Chad Foltz From March to September (MODICUM OF SILENCE/Jamendo)

Ohio osariigi väikelinnast pärit 23-aastase Chad Foltz`i unistuseks on elada tavalise inimesena, olla hea abikaasa ja isa ning teha indie filme ja muusikat, omamata rahamuresid ning soovides, et teda mäletataks ka pärast surma. Selle aasta alul ilmunud 6-looline EP "From March to September" pidi olema nurgakiviks debüütalbumile "The Heart Of It All", mida siiamaani ei ole veel üllitatud... .

Chad R. Foltz and A.M RADIO koosseisu kuuluvad lisaks Dan Pontius, Kevin McCraney ja Nic Ross. Kaks viimast on eksperimentaalmuusikud ning plaadifirma MODICUM OF SILENCE eestvedajad. Mis iganes, Nic Ross`i aka gotikplage`i ja Our Subatomic Earth`i käemustreid on siin küllaldaselt. Parim näide on I-75 - massiivse sööstuga plahvatus rebestab vaikusesfääri olematuks. Post-rock`i ja post-metal`i crescendo on muljetavaldav. Teisalt ka Strangers on a Train oma neurootilises hüplevuses pluss metalsed kahinad-mürinad, gruuvid ja heliefektid teistes lugudes reedavad Ross`i. Üleüldse - crossover-traageldused on Ross`ile ainuomaselt välja tahvatud. Lisaks võib sarnasusi tajuda ka Bright Eyes`i, Bob Dylan`i, Super Furry Animals`i ning Talking Heads`iga. Nimetatud elemendid pluss Foltz`i varieeruv vokaal - vaiksetest värelevatest arendustest falseti ja karjumiseni välja - annavad reliisile usutavuse, veenvuse ning (enese)kindluse. Teoreetiliselt küll folk, kuid reaalsuses kompromissitu, eepiline, massiivne, kohati hüsteeriline ja hüsteeriliselt ilus muusika.

Kuula albumit siit

9.1

Liam Sanipe Night Visions (Apophenia)

Kanadalase Liam Sanipe`i aka paper & metal`i 8-looline album algab igatsevalt eepilise folgi võtmes. //I just want to go to see/but you`ll never last//. Vargsi liikuvad kitarriakordid tinklevad taamal, luues uusi toone ja rütmikäike kahisevate tšellode taamal. Järgmistes lugudes kammerlikkus hääbub ning esile tõuseb klassikaline (alt-/anti-)folk-liin, lüües intiimsete taustade ning hõrgu laulukirjutamisoskusega. Klassikutest meenub ennekõike Nick Drake. Unistuslikud pudemed on vaheldumas plekiste kitarride robustete nootidega, mille taamal on kuulda olmehelisid (ukse sulgemised, röhatused), ilmselt rõhutamaks ameeriklase helikeele loomulikkuse taotlust. Tõenäoliselt ei ole vaja märkidagi, et plug-in-salvestamisvõtted on kõrvale heidetud, kuivõrd sügavuse ja intiimsuse rõhutamise seisukohalt on see samm ka ainuõige. Muusika, mis näib igati pisihetkedes kinni olevat. Loos Night Walking naasevad sametised tšellod ja vaevukuuldavad orelid ning Sanipe näitab sugereeriva laulmise meistriklassi, või teisalt häälutuslik jõudemonstratsioon nimiloos. Kaasaegsetest sugulushingedest soovitan kuulata Itaalia folkarit Artwood. Neist artistidest kahepeale peaks piisama klassikalise singer-songwriterlus-/folgielamuse saamiseks.

Kuula albumit siit

9.2

Birds are Indie Love Birds, Hate Pollen EP (MiMi)

Küsimust - mida kehastab Portugali paarikese 5-looline debüütreliis? - saadab lihtne vastus - minimaalsete vahenditega saavutatud maksimaalne tulemus. Minimaalsus ilmneb akustilise kitarri akordide kasinuses ning naturalistlikus kõlapildis (kuhu on ka sämplitud loodushelisid), teisalt vokaal - mees- ja naisvokaal vaheldumisi - miilab ning lõkendab värviküllasuses, olles albumi toestikuks. Meenuvad nii Stereolab (Laetitia Sadier) kui Tinyfolk (Meghan Lamb), samuti Homeland`i tasane singer-songwriterlus. Selged kalded põhisuunast ehk naturalistlikust alt-folk`ist - nimilugu veiderdab kummaliste brassisaundidega ning lõpuloo One Day teine pool on paavoharjulik digifolk - nagu brassid, nii ka digisaundid on arhailise päritoluga, milles koguni kangastuvad USA lõunaosariikide 20ndate ruraalsed helid.

