Microcobra Lunapark (RUSZUD)

Maailm on suur ning väike ühtaegu. Ning selles suuruses on palju avastamata tube ning nurki. Avastasin Vene leibli RUSZUD (mille all on andnud välja albumeid ka seesugused netimuusika suurused nagu Buben, Sascha Müller ning Uior) pealt viite Microcobra`le, Eestist pärit noormehele. Üllatus oli seda suurem, kui selgus, et albumitelt kõlas 8-bitine mängukonsoolimuusika vastu. Ei oleks osanud arvatagi, et Eestis seesugust muusikat tehakse. Tõsi, olen leidnud vihjeid, et aastaid kümme-viisteist tagasi olid Eestis tracker-entusiastid kenasti esindatud.

Oma esimese albumi "Please, play with me" reliisis Sergei E 2008. aastal (RUSZUD`i alla kuulub see ametlikult sellest aastast). Sergei E on oma muusikat kirjeldanud kui naasmist lapsepõlve - ühesõnaga, see saund eeldabki (mingil määral) päikesepaistelisust. Mõjutajatena on ta maininud muuhulgas ka Oleg Gitarkin`i ning Oleg Kostrov`i põhiprojekti Noz dlja Frau Müller ning nõukaaegseid ulmekaid.

"Please, play with me" näitas tipptaset. Breakcore ning chipbreak flirdivad julgelt kvaasijungle-rütmidega, mis kohati omandavad progressiivse funk-electro taaga koos autotuunitud robotvokaalliinidega. Tõeliselt catchy retrofututantsumuusika. Näiteks loos microcalculator Bobby paneb happeliselt psühhedeelne sündiliin katuse mõnusalt lendama. Kui sellele saundile skooriloendur peale pandaks, siis saaksime küll kosmilise punktisumma. Ning kui drum and bass oleks sedavõrd nihestatud, siis sel suunal arvatavasti ei süttiks ka enam ohulambid peas põlema. Tracker-muusika tippteos. Kindel see.

Maikuus ilmunud albumil "Lunapark" võib uusi rõhuasetusi domineerimas tunda. Jungle-rütme on vähem ning chipbreak möllab omas elemendis. Robotlikku retrofutut on vähem - ei kuule enam ei efektiseeritud vokaale ega serotoniini vallandavaid nihkeid-üleminekuid. Samuti rütmide segmenteeritus ning helitugevus selle toetamiseks ei tundu enam sama efektiivne. Tõsi, vokaali koha pealt on üks erand - Mr. Lonely On A Rocket, mis alul kõlab nagu Demis Roussos laenanuks sellele oma vokaali. See on ühtlasi albumi tipphetk - vokaal ja rütm muutuvad ning lugu pulbitseb energiast ja dünaamikast.

Ma ei nuta taga neid helilisi lahendusi, mis võrreldes eelmise albumiga haihtunud on, vaid seda, et asi ei ole enam nii muljetavaldavaks väljundiks kanaliseeritud. Samas tracker-muusika - kus artistid on sageli üliproduktiivsed ning kus seetõttu loominguline tunnetus ja sihid võivad erineda muust - mõni album võib nt 10 aastase intervalli sees omandada paljudest albumitest koosneva kehandi osana hoopis teistsuguse tähenduse. Igatahes korralik album ka praegusel ajahetkel.

Kuula albumit siit

7.6

[Artistid] Ann Deveria

Albumid:
Domingo Tarde (2009, Audiotalaia)












Sant Pedro E.P (2008, Error! Lo-Fi)













patio de luz (2008, yoyo pang!)












Videod:
Ann Deveria

Gogoth | MySpace Video

Videocreacción Llevame Alto AnnDeveria from sinenaPunk on Vimeo.

