A.K.A Gelbart Banjo Tapes (Birdsong)

Esiteks, üllitise pealkirjast ei tasu end väga eksitada lasta. Bandžoplõnnimine ei ole valdav, palju enam on siin elektrikitarriga mürgeldamist. Käesoleval hetkel kuuluvad Adi Gelbart`i (A.K.A The Lonesomes) arsenali viiulid (ilmselt juutide rahvuspill), gongid, trummid, tolmused klahvpillid ning heliefektid. Mis siinkirjutajale selle kõige juures enim meeldib, ongi uljas hoogsus, kuid teisalt ka läbimõeldud lähenemine, jäädes kokkuvõttes tasakaalustatud eksperimentalismi piiridesse- ühtides loomupäraselt meeleolulisusega. Paralleele võib tõmmata ameerika primitivistide kiretu kitarrikäsitlusega, kuid Gelbart`i jaoks ei ole emotsionaalne hillitsetus kidrasoikumise kaudu eesmärk omaette, vaid kui vahend, millelt õhku tõusta, millele vastandus - lopsakad motiivid, meloodiad ja harmooniad - rajada. Seesuguselt lähenemiselt meenutab ta oma kaasaegseid nagu Molloy And His Bike, Phil Reavis, Barbagallo ning gillicuddy. Vaikelu käändub ootamatult surfmuusika numbriteks, olles kord muretu, kord altkulmu põrnitsev. Kaheksa lühikese loo seast väärivad erilist rõhutamist I`ve seen Him rising (eepiliselt draiviv refrään), Fried haters (libisev sünkjas surfikäik) ning Interstellar (kõrvust haarav psühhedeelne kokteil exotic pop´ist ja surfgruuvist). Võimalik, et mainitud lugudes on poppotentsiaali pelgalt rohkem. Ei jää muud üle kui taaskord kõrged punktid anda.

Kuula albumit siit

9.1

Darger "BigFast" Soundtrack (Futurerecordings)

Futurerecordings on demonstreerinud end seesuguse label`ina, mille artistid on võimelised unistuste läve kildudeks purustama. Ning Darger on kindlasti üks seesuguseid hävitusmasinaid. Unistused on teatavasti kogemuspõhised, sageli pelgalt sotsiaalsete ning eksistentsialistlike pingeseisundite likvideerimise suunitlustest kantud. Kuid Cody Kirkendall ja Matthew Bahnsen lähevad palju kaugemale - see on unistustejärgne muusika universumis, kus puudub koht kõiksugu kujutelmadele ja ideedele. Teod aktualiseeruvad ilma eelneva(te) projektsiooni(de)ta. Platonlik ideede masin on tuhaks põlenud-põletatud ning tihti vastuoludesse mattuv inimkeel helivõnke ilmselget üleolekut tummalt tunnistamas. Käesolev 3-looline ning 32-minutiline taies olevat väidetavasti fiktsioon maailmalõpust, eepiliselt sosisklev saundträkk läbi musta huumori prisma helklemas. Erinevalt paljudest artistidest, kelle muusika käändub sarnaselt lähtekohalt pessimismi, düstoopsesse ämbientmorjendusse, pakub Ohio duo sõnulseletamatut arhetüüpi, sedasorti eepilisust, mis võiks vabalt kehtida ka pärast kümneid apokalüpsiseid. Mingi uus kord-korratus, mis on sundimatu, vaba, soe ning eelkõige mõjus ning (ennast) kehtestav. Tolm kosmoses, pelk vibratsioon, mis liigub, ringleb ning kootub - kootub millekski, mida võimaldab jumalik alge. Ning plaadiümbris on paljutähenduslikult avatud- Lihavõttesaare (kui maailma lõppu jääva) kuju meenutava assotsiatsiooni, artefaktide ebamääraste kontuuride ning sünkja, samas vastupandamatult kutsuva kõiksuse kaudu. Kas lõputu kosmosereis on algamas, võimaldamaks uuestiloomisprotsessi pealt näha?

Kuula albumit siit

10.0

[Artistid] Alexander Piterskiy

Alexander Piterskiy/Bandcamp
Myspace
Lastfm

Bye Bye Blackbird Happy High EP (Arcade Sound)

Plaadifirma Arcade Sound ei oma mahukat diskograafiat (hetkel ulatub see 5 reliisini), kuid seesuguste artistide nagu Memoryhouse`i, Teen Daze`i (hetkel diskograafiast maas) ning MillionYoung`i reliisid on Pitchfork`is positiivselt (üle seitsme punkti kümnest) arvustamist leidnud. Kõva sõna albumeid vabalt üllitava rekordsi kohta igatahes. Mis annab tunnistust sellest, et netist tulev muusika väärib tähelepanu ning peavoolu häälekandjad hakkavad tasapisi oma poliitikat ümber kujundama, kuivõrd muidu läheks palju väärtuslikku muusikat neist lihtsalt mööda.

Bye Bye Blackbird`i (ka Blackbird Blackbird) taha peitub San Francisco mees Mickey Saunders, kes produtseerib nullindatele iseloomulikku saundi. Psühhedeelne DIY/lo-fi, magamistoa elektroonika. Kõrgele tõstetud vokaal plekiste süntesaatorisaundide ning prõmpivate rütmide taamal hõljumas. Nimetatud 4-looline üllitis on lihtne output, mis kõigest elab oma elu, pretendeerimata kõrgele aujärjele. (Kuigi sisaldab hetkiti nutikaid heliseemneid, maandatakse need tavapärasesse voogu). Rajad on lühikesed, mistõttu väärib "Happy High" repeat-režiimile seadmist, saamaks korralikku ülevaadet. Siinkirjutajale meenutab Saunders`i saund mitte niivõrd leiblikaaslasi - Memoryhouse`i, Teen Daze`i ning MillionYoung`i glo-fi/chillwave/hüpnagoogilist poppi ja Magic Man`i poptroonika ja New Weird America traditsioonide segu -, kuivõrd eelkõige kanadalase Matthew Adam Hart`i aka The Russian Futurists`i esteetilist jalajälge.

Kuula albumit siit

8.3

[Artistid] Evenings

Evenings/Bandcamp
Myspace
Lastfm

Teacups - Songs about Yarn (Rack & Ruin)

Rack & Ruin Records on kahtlemata üks neist plaadifirmadest, mis suudab kuulajat üpris tihti rabada. Teacup`i 16-looline reliis kätkeb eneses huvitavaid suundumusi - ühelt poolt on see sugulane hingeülendavale kammerpopile a la Beirut, Sufjan Stevens ja Bark Cat Bark, teisalt ka selle kaaneümbrise stiil ei juhata melomaani valele teele - siin on 8-bit/chiptune`i naivistlikku ja primitiivkõlalist kulgemist. Tõepoolest, