Album Quantization Proclamation (Delhotel)

Album on Monterrey`st pärit kvartett, mis on tegutsenud 2002. aastast saati ning jõudnud selle aja jooksul välja anda üle kümne albumi. Bänd on olnud Mehhiko kriitikute lemmiklaps ning leidnud ka USA`s vastukaja – New York Times kirjeldas nende üht laivi kui “toniseerivat hilisõhtust laengut, mis koosnes sumisevatest elektroonilistest loop`idest ning vihasest garaažirokkreivist”. Tõepoolest, Album on algusest saati indie`t ristanud electro`ga, ning laulnud hispaania keeles. Tõsi, erinevused albumite vahel on jäänud üsna kosmeetilisele tasemele. Samuti ei kostu albumitelt eelpoolmainitud “vihast garaažirokkreivi”. Kui kostubki, siis ainult pooles vinnas ning vähe. Mehhiko neliku puhul on üksikosade summa suurem tervikmuljest – lugudes kombineeritakse huvitavate heliefektide ning taustadega, neis on sentimenti. Kaasaegne laiaskaalaline elektropoprokk.

Uue, viieloolise albumi kõik lood on tasemel. Avaloo No Diga Eso electro-vitsadega piitsutamine, orkestreeritud taustad ning pseudošamanistlik joodeldamine tekitavad huvitava kontrasti. Jesus Quantizo Mi Beatbox on autotuunitud vokaali ning LSD Soundsystem`i rütmidega lugu. Nimilugu hiilgab eriilmelise struktuuriga – korraliku draiviga õrnalt lainetavad kitarriliinid vahelduvad happeliste sündipannoode ning pekslevate rütmidega. Viimane lugu Adivanar on harmooniate ning meloodiate seisukohalt kindlasti väljapaistvaim - catchy`d kitarrid on selles kõiges süüdi.

Kui soovitada mõnd Albumi albumit, siis kindlasti osutaksin sellele. Siin on rohkem sädet, vürtsi ning vähem laialilagunemist. Samast geograafilisest piirkonnast ning sarnaste suundumustega bändidest väärivad kindlasti kuulamist ka Mercey Hot Springs ning Fuck Her, or the Terrorists Win.

Kuula albumit siit

7.8

[Artistid] Projecto ['trepia]

Albumid:
Projecto ['trepia] (2009, Aregueifa)












Videod:






Projecto ['trepia] Myspace

Masta Bruce Goregasm EP ( TRASHFUCK NET)

Kaos, kaos, kaos... . Müramuusikat võib käsitleda kui permanentset, lõppematut piirsituatsiooni, muusikasfääri kaugeimat piiriala. Ühelt poolt küll helide kombinatsioonid, kuid teisalt meloodia ning harmoonia surm. Heliline tundetus. Antimuusika. Noise on ennast vabandav, iseennast välja lunastav – selles puuduvad piirid, mistõttu rääkida mingisugustest vääratustest on selles kohatu. Popmuusika seisukohalt on see niikuinii metoodiliselt vigane. Metoodiliselt väär. Teisalt – müra ei saa ka olla ilma popita. Müra kui kestev piirsituatsioon on niikuinii totaalne. Liikumisruum on a priori hõivatud, lõpuni ette nähtud. Müra ei allu rekonstruktsioonile. Müra püsib oma tähenduses puhtalt vastandusele toetudes - vastandumisel piiritletusele ehk popile. Müra võib “hääbuda”, kui popisfäär sellest palju elemente üle võtaks. Kõige “ohtlikumad” ongi MBV või Sonic Youth`i-tüüpi pundid, kes loovad illusioone müra ning popi kokkukuuluvusest, kuigi nende kese ei ole rõhutatult antipopmuusika.

Kalifornialane Oscar Espinoza alias Masta Bruce aka DJ Yiffy on välja andnud kümmekond albumit, tuues välja oma “mina”, oma “müra”. Tema muusikaline spekter kõigub meloodilisest progressive metal`ist ning klimberdusavangardist (“Tomato Bank Wit Sum Ketchup Please!”) sihitu antifolgikõlalisuse (“27 Acoustic Song EP”), atmosfäärilise hip-hop`i ja spoken word`i segu (“Dumb People EP”) ning vabas vormis friikmuusikani (albumi “Hentai School Girls” mõlemad albumid).

