The Hathaway Family Plot -- modeled on our worst selves (2025)

Bandcamp

• Avant-garde
• Art music
• Post-chamber
• Improvised noise
• Sound poetry
• Post-psychedelic
• Post-classical
• Experimentalism
• Noise music
• Post-industrial
• Freeformfreakout
• Musique concrète
• Psycho-acoustic

Üks tuttav rääkis hiljuti huvitava loo sellest, kuidas lähimad naabrid teda igatmoodi kiusasid järjepanu ja järjekindlalt. Küll kutsuti talle keskkonnakaitseinspektorid, küll kutsuti politseid, tehti kõiksugu pingutusi, et elu talumatuks muuta (ametnikud ei suutnud leida midagi laiduväärset); kuivõrd tegu on eramupiirkonnaga, siis majad asusid kõrvuti; kord kui kiuslik naabrimees sõitis tema majast mööda, siis ta lehvitas läbi akna tardunult paigal seistes, lehvitades käega keskelt-paremale, paremalt-keskele, avali sui, silmad poolenisti pahupidi, poolenisti hullumeelsust peegeldades. Naaber jäi teda vahtima -- algul vist mõtles, et teda tervitatakse, ent sekundi murdosa pärast sai jahmunult aru, et teda tõsiselt pilgatakse. Ei ole pärast seda "tervitust" tuttava ja naabrite vahel enam mitte mingisugust läbikäimist. Tuttavale seesuguse sotsiaalse üksinduse imel provotseerimine oli hea näide sellest, kuidas etendades ühiskonnaheidikut võib probleemi kõige tervamast sakist lahti saada. Kui 150 aastat tagasi Paasi Andrese prototüüp oleks sarnaselt kiusliku naabriga talitanud, ei tea, kas ta oleks siis jõuga viidud valla vaestemajja ärapööranute maharahustamiseks mõeldud kambrisse? Ajad on muutunud, samuti kogukondlikud sidemed ja otsustusmehhanismid; ka on muutunud arusaamad vaimsetest ja füüsilistest konditsioonidest. Ameeriklase Kevin McFadden (KM) muusika võinuks vabalt täita vaikelulise žestikuleerimise helitausta; tema kui pianisti muusika on juba kümmekond aastat toetunud klaverimängule; pealiskaudsel kuulamisel ei pruugi üldse vahet teha tema eelmiste üllitistega, ent põhjalikum analüüs näitab ära klaverimängu ja klaverimängu erinevuse; õigupoolest, kuidas pillimängule anda eristav essents pärast seda kui pillid on vaikinud. Artisti nimekuju arvestades võiks arvata, et ta on püüdnud oma keldi päritolu põlistada torupilli pruukimisega -- vahet ju ei ole, kas ise mängides või siis salvestades muusikat otse tänavalt, näiteks 17. märtsil. Tõsi see on, et KM kasutab samu helikomponente, kus lisaks klaverile on menüüs võimekad kontaktmikrofonid ning häälemoonutusrakendused, aga küsimus on vaid selles, et kuidas ja kui tõhusalt neid kasutatakse. KM 10-looline taies on igati tõhus -- siin on muuseas seesugust prõmmimist, mis hakkab lähenema dubstep'i hüpnootilisele tektoonilisusele; ning salvadordalilike kellade (aja) moondumist peegeldades sulavate klaveriakordide näitel. Või siis albumit läbivalt häälmoonutused pikkade lintidena mehaaniliselt justkui mellotroni peal sisse-välja ning välja-sisse liueldes; või siis looduskeskkonda üle kantuna võiks seda võrrelda artisti kodulinnast Buffalo'st mitte väga kaugele jääva Suure Järvistu suuruselt kolmanda osa ehk Michigan'i järve salakavalate, tihti surmatoovate hoovustega, uhtumas maalilisi düüne. Kauniduse võrdkuju, mille algne kood siugleb muutumise ja hävimise vormist. Kahtlemata on KM muusika mõnevõrra sensatsiooniline et mitte öelda -- tähelepanu otsiv, ent seda malbet kriitikat võib mõista ka selle tugevusena -- see ongi eelpoolmainitud sotsiaalse üksinduse ümberpööratud ehk tõrjuv põgenemisviis ühiskonna kitsaskohtade vastu. Võib täheldada artisti üha süvenevat pessimismi - et mitte öelda misantroopiat - üllitiste arvu kasvades. Post-(torture) chamber. 8.5 (8.0-9.0)

Joana Guerra, Maria Do Mar, Romke Kleefstra, Jan Kleefstra -- IT DEEL IV (2025)

Moving Furniture/Bandcamp

• Spoken word 
• Modern classical 
• Electro-acoustic 
• Sound poetry 
• Contemporary classical 
• Avant-garde 
• Ambient 
• EAI 
• Art music 
• Musique concrète 
• Experimentalism 
• Micronoise 
• Improvised music

41-minutilise albumi stiililist määratlust muusikamängija andmelahtrist uurides on märgitud, et tegu on ämbient-muusikaga. Arvestades, et väljaandjaks on Hollandi plaadifirma Moving Furniture Records, siis võib kindel olla, et siin ilmselt mingisugust värviplahvatust ei järgne; üsna ruttu selgineb, et antud kontekstis - nii palju kui mainitud stiili ka on -, tähendab see kaasaegse klassikalise muusikaga läbi põimumist, elulikku ajastuvaimust kantud sümbioosi -- kuidas iganes seda ka nimetada! Üldiselt uudishimulikud artistid ei taha muutumatusse vormi kinni jääda, püüavad vangistusest välja libiseda, astudes uutele radadele -- võiks ju nii kõlada lihtsustatud arusaam; teisalt pigem võib nõustuda mõttelaiendiga, et muutused tähendavad nihkeid teatud (konteksti) piirides, kuivõrd vastasel juhul objekt langeb määramatusse (välja arvatud noil juhtudel, kui artisti identiteeti ongi hüplikkuse ja sumbuursusega kohal-olematusse suunatud või kohal-olematuses kujundatud). Kõigil juhtudel võib nõustuda, et kujundamise taga on ratsionaalne kalkuleeriv aparaat -- reeglina ja ilmselt ka elu ideaali aluseks võttes on muusika sünteetiline segu fikseeritud kultuurkihist-kindlast põhjast ning hullusest ja hälbest, mida valemi esimese poole gravitatsioon ohjab. Teisisõnu -- hullus on rohkem või vähem väljaveninud oheliku otsas. Isegi kui sellel 10-loolisel taiesel ei ole võimalik hullusele näpuga osutada (muideks, tänapäeval on võimalik spetsiaalsete MRT-ülesvõtetega aju ülesköetud piirkondi lokaliseerida). "As De Ljoft Meisjongt" lõpuloona annab vastuse albumi ülesehituslikust ja kavatsuslikust varjatusest, kui lõppude lõpuks päästetakse valla katarsis, vahitakse tõtt ängi juurpõhjustega. Hääled vallanduvad ja moonduvad vardjate kontrolli alt -- ehk võinuks siseneda juba mõned lood varem! Aga-aga... need on kõigest esimese kuulamiskorra lõpus tekkinud mõtted. Minnes uuele kuulamisringile paljastuvad heakskiidetavad kõrgete nootidega liialdamised, selle ümber miilav tumeenergiast laetud magnetväljad, kummastavad poolmüra-elektroakustilised väljundid. Ämbientne tähetolm on tinglik ja vaevu tabatav, ent seda enam on siin (subliimselt) esindatud. Jutustav narratiiv - mis ilmselt on kas flaami või friisi keeles (viimane variant on mõeldav, kuivõrd albumi pealkirjas peegelduva sarja ainsateks püsimuusikuteks on Kleefstra'd, kes nime järgi on ilmselt friisid) - päästikuna vallandab ja suunab helilist mõistestikku; tulemuseks on... tulemuseks on siuke hillitsev robustsus (eelpoolmainitud kontrollitud hulluse katseklaasis) juba mainitud stiilide hõrgus ja maitsekas räsimises. Elus heakskiidetud asju tuleb austada, ent paratamatult neisse muudatusi sisse viies - ajastuvaimust kantud tõlgendamisvajadusest tulenevalt - taaselustab-väärtustab see edukalt aegruumilist nii vertikaalselt kui horisonaalselt pikenevat-laienevat kultuurikontiinumit. Üks parimaid kaasaegse klassika üllitisi AD 2025. 8.5 (7.5-9.0)

[Teaser of the day] Dighom - Vaana

Autoplate 

• Jazz noir
• Ambient
• Electronic
• Post-rock 
• Art music 

Artist: Dighom

Release: Vibrating Colours - Coloured Vibrations

Label: Autoplate

Year: 2003

[Teaser of the day] Marko Fürstenberg - Option22

Thinner

• Club dance
• Dub house
• Electronic music
• Deep house
• Deep dub 

Artist: Marko Fürstenberg

Release: Option EP

Label: Thinner 

Year: 2003

[Teaser of the day] Leo Cubanero - clean ma brain

Textone

• Electronic music
• Micro-techno
• Deconstructed club 
• Micro-funk 
• Electro-funk
• Deconstructed hip-hop 

Artist: Leo Cubanero

Release: ...Wanna Talk

Label: Textone

Year: 2005

Bryan Holmes -- Arak Saya (2016)

 

Pueblo Nuevo/Archive 

• EAI 
• Ambient 
• Post-industrial 
• Avant-electronica 
• Abstract 
• Improvised music 
• Electronic music 
• Musique concrète 
• Experimental electronica
• Micronoise 