Kuula albumit siit

8.8

ker walking up hills (The Papertiger Sound)

New Brunswick`ist pärit Kerstin Wilson on osaline nii The Papertiger Sound`is, The Plebs`is kui KoAK`is - millest esimene teeb retropuutega elektroonilist dream pop`pi ja shoegaze`i, teine ja kolmas segavad eepiliseks kokteiliks omavahel post-rock- , slowcore-, folk- ja kingapõrnitsemiselemendid. Looduse keskel elava ning ökoeluviisidest lugu pidava daami sooloprojekti ker iseloomustab singer-songwriter`i eepiline kaemuslikkus vürtsitatuna erinevate stiilidega, milles on nii brassi, new weird´i, kingapõrnitsemist, naturaalhelisid ja ohtralt heliefekte. Teisisõnu, Wilson on keskmisest kitarrimoosekandist märksa laiema ja innovaatilisema tajuga tegelane.

Ka "walking up hills" suudab nelja-aastasele projektile nii mõndagi lisada. Helipilti on sugenenud rohkem kui kunagi varem maalähedust - rustikaalset loomulikkust ning lihtsust. Helipilt on muutunud lo-fi`likumaks - tuututavad puhkpillid, vaikselt uurmeid ajavad harmooniumiliinid, meloodika "kiiksutamine", isegi üks konarlik tehnorütm on teiste sekka ära eksinud (northern tree line). Bass- ja elektrikitarri toored saundid koos happeliste sündisaundidega meenutavad The Breeders`it (rolling down mountains). Nimilugu on puhtakujuline häälutuseksperiment. 8 lugu (albumi kogupikkus kõigest 21 minutit) ei jää üksteise suhtes fragmentaarseks, moodustades orgaanilise terviku - moodustades lõppkokkuvõttes ker`i kõige katsetuslikuma teose.

Kuula albumit siit

9.0

[Artistid] Molloy and his bike

Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] The Sarcastic Dharma Society Other People's Songs (volume one) (CLLCT)

The Sarcastic Dharma Society taha peitub singer-songwriter Mat Vuksinich - üks eredamaid tähti CLLCT`i liikumises. Indie-folkar on tegev olnud 2003. aastast saati - enamasti üksi, vahel kaaslaste ja sõpradega (kelledest omanäolise naistrubaduuri Shelby Sifers`i märkimata jätmine oleks südametunnistusele koputamine). Portlandi mees on 7 aasta jooksul reliisinud 2 täispikka albumit ("This Is Me As A Musician", "Summeresque"), ühe EP, laivsalvestise, raadiosessiooni ja luubi all oleva kaveralbumi, mis oli salvestatud ühe mahajäetud maja magamistoas.

Nagu pealkirjastki aimdub, tegeleb "other people's songs (volume one)" (2009) teiste (ja reeglina tuntumate) artistide, sh biitlite, Bright Eyes`i, Pedro The Lion`i, Why?, Julie Doiron`i ja Mount Eerie`i lugude, aga ka kaaslinlasest kamraadi Meyercord`i tõlgitsemisega. Algselt koguni 30-loolisena planeeritud üllitise muusika toetub peamiselt kolmele instrumendile - vokaalile, orelile ja akustilisele kitarrile. Hoolimata instrumentaariumi kitsusest suudab Vuksinich esitada kavereid veenvalt ja sugereerivalt - kitarriseadetes on piisavalt helisevust, keskmisest folktrubaduurist erinevalt demonstreerib Vuksinich vokaaltehnilise poole pealt laiemat sirutust, mis väljendub kord kurbuses ja süngemeelsuses, kord helgemates ja rokkivamates toonides. Kahtlemata lisavad ka sporaadilised orelidrone`id helipildile värvigammat juurde. Isiklikud lemmikud on töötlus Meyercord`i loost Shit On My Heart ning originaalist veidi hillitsetum Andrew Jackson Jihad`i Bad Bad Things.