“Goregasm EP” on vaieldamatult Masta Bruce`i muljetavaldavaim album. Artikuleeritud noise – nii valge kui pruun. Konstrueeritud dialoogid ning monoloogid. Vägivaldsed nägemused. Digitaalsed stereokollid. Kuulda on ka autokiirendust läbi digitaalsumbutite. Vahele rahustuseks ämbientset helisentimenti. Eelviimane lugu – Death – pakub kõige ekstaatilisemaid (müra)hetki viimastest aegadest. Loo erinevad kihid varisevad tasapisi teineteise peale. Ja nii need 9 ilusat minutit möödusidki. Ilmselgelt parem ergutaja kui paar tassi kohvi.

Kuula albumit siit

8.8

Anata Wa Sukkari Tsukarete Shimai Horror Punks EP (Rack& Ruin)

Anata Wa Sukkari Tsukarete Shimai (AWSTS) taga on kaks Rack& Ruin Records`i staari - Gnomefoam ning _ , pluss keegi Bunny. Nad on maininud, et nende lood räägivad karudest, mõrvarlikest munkadest ning zombidest, eesmärgiga manada kuulajas esile kujutlusi mõtete pimedamateist nurkadest. Seesugune koostöövorm, kus osalevad Jaapani ( _ ) ning Lääne kultuuriruumi esindajad, viib koheselt mõtted Kenji “Damo” Suzuki`ile ning CAN`i kuldajale. “Tago Mago” on tugevalt mõjutanud Jaapani müra (nn japanoise) ning psühhedeeliat 70ndatest saati. Andnud tugeva tõuke helihulluse forsseerimisse. Pealegi, sakslased on jätkuvalt au sees Tõusva Päikese Maal. Ka AWSTS`i kunstilistest ponnistustest kõneldes ei saa tollesuunalistest mõjujoontest üle ega ümber. Liigendunud helipilt – põiked erinevatesse stiilidesse, teravad üleminekud, helidega piiritu eksperimenteerimine, rõhutatult avangardistlik, kohati suisa dadaismi langev, pluss psühhedeelne nimbus. Pluss kohatist äratundmisrõõmu pakkuvad meloodilised hetked. Nullindatel viisid CAN`i vaimu kõige paremini ellu Animal Collective ning Paavoharju. Eestis Kreatiivmootor.

Tõsi, debüütalbum “Sweetness& Light EP” (Bearsuit Records) ei langenud veel kaose ning stiilirägastike epitsentrisse, küll aga viipas järgmis(t)e albumi(te) suunas.

“Horror Punks EP” ilmus 2 kuud hiljem pärast esimese EP ilmumist. Kui esimene sisaldas 5 lugu 25 minuti sees, siis uus album pakub 7 lugu 19 minuti sees. Shoegaze-, freakfolk -, ning dreampop-fantaasiad on haihtunud. Avalugu Evergreen no niwa ni kirisame algab ülepakutult - võnklevatele meloodikahelidele ning kesktempos elektroonilistele rütmidele järgneb küll kena kaoseintervall, kuid mis seejärel õnnetuseks õnnelikuks pop-pungiks käändub. Mitte hirmupunk, vaid maitsetunnetuse kaotamine. Järgnev oi-oi! punk näputäie trash-metal`i hullusega mõjub paremini. Kolmas lugu on lihtsa ülesehitusega – primitiivse rütmistruktuuri kohal figureerib alternatiivpopi ning pseudo-hip-hop`i vorme omandav vokaal. Albumi viimased 4 lugu distantseeruvad albumi esimestest lugudest – järelikult ka pungist kui stiilist. Albumi väljapaistvam lugu on Kirkstall! We will strap them to trains! – downtempo`lik meistriteos, mis on rajatud süntesaatorite taevakooridele ning indialikele vokaalelementidele.