Tegu on ilmselt ühe kõige katsetuslikuma üllitisega, mida olen kuulanud Tšiili eksperimentaalse netimuusikaplaadifirma Pueblo Nuevo diskograafiast. Muidugi on võimalik, et mälu veab alt tänu vananemisele ja ajalisele vahemaale, aga sellele vaatamata on tegu kõva kandidaadiga nimetatud tunnustusele. Pueblo Nuevo on üllitanud kahe dekaadi jooksul persesada taiest, ning enamust ei ole siinkirjutaja jõudnud veel läbi kuulata. Ilmselt ei jõuagi. Teiseks eksperimentaalne taotlus ei ole a priori heakskiidetav, kui teostus ei jõua ambitsioonile järele -- heli lihtlabane lohisemine reeglina ei mängi välja. Seda 10-loolist taiest iseloomustab metalli tantsimine ja metalli laulmine -- see on elektroakustiline impoviseeritud muusika, kus manatakse esile ebatavalisi helisid ning ruumilisi konfiguratsioone. Plaadiümbris võib näida isegi impressiivsem kui sisu, kuivõrd keskmine osa muutub suht abstraktseks -- lihtsalt metall näikse vihisevat mööda ruumi, lõigates hapnikumolekule pooleks; hüljates küll gravitatsiooni, ent heli levib moonutustega kuulaja kuulmekäikudesse. Nii et kuulates seda tunnist teost on tegu omamoodi monokroomse masohhismiga (just seda see tähendab!). Tõsi, mingi hetk saabub piimjasse visuaaliasse veidi rohkem selgust, kui autod helitaieses hakkavad tuututama, tuulekellad kõlisevad või veel midagi taolist. Saan aru, et selle taiese mõte on teadvust pimendada ning taju ähmastada, tekitada informatsiooni vastuvõtul segadust ning arusaamises selgusetust. Kogu see jäikus, jälkus ning omamoodi rõõmutus meenutab varaelektroonilisi katsetusi 20. sajandi esimesel poolel. Kõige selle valguses tekitab enim segadust nimilugu, mille jooksul kasvatatakse liha kontidele flöödil mängitud improga; teisalt - nagu vihjatud - jäädes erandiks käesoleval taiesel. Nagu juba märgitud -- rohkem ebamäärasust, rohkem kaost, rohkem kohtade äravahetamist, et teatud rõhuasetused ilmneksid selles heliumbluus ankrute ja teemärkidena. Väga häid momente siin tõepoolest jagub! Tänaval kõndides mõtlesin brasiillase üllitisele lõpphindeks anda 7.0, ent siseruumides ning korduvalt üle kuulates hinne kasvas pügala võrra kõrgemaks. 8.0 (6.5-9.0)

My Bloody Valentine -- m b v (2013)

 

My Bloody Valentine/Discogs

• Indie rock 
• Neo-psychedelia 
• Shoegaze 
• Dream pop 
• Alternative dance 
• Noise pop 
• Jungle 
• Fuzz pop
• Art pop 
• Electronic 
• Alternative rock 
• Experimental rock 
• Avant-rock 
• Indie dance
• Industrial rock
• Drone pop 
• Breakbeat 

Alates teedrajavast "Loveless"-albumist (1991) näikse My Bloody Valentine'i helipilt olevat viimse piirini timmitud ja täis pakendatud -- ka vormiline õhulisus nende muusikas ei võimalda lisaruumi, vaid vastupidi -- ahendab seda. Võiks ju arvata, et unenäolisusse mahuks veel paljutki, aga kujutagem ette olukorda, kui magades näed und, et sa ei jäägi magama! Või veel jubedam -- seesugune (kinni) kiilumine ongi surm(aseisund), see olemise kõige müstilisem, tundmatum ja pelutavam tahk, mille rolli me tänapäeval käsitleme piinliku ja liialdatud kombelisusega -- saanud teoks ühel kõige hirmsamal kombel! Kui Vikatimees oma tulekust kolme koputusega pidavat teavitama, siis samavõrd oluline koputamisega on rõhuasetus justnimelt kolmel -- te paganama kahejalgsed primaadid - olete kunagi mõelnud sellele! - ärge mõelge üle, ma situn ja kusen teie püha kolmainsuse käsitluse pääle! Võivad ju mõned süfiliitikutest hullukesed teie seast Suure Vembumehe surnuks kuulutada, aga pärast luubite nii et vähe ei ole! Kahtlemata oli MBV kolmanda stuudioalbumi ootamine 1991. aasta lõpust saati omaette peatükk. Pigem seda ei usutud (mõned ilmselt ei soovinudki!), hoolimata Kevin Shields'i (KS) kinnitustest, et midagi kohe-kohe valmib aeg-ajalt mõne ajakirjaniku küsimise peale. Siililegi selge, et materjali niikuinii oli maa-ja-ilm -- küsimus taandus vaid sellele, et kas KS otsustab seda maailmaga jagada või mitte. Iga artist mõtleb oma pärandi jäädvustamise peale; KS olles teadlik oma suurusest ja mõjust, mõistis ilmselt, et tal ei olegi ilmtingimata vaja midagi uut üllitada. Nautides seda 9-loolist tunnen, et justkui kuulaksin nende kahest CD-st koosnevat EP'de kogumikku, mis hõlmas aastaid 1988-1991, kui tegelikult formeerus unenäolise mürapopi ehk kingapõrnitsemise žanr; ainult selle vahega, et kui tollane looming hõlmas ka demolikke ja eksperimenteerimise lõksu kinni jäänud poolikuid käkerdisi, siis siin on asi lõpuni vormistatud. Õhk on välja põletatud, tahtlikust ohaklikkusest hoolimata mutrid kõvasti kinnitatud ning trossidega julgestatud. Aga konfiguratsioon on võimas! Kui seda albumit seostada "Loveless'iga", siis on see jõuline ideede edasiarendus ning uute mõjude sissetoomine. Alates keskmist sektsiooni hõlmavast lounge-popist ning albumit lõpetava jungle'i ja breakbeat-stiihiaga. KS annab unistuslikkusele rokkmuusikas uue tähenduse -- näiteks võib siin mõnda lugu pidada industriaalrokiks par excellence (Trent Reznor ning teised sama valdkonna muusikud on Iiri bändi ammusest kummardanud). Äsja mainitud "lounge" tähistab kardinaalselt erinevat tavapärasest. Võib-olla osutab ebamaisele unenäopopile -- ilmestab paganama valusat kogemust unenäomuusikapoes käimisest, kui näppude vahelt pudeneb ülimalt sugereeriv muusika. Kas tahtmatult demonstreeritakse Stereolab'ile või siis ironiseeritakse nende üle, visandades stevereichiliku minimalismi juurikaid puust ja punaseks ("Is This and Yes"). Kõige hõrgumate vormide realiseerimisega on saadud hakkama, ilmselt ka mingeid otsi on jäetud lahtiseks tuleviku tarvis -- kas ja kes neid kinni söandab siduda, on juba iseasi. Tulles tagasi algusesse -- just teadmine, et ei olnud ilmtingimata vaja uut albumit välja anda, andis KS-le õigus(tus)e ja kohustuse see ära teha. 9-loolise taiese võib jagada kolmeks sektsiooniks -- kui esimene osa võib tunduda elegantselt torssis olekuga, justkui vastutahtsi ollakse keskpõrandale kokku tuldud, mängitakse vana rasva ja lihasmälu pääl kitarre ja trumme, mis võiksid vabalt pärineda 1989. aastast, siis keskmises lahtris esitletakse unenäopoppi kõige hõrgumal viisil. Karune kitarrimäng võetakse lahti, noodid saadetakse läbi filtrite unustusse -- ning eelpoolmainitud unenägu läheb kordamisele. Aga emotsioon ei kuku kolinal, kuivõrd viimases sektsioonis hullutakse rokkmuusika olemusele loomuldasa viisil -- kriipivaid kidrasid saadavad murtud rütmid, jungle ning juuri austavad keldi torupillid ja motiivid, tegemata selle juures surmtõsist nägu. Kes ei taha käia trummi ja bassi-pidudel, kuna enamus selle žanri muusikast on ajusid ja keha tüütav sitt, siis kindlasti sellele meistriteosele peaks kõrva peale panema ning ise trotsist korraldama seesuguse muusika üritusi. Kokkuvõttes võib öelda, et bänd (või siis KS) on "Loveless'i" kergele pealiskaudsusele ja kaaluta olekule leidnud ballasti ning ideelist teravust. "Nothing Is" on läbi kompressorite litsutud šamanistlik transs, mille sihiks ilmselgelt ei ole huvituda mitte niivõrd ümberringi toimuvast, kuivõrd üle aegade ulatuvast ja sageli nähtamatuks jäävast. Kokkuvõtvalt -- siin kuulajana koged neid kolm koputust (nii albumi siseselt kui diskograafilisest vaatevinklist!). Kas nende parim? Ei oska küll vastuargumente välja tuua. 9.5 (9.0-10)

The High-Beams -- Daydream (1997)

Delores' Restaurant/Gajoob 

• DIY 
• Shoegazing 
• Noise pop 
• Alternative rock 
• Indie punk 
• Psychedelic 
• Jangle pop 
• Shitgaze 
• Lo-fi 
• Fuzz pop 

