbientmuusika, Daniel Maze, Tim Hecker, Pan American, GY!BE, olete oodatud Muhr`i piiritule mängumaale. Vale, ikkagi üks piir jookseb läbi. Quebecois`i muusika kulgeb tsivilisatsiooni ning looduse stiihia piirjoonel, mis siinkirjutaja jaoks on perfektse, ideaalse saundi üks ideoloogilisi aluseid (ja-jah, Tim Hecker juhatas mind selleni). Ühelt poolt saab kiigata teisele kaldale. Põhja-Ameerika ajalugu ongi frontier´ide hõivamise ahel. Tema albumid “Drames Et Précipies” (2006, Zymogen), “Poussière” (2007, Serein), “Anthèmes pour les Regrets” (2008, 12rec) on puhas kuld. Samas ma ei välista, et keegi teine seaks Muhr`i albumite edetabeli hoopis teistpidi kokku. Tase on väga ühtlane ning seetõttu iga album kätkeb eneses unustamatuid hetki.

Ka uuel albumil on seda kõike kuulda – minimalistlik, kohati hõre helistruktuur on vaheldumas tihke, kuid sooja saundskeipiga. Kui asi võibki esmapilgul näida natuke lohisev ning ebatäiuslik, siis tegelikult stiihilise, kaootilise pealispinna kaudu käibki ilu genereerimine. Ilu ei ole seisund, see on protsess, mis mingil hetkel kulmineerub. Vastandite esilemanamise, nende ühekssidumise ning nähtamatu piiri ületamise kaudu. Jumaliku alge esiletoomine. Ood igavikule. Album võinuks saada veelgi kõrgemad punktid, kui Vincent Fugère`il polnuks minevikust nii unustamatuid helišedöövreid ette näidata.

Kuula albumit siit

9.6

[Vana ning oluline] Kazoo Funk Orchestra Midnight Finger Painter (Groucho Planet)

Šoti indie`i olulisusest on raske mööda minna. Rääkides üldisemalt keltide indie`st on teema möödapääsmatu. Super Furry Animals, Manic Street Preachers, Gorky`s Zygotic Mynci, My Bloody Valentine, Cocteau Twins, JAMC, The Delgados, The Beta Band. Ühed olulisimad ansamblid omadel tipphetkedel. Mõned neist olid ka teerajajad. 90ndate teisel poolel ning nullindate alul tegutses Glasgow`s trio Bis, kes segas kokku elektrot ning indie`t. Mäletate? Muusika, mis pulbitses energiast ning elurõõmust.

Edinburgh`ist pärit Kazoo Funk Orchestra on muusikalises mõttes Bis`iga võrreldav kombo, kuigi nende suundumused ning saund on kindlasti forsseeritum. Bänd, mis alustas tegevust neli aastat tagasi, on juba jõudnud reliisida 4 albumit. Bänd koosneb rohkem kui kümnest liikmest, kes kõik on peitunud rohkem- või vähemnaljakate pseudonüümide taha. Bänd on selle aja jooksul jõudnud saavutada ka tuntust, eelkõige oma intensiivsete ning karismaatiliste laivide kaudu. Kirjud kostüümid, ohtralt õhupalle ning serpentiine. Nad on BBC`s üles astunud oma laivsessiooniga ning esinenud tuntud muusikafestaritel (Wickerman, Belladrum). Soovitan palavalt visata silm peale nende laivesinemistele.

Nende 2006. aastast pärit debüütalbum “Midnight Finger Painter” koosneb 25 loost ning 47 minutist. Üks hilisem album sisaldas 50 lugu... . Ühesõnaga, lühikesed lood on KFO puhul reegel. Funk`i, indie`i, hip-hop-elementide ning vokaal- ja helitrikkide kombinatsioonidesse on tugev annus huumorit kätketud. Esindatud on ka country-hop (Lizards On The Back Porch), barokkpopp (Rubber Eyeballs) ning veider space age pop`i mõjudega nöökeindie. Šoti rühmituse lüürika on ka piisavalt oluline, et sellesse süüvida. Naljakas, pilkav ning sageli äraspidisesse reaalsusesse uppuv. Võimalusel kuulake kindlasti ka KFO ülejäänud albumeid ning nende esilaulja-taidleja Little Beard´i kõrvalprojekti El Jugador.

Kuula albumit siit

[Artistid] Momoko Pins

Albumid:
The Secret Part EP (2008, Momoko Pins)









Videod:




Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] ENRIQUE RAMIREZ La Vida Privada de los Árboles (None-tech)