Kokkuvõtvalt võib nentida, et eelmise albumiga võrreldes on esteetilises plaanis mitu pügalat loovutatud. Helipillerkaar on jätkuvalt suur ning lai, kuid strukturaalselt ei ole muusikas enam seda kohesiivset, üheks rusikaks koondavat pauerit. Pealiskaudsus kummitab.

Kuula albumit siit

7.2

[Artistid] Katatsumuri

Albumid:
Synthptomatic (2009, Hamsterloco)












Peanut (2007, Hamsterloco)











Early Snail (Comes Late) (2007, Hamsterloco)











Dishwasher (2005, Hamsterloco)











Lone September Start (2005, Hamsterloco)







Videod:






Katatsumuri lastfm

[Vana ning oluline] Phil Reavis The Reagan Years (WM Recordings)

Muusikaajalool on kombeks oma kadunud poegi-tütreid kunati tulevikus ilmavalgele tõsta. Muusika vallas toimub tahes-tahtmata varasemate fenomenidega tugevam sidestumine kui inimühiskonnas, kus enamus esivanematest on lihtsalt üks haihtunud umbmäärane abstraktne mass. Miks? Sest et muusikanähtused on eesmärk omaette, kuid inimkonna ülesandeks on täita ajaloolise tööriista rolli. Olete kindlad, et teie kondid jäävad pärast paarsaja aastast vedelemist maapõues buldooserist või kopa raudsest puudutusest purustamata? Muidugi, ajaloolises protsessis suurimad panustajad jäävad sellest harilikult puutumata. Võtke või jätke, aga see on panuste hindamise kriteerium. Ma ei tea, kuidas minu morbiidse jutu mõte võib inimlikus plaanis puudutada Phil Reavis`t, kuid fakt on, et see Indiana osariigist Muncie`st pärit mees on kohalikku põrandaalusesse muusikaskeenesse tugevasti panustanud. 80ndatel mängis ta seesugustes kollektiivides nagu Guano Brothers, Sign Language, Mad Hatters, The Atomic Butterfly, Soul Celtics jt. Nimetatud bände ning lugematul hulgal teisi rühmitusi – millest tuntuimad olid Chemotherapy, Latent Chaos, Suedetones ning The Convertibles - ühendas tiirlemine kohaliku underground-tuiksoone Bob Chaos Records`i ümber. Nimetatud plaadifirma tegutses aastatel 84-88 ning andis selle aja jooksul välja umbes 30 kassettalbumit. Seda veidra muusika plaadifirmat on kirjeldatud kui “omast ajast eest olnut” või “omal ajal vales kohas olnut”. Plaadifirma kodulehekülg võimaldab lahkelt kogu diskograafiale kõrva peale heita. Tehke seda!

35-looline “Reagan`i aastad” annab ilmekalt aimu valitsenud cutting edge-tendentsidest. Kuigi albumi esimene kolmandiku helipilt põhineb bluusi ning delta bluusi nurgakividel, jääb helipilt siiski kaugele nimetatud žanrite (pop)keskest. Helid langevad sisekaemustesse – enamasti see ei ole harmooniline protsess. Kramplikku tõmblemist on igas noodis tunda. Mees ning tema kriipiv elektrikitarr. Albumi ülejäänud osa järgib USA indie-muusika parimaid traditsioone. Tegelikult loob seda - loomulikult ning paratamatult - teatud mõjujoonte kaudu. I`m Gigglin` hulgub Jon Spencer Blues Explosion`i mängumail, Scooter meenutab akustilist versiooni Sonic Youth`ist, ning Delicatessing rokib Tim Toe meloodia järgi. Lugu Giggle Box ning Chicken värbavad ka dadaistlikke elemente – puhtakujuline avangard(ism), West of Here loob kaost psühhedeelse ning fluiidse flöödimängu abil, meenutades oma ebakonventsionaalsuselt, kompromissituselt ning skisoidsuselt Sun City Girls`i. Star Trek ning Good Riddance on destruktiivsed anti-kitarrimuusika manifestid. Lood 25-31 kannavad alapealkirja Trust Us – ehk siis versioone Captain Beefheart`i loost, mis võimaldab Phil Reavis`el näidata end ruumilise kõlapildi kaudu. Selle albumiga väärib Phil Reavis kindlasti kohta Põhja-Ameerika ekstsentriliste laulukirjutajate panteonil kõrvuti John Fahey, Robbie Basho, Jandek`i, Bill Callahan`i või Vic Chesnutt`iga. Tema kohta geenius lausuda ei ole vähimalgi määral liialdus. Oma ning kordumatu käekirjaga muusik. God bless you, man!