See 6-looline üllitis saab hakkama vähema kui poole tunniga, pakkudes psühhedeelset mürast küllastunud kingapõrnitsemismuusikat. Kummastavalt on võimust võtnud tunne, et käesolev muusika olnuks justkui loodud 1986. aastal, aastaid veel enne seda kui My Bloody Valentine'i "Loveless'ile" eelnenud paar EP-d uue stiili sündi peegeldasid. Aga jah, MBV oli konkreetsel aastal veel otsingulises faasis -- vististi veel mürarohke gootiroki vallas. On täiesti usutav, et seesuguseid üllitisi eksisteerib veelgi, ning kronoloogiliselt sobiva aastanumbriga. Eks muusikaajalugu on sageli ilmestanud tõigad, et enne konkreetse žanri ja esiisa välja kuulutamist olid näited juba olemas. Näituseks ämbientmuusikale mõeldes olid olemas nii Tangerine Dream kui varane Kraftwerk, nii Ash Ra Tempel kui CAN (nende album "Future Days"). Lisaks objektiivsele kronoloogilisele argumendile lisaksin tagasihoidliku arvamuse, et esteetilises plaanis ja käsitööoskuselt väärivad nimetatud tiitlit palju enam kui esiisaks tuututatud Brian Eno. Kahtlemata need 25 minutit kajastavad ka tolle ajastu vaimu -- plaadi väljaandmise aastaks on 1986, kui ilmus legendaarne C86 kogumik, mis korjas kokku ühe osa tollaseid indibände, kes tollal mängisid lihtsat jangle-muusikat (veel enne kui mõned neist hakkasid tantsurütme traadimuusikasse sisse segama või nime vahetades kõrge kunstilise väärtusega poppi tegema). Teate ju küll seda lihtsat kitarriplõnnimist ühelt poolt, kuigi teisalt tuleb möönda, et harmooniad ja meloodiad olid sageli arvestataval tasemel; tõsi, sama valdkonna hiiglaste Moz'i ja Marr'iga võrreldes jäädi ikkagi madalama sordi esteetikuteks. Kuuldes mõnes loos vilistavat tagsisidestamist tulevad paratamatult meelde vennad Reid'id ning trummeldav Bobby Gillespie albumil "Psychocandy" (1985), ent erinevalt šotlaste käändumisest tagasi käravasse rokenrollie(ste)etikasse sünteesib The High-Beams nii ühte kui teist kui olles jalgupidi DIY- ja lo-fi-esteetikas (lisaks on siin kuulda plekiseid sündirütme-trummimasinaid). Ning paljut veel rohkem või vähem varjatud kujul pakub see igati väärikas kummitus minevikust. 8.5 (8.0-9.0)

[Teaser of the day] Stephen Walter - Before You Eyes

Zymogen

• Experimentalism
• Electronic music
• Ambient
• Musique concrète 
• Avant-garde 
• Organic electronica 

Artist: Stephen Walter

Release: Monocline

Label: Zymogen 

Year: 2007

[Teaser of the day] Dog As Master (Hal McGee) - Our Horse Wins The Race

Various Cassette Tapes

• Electronic
• Noise music
• Psycho-acoustic 
• Sound collage 
• Experimentalism
• Freeformfreakout
• Avant-garde 

Artist: Dog As Master (Hal McGee)

Release: Five Feuilletons Outlined In Red

Label: Various Cassette Tapes

Year: 1986

[Teaser of the day] SCREENERS - practice: a medition on form

Diabetic Koala

• Avant-electronica 
• Electronic music
• Avant-garde
• Experimental electronica 

Artist: SCREENERS

Release: SCREENERS II

Label: Diabetic Koala

Year: 2014

Element Orchestra -- Document Of Life (2025

elementperspective

• Electronic music
• Chilltronica
• Ambient pop
• Micronoise
• Spoken word
• Psychedelic
• Drone
• Sound art
• Alternative dance

Tore on taaskord õhata, et järjekordne pikal pausil (tegevuse lõpetanud?) netiplaadifirma on tagasi. Seekord saab seda öelda jaapanlaste elementperspective'i kohta, mille all on üllitanud Element Orchestra 11-loolise taiese. See muusika hoiab emotiivset ja esteetilist tasakaalu, mille juured sarnaselt projekti nimega peegeldavad plaadifirma helilist pärandit ja põhimõtet -- kui muusika eksperimentaalsus on piisavalt mõtestatud, siis ka emotiivsus kerkib esile. Seega eelpoolmainitud tasakaal on algupäraselt ühesuunaline, andes piisava manipulatiivse sügavuse ja helieelduste efektiivsel realiseerimisel teed tugevatele tundmustele ja tunnetele. Üllitis algab mu muusikamängijas hoogsa tümmina ("ALIVE"), milles on nii nätsukummi nõtkust ja psühhedeelset vaibi, ent tantsuline järelm ei pea ilmtingimata tungima esile kui...see ei toeta üldpilti. Toetab küll, kuna tantsulisuse vulgaarne esilepaiskamine peenel viisil suhestub sellega, mida järgmistes lugudes on oodata -- lood muutuvad märkamatult tumeduse ja sügavusega flirtivaks, milles on muuseas katsetuslikku konarlikkust, helilist krõbedust ning metafüüsilist väänet. Hiljuti kogesin arvamust, et muusika ei ole mõtteilma esindaja, selleks peab pöörduma filosoofia poole. Tjah -- sageli mõne mõtleja seisukoha saab mahutada pelka lausesse, siis muusika seejuures ergutab nii filosoofilist kui ilukirjanduslikku mõtteilma; nii sõltuvalt kui sõltumatult. Mäletan, et nullindate hakul lugesin Inglise sotsialistliku realismi esindajate romaane, käiates sinna kõrvale lakkamatult The Smiths'i "Best Of II" kassetti (see, mille kaanel on Dennis Hopper tsiklistina konutamas baarileti taga). See tekitas fantastilist sünergiat nii mu sees kui väljas. Kindlasti ka sellel 57 minutil - mis on peen segu nii subliimsest psühhedeeliast ja hõrgust eksperimentaalmuusikast - on olemas on raamat-raamatud. 8.5 (8.0-9.0)

[Teaser of the day] Swamp Donkey - The Cipher

Rodent Tapes

• Electronic 
• Psychedelic
• Spoken word 
• Art music
• Acousmatic music 

Artist: Swamp Donkey

Release: House Of Lost Souls

Label: Rodent Tapes

Year: 2025

[Teaser of the day] Eddy Rollin Band - In Memory Of Mary Ellen McKeon

Various Cassette Tapes

• Psychedelic
• Experimentalism
• Avant-garde
• Art pop

Artist: Eddy Rollin Band

Release: Tape Heads Cassette Compilation Volume One

Label: Various Cassette Tapes

Year: 1998

[Teaser of the day] Iliaque - Cantarion

Enoughrecords 

• Dark ambient
• Jungle
• Electronic music
• Drum and bass 

Artist: Sobria Ebrietas & Iliaque

Release: Carnation

Label: Enoughrecords 

Year: 2025

Dunning & Brosamer -- Telescope Microscope (2025)

Total Silence

• Musique concrète 
• Electronic 
• Experimentalism 
• Avant-garde 
• Krautrock 
• Found sound 
• Microsound 
• Conceptual 
• Ambient 
• Kosmische Musik 
• Experimentalism 
• Sound art

See kahelooline on vaieldamatult vägev taies; kuivõrd koosnedes vaid väga pikkadest kompositsioonidest, siis efekti saamiseks tuli see korralikult vinnastada. Dunning ja Brosamer uurivad heli ja muusika salvestamise ajalugu, taasesitustehnoloogiate helisid ja mürasid ning kultuurilisi resonantse. Loole "Telescope" on antud huvitav instrumentaalne tähendus -- linde ja linnulaulu on siin võimalik vaadelda läbi seesuguse kujuteldava pikksilma, millest kostub linnulaulu, mida mängitakse sajandivanuselt saviplaadilt, millele on lisatud 70ndate ornitoloogilised salvestised tolleaegsetelt vinüülplaatidelt. Kuigi eelduslikult võiks seda siduda ka tontoloogiaga, siis muusikast see väga läbi ei kostu -- loodushelid seevastu avardavad spektrit, laiendades ruumi ning sulandudes märkamatult üheks või andes teatepulga üle kriipivatele ent kordustesse langenud krautrokk-kitarridele ning süntesaatoritest välja võlutud kosmiliste elektronefektidele. Aga algusosa on suht abstraktne -- eelpoolmainitud vinüülmängijaga esilemanatud suhteliselt vaiksetesse ja konarlikesse (mikro)helidesse ja -manipulatsioonidesse sisenevad märkamatult linnuhelid, võimaldades tekitada mõjusat sünergiat. Ühildumistel ja üleminekutel on siin kahtlemata oluline koht. Teisisõnu -- kõik see, mis nad uurimisülesandeks püstitasid, leidis asjassepuutuva ja mõjusa väljundi. 8.5 (8.5-9.0)

[Teaser of the day] Cobramor - Tao Yuanming

• Microtonal 
• Post-psychedelic 
• Space rock
• Noise rock
• Experimentalism 
• Post-rock 
• Electronic 
• Neo-psychedelia 
• Ambient drone 
• Avant-garde 