Jätkame endiselt Argentiina muusika radadel. ENRIQUE RAMIREZ (kodanikunimega Fermin Enrique Ramirez) on isehakanud Argentiina elektronmuusik, kes minu küsimusele - mida tähendab talle muusika? - vastas, et muusika toidab tema poliitilisi ning esteetilisi vajadusi. Muusika tegemisel kasutab ta kitarre, arvutit, oma tütre mänguasju ning 80ndatest pärinevaid Casio süntesaatoreid. Mulle on alati sümpatiseerinud Ladina-Ameerika kultuur, küllap ka seetõttu, et Lääne maailm põhineb ratsionaalsusel ning pragmaatilisusel. Loomulikult ma ei väida, et see või too kultuur oleks ülimuslik teiste suhtes, lihtsalt erinevused ongi need, mis loevad. Erinevused on alati olnud eelduseks ületamaks dekadentsi. Kindlasti saab seda asja ka vastupidiselt vaadelda – sõltuvalt sellest, millisesse kultuurikeskonda keegi settinud on. Lõunaameeriklased on alati esindanud teistsugust maailmatunnetust, mis sageli on kantud vastandusest “nende suurele kurjale onule” Ameerika Ühendriikidele. Eks see ole nähtavasti kestnud 1823. aastast, s.t Monroe doktriini väljakuulutamisest saati. Lisaks veel verise koloniaalajaloo mõjud - (teatavasti Prantsuse kulturoloog Tzvetan Todorov väitis, et konkistadoorid sooritasid Ladina- ja Mesoameerikas ajaloo suurima massimõrva – ca 80 miljonit tapetut), alam- ja ülemklassi teravad vastuolud, kus eralduspiir on jooksnud rassilist joont pidi. Samuti ultrapahempoolsus põrkumas ultraparempoolsetega – nii ideede kui ka terrori näol. Ajalugu, mis on täidetud tohutu dünaamika ning energiaga.

Selge on see, et album “La Vida Privada de los Árboles” ei ole ideelises plaanis ajalookobrutustest puutumata jäänud. Tüüne sentiment ning impulsiivne alge peavad omavahel intensiivset võitlust – sageli samaaegselt, samas muusikalist helikeelt on permanentselt läbimas eepiline aura. Võimalik, et tema muusikas räägib ka kodumaa kaunis loodus - Patagoonia jäisus, lumised mäetipud ning põhjatud järved. Argentiinlane otsib kompromissi emotsioonide ning helikatsetuste vahel, laskumata Läänemaailma elektroonika (mõtte)stampidesse. Mano Alla Bomba on ainus rütmistruktuurile rajatud lugu - unistuslik drum and bass/dream and bass. Albumi suurejoonelisemad hetked peituvad loos Paul Celan - võimsalt eepiline, melanhoolne ning sisendusjõuline. Albumi lõpulugu Yo visité Ganímedes kisub võimsa, staatilise kitarrimüraga taas kõik sõlmed lahti. Ka siinkohal mainimata lugudest kostub suurt pühendumust ning kompromissitut joont.

Kuula albumit siit

Humberto Luis Schenone Soltar...Saltar (Clinical Archives)

Humberto Luis Schenone on Buenos Aires`e lähedal resideeruv 54-aastane härrasmees, kes sel aastal on plaadifirma Clinical Archives`i märgi all välja andnud koguni 5 albumit. Mehel on selja taga korralik muusikaharidus- ning kogemus. Muuseas, HLS on mõnd aega elanud ka Brasiilias. Viimased kaks kümnendit on ta pühendunud peaasjalikult rütmimuusikale, realiseerides omi ambitsioone isiklikus perkussioonistuudios.

Vaadates albumeid, tuleb tõdeda, et HLS on inspireerinud kirjandus (“Human Tracks II/Heq”; “The Rhythms of Life I”) ning ajalugu. Peaasjalikult Ladina-Ameerika inimeste saatusetormid. Näiteks eelmisel albumil “Human Fights=Human Rights I” segas ta muuhulgas omavahel kokku rütmimustreid, tuliseid agitatsiooni- ja protestifragmente (mille poolest on lõunaameeriklased teatavasti väga tuntud) ning loodushelisid. Oleks vale arvata, et HLS keskendub üksnes rütmimöllule. Üksnes esimene album "Um Perto", A Percussion Trip” pakkus domineerivalt rütmikombinatoorikat. Järgmistel albumitel on rütmid tagaplaanile taandatud. Ah jaa, argentiinlase käsutuses olev pillipark on muljetavaldav. Järgmistel albumitel on esiplaanile kerkinud vilespillidel põhinev eeterlik, newage`ilik helisentiment, millesse on tihti põimitud ka loodushelid. Tõsi, sellel kõigel on tugev etnilise muusika hõng juures. Siinkirjutaja jaoks on tema looming ennekõike meeleolumuusika. Vahetevahel on HLS teinud põikeid ka mujale – nt üle-eelmisel albumil “The Rhythms of Life I” oli üks lugu puhtakujuline drone-kompositsioon ning lisaks oli seal ka süngekõlalist kolistamist.

Uuel albumil on argentiinlane võtnud üles rahulikuma joone, olles tagasi teise albumi (väga korralik album!) meeleolude keskel. Inspiratsiooniallikad – ajaloolised sündmused, lugemine, reisimine, naabrite halvad kombed (sic!). Lugu Escribiendo kahes versioonis on pühendatud Argentiina kirjanikule Julio Cortazar`ile. Albumit valitsevad peaasjalikult taevalikud vokaalharmooniad, mille taamal on kuulda õrnalt tukslevaid rütme ning keelpillide näppeid. Ka on saund sünteetilisemaks muutunud. Nagu eelpool juba korra mainitud, on see ennekõike meeleolumuusika. Hetkel sombuse ilma taustal kuulatuna ei avalda see erilist mõju. Pigem päevade pikenedes ning kevadise punase õhtutaeva taustaks sobiks see saund paremini. Kokkuvõttes jääb see teos liiga üheülbaliseks. Nähtavasti tema nõrgim album.

Kuula albumit siit

6.4