Kuula albumit siit

[Artistid] The Destroyed Room

The Destroyed Room
Myspace
Lastfm

[Artistid] My Bubba & Mi

My Bubba & Mi
Beep! Beep! Back up the Track
Bandcamp
Jamendo
Myspace
Lastfm

[Laivsessioon] Wild Honey

Eelmise aasta üks vaieldamatuid muusikalisi tipphetki oli Guillermo Farrè elik Wild Honey eepiline album "Epic Handshakes and a Bear Hug". Siinkirjutaja jaoks parim twee-akt pärast legendaarset Briti pioneeri Field Mice`i. Nädalpäevad tagasi salvestas madridlane oma 5-liikmelise saatebändiga laivsessiooni kohalikus Radio 3`s. 25 minuti jooksul on kuulda-näha igihaljaid laule, ilusaid inimesi, rokkivat esitust ning twee pop-ansambli kohta ebatavalist pilliparki (lisaks ordinaarsetele pillidele ka theremin`i, meloodikat, ukulele`t, bandžot, kellamängu ja ühte veidrat kummituslikku heli tegevat poognat). Kõik see kokkuvõttes sünergiseerub üheks võimsaks meeleliseks ning esteetiliseks kogemuseks.

Vaata seda siit

Stereo Moon Like The Morning Does (Kill Mommy)

“Stereokuu” on kanadalane Emm Smith, iseõppinud muusik, kes albumil “Like The Morning Sun Does” olevad träkid salvestas juba üle-eelmise kümnendi lõpus, v.a avang I Would Dream For You. Album on uuesti üllitatud pärast 5 aastast pausi, seekord blues`i, rockabilly`t ning alt-folk`i väljastava Sitsiilia plaadifirma Kill Mommy märgi all. 24 loo salvestamiseks kasutas Smith laenatud 4- ja 8-realisi rekordereid. Akustiline kitarr ning vokaal; kuivõrd mees oskab huvitavalt kõlada, on see ennekõike saavutatud tänu tema sugestiivsele ja välterohkele laulumaneerile. Teisalt - kuigi kitarr on esikohal, ei kõla taust luitunud tapeedina - esiteks lindisahinasse mattumine lisab hindamatut, sinna sisse on vahetevahel lisatud ka suva sämpleid ning fikseeritud erinevaid elektroonilisi-eksperimentaalseid rakursse. Robustne, samas soe helikude. Põhja-ameeriklased valdavad seda kunsti hästi, eks ole. Smith kasutab loomulike ruumide kajasid, paaris loo (Everybody Love Someone, Read Between The Lines) tarvis sammub ta vannituppa ja surub kitarrikeeled vastu valamu äärt, ja puhast kulda valgub üle ääre. Muuseas, vannituba pidas ta parimaks ning kahetses, et rohkem lugusid seal ei salvestanud (meenub, et Raul Saaremets oma saates 90ndate lõpus mängis ühte Eesti trubaduuri nimega Ants, kes samuti salvestas vannitoas ning kelle muusika kõlas vapustavalt hästi!).

Emm Smith`i blogi tiitlit nähes saab aimu tema märksõnadest: armastus, olla armastatud ning eemale trippida. Lüüriline pool kinnitab kõike seda. Igatsusest, põgenemisest, armastusest ning armuhaigusest kantud laulud vahelduvad “rohutekstidega”, mis kohati sõna-sõnaliselt ülenevad oodiks sellele. Veelgi enam - ontariolane rakendas muusikategemist kanepisuitsetamisest saadava kogemuse võimendamiseks, püüdes muusikasse lükkida niipalju ideid kui võimalik. Lüürika on kaheldamatult nauditav - ilus, sissepoole ning kõrvalt vaatav, kohati müstiline ning mõtlemapanev (Grow Up illustreerib subtiilselt mälestuste ning oleviku rasket kokkupõrget).

Siinse keskkonna eesmärk ei ole kindlasti mõnuainete kasutamist propageerida. Eesmärk on muusikat, iseäranis head, tutvustada. “Like The Morning Sun Does” on kaheldamatult DIY/kodus salvestamise meistriteos. Suurepäraseid näiteid on kamaluga - mõni neist võtab hinge alt õõnsaks; teisalt, konkreetselt midagi välja tuua ei ole ka mõtet - igaüks peab need ise andeka Kanada hipi muusikast leidma. Kuid see on küll fakt, et Emm Smith kõlab paeluvamalt kui (varane) Devendra Banhart. Tõsiselt.

Kuula albumit siit

9.3

[Artistid] The Wind Whistes

The Wind Whistles
The Wind Whistles
Myspace
Lastfm

[Artistid] Adrian Aardvark

Adrian Aardvark
Adrian Aardvark
Myspace

[Artistid] Stuart Newman

Stuart Newman
Myspace
Lastfm

[Artistid] gillicuddy

the repeating thoughts of old zinng-zanng - II from gillicuddy on Vimeo.

gillicuddy
Myspace
Lastfm

[Artistid] entertainment for the braindead

entertainment for the braindead
aaahh records
Aerotone
Myspace
Lastfm

[Artistid] starstarstar/***/Ringo Star

starstarstar
starstarstar
starstarstar

Tinyfolk Remarkable Renewal of Your Body Hen (CLLCT/Bandcamp)