Artist: Cobramor

Release: Música para eremitas e seus demónios

Label: Self-released/Bandcamp 

Year: 2025

[Teaser of the day] Nazario Di Liberto - As spiders i walk over the walls

Nostress 

• Post-rock 
• Lo-fi 
• Singer-songwriter 
• Indietronica 
• Electronic 
• Glitchtronica 
• DIY

Artist: Nazario Di Liberto

Release: Stasi

Label: Nostress 

Year: 2013

[Teaser of the day] Cryptic Scenery - I Can't Believe You Anymore

• Shoegazing
• Alternative rock 
• Ethereal wave 
• Art rock
• Indie rock

Artist: Cryptic Scenery 

Release: Villa Weary

Label: Self-released/Bandcamp 

Year: 2025

[Teaser of the day] Interlard - Mugabe's Moustache

• Rhythmic noise 
• Noise music
• Psycho-acoustic 
• Avant-garde 

Artist: Interlard 

Release: Tyrol

Label: Self-released/Bandcamp 

Year: 2010

[Teaser of the day] Depriver - Liar

• Crust punk
• Blackened death metal 
• Black'n'roll

Artist: Depriver

Release: Depriver | Pest Lives - Split

Label: Drowning

Year: 2018

[Teaser of the day] Pruna - B 3

Djezmusic 

• Electronic
• Conceptual 
• Post-minimalism
• Art music
• Algorithmic
• Easy listening 

Artist: Pruna

Release: Barrus

Label: djezmusic

Year: 2025

[Teaser of the day] The Organdicks - Soap Vendor

Siko

• Avant-pop 
• Acid pop
• Electronic
• Dada pop
• Primitive pop
• Art pop

Artist: The Organdicks 

Release: Music for Drooling Idiots with Trendy Beards

Label: Siko

Year: 2003

The Moth -- Pummel Box! (1995)

Gajoob/Archive

• Lo-fi 
• Experimentalism 
• Synth-pop 
• DIY 
• Post-punk 
• Bedroom pop 
• Freeformfreakout 
• Sound poetry 
• Synth-punk 
• Dada pop 
• Drone pop 
• Psycho-acoustic 
• Singer-songwriter 
• Psychedelic 
• Spoken word 
• Sound collage 
• Avant-garde

Tänu Gajoob Magazine'ile - mis kajastab kassetikultuuri ning DIY-kultuuri sügavaimaid ja huvitavamaid kihte - leidsin selle ligi saja minutilise taiese; see on armutu 22-looline nuudeldamine - mitte selles mõttes, mida kidra ja trummidega tehakse (siin üleüldse on peaosas süntesaatorid ja vokaal); vaid viis, kuidas artisti meeleolu murdub ühest ekstaatilisest hetkest järgmisesse pöörasusse. Üks lugu võib olla üles ehitatud vaid ühele fraasile, ent kasinad eeldused ei piira artistil karnevali püsti panna, kui tahe ja valmisolek on sees pulbitsemas. Tunnusmärgitsen artisti muusikat ka sõnaga "süntpop", ent see ei ole mitte niivõrd stilistiline piiritlemine, kuivõrd osutus elektrooniliste klahvpillide ekspluateerimisele. Tjah, vähe on sellel ühist varase Talk Talk'i, Erasure'i või Pet Shop Boys'iga. See on pigem avali naeratusega klouniga kohtumine, kellel ei ole mitte teps sõbralikud kavatsused. "Heaven Hole Hell" kätkeb endas vilistavate kitarride tagasisidestust, mis toetab vihase artisti deklameerimist, meenutades üsna Mark E. Smith'i (sealhulgas Manchester'i legendile iseloomulikud ah- ja uh-huuldehammustused). Loo lõpuosas lihtsalt karjutakse! Plaadiümbris toob meelde isiklikud tegemised üheksakümnendate lõpus-nullindate alguses, kui puudus isiklik arvuti ning muusika sai salvestatud üksnes lintidele -- kasutades salvestamiseks kolme lintmagnetofoni ning vahelinte korduvalt üle salvestades. Nn master-linti (või lõpplinti) oli vaid üks ning neid tuli ülima hoolega hoida (mille kaant sai pastakaga kaunistatud lisaks lugude pealkirjade kirjutamisele). Aga jah, vokaalpoeetiline osa on huvitav -- moonutades laulmist ja häält, minnes pehmelt öeldes onomapoeetilisusse. Tõsi, võib-olla mõned uued mõisted tuleb välja mõelda teatud häälitsuste kohta. Just lõppesid valimised ning võinuks nii mõnigi poliitik sellisel viisil end ei väljendada. Nii mõnelgi olnuks sel viisil rohkem lausuda. Artist tabavalt muudab pealkirjas sõna "beat" sõna "pummel" vastu, osutades põhimõttelisele rõhu tugevnemisele lähenemises. On ka "halavaid" lugusid, ent need kõlavad pigem paroodeeriva kommentaarina Joy Division'i tumedama segemendi kohta. Oluline on rõhutada -- artist ei pane siin asju lõpuni paika -- mingist hetkest näiliselt paigas peajoon murdub või lisanduvad uued segmendid kokteili. Ka Frank Sinatra on leidnud oma koha artisti südames. 9.0 (8.0-9.5)

NM Barramundi -- Mehaanika (2025)

 

Trash Can Dance 

• Hip-hop 
• Avant-hop 
• Industrial hip-hop 
• Cloud rap 
• Sampledelic 
• Rap 
• Urban music
• Experimental hip-hop 

Trash Can Dance'i plaadifirma all üllitatud kassettalbum võib esmapilgul pettumust valmistada neile, kes ei hinda kõvameheräppi -- eriti eestikeelset, kuna üks selle käilakujudest demonstreeris aastate eest mainitud kõvatajate taset, ähvardades Lasnamäe keldrikorruse poes penskarieas müüjat. Aga õnneks on see mulje siin petlik - vähemalt osaliselt -, kuivõrd seda (võib-olla tahtlikult esitletud) muljet murendatakse vaimukuse ja ülevõlli keeramisega. William Burroughs teatavasti õpetas propagandavõttena kunstis kaaperdama rünnatava teema tuuma, et algset sõnumit selle enda vahendeid kasutades naeruvääristada. Nii et -- kõvamehekuvand moondub groteskseks ja piinlikuks. Nagu kunagi kõrgema tasandi kommud võltsisid aruandeid, et reaalsust tagasi saada, nõnda kruvivad intelligentsed räpparid mitu-setu keeret esteetika ja igapäevaelu miksimisel peale. Ei, õiged neist ei anna ka räpi peasekretäri Nestorovi ees aru -- seda enam, et viimane muuseas tahab, et (loodetavasti igaveseks endine) munitsipaalpoolik Mihhail K. teda nähes fantaseeriks enda ees seisvast Prince'ist. Ei tea küll, millest kallis kadunuke fantaseerinuks neid kahte nähes... . NM Barramundi'l on siin ka külalis-MC'sid, sh siinkirjutaja lemmikud Dyvour ja Marmorgaze, kes loomulikult lisavad taiese kvaliteeti tummise panuse. Artisti püstitatud tellingud seisavad kindlalt, kuivõrd vastandlikud impulsid on albumi mördiks ning tajutava magnetsideme tekitajaks. Kramplik ja voolav, peen ja jõuline, lapsik ja intelligentne, prõmpiv ja irooniline. Ka tänapäeva noorte lüürika on mõnusalt nihkes -- mingitele suht mõttetutele probleemidele on projekteeritud hulgi infot, mis kuulajat targemaks ei tee. Ei eeldagi, et tegu oleks platonite, kantide või heideggeridega -- ei peagi tegema ning ei huvita ka, kuna huvitavad on just helipoeetilised võtted, meeleolu kõikumine ja tjude vaheldumine; kuna helid sõidavad agressiivselt sisse, et seejärel iseenda helitiheduse koorma alt valla pääseda. Nagu päkapikk litsutuna uruk-hai varg-ratsu alla. Sellele elegantsele kognitiivdissonantsile vaatamata - või just tänu sellele - on see sälkus hip-hop väga-vägagi. 9.0 (8.5-9.0)

[Teaser of the day] Kannabinõid - Vaata

• Post-metal
• Screamo 
• Psychedelic 
• Technical metal
• Stoner metal

Artist: Kannabinõid

Release: MASS

Label: Self-released/Bandcamp 

Year: 2023

[Teaser of the day] Interpretace - Part I

• Experimental rock
• Industrial rock
• Live session
• Avant-rock
• Noise rock

Artist: Interpretace

Release: Konfrontace

Label: CS Industrial 1982-2010

Year: 2025

OVERCAST SOUND -- Holding Pattern (2010)

basic_sounds/Bandcamp

• Dubtronica 
• Dub techno 
• Electronic music 
• Dubstep 
• Deep dub

Hea muusika valem peitub mineviku ja oleviku koosmõjus -- kuidas muusikut kui interpreeti ümbritsev ajastuvaim, tema isiklikud mõjutused, kogetud rõõmud ja pained on mõjutanud isiklikus plaanis muusikalist arusaama ning teisalt varasem muusika - laiemalt muusikaajalugu - on valgustanud tema kaasaega. Vastastikune mõjutus kajab sõna otseses mõttes Overcast'i 3-loolisel taiesel. See on Lee "Scratch" Perry kanepisuitsusest stuudiost spiraalselt ülespoole keriv vaim, milles on nii summutatud hüpnootilisust kui ka liuglemist madalate basside laineharjal. Dub-muusika mõningane paradoks seisneb ju selles, et see tekkis kommertslikust vajadusest -- täita reggae-muusika B-pool instrumentaaliga või luua vokaalreggae'st uusversioone. Žanr radikaalse helimanipulatsioonina - ennekõike ruumi laiendamisena - ületas kunstiliselt väärtuselt ette võetud originaalloo potentsiaali. Dub-muusika tungis edukalt klubikultuuri DNA-koodi loomisse ning selle muutmisse, ent sellest välja kasvanud stiilid nagu ambient dub ning dub techno saavutasid mingil hetkel kunstilised piirid -- midagi märkimisväärset selles vallas ju ei ole enam sündinud; võib-olla sellest ajendatuna astus artist paar sammu minevikku tagasi, et olnut üksikasjalikult anlüüsida ja tunnetada. Käesolev ongi ajaloolisel skaalal kusagil poolel teel viibimine -- püüda hoomata tollast paradigma muutust, kogeda rõhuasetuse üleminekut reggae-materjali manipuleerimisele stuudioefektidega (peaasjalikult reverb'i ja delay'ga), tehes tehnilisest modifitseerimisest omaette instrumendi. Käesolevad 23 minutit tõestavad, et minevikus sobramine ei tähenda ilmtingimata sinna kinni jäämist -- mööda selgroogu võnkuvad madalaimad sagedused annavad Kanada tandemi taiesele kaasaja puute mineviku vardjate ettehooldusega. 8.5 (8.0-9.0)