Ann Deveria Myspace

Canoply Games Cthulhucore (Qulture Production)

Canoply Games on Siberist Bratskist pärit projekt, milles osalejad peituvad karmide pseudonüümide Sick soul, Inquisitive mind, Grief ning Doomed world taha. Nad on 3 aasta jooksul üllitanud 6 albumit ning teinud koostööd kohaliku post-rock ansambliga Billion Yellow Birds. Selle aasta alul üllitas Dramacore juba nende best-of albumi. Produktiivsus, efektiivsus, innovatiivsus. Kõlab just nagu turumajanduslik visioon. Nali naljaks, Canoply Games on kõike muud kui seda - nad on kogu oma loomingu vabalt kättesaadavaks teinud ning endid sõnaselgelt kapitalismivastaste loosungitega ehtinud. Selles ei ole ka midagi uut ning üllatavat - radikaalsele kunstile on ikka omane olnud sügavale vasakpoolsusesse või anarhismi langemine. Igal juhul on need 4 (?) venelast ausad erinevalt Manic Street Preachers`i tüüpide sugustest tegelastest, kes ühelt poolt pasundavad padupahempoolsusest, kuid teisalt söövad hea meelega nonde käest, kes vabalt võiks nende esimeseks rünnakuobjektiks olla. Veidi skisoidne olukord, või kuidas? Kuidas siis selle usutavusega jääb?

Canoply Games`i muusikat on iseloomustatud kui erisugustel saundidel ning heliefektidel põhinevat sünteesmuusikat. Kui seda kuidagi žanriliselt piiritleda, siis ma iseloomustaksin seda kui avangard-süntpoppi (või anti-süntpoppi), milles võib kohata viiteid ka teistele stiilidele - põhiliselt modernsele klassikale, spoken word`ile, vabas vormis jätsule, hardcore`ile ning digielektroonikale. Viited mujale on sageli ootamatud, äkilised, tekitamaks pigem kontrastsust
kui uusi suunitletud eesmärke.

Vene eksperimentaalmuusika keskkonna Qulture Production all üllitatud album "Cthulhucore" üksnes süvendab viidete tulevärki ning lõhestumust. Niigi lühikesed Canoply Games`i lood (v.a mõned erandid) on keskmiselt poolteise minuti pikkused ning kuuluvad ennekõike helikollaaži valdkonda. Helipilt on intensiivne - albumi juhatab sisse reipalt svingiv jazz, mis varsti asendub raskete metalcore-riffide, imiku nutu ning ebamääraste rütmimustritega. Kuulda on ka Fantomàs`i naeru samanimelisest legendaarsest 60ndate Prantsuse filmitriloogiast. Intensiivne trillerdamine peatub hetkeks kuuendas loos. The same name peegeldab Canoply Games`i uuest küljest - kinemaatilise nu-jazz`i vaatevinklist. Rasked rifid, õõnes undamine ning intensiivne ja eripalgeline trummeldamine jätkub siit edasi kuni juubeldava lõpuni. Koostisosad püsivad kenasti koos. Müriseb kohati MoHa! ning Mike Patton`i raskekõlaliste eksperimentaalprojektide sarnaselt, kuigi metoodiliselt näib uitavat Chenard Walcker`i ja People Like Us`i mängumail. Ju see siis ongi cthulhu.

Kuula albumit siit

8.7

[Vana ning oluline] 21 Love Songs: A Tribute To The Magnetic Fields (CLLCT)

Arvata, et USA alternatiivse folki ning kantri, ning New Weird America-liikumise südametunnistus jääb ainult Sub Pop`i, Drag City, Paw Tracks`i ning Locust`i artistide kanda, siis on see kindlasti eksitav. Ühendriikide muusikaskeene on niivõrd mitmekesine, niivõrd liigendatud, niivõrd mitmekihiline, et huvituja pilk saab tahes-tahtmata moonutatud - olenevalt sellest, mis suunas ta suvatseb vaadata. Hoomamatu. Ühendriigid ei ole ainult sõjaline ning majanduslik superjõud - nad on ka kunstilise väe poolest vaieldamatult suurimad. Ma ei kõnele siin meinstriimkultuurist. Ühendriikide kui mässulise koloonia eneseteadvus ning jõud kõneleb suurepärastes popheliteostes. Suures osas seesama mäslev energia, mis omal ajal Euroopast välja kanaliseeriti. Üheks väga elujõuliseks ühenduseks on CLLCT - ka tuntud kui the Collective Family või the 001 Collective. Sellest suurest kehast võib leida sadu artiste ning veel rohkem albumeid. Domineerivad suunad on alt-folk ning alt-country (ning singer-songwriter`lus). Neil on ka omad staarid välja kujunenud- James Eric, Tinyfolk, Shelby Sifers, Existential Hero, Adrian Aadvark, Super Famicom. Nende saiti külastab päevas ca 30000 inimest, mis iseenesest on respektaabel näitaja.