Tinyfolk tuleb New Weird America liikumise 4-5 ešelonist. Võimalik, et seesugune väljend nagu “NWA liikumise 4-5 ešeloni esindaja” on üksnes minu konstruktsioon, mis peale siinkirjutaja ei omagi mujal tähendust. Samas fakt on, et Russ Woods on ning ka CLLCT ei ole kuhugi kadunud. Samuti kui võrrelda teda Eesti (esi)folkaritega, on Tinyfolk kahtlemata maailmas rohkem tuntud. Russ Woods oli varem tuntud kui A Pilgrimage To Save This Human Race ning vedanud koos Mike Downey`ga projekti A Football Fields. Tema põhiprojektis lööb vahetevahel kaasa tema avangardistist muusa Meghan Lamb, tuntud kui iron like nylon. Tinyfolk on põhiliselt kasutanud nelja instrumenti - vokaali, akustilist kitarri, ukelelet ning helitöötluskeskkonda Apple Garageband`i. Alul valdavalt akustiline saund on hilisematel albumitel omandanud eksperimentaalseid elektroonilisi maastikke. Eksperimendid hip-hop- ja müraelementidega on suht tavaliseks muutunud. Näituseks kontseptuaalne "Sic Semper Equis" (2008) või siis SFIAS vs Tinyfolk. Tinyfolk armastab ka tuntud artistide lugusid töödelda, tehes seda hästi. Näituseks kaver David Bowie loost Five Years meeldib mulle originaalist märksa rohkem.

Kuigi viimastel albumitel pöördus Tinyfolk tagasi akustilisema, algusaegu meenutava kontseptsiooni juurde, on “Remarkable Renewal of Your Body Hen” massiivselt elektroonikas tagasi. Rohkemal või vähemal määral autotuunitud, suisa kõvasti moonutatud vokaalliinid, elektroonilised tõmbused, digitaalsed orkestratsioonid. Rohkem kui kunagi varem näib Tinyfolk olevat mõjutatud iron like nylon`i loomingust, kuivõrd avangardistlik ambitsioon on tajutav paljudes lugudes. Ennekõike kliiniliselt puhastes orkestratsioonides ning suvalistes (jutu)sämplites. Ka muusa on siin paaris loos “läbi filtrite” kohalviibiv. Näiteks loos On the Occasion of Your Amillionth Birthday, mida võib kirjeldada kui rokkivat vastukarva jooksvat minidigimuusikat. Teisalt näiteks, vastupidi, kaver Elton John`i loost Can You Feel the Love Tonight? on puhas elektrodiskokämp. Elektrooniline popmuusika, mis samas Billboard`i tabelitest jääb kaugele-kaugele. Albumi lõpetab terviklikku üldpilti veidi lunastav kaver Paul Baribeau loost Christmas Lights.

Möönan, et taas tekitas Tinyfolk minus siseheitlusi, võimetust kindlat seisukohta kujundada. Aeg-ajalt ilus ning alasti, teisalt ülevoolavalt elektrooniline ning kämpilik. Kui ka avaloos Your Body Hen laulab Tinyfolk: /this is joke, this is joke/, eks püüa siis kinni võtta... .

Kuula albumit siit

7.2

Hungry Owl Toothaches & Heartaches EP (Rack & Ruin)

Hungry Owl on 19aastane Olivine`i-nimeline singer-songwriter Maryland`ist. Rack & Ruin Records`i kodulehel on teda kirjeldatud kui magamistoas lindistavat erakut, kes on mõjutatud lo-fi folgist ning vanadest kantrilugudest. Myspace`i lehekülg heidab mõningat valgust tema eeskujudele - legendaarsed artistid üle-eelmisest sajandist (Henry Thomas), 30ndatest (Boswell Sisters), 60ndatest-70ndatest (The Shirelles, The Supremes, Vashti Bunyan). Samuti peab ta lugu oma leiblikaaslasest Jason the Swamp`ist.

Kõik eelpoolmainitud mõjud olid tema esimese, paar kuud varem ilmunud albumi “The Travelling Man” EP helipildis tajutavad. Kui mitte muusikalised mõjutused otseselt (Vashti Bunyan), siis ajastuvaim kindlasti. (Lintide?) kahin, distantsilt kõlav vokaal, õrn ja hillitsetud helipilt. Lühikesed, kõigest minutilised lood. Suurepärane teos, täidetud igatsuse, elufilosoofia ning isiklike monumentumite jäädvustustega. Vähe oli ameeriklanna lauludes vihjeid tänapäevale.

