Simon Frank Beko_37 (Beko DSL)

Olete kuulanud kanadalaste (ilmselt vendade) Simon ja Joshua Frank`i ansamblit Hot & Cold? Kui tahate kuulda näidet tänapäevasest punk-muusikat, siis nimetet punt on kohustuslik - avangardistlik segu psühhedeeliast, electro-rock`ist, torkivast feedback`ist, drug pop`ist. Suicide`i electro-draivi, Spaceman 3 kivistunud introspektiivsuse ning Neu! propulsiivse rütmilisuse edasikandja. Konsistentne side on nagunii olemas - näituseks Jason Pierce (Spiritualized`i kehastuses) armastab Suicide`i tihti kaverdada live`s (tõlgitsusversioon kui ülim austusavaldus teise artisti loomingu suhtes). Hot & Cold`i debüütalbum "Any Monkey is Dangerous" ilmub juunikuus.

Simon Frank`i (see juudi nimega muusik kasutab muideks islamipärast pseudonüümi Selim Al-Farooq) eeskujudest - Suicide, The Fall, Eno, Cabaret Voltaire, CAN, Neu!, 39 Clocks, Glenn Branca, Terry Riley - ning kinnisideest - idealiseeritud rockabilly`st - rääkides sõlmub skeem lahti. Mida võiks tähendada rokkmuusika tänapäevases tähenduses? Cutting edge-ideede kaasamine energeetilistesse turbulentsidesse. Ei väsi kordamast - The Strokes ja muu sarnane dekadentlik revival-sitt on kõike muud kui rockmuusika. See on ma-ei-tea-mis. Igatahes Elvis Presley algusaegade vaimsuse ning kontekstuaalse tähendusega ei ole sellel vähimatki pistmist.

Torontolane ja Beko DSL esitlevad kahte lugu. Esimene lugu Can`t Talk kärssab avangardistliku electro-rock`i purgatooriumis - armutu masinlik draiv ning elektroonilised turbulentsid ülenduvad kaikuvaks hulluseks. Samas, kordagi ei teki kahtlust, et tegu on kontrollitud hullusega. Alone in the railway depot on märksa minimalistlikum ning hillitsetum, kuigi mitte vähem impressiivne. Kas see kujutab kummitusrongi lähenemist üksildasele perroonil seisjale? Tõepoolest, klaustrofoobiast ning industriaalsest ängist kantud unenägu või nägemus. Võrdluseks soovitan kuulata teist Beko DSL`i all üllitatud artisti The Dreams - avant-punk`i sarnase ja natuke teise nurga alt.

Kuula albumit siit

9.2

[Artistid] Inlets

Inlets
Luv Sound
twosyllable records
Myspace
Lastfm

No Monster Club Tropical Decibels Volume One (Rack & Ruin)

Bobby Aherne on olnud üks Rack & Ruin Records`i superior`itest, tõsi, ainiti oma varasema ühemeheakti Dublin Duck Dispensary 4 albumi kaudu - kuulunud nimetatud leibli esimeste, viljakamate ning ka populaarsemate artistide sekka. Muuseas, soojendanud Ariel Pink Haunted Graffiti`t oma kodulinnas Dublin`is.

No Monster Club`i debüüdikas paljastab ennekõike iirlase osalise väljakasvamise oma eelmisest projektist. Psühhedeelset electro indie-gruuvi, eksperimentaalse kaldega lo-fi indie`t, surisevat power pop`pi või lihtsalt kaunist popmuusikat ei kuule temalt enam, küll aga fuzz pop-rünnakuid. Neid on kokku 10, astudes kõlaliselt sarnasuselt oma leiblikaaslaste Lean Horse Marathon`i ning Andy`s Airport Of Love`i juurde. Iseenesest mulle ju seesugune sahisevate seintega garaažitraat meeldib, kahjuks käesoleval albumil kõlab muusika liiga lihtsustatult - samasugusest noodist algavad ning jäägitult muutumatu skeemi järgi rulluvad lood tüütavad piisavalt, kuigi nende kestus piirdub enamasti poolteise minutiga. Ükski träkk ei vääri seetõttu esiletoomist, isegi kui tegu on "surnud popstaaride pööningutelt naasvate itkude ning valssidega". Olgu, 2,838 KM oma grotesksuses kõlab küll nagu surmale võlgu punk- ja indie-penskarite ühel häälel jauramine kusagil vanadekogus. Tõ blin.

Kuula albumit siit

6.0

[Artistid] My Bubba & Mi

My Bubba & Mi
Beep! Beep! Back up the Track
Bandcamp
Jamendo
Myspace
Lastfm

Final Light Further Than You Think (Lost Children)

Oma noorusele vaatamata on 22-aastane James Morris juba jõudnud osaleda neljas projektis: Over Me Bright April, From The Sky, Helsingfors ja Final Light. Viimatinimetatu on Cardiff`ist pärit muusiku sooloprojekt ning sarnaselt eelmistele klassifitseeritav kui "post-rock".