Plasst -- Devoker lobit (2025)

23 Diskettes/Bandcamp

• Lobit 
• DIY 
• Electronic music 
• Ethnotronica 
• Avant-techno 
• Lo-fi

Eile õhtul sai kuulatud Weldroid'i ,ja Celine Arnauld' viimaseid, sellest aastast pärinevaid albumeid (vastavalt "Painted City" ning "Superstructure"), mis üllitatud Mahorka paadifirma märgi all ning Autechre'i taiest "Draft 7.30" (2003, Warp) ehk teisisõnu -- sai joobuda eksperimentaaltehnole omasest abstraktsest peenmehaanikast. Käesolev 6-looline seevastu kuueteistkümnese kilobait-sagedusega peaks tekitama tugevat kontrasti eelpoolmainituga. Ühelt poolt loobki -- heli siin on tugevasti määrdunud ja mudane, madalad bassisagedused ei eristu kõrgematest - ilmselt kui neid ongi, siis madalsagedusliku gravitatsiooni diktaat imeb ka nood iminapana tektoonilisse trumlisse -- korralik rütmimalakas, mis põldudel või mahajäetud tehastes valjuhääldites üürgama panduna tekitaks ilmselt kuulajas segadust -- kavatsuslikkus, mis sellesse on kätketud, ongi vastuokslik, tekitamaks meeldivust neis, kes on sellele altid ning pelutama noid, kes taolist heli nimetavad põlastavalt UFO-muusikaks. Nimele vääriliselt paneks Plasst'i 22 minutit põrandad vappuma ning seinad värisema, lisades psühhedeelset essentsi helikokteili. Mõned Lähis-Ida/Araabia muusika mõjudega kompositsioonid avardavad helindit, tuues paratamatult meelde Muslimgauze'i, kelle helikude kätkes samuti musti sagedusi ning mürisevat helipõrandat, peegeldades Lõuna müstilist sagimist. Erinevalt reivikultuurist on siin varjulisus ja ekstaatiline kasvamine jäetud varjule -- see kas on intuitiivselt aimatav või immitseb lühikeste lainetena kitsastest pragudest väljapoole. Ka loob tervitatava vahemaa kuulaja ja objekti vahele -- meenuvad lapsepõlves maal vanaema juures kuuldud rongi müstiliselt motoorne kuma 5-6 kilomeetri kaugusel. Tore on näha, et madalsageduslikele baitidele keskendunud juba legendaarsete netiplaadifirmade 20kbps'i ning sub65 media kõrvale on tekkinud uus; kuigi jah, 23 Diskettes'i diskograafia küündib hetkel vaid kolme üllitiseni. 8.0 (7.5-9.0)

[Teaser of the day] Substak - Rust Memory

Zenapolæ 

• Musique concrète 
• Microsound
• Organic electronica
• Electronic 
• Abstract

Artist: Substak

Release: The Corroded Self

Label: Zenapolæ 

Year: 2025

[Teaser of the day] Viscera - Field Glasses

Various Cassette Tapes

• Electronic 
• Industrial music
• Avant-garde
• Psycho-acoustic 
• Experimentalism 

Artist: Viscera

Release: Who Is This One

Label: Various Cassette Tapes

Year: 1984

[Teaser of the day] Ivan Black - Rhythm Exposure

Breathe Compilations

• Alternative dance
• Neo-psychedelia 
• Indie dance
• Electronic 
• Shoegazing 

Artist: Ivan Black

Release: Genuit Machina E.P

Label: Breathe Compilations 

Year: 2012

Weldroid -- Painted City (2025)

Mahorka/Bandcamp

• Neoclassical 
• Electronic music 
• Industrial techno 
• Avant-techno 
• Post-industrial 
• Experimental techno

Stockholmis resideeruva ungarlase Tamas Zsiros`e (TZ) 35-minutiline taies raputab magnetofoni kõlarite katted tolmust puhtaks, kuivõrd neis justkui puruks tambitud ent seejärel teravasakilisteks ja miniatuurseteks sõjanuiadeks putitatud ning mikrolaengutena lõhatud rütmides on piisavalt sügavust ja dünaamikat, et kvantitatiivselt liigutada -- raputada ning väristada. Ent kaudses - kvalitatiivses - tähenduses lööb 7-looline taies ka kuulaja südamesse, ajju ja hinge. Ühelt poolt kostuvad siin keerukad tektoonilised tehnobiidid - mis on pigem matemaatika valdkonda kuuluvad kui tantsumuusikaturust mingit segmenti vallutada tahtvad -, millest immitsevad loomuldasa abstraktsete orkestreeringutena välja tumeklassikalised helivood ning pahaendelised atmosfäärilised laiendused, mis segunevad orgaaniliselt hingemolekulidega. Võib juhtuda, et kuulaja hing sel viisil kaaperdatakse; kui see nõnda juhtub, siis läheb ka süda. Lähtudes plotinoslikust arusaamast maailma mõistmisel -- me inimestena oleme osa mateeria sfäärist, mis on igatepidi niru valdkond - mille eksistents on tingitud pelgast tõigast, et psühhiline valdkond saaks endale keha, saaks valu ja naudinguga manipuleerimiseks avara mängumaa. TZ seevastu ise püüab trotsist - mis ilmselt tuleneb intellektuaalse üleoleku tundest - panna paika mängureeglid, varustamaks eksistentsi värvidega; isegi kui värvid on piiratud ja tuhmid, siis usk ja lootus vastavalt uute kvaliteetide ja mustrite loomisse on jätkuvalt alles. Igatahes Weldroid oma helikeelega on veenev. 8.0 (7.5-9.0)

Eddie Palmer -- We Recorded The Sound To Find Out What Wasn't There (2025)

Bandcamp

• Art pop
• Hauntology
• Cinematic
• Avant-pop 
• Post-classical
• Experimentalism
• Electronic
• Avant-garde
• Post-psychedelic

Ameeriklase Eddie Palmer`i (EP) muusikalised jäljed ulatuvad tagasi kümnendate esimestesse aastatesse, kui ta koos Brett Zehner`iga tegi tontoloogiaprojekti nimega The Fucked Up Beat; muusikasse sämpliti põnevaid helisid -- nii raadiojaamadest kui agentide dešifreerimismajakestest, ajendatuna nii varjatud saladustest kui vandenõuteooriatest (kuigi jah, arvan, et viimaseid nad kasutasid pigem naljaviluks või vähemalt salapärase ja aukartustäratava õhustiku tekitamiseks). Sellele järgnes tandemi uus projekt CLOUDWARMER, milles muusika muutus orgaanilisemaks ning kompositsiooni-kesksemaks. Sooloprojektiks üle minnes oli tal projekt nimega Fields Ohio kahasse Christine Annarino`ga. Käesoleva (ja ka varasema) hiigelteose - 30-loolise - muusika on mõjutatud EP 3D animatsiooni taustast; ta on loonud üksikasjalikke visandeid, mille vahendusel saaks muuta sõnu ja mõistestikke piltideks. Kõike seda võib tajuda ka tema muusikas -- teatud detailide ja elementide kui gravitatsioonitelgede ümber hakkab kogunema ja seejärel lahti rulluma sündmustik -- reeglina need algavad eikusagilt ning neid ketratakse psühhedeelseteks ja unenäolisteks nägemusteks või siis pakutakse kuulajatele kergelt lendlevaid filmilinalikke heiastusi. Kohati on EP muusika vajunud säherdustesse unelmatesse, et paradoksaalselt kustutab endast kõiksugu jäljed kuulaja mälust. See kõik on kohalolev ja päris, kui aktiivselt osaled (kuulamis)protsessis, ent sealt väljudes jääb sellest vaid pelk jälg mällu. Oluline on, et see kutsub tagasi sellesse muusikasse sukelduma, et seda õnnist tunnet kogeda. Ka EP (lihas)mällu on jäänud õrnad mälestused varem loodust, mistõttu ka käesoleva taiese helipilt hüpnotiseerib ja kummitab. Sellel pea kahe tunnisel üllitisel on palju imetabaseid hetki. Lugude pealkirjadesse süvenedes on tunda mehe jätkuvat provokatiivsust -- sidudes omavahel nii hipsterid ja massitapu, tofu ja mikroplasti, lehvitab USAle hüvastijätuks ja tervitab Chat GPT-d. Avaloo pealkirjale osutades tuleb tõepoolest möönda, et muusik on maha saanud järjekordse eluterve hüsteeria peatükiga. 8.5 (8.0-9.5)