“Toothaches & Heartaches” EP jätkab põhimõtteliselt sama rida. Tõsi, muusika on muutunud ajastutruumaks ning ka sirgjoonelisemaks, mis on kuigipalju vähendanud lauludes peituvat sarmi. Ka instrumentaarium on täienenud - loos Leave Me Alone on kuulda tamburiinide sahistusi. Albumil on ka kaks kaverit – Kath Bloom`i Come Here ning lõpetav imetabane Anna McGarrigle`i (Rufus ja Martha Wainwright`i tädi) Heart Like a Wheel.

Kuula albumit siit

8.3

[Artistid] Tinyfolk

Tinyfolk
Tinyfolk
Myspace
Lastfm

Brian Borcherdt Torches (the Ward Colorado demos) (Hand Drawn Dracula)

Brian Borcherdt (BB) on Kanada indiestaar, kes on tegutsenud juba eelmise kümnendi algusest saati, kuigi tuntuse saavutas ta viimasel kümnendil, osaledes ansamblis By Divine Right ning ennekõike olles grupi Holy Fuck liider. Holy Fuck`i krautrock`i (aju)tantsulisest motoorikast, psühhedeeliast ning lo-fi esteetikast (jehh, pisikeste monofooniliste Casio süntesaatorite saundid! – kes on selliste klahvpillidega muusikat komponeerinud, see tunneb nood spetsiifilised saundid kohe ära!) mõjutatud muusika vajutas pitseri tänapäeva muusika ajastule koos sarnaste ansamblitega nagu Excepter, Battles, Errors ning Fuck Buttons. Bänd, mille fännideks on muuhulgas ka Radiohead`i liikmed, Lou Reed ning Michael Stipe.

Sõna-sõnalt, kuid ka kaudses tähenduses on BB leidnud pelgupaiga mujal, nokitsedes kas sünnikoha Yarmouth`i rannikul Nova Scotia`s või siis Colorado osariigi vaikses nurgakeses. Tõepoolest, see, mida BB on esitlenud oma sooloalbumitel, on kaugel eemal Holy Fuck`i väljapoole leegitsevast energiast. Või ei olegi? Olgem ausad, ka Holy Fuck`i monotoonselt taotud abstraktsed rütmikarkassid ei tundugi olevat kuigi kaugel introspektiivsest singer-songwriter`lusest. Viskumine müramülkasse range kalkuleerituse, terve mõistuse kaasabil.

Nagu pealkirigi vihjab, koosneb “Torches (the Ward Colorado demos)” kahest osast – esimene osa, mis koosneb demodest ning pooleli jäänud albumihakatisest, on salvestatud kodukandis ja Torontos aastatel 2004-2005 ning teine osa Colorado`s 2006. aastal. Selle albumi tekkelugu on iseenesest huvitav – 01.01.2009 pärast esinemist Chicago`s oleks BB taksoavarii tagajärjel peaaegu teise ilma sattunud (kaks nädalat veetis haiglas). Võttes seda kui Jumala märki, otsustas ta senini pidevalt fookusest eemale ujunud lood kindlasti üllitada. Ning tasuta.

Käesolev album tõestab üksnes seda, et BB näol on tegu muusikuga, kes, sõltumata sellest, mida ta puudutab, muutub kullaks (oma eritahulisuselt, esmapilgul näiliselt vastuolulisuselt meenutab ta Neil Halstead`i – kuulake kui kaugele on inglane tänapäeval Slowdive`i saundist eemaldunud, omades endiselt suurepärast (folk)tunnetust). Enamasti toimub albumil võitlus valjult rokkivate, poolrokkivate ning hillitsetud numbrite vahel. Vaikus ning müra – vastandid otsivad teineteist, et üksteisse suubuda-sumbuda. Brian Borcherdt`i helikeelt on ka siin läbimas eksperimentaalne aura. Avalugu Crimes Scenes rokib valjult ning ekstaatiliselt. Joovastavalt nagu Arcade Fire, sellal, kui äsjamainitet ansambel oli veel lapsekingades. Mees ja tema kitarrid, mida vahetevahel on kummitamas heliefektid. Nagu tavaliselt alternatiivfolgile või indie folk`ile on iseloomulik olnud. Albumi teine osa on hillitsetum. Kõige tähtsam on, et “Torches (the Ward Colorado demos)” on täis suurepäraseid laule. Rääkides veel Kanadast ning indie folk`ist, soovitan tungivalt kuulata Vancouver`i duo The Wind Whistles`i kahte (suurepärast) albumit.

Kuula albumit siit

9.4