"21 Love Songs: A Tribute To The Magnetic Fields" ilmus 2008. aastal, makstes tänuvõlga Stephin Merritt`i 1999. aastal ilmunud tähisele "69 Love Songs". 43-aastane laulukirjutaja on kahtlemata Americana suur nimi ning kaverdavate artistide üks olulisimaid eeskujusid. Sarnaselt Magnetic Fields`i väga mitmepalgelisele loomingule võib sellel albumil kohata nii kolledžirokki (Steinbeck), indietronica`t (Secret Owl Society), power fuzz pop`pi (James Eric), slowcore`i (Spare Machine), digital electropop`pi (manipulator alligator), synth-pop/electronic pop`pi (Microfilm, Fairmount Fair) ning loomulikult alt-folk`i, lo-fi pop`pi ning alt-country`t. Sisse- ning väljapoole vaatamist. Minu lemmikvariantide eest on hoolitsenud James Eric, Secret Owl Society, Your Yellow Dress, Spare Machine, The American Icons of Rebellion, Evripidis And His Tragedies. Korralik kaverialbum, suutes esile tuua Merritt`i lauludes kätkevat potentsiaali ning ilu.

Kindlasti ka soovitan kuulata paar kuud tagasi ilmunud CLLCT pühendust lahkunud King of Pop`ile.

Kuula albumit siit

Wild Honey Epic Handshakes and a Bear Hug (Lazy Recordings)

Wild Honey`i ehk madridlase Guillermo Farrè (GF) eelmisel aastal ilmunud omanimeline EP leidis kuulajatelt palju kiidusõnu. Ei ole üllatus, et WH helipildist nagu teistegi twee-aktide puhul kostavad läbi Field Mice`i, The Orchids`i ning Belle & Sebastian`i mõjud. Ent uus album on sammunud edasi – ajalooline dimensionaalsus kerkib esile nii helidest kui sõnalisest poolest. Peenekoeline, mõtlemapanev ning kohati püäntlik lüürika viib kuulaja tagasi eelmise sajandi esimesse poolde. Näiteks lugu To Steal A Piece Of Art räägib sellest, kuidas üks p...sekukkunud maletaja kohtab kuulsat avangardkunstnikku, kelle kinnisideeks on kellegagi koos varastada ning hävitada oma põhitaies. 1918-1920 õhkab mõrkjasmagusalt vanade kadunud päevade järele. Brand New Hairdo ning Isabella tiirlevad soengu-obsessiooni ümber. Muusikaliselt on hispaanlane liikunud päikese-, estraadi- kui barokkpopi suunas. On tunda nii biitlite, Beach Boys`i, Free Design`i kui ka The Carpenters`i meloodiajõudu. Väga erilised lood on 1918-1920, To Steal A Piece Of Art, Isabella ning My Bride In Black Gloves, Gold Leaf, One Word Prayer. Vastupandamatu! Mu üks sõber iseloomustas seda albumit tabavalt:

“Lood kiirgavad mõnusat feeling'ut. Samas on lood piisavalt melanhoolse/lüürilise alatooniga ja nad ei mõju seetõttu kerglaselt. Tegemist on nostalgilise lüürikaga, mis väljendab ehteuroopalikku ja esteetilist elutunnetust. Mis teha, me elame materialistlikul õhtumaade allakäigu ajastul and those golden days are long gone. Meil ei jää muud üle, kui luua oma privaatne aegruum, et jääda iseendaks”.

Muuseas, album on miksitud ning masterdatud Nashville`i oma ala proffide käe all.

GF on tänapäeva indie-muusik sõna otseses mõttes. Kuulumata kellegi alla, turustab ta oma muusikat uute skeemide alusel – album on vabalt kuulamiseks üles pandud ning tema talendi austajatel on teda võimalik toetada nii vinüüli kui ka CD ostmise pluss annetuste kaudu.