Kuula albumit siit

Microcobra Lunapark (RUSZUD)

Maailm on suur ning väike ühtaegu. Ning selles suuruses on palju avastamata tube ning nurki. Avastasin Vene leibli RUSZUD (mille all on andnud välja albumeid ka seesugused netimuusika suurused nagu Buben, Sascha Müller ning Uior) pealt viite Microcobra`le, Eestist pärit noormehele. Üllatus oli seda suurem, kui selgus, et albumitelt kõlas 8-bitine mängukonsoolimuusika vastu. Ei oleks osanud arvatagi, et Eestis seesugust muusikat tehakse. Tõsi, olen leidnud vihjeid, et aastaid kümme-viisteist tagasi olid Eestis tracker-entusiastid kenasti esindatud.

Oma esimese albumi "Please, play with me" reliisis Sergei E 2008. aastal (RUSZUD`i alla kuulub see ametlikult sellest aastast). Sergei E on oma muusikat kirjeldanud kui naasmist lapsepõlve - ühesõnaga, see saund eeldabki (mingil määral) päikesepaistelisust. Mõjutajatena on ta maininud muuhulgas ka Oleg Gitarkin`i ning Oleg Kostrov`i põhiprojekti Noz dlja Frau Müller ning nõukaaegseid ulmekaid.

"Please, play with me" näitas tipptaset. Breakcore ning chipbreak flirdivad julgelt kvaasijungle-rütmidega, mis kohati omandavad progressiivse funk-electro taaga koos autotuunitud robotvokaalliinidega. Tõeliselt catchy retrofututantsumuusika. Näiteks loos microcalculator Bobby paneb happeliselt psühhedeelne sündiliin katuse mõnusalt lendama. Kui sellele saundile skooriloendur peale pandaks, siis saaksime küll kosmilise punktisumma. Ning kui drum and bass oleks sedavõrd nihestatud, siis sel suunal arvatavasti ei süttiks ka enam ohulambid peas põlema. Tracker-muusika tippteos. Kindel see.

Maikuus ilmunud albumil "Lunapark" võib uusi rõhuasetusi domineerimas tunda. Jungle-rütme on vähem ning chipbreak möllab omas elemendis. Robotlikku retrofutut on vähem - ei kuule enam ei efektiseeritud vokaale ega serotoniini vallandavaid nihkeid-üleminekuid. Samuti rütmide segmenteeritus ning helitugevus selle toetamiseks ei tundu enam sama efektiivne. Tõsi, vokaali koha pealt on üks erand - Mr. Lonely On A Rocket, mis alul kõlab nagu Demis Roussos laenanuks sellele oma vokaali. See on ühtlasi albumi tipphetk - vokaal ja rütm muutuvad ning lugu pulbitseb energiast ja dünaamikast.

Ma ei nuta taga neid helilisi lahendusi, mis võrreldes eelmise albumiga haihtunud on, vaid seda, et asi ei ole enam nii muljetavaldavaks väljundiks kanaliseeritud. Samas tracker-muusika - kus artistid on sageli üliproduktiivsed ning kus seetõttu loominguline tunnetus ja sihid võivad erineda muust - mõni album võib nt 10 aastase intervalli sees omandada paljudest albumitest koosneva kehandi osana hoopis teistsuguse tähenduse. Igatahes korralik album ka praegusel ajahetkel.

Kuula albumit siit

7.6