[Teaser of the day] Yoshiwaku - The Love Submarine

Le Colibri Nécrophile 

• Experimentalism 
• Post-psychedelic 
• Electronic 
• Avant-garde 
• Sampledelic 

Artist: Yoshiwaku

Release: Colonoscopy Without Anesthesia

Label: Le Colibri Nécrophile 

Year: 2025

[Teaser of the day] Obie DeGroff - Wildcrafting

• Electronic 
• Post-classical 
• Sampledelic 
• Experimentalism
• Sound collage
• Musique concrète 
• Art music
• Avant-garde 

Artist: Obie DeGroff 

Release: Various Artists - Argali Records Netlabel Sampler Vol. 1

Label: Argali

Year: 2025

[Teaser of the day] Stasola - Diterlift

Tripostal

• Acid rock 
• Indie rock
• Drone rock
• Psychedelic 
• Alternative rock 

Artist: Stasola

Release: Various - Porträt

Label:  Tripostal 

Year: 2006

[Teaser of the day] Lycia - The Time Passes Quickly

• Dark wave
• Ethereal wave
• Ambient pop 
• Alternative pop

Artist: Lycia

Release: The Time Has Come And Go

Label: LyciumMusic/Bandcamp 

Year: 2000

[Teaser of the day] Seppuku - 0I08T001

• Post-punk
• Art rock
• New wave
• Synth-rock
• Alternative rock 

Artist: Seppuku

Release: Permanent Real Delicate

Label: Dracula Horse 

Year: 2011

[Teaser of the day] Michael Hoffmann - The Monolith

tonAtom

• Abstract
• Electro-acoustic
• Electronic
• Experimentalism 
• Avant-garde 

Artist: Michael Hoffmann

Release: 5

Label: tonAtom 

Year: 2012

Dune -- The Spice Must Flow (2025)

 

Noise Margin 

• Post-industrial 
• Improvised music 
• Electro-acoustic 
• Electronic 
• Conceptual 
• Experimentalism 
• Avant-garde

Käesolevat kaheloolist taiest on suht raske netist üles leida juhul, kui oled ära unustanud, mis plaadifirma all - konkreetsel juhul Tšehhi eksperimentaalmuusika/industriaalplaadifirma Noise Margin`i all - on see üllitatud. Võid sattuda hoopis reggae-rütmidega asjale. Mainitud tsitaat on tulnud käibele USA režissööri David Lynch`i filmist "Dune". Elu toimimiseks hädavajalikku vürtsi (ehk vürtside segu) võib leida ainult ühelt planeedilt kogu ilmaruumis, mistõttu nimetatud aine hankimine paneb proovile tegelaste vapruse ja moraalsed põhimõtted, toob esile varjatud anded nii positiivselt kui negatiivselt. Dune`i kaheteist ja poole minutilise taiese plaadiümbris kujutab metallvõrestikku ja torusid, mis ilmselt tänapäeva ümber konverteerituna osutab planeedil Maa eluliselt olulisele naftale ja teistele fossiilsetele kütustele (vahet ei ole, mis keemis-füüsilisel kujul need esinevad). Päris meelierutav oleks ju ette kujutada, kui nafta lõppeks Maa põues ning asendusainet ei suudetaks leida -- kui laiaks ja avaraks Helesinine Kera jälle muutuks (inimeste egode rahuldamiseks oleks vaja Jupiteri-suurune tahke planeet koloniseerida)! Ennekõike avarduks esiprimaatide teadvus. Kasutaks isegi jäljendit "esikprimaat", kuivõrd tänu uuele situatsioonile oleks inimestel jälle võimalik kitsast esikust vähemale edasi astuda -- kas kööki või elutuppa. Uus situatsioon võimaldaks inimesel afektiseisundist väljuda -- konkreetsemalt ekstaasi- ja meeleheitesegusest (pool)hullusest, mille käigus tahetakse aina rohkem ja rohkem. Tuleks tsivilisatsiooni-nimelist masinat ohjeldada subjekti vajaduste vähendamisega, pöörduda tagasi orgaanilisema elukorralduse ja inimsuhete manu. Käesolev taies on positiivses mõttes ambitsioonitu, kuivõrd ei püüagi end esile tõsta -- jäädes anonüümseks ning makstes auvõlga suure kunstniku alahinnatud tööle. Teisalt muusikaliselt on selles ambitsiooni küllaga -- esmapilgul silmatorkav hillitsetus on üsna keerukas elektromehaaniline konfiguratsioon. Siin on nii liivatormidele vihjavat stiihiat, tundmatute olendite ähvardavale olemasolule osutavat tumedust kui ka otsekokkupõrget illustreerivat metalset helikaost. Vana kooli filmilindi ketta sämplimine sellesse patta ei mõju kuidagi kohatult -- vastupidi. Ühelt poolt on see miniatuurne -- nagu eneseteadliku esteedi teadlikult jõuetu pingutus, aga mõjusaks muutub see tänu artisti teadlikule otsusele mitte püüelda üle piiride, mis niikuinii...liiva jookseks. Nagu samanurgamees Andres Maimik Sirbis jõudis tabavalt järeldusele -- tolad vajavad rehabiliteerimist. Ses mõttes põrandaaluseid artiste võib jokkeritega võrrelda. Nad toovad vigurdamisega esile valusa tõe, aususe, elu mõtte. 8.0 (8.0-8.5)

[Teaser of the day] Insatiable Void - ⋆˖⁺‧₊☽◯☾₊‧⁺˖⋆Ancestry ⋆˖⁺‧₊☽◯☾₊‧⁺˖⋆ (Filmy Ghost Remix)

Dawn of Darkness 

• Remix
• Avant-electronica 
• Post-industrial
• Experimental electronica 
• Electronic music
• Dark synth

Artist: Insatiable Void 

Release: ■🔴Horror ☾👻⫘🔪†empla†es🔴■ 

Label: Dawn of Darkness 

Year: 2025

[Teaser of the day] Peter DiPhillips - King Magnus Returns

Happy Puppy

• Electronic music
• Art music 
• Ambient 
• Progressive electronic 
• Kosmische Musik 

Artist: Peter DiPhillips

Release: The Great Famine

Label: Happy Puppy

Year: 2013

[Teaser of the day] Huesos Rojos - Katie's House

• Americana
• Gothic americana

Artist: Huesos Rojos

Release: Hat n' Boots

Label: Lotophagus/The Eagle Stone Collective

Year: 2025

[Teaser of the day] Roberto Vodanović Čopor - Some Tired Future

Green Field Recordings 

• Ambient 
• Field recording
• Found sound 
• Electronic 
• Organic electronica  

Artist: Roberto Vodanović Čopor 

Release: Nobody

Label: Green Field Recordings 

Year: 2020

John Duncan & TR Kirstein -- John Duncan & T.R. Kirstein (2021)

• Drone 
• Conceptual 
• Experimentalism 
• Abstract 
• Reductionism 
• Spoken word 
• Microtonal 
• Electronic 
• Sound art 
• Post-minimalism 
• Avant-garde

Kahest pikast kompositsioonist koosnev üllitis Hollandi plaadifirma Moving Furniture`i all lähtub nii tekstilise kui ruumilise horisondi avardamisest. TR Kirstein`ile (TRK) turgatas (legendaarse happerokkari Roky Erickson`i surmapäeval) pähe, et võiks ehitada albumi lihtsale fraasi kordusele - your are safe -, toetades seda helitaustaga. John Duncan laiendab sõnalist osa, lisades küsimusi ning täiendusi; lisaks muudab ta fraseerides oma tämbrit (kohati mana suisa meeleheitega ergastades), mis käesoleva ülimalt minimalistliku muusika kontekstis omab vägaagi silmatorkavat efekti. Teisalt oleks sõnalisest poolest suht mõttetu rääkida, kui muusika sellele liha kontidele ei kasvataks. TRK muusika eesmärgiks ei ole just pakkuda tektoonilisi muutusi; visuaalselt ei kujutaks ette, et ta - ookeani konteksti abiks võttes - laskuks madalalt mandrilavalt selle lõppedes püstloodis ookeani sügavustesse. Või kui -- siis on ta juba algusest saati sügavustes, olles ümbritsetud tohutust tühjusest, survest ning külmast. Delikaatsed madalbassivõnked toonitavad seda raskust; siin on seda madala intensiivsusega kummituslikku nihkekiirust, mis kord tugevneb, siis jälle nõrgeneb; laiendab oma ala ning tõmbub kokku. Pealtnäha lihtsad füüsikalised seadused, mis siin aktualiseerudes mateeriat väntsutavad. Läbi filtrite kanaliseerituna muudab artist helide tonaalsust, mis tekitab antud kontekstis taas emotiivseid muutusi. See ei ole ei rõõmu- ega kurbusetunne, vaid vaikellu nihkumine, milles tühjus ning eraldatus subjekti üle võimust võtavad. Ei ole enam mõtet tagasi vaadata -- vaata ettepoole, loo uus universum. 8.0 (8.0-8.5)