Kuula albumit siit

9.5

SuperD`Orch SuperD`Orch (Audiotalaia)

SuperD`Orch on rüperaalirühmitus, mille taga on Gavin Fort, Gisli Gudmunsson, Peter Clarke, Liam Webster ning Christian Baker. Seltskond on akadeemiline ning koondunud Edinburgh`i ülikooli ümber. Nad tegelevad suunitletud helieksperimentide- ning uuringutega. Selles eristuvad 2 eesmärki: a) mängida muusikat laiv-ansamblina; b) heliprogrammeerimiskeelte SuperCollider ning Max/MSP (reaalajas opereeritavad programmid) abil luua eeldustingimused perfomantsi läbiviimiseks. Nende eesmärk on viie rüperaali helidest tekitada "metainstrument", mis omakorda eeldab tehniliste võimaluste ning parameetrite kindlaksmääramist-piiramist nimetatud idee realiseerimisel. Põnevaid kontseptuaalseid ning operatsionaalseid skeeme võib leida selle tagant - ühelt poolt on määratletud tehniline pagas, mida osalejad võivad kasutada, teisalt, eelpoolkirjeldatu piires, on ka muusikule endale jäetud valikuvõimalusi. See ei lase protsessil laiali valguda ning võimaldab masina versus inimese hetkeliste valikuotsustuste koosmängu paremini jälgida.

Nagu öeldud, on tegu rüperaaliansambliga, mis rõhub live-esinemistele. Seetõttu nende püüdlused on rihitud "arvutimuusikute meililugemise efektist" distantseerumisele. Iseasi muidugi, kui atraktiivne saab arvutimuusik üleüldse olla (nt võrdluses popmuusikuga) Tõmmata endale veider kostüüm selga? Tantsida oma muusika taustal? Jõllitada arvutiekraani, et mängida sünkroonis mõnd lisapilli juurde ei ole ka atraktiivne. Tegelikult sellesuunaline nõudmine on suht mõttetu - kui keegi läheb arvutimuusiku kontserdile, siis teadku juba ette, mida sealt visuaalse poole pealt oodata võib. Piirid on oma loomulikkusesse paika settinud.

See album on tõepoolest kontseptuaalne üksus - kui tausta ei teaks, võiks vabalt uskuda, et see protsess on toodetud ühe inimese poolt mõne heliprogrammi viiel layer`il. Muusikaliselt on esindatud akadeemilisele elektroonilisele muusikale iseloomulik emotsioonitu helikeel - elektroakustiline avapala Ring Cycle ning Thin Drum ning minimalistlik digi- ning vokaalabstraktsioon Convoxational; teisalt helikeeles on ka lopsakat paisumist ning sügavust (A.S.A.P). Mäng emotsioonide ning emotsioonitute konstateeringutega. Kvintett tõestab, et isegi väga minimalistlik helikeel võib omandada emotsionaalse värvingu, kui sellesse on progress sisse kätketud. Tegelikult juba Steve Reich`i "Drumming"-album tõestas ilmekalt, et minimalism võib emotsionaalselt olla mõjusam kui mõne poplolluse pealetükkiv tundekiimlus. Less is more, you know. See loomulikult eeldab, et muusikat kuulataks keskendunult. Hoolimata kontseptuaalsetest piirangutest kõlab muusika vägagi veenvalt ning avaralt. Kui keegi peaks tulema teile seletama, et akadeemilise taustaga heliloojad ei oska elektroonilist muusikat huvitavalt luua, siis soovitage neile seda albumit kuulata. Ah jaa, ansambel jagab oma koduleheküljel sämpleid ning skeeme, milledest nende muusika üleval püsib - tehke ise sellest album!

Kuula albumit siit

8.9

Cudevaso Tryin` to Fuck You (Aregueifa)

Uurisin Tõnis Kahu artiklit "Ideaalpop - demüstifikatsioon ilma õnneliku lõputa" (Vikerkaar 8/1992). Huvipakkuvaim osa oli uurimuse lõpus, kus ta pakub välja ideaalpopi remüstifikatsiooniprotsessi uusi strateegiaid. Rääkides naudingutasandist (lk. 72), mainib ta ka naudingu antiteesi. Tsiteerin:

"Teadmine, et tänases maailmas ei saa nauding olla midagi muud kui kauba vormi võtnud tasakaal üksiku inimese ego ja maailma vahel, sunnib otsima talle päästvat antiteesi - ning müra, kaost ning nüristavate enesedistsipliini tootvate poptekstide arv üha suureneb. Selline muusika võtab meilt järk-järgult võimaluse naudinguks, piirab meie emotsionaalseid reaktsioone, taandab need refleksideks, kontrollib meid, viib transsi."