Tõsi see on, et post-rock`iga on siinkirjutajal üks veider suhe. See ei ole muusika, mis haaraks mõtteid, veelgi enam - minu mälupildis omandab seesugune muusika suhteliselt negatiivse fooni, mis näib kangesti seostuvat stagnatsiooni ning tühjade pooside - mäest üles-mäest alla liikumine - rittaseadmisega. Või siis etteaimatava kvaliteedimärgiga, mille järele käsi ei suvatse loomupäraselt haarata. Dekadentlik žestikuleerimine, millele oma aja pühendamine on viimastel aegadel suht ajaraiskamisena tundunud. Teisalt - kui ma barjääri olen ületanud ning mõnd taolist ansamblit kuulama hakanud (nagu käesolev), siis pilt ei tundugi kurb olevat.

6-looline ning natuke rohkem kui pooletunnine "Further Than You Think" on üllitatud Lost Children`i all, mis kindlasti on märk kvaliteedist ning usaldusest. Instrumentaalne post-rock-karkass, mille õlad ja tiivad on ilmestatud klassikalise muusika ja vahetevahel ka hõrgu elektroonilise sentimendiga. Veelgi konkreetsemalt - eepilised orkestratsioonid, mõõdukad crescendo`d, programmeeritud trummid, üksildaselt tiksuv-tilkuv piaanosaund. Ah jaa, avaloos The Journey tehakse "otsereportaaž" maanteelt. Peenekõlalise elektroonika keskne on ennekõike Floating on a Cloud. Somewhere in an Alternate Universe pakub sõitu monumentaalsuse laineharjal, kuigi ma ei ole lõpuni kindel, kas see meeldib mulle või mitte. ...You Still Don't Understand hoolitseb albumi kaunimate hetkede eest - GY!BE`likud eepiliselt lahtirulluvad kitarrid, laialivalguvad ülevad orkestratsioonid, väljapeetud elektrooniline sentiment. Eksperimentaalne rock oma äärmises kauniduses. I Know Now Why You Cry (on ikka pealkirjad!) on segu omaette soleerivast piaanomuusikast ning - taaskord - orkestraalsetest musklitest. 10 minutiline Return Journey ei suuda peale karvasevõitu kidrariffide enam midagi uut juurde lisada. Träki ülejäänud elemendid ei vaja lähemalt kirjeldamist.

Lõpphinnang - igati korralik album, mis teisalt ikkagi kinnistab siinkirjutaja eelpoolvihjatud tüdimuse- ja imetluseseguseid hoiakuid. Ootaks hea meelega mõnd uut post-rock`i "punkalbumit" - midagi seesugust, nagu oli seda Fly Pan Am`i "N`ècoutez pas" (2004) või An Elephant Never Forgets`i omanimeline reliis (2003).

Kuula albumit siit

8.9

[Artistid] No Monster Club

Rack & Ruin
Myspace
Lastfm

Okinawa Lifestyle Naha (haaa00a00a0a)

Gruusia duo David Datunashvili-Gigi Jikia alias Okinawa Lifestyle on vähetuntud, samas kahtlemata üks väljapaistvaimaid akte tänapäeval, mis pärinenud endise Nõukogude Liidu piiridest. Tüübid viljelevad chillwave/glo-fi-liikumise sekka liigitatavat muusikat, mis üksnes annab märku sellest, kui palju populaarsust on nimetatud stiil maailma erinevates underground-urgastes võitnud. Tõsi, grusiinid ei ole siiski haibilaineharja pealt õhku tõusnud, kuna eelmisest aastast pärineb nende esimene reliis "Roswell Crash" EP. Teenäitajad chillwave`i vallas? Võimalik.

Rääkides nende 12-loolisest järjest, ei ole võimalik kiidusõnadega koonerdada. Tbilisilased esitavad-vahetavad noote-temposid nii, et nende groove`ide seadmise ning velvetlike harmooniate esilemanamise geniaalsuses ei ole kahtlustki. Võrreldes debüütreliisiga on nende muusikaline helikeel edasi suundunud. Siin on palju rohkem põikeid ja meeleolusid. Näiteks avalugu Rouge à Lèvres tõuseb õõnes industrial electro-jurakate keskelt esile. Levan langeb žanriliselt eelmise üllitise sängi, soojendades piisavalt kuulajat glamuurse ning õndsa kõlaga, et pidada seda üllitise keskseks looks. Tbilisi Presents esitleb noir-meeleolus Pulp`i (Seductive Barry; Weeds II; My Legendary Girlfriend) ning Ariel Pink`i ristandit. Raske on kujutleda, kuidas saaks popmuusika veel paremini kõlada. Little Place Naha segab funky`sid electro-rokihaake digitaalse hip-hop`iga. Goblin Dance segab prügist sentimenti atmosfäärilistesse kihtidesse. Nightwalk ning Sunrise on klubimuusika tuunidest kantud elektrooniline pop, mis, muideks, meenutab mõningaid lugusid Borax`i albumilt "Mikroraion" (1999). Emotional Experience kõigub koguni kusagil lounge`i ja deep house`i vahepeal, mida lõpuosas ilmestab electro-eksperimenteerimine. Ning kas saakski veel olla ilusamat lõpulugu kui on seda Ninenda!

Tundub tõesti , et elame muusikaliselt õnnelikul ajajärgul - vähemalt selle tõusulainel. Lamedad rock-revival`id ning electroclash-puhangud on seljataha jäänud. "Naha" on meisterteos. Loodetavasti kuuleme sellest bändist veel ja veel.

Kuula albumit siit

9.8