Bioc -- Rename & Reorder EP (2007)

Proc-Records

• Experimentalism 
• Industrial techno 
• Post-industrial 
• Post-minimalism 
• Dubstep 
• Avant-garde 
• Ambient 
• Electronic music 
• Psycho-acoustic 
• Improvised music 
• Dark ambient 
• Illbient

Gert 3000 ja Jonny Sleeper'i ehk Bioc'i 19-minutiline EP on faktiliselt oluline seetõttu, et see avas Toledo's Ohio's asuva Proc-Records-nimelise netiplaadifirma 461-ühikulise diskograafia (aktiivne aastatel 2007-2012). On huvitav tõik, et nimetatud USA osariik torkas vägagi silma veebiplaadifirmade rohkusega nullindatel-kümnendatel. See 7-looline kahtlemata on selleks sobiv avatakt, kuna katsetuslikkuselt on vägagi terav pliiats -- mürtsuvad pahaendelised bassid, pulseeriv dubstep'ilik tektoonilisus, mida siin-seal on kaunistatud nii atmosfääriliste (mis pigem on risustatud ja agressiivne) ülesõitude, masinliku kajalaotusega; mutrivõtme või sõrgkangi improviseeritud koputamisega, mis justkui kostuks summutatult tööstushoone sügavustest. Kesksetest lugudest väärib esile tõstmist "Owt (was Three)", mis on elliptiliseks helipoeesiaks käänatud vokaalide sisse- ja välja faasimine. Sugude vaheline pehmelt öeldes napisõnaline dialoog, milles meesvokaali on aeglustatud-zombistatud, luues hüpnootilis-pelutava järelmi. Nagu juba eelpool märkisin sügavust tehasehoone sisemusest immitsevat, siis tõepoolest see kihtide arvukus, tämbri mustav lopsakus ja laotuse tihedus pakuvad avastamisrõõmu veel pärast mitmeid kuulamiskordi. 9.0 (8.5-9.5)

Bacanal Intruder -- Herramientas Para Abrir Un Libro (2005)

Test Tube

• Folktronica 
• Folk indie 
•  Singer-songwriter 
• Art folk 
• Post-folk 
• Electronic 
• New Weird Spain 
• Indie folk 
• Free folk

Hispaania keelest eesti keelde tõlgituna kõlab selle 6-loolise taiese pealkiri kui "Raamatu avamise tööriistad". Kui alustada lõpuloost - vähemalt mu muusikamängijas - "Paper Bach", siis meenub ennekõike Sean O'Hagan'i ühemeheprojekti Rhe High Llamas'e analoogakustiline indikosmofolk, milles tavapärasest rohkem on Moog-süntesaatorite lõbusaid heligruuve ning efektinõkse; ainus lugu, milles võetakse ka laul üles -- kas siin peetakse silmas papüürusojakest või paberist Johann Sebastian'it, jäägu kuulajate endi otsustada. Ülejäänud lood nurruvad hillitsetumalt, ent ka neis on meeldejäävad hetked igati olemas. Neid 16 minutit võiks isegi võrrelda aeglustatud versiooniga Islandi ansamblist Múm. Näiteks loos "Melancoholic" kiiksuvad meeleolukalt loogikat eiravad meloodikaakordid ning katki lõigatud ja seejärel jämedate lõikejoonte ning liimiplekkidega uuesti kokku kleebitud suupillinoodid -- siin ei ole objekte laotatud kuulajale jalge ette - ei ole mõtet eristada ühte teisest; kuulajale on langetatud sild üle vallikraavi, et saaks siseneda ja samastuda Luis Solís'e tsipa kummastava maailmaga. Aga kuivõrd tegu on avatud ruumi armastava - vähemalt loob seesuguse mulje - teosega, siis siia orgaanilisse tervikusse kuuluvad ka päikesepaiste ja vihmasabin, tuuleiilide tekitatud resonants ja tänavalt kostuvad helid või maapiirkonna idülliline sume. Sõltub sellest, kus sa hetkel seda kuulad ja naudid. Naastes viimast korda pealkirja manu, siis tuleb tõesti tõdeda, et ilmselt hispaanlase muusika loob head eeltingimused ja tausta millegi lugemiseks; olles ühtaegu pealtnäha lihtne ning varjatult ambitsioonikas. 8.5 (8.0-9.0)

Arzathon -- Your Ears Are Too Small For Some Things (2025)

Rodent Tapes

• Avant-garde 
• Post-psychedelic 
• EAI 
• Musique concrète 
• Ambient 
• Sound collage
• Micronoise 
• Electronic 
• Experimentalism 
• Slushwave 
• Acousmatic music

Eks selle 66-minutilise taiese pealkirigi vihjab ambitsioonile, mille rahuldamine nii ühelt kui teiselt poolt vaadatuna näikse osutuvat haaramatuks. Ühelt poolt luua taies, mille (lõpuni) mõistmine osutub võimatuks, teisalt artist vihjab pealkirja teises pooles mingitele asjadele -- võib-olla ise ka teadmata, mis need asjad tegelikult on. Küll on kindel, et Rodent Tapes-nimelise netiplaadifirma taga olev tegelane - kes näikse ainuisikuliselt kehastavat ka neid teisi pseudonüüme (Swamp Donkey, Gypsy) - ei ole jätkuvalt murdunud, luues intensiivselt ning suure kirega. Esteetiliselt on see kahtlemata nauditav taies, mis tõepoolest tekitab meeldivat segadust ainuüksi vormilisest küljest. Ühelt poolt justkui hiigellugu, ent monoliitsusest on asi kaugel. See, millega asi algas, ei lõpe kindlasti samas võtmes. Algusosa kehastub kõduneva põranda meeleheitlikuks hingamiseks (tundlikumale hingele oigamiseks). Kas see on muusika? On küll. Kuivõrd selles on ülesehituslikud tahud, selles on pinge, selles on rütm, selles on vastupandamatu miski, mida mujalt ei leia. Kui lähtuda "Kõigevägevama ruupori" Mark E. Smith'i öeldust, kes nimetas rokkmuusikat labaseks instrumentide valesti kohtlemiseks, siis igasugu teistsuguste artefaktide ja objektide ekspluateerimine ei saa olla kehvem. Hiljuti Martin Helme nimetas Valget Tüdrukut "ilgeks roppuseks" kultuuriministrile tehtud järelepärimises ERM-s toimunud peo kohta. Heidy Purga võinuks küsida vastu, et kas Helme unistused jätsumuusikaga kaunistatud kohvikust ei ole mitte satanistlikud; Jüri Lina, kellega näituseks lävib tihedalt Sven Kivisildnik, on nimetanud jätsu saatana muusikaks (konservatiivsest vinklist on MH neid libastumisi aasta jooksul kuidagi palju ette tulnud). Kui Trump ütleks - kusjuures tema loomust arvestades üldse ei välistaks -, et talle Valge Tüdruku asi meeldib, siis võib kindel olla, et Helme lutsiks juba järgmisel päeval Masingu varbaid ning nimetaks teda Eesti rahvuslikuks pärliks, kuna tüdruk laulab eesti keeles. ERM-i peo kohta - Helmele teadmiseks - inimesed, kes on kultuuriteadlikud ning enamus, kes sinna läksid, aimasid artisti kuvandit arvesse võttes õigesti, et seal läheb "ilgeks" mölluks. Lihtsalt küsimus taandub sellele, et miks (pool)põrandaalune kraam ei tohi olla esindatud suurlavadel? Kultuur on dünaamiline ja orgaaniline fenomen, mille siirete stimuleerimisse-läbipõimimisse tuleb jaatavalt suhtuda. Pöördudes Eesti foonilt tagasi käesoleva juurde, siis kujutaksin käesolevat artisti esinemas 60 000 inimese ees -- kui elumuutev kogemus see võiks paljudele olla! See ongi akusmaatiline muusika - disainitud heli kummastavad maastikud -, mida peakski mängima suurtest valjuhäälditest võimalikult võimsalt! Elu on unenägu ning unenäod on üleelusuuruses pildid. 8.5 (8.0-9.5)

[Teaser of the day] Eddie Palmer - This Beautiful Earth Is Now 2025 Years Old How Amazing

• Ambient pop
• Drone pop
• Electronic 
• Post-psychedelic
• Hauntology 
• Art pop

Artist: Eddie Palmer 

Release: We Recorded The Sound To Find Out What Wasn't There

Label: Self-released/Bandcamp 

Year: 2025

[Teaser of the day] RunJoeRun - Feel Is Right

Jamendo

• Post-disco
• Electro-house
• EDM
• Electronic music
• House pop

Artist: RunJoeRun

Release: Cosmic Merger

Label: Jamendo 

Year: 2014

[Teaser of the day] Soja Calcium - Music Man

• Electro
• Club dance
• Post-disco 
• Electronic music
• Electro pop

Artist: Soja Calcium

Release: Omerama

Label: Self-released/Bandcamp 

Year: 2025

[Teaser of the day] Swamp Donkey - Becoming Mechanized Pleasures To Each Other

Rodent Tapes

• Post-pop
• Experimental pop
• Electronic
• Sound collage
• Post-psychedelic 
• Avant-pop 
• Post-bop 
• Jazz
• Art pop 

Artist: Swamp Donkey

Release: An Epitaph To The Silent

Label: Rodent Tapes 

Year: 2025

[Teaser of the day] TFSL - Shadows

Mahorka

• Experimental rock 
• Space rock
• Art rock
• Krautrock 
• Psychedelic 
• Avant-rock 