Tänapäeval, st 17 aastat hilisema popmuusika totaalkehandi kontseptsiooni juures, ning situatsioonis, kus igaühel on võimalus muusikat teha, ei saagi enesedistsipliin kuhugile kaduda - tänapäeval muusikute esilekerkimise fakt ei ole enam staatiline nähe (lk. 69). Vastupidi - küsimus on selles, kui palju on uutes artistides jõudu sisendusjõulise kontseptsiooniga välja tulla - kui veenev ta suudab kunstilises tähenduses olla? Ühesõnaga, novaatorluse idee on (jälle) terendamas. Samuti on aset leidnud nihe sisend-väljund suhtes ehk siis artisti ning vastuvõtja omas. Kindlasti see tendents ei ole veel maksimumi saavutanud. Ühelt poolt vana ideaalpopikuvand osaliselt töötab (viidete, tsitaatide/sämplite rohkus), teisalt praktikas on uuenduslikke asju ikkagi peale tulnud - Radiohead, Animal Collective, Paavoharju, Atlas Sound ning Deerhunter. Ning need ansamblid ei ole marginaalsed nähtused. Tõsi küll, müra ning kaost on selle aja jooksul juurde tulnud, kuid see ei lähtu enam kuidagi naudingu antiteesi lähtekohast [(mis on ka kooskõlas selle popmuusikalise visiooni arenguvõimalikkustega, mis pakutakse välja alalõigus Resistentsuse tasand (lk. 72)]. Antiteesist naudingu nullimise efekti tähenduses saab rääkida ideaalpopi remüstifikatsiooniprotsessi algfaasis ehk siis millalgi murdemomendil ning sellele vahetult järgneval ajal. Ma ei arva, et neid murranguid on palju olnud - asi langeb mingist hetkest lihtsalt nüansside tasandile. Aga see on juba hinnangute küsimus.

Kindlasti võib nt noise`ist, drone doom`ist ning goregrind`ist tänapäeval rääkida kui "naudingut loovatest tekstidest", kuivõrd tekstid tugevdavad kindla sootsiumi enesetaju ning kinnistavad raskemuusika kehandi kui kultuuri osa elujõulisust. Seesuguste nihete eelduseks on, et muusikahuvilised on tõepoolest muutunud pop-protsessi objektideks, mille tulemusena ka nende tajusuutlikkus on minevikuga võrreldes laienenud ning teisenenud. Võib öelda, et eksperimentaalne pop eksperimenteerib kuulajaga.

Hispaaniast pärit Cudevaso naeruvääristab igasugu naudingu poolt ja vastu esitatavaid argumente. Mõne jaoks võib see olla puhas katarsis, teisele lihtsalt vastuvõetamatu müra. Tean inimesi, kelledele näiteks Jesus & Mary Chain on imetlusobjekt, teistele jälle äärmiselt tüütu muusika. Kui midagi peakski šotlaste muusikas "vigane" olema, siis tuleviku ansamblite eelis on, et nad saavad sellest õppida ning edasi areneda. Nt The Procedure Club, Times New Viking või The Raveonettes. Cudevaso võtab JAMC, Sex Pistols`i ning garaažipuntide energia ning võimendab seda märksa valjemaks, ründavamaks, psühhedeelsemaks, kohati tantsisklevaks ning kompromissituks hulluseks. 10 lugu 13 minuti sees. Lõhub küll kõrvu, kuid see-eest ka paitab hinge. Ehedaim rokienergia, mida ma Times New Viking`i albumist "Present The Paisley Reich" (2007) saati tajunud olen. Kahtlemata see album on manipulatiivne - sunnib kuulajale kriiskava feedback-müraseina peale, millesse doseerib vähehaaval muutusi. Kas need muutused võimenduvad kuulaja ajus või taustamüra läbi, on juba piisavalt intrigeeriv. Kahtlemata intelligentsuse näitajaks on ka oskus õigel ajal ära lõpetada.

Kuula albumit siit

9.0