Artist: TFSL 

Release: Tales From The Sleeping Land

Label: Mahorka

Year: 2014

[Teaser of the day] Crash City Saints - Every Face Is A Mirror

• Indie rock
• Fuzz rock
• Shoegazing 
• Noise pop
• Alternative rock 

Artist: Crash City Saints

Release: Glow In The Dark Music

Label: Self-released/Bandcamp 

Year: 2010

[Teaser of the day] The Sea Life - Hounds of Thought

• Art pop 
• Indie pop
• Neo-psychedelia 
• Alternative pop

Artist: The Sea Life

Release: Transitions

Label: Self-released/Bandcamp 

Year: 2013

Tagumikulaulud -- I (2022)

Trash Can Dance/Bandcamp

• Black noise 
• Raw black metal 
• Noisecore 
• Avant-metal 
• Experimental metal 
• Musique brut 
• Grindcore 
• Improvised noise

16-looline taies, mille ühemehe instrumentaarium hõlmab basskitarri, trumme, kitarri ja vokaali. Eestlased on individualistid, kes ühelt poolt tänu sellele on eesti kultuuri ülal hoidnud ning teisalt maailmas silma paistnud. Teisalt asi, mis sügavalt häbi valmistab, on siinne jalgpall. Koondist on hale vaadata, kuivõrd koondislased ei ole pehmelt öeldes kõige teravamad pliiatsid. Ütlen keerutamata, et hoidsin eile mängu lõpus juba pöialt Moldovale, kuna parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Päris kahju oli sellest raisatud ajast, mida ma vaatamisele pühendasin. Nagu Tölpa ja Mõhka peksnuks kapsapead. Lahenduse leidmise alguskäik oleks suht lihtne -- peaks treenima esmajoones intelligentsi. Nädalas neli päeva mängima malet, lahendama kõrgema matemaatika ülesandeid, selgeks tegema filosoofide mõistestikud ja maailmavaatelised käsitlused (nt enne Itaalia mängu võinuks Macchiavelli filosoofiat uurida, mis muuseas kirjeldab hästi saapamaa mängu) ning selle tasakaalustamiseks käima jooksmas ja trenni tegemas (seejärel hakatakse iseenesest mitut käiku ette mõtlema); Fääri saarte poolprofid on kolm korda suurema punktisaagiga võitlemas alagrupist edasipääsu nimel. Vaevalt nad füüsiliselt võimekamad on, intellektuaalselt aga kindlasti. Mõeldakse peaga ju, kurat võtaks! Jalgpall muutus juba aastaid tagasi väga intellektuaalseks mänguks, mistõttu õuejalgpalli viljelemisega ei jõuta kuhugi. Koondisesse peaks valima ennekõike intellekti alusel. Individuaalses plaanis paneks tagumikulaulude eestvedaja mõtteliselt tipuründesse. Trash Can Dance'i all välja antud kassettüllitisel on kõik, mis ühel korralikul raskemuusika taiesel peab sees olema ja sisse tulema -- teravaks ihutud raev, mis tähendab nii analüütilist planeerimist ja valikute tegemist kui ka sünteetilist heliloomet viisil, et helid laiali ei laguneks ja armetuks nuudeldamiseks ei muutuks. Siin piideldakse pigem seestunud helikihtide, elajaliku vokaaljorina ning oma raskuse all kergelt lagunevate trummide nurgelisusest kerkiva lumma poole. See trummeldamine kahtlemata on muljetavaldav, meenutades pigem mõne eksperimentaalrokkansambli (a la Tortoise) rütmimustreid. 9.0 (8.0-9.5)

Alex Elgier and Cecilia Quinteros - Hiken! (2017)

pan y rosas discos/Free Music Archive/Bandcamp

• Avant-garde 
• Art music 
• Experimentalism 
• Improvised music 
• Post-classical 
• Chamber music

Alex Elgier (klaver) ja Cecilia Quinteros (tšello) pakuvad lummavat 27-minutilist teekonda akustilise improvisatsiooni vallas. See ei ole ontlik kammermuusika, mille saatel viisakas (ent keskmisest vähemkogenud) kuulaja muusika ambitsioonist end pinges hoiab; see on neurootiline heliuuring, kus instrumente kasutatakse mitte ainult iseäralike helikõrguse tekitajatena, vaid ka massiivsete, resonantsete objektidena. Selle kompositsiooni iva ja eripära peitub laiendatud tehnikate kasutamises. Quinteros meelitab tšello helikastist välja kriipivaid sosinaid, löökhelisid ja muud kaootilisust, samal ajal kui Elgier käsitleb klaverit dissonantse vibratsiooni allikana, rünnates nii klahve kui ka pilli kesta. Vähemalt nii tundub -- justkui oleks sellel väljal esindatud rohkem instrumente kui nimetatud kaks. Nende massiivsete instrumentide suur ulatus pakub tandemile piisavat mänguvälja heliliseks provotseerimiseks. Seda volatiilsust juhib ohjeldamatu (psühho)energia -- ka rahulikematest hetkedest jookseb läbi pinge ning rahutus, valmistudes ärapööramiseks. Artistide entusiasm on nii suur, et see valgub üle -- seda kuuleb kuuldavates mürades ja häälitsustes, mis avaakordina rõhutavad toorest algust ning kerkivad pinnale lõpu lähedal -- intuitiivne meeldetuletus kaose taga olevast inimlikust elemendist. Sellise pika ja köielkõndiva improvisatsiooni edu sõltub kontrollist ja tasakaalust. Et vältida vesist või seesmist energiat mitte fokusseerivat tulemust, peavad artistid oma jõudu tõhusalt suunama. Elgier ja Quinteros tõestavad end diskreetset sorti köielkõndimise meistritena. Nad suunavad oma energiat peaaegu arhitektoonilise fookusega, säilitades pinge kogu etenduseks. Klaveri aeg-ajalt helgekõlalise vaibi kontrapunktiks on sageli tektooniline vappumine, mille eesmärgiks ongi helipilti tervenisti raputada. See ei ole lihtsalt jõud ja selle näitamine; see on jõu meisterlik suunamine, mille tulemuseks on kompositsioon, mis on nii nõudlik kui ka rahuldust pakkuv. 8.0 (7.5-8.5)

[Teaser of the day] Viktor Van River - Forget About

Dusted Wax Kingdom 

• Electronic music 
• Cinematic
• Trip-hop
• Easy listening 
• Sampledelic 

Artist: Viktor Van River

Release: Damaged (EP)

Label: Dusted Wax Kingdom 

Year: 2015

[Teaser of the day] Jukka-Pekka Kervinen - Protocol 7

• Experimentalism 
• EAI
• Improvised music 
• Avant-garde 

Artist: Jukka-Pekka Kervinen

Release: Within Months

Label: Litmus

Year: 2025

[Teaser of the day] WDE x The Microgram - Brilliant Wish

• Ambient
• Electronic
• Post-rock
• Space rock

Artist: WDE x The Microgram

Release: Future Aesthetics

Label: Underwater Computing _

Year: 2023

aspect. -- examples (2015)

basic_sounds/Archive

• Dub techno 
• Ambient techno 
• Electronic music 
• Deep techno

Portland'ist pärit produtsendi Sage Taylor'i (ST) 4-looline taies mängib tehno- ja dub-muusika kõige sügavamatel instinktidel; okupeerides ja kujundades juba olemasolevat ruumi kaunisspiraalse võnkumisega ning teisalt tekitades lisaruumi nähtava ja nähtamatu koosmõju all. Nimetatud rütmide murdosakesed liituvad paljudeks fragmentideks -- neid ilmselt eelnevalt tükeldati, seejärel kleebiti uuesti kokku ning kompresseeriti sujuvalt võnkuma, et edastada mõjusat helidünaamilist tervikpilti. Tulemuseks on mõrad, murdejooned ning kortsutusjäljed helipinnalt peegeldumas, mis efektiivses organiseerituses ometi esteetilist ja ideoloogilist mõju avaldavad. Niinimetatud veaesteetikat hägustatakse lainetava ruumi ja sobitatud rütmide kontekstis. Dub-muusikale iseloomulik pelga murdosa vältel imnev elliptiline väljasopistumine annab muusikale jõu ja ilme. Tsüklilise rütmilise struktuuri kasutamine ei ole üksnes lineaarne -- see tungib ka sügavustesse. Väikesed kõrvalekalded kuhjuvad fraktaalsete häiretena, tekitades kontrollitud kaose mustreid. ST lähenemine peegeldab fraktaalide ennast kordavat tulemist ja kasvu -- kus kord tekib korralagedusest ja kaos varjab korduse loogikat. Tekstuurid pulseerivad selguse ja hägususe, geomeetria ja juhuslikkuse ebamäärasel maastikul. See pinge - täpsuse ja lahustumise vahel - annab muusikale hüpnootilise laengu. See teos on ühtaegu nii meditatsioon kui ka liikumine -- tunnistus sellest, kuidas heli saab paljastada emotsiooni varjatud matemaatikat, kus rütmist saab inimese pulsi fraktaalne võrrand. Iga tsükkel kordub, korduvalt kordub, ent mingil hetkel ootamatult avastad, et esmapilgul paigal seisnud helikaarik on märkamatult kuhugi mujale liikunud. 8.0 (7.5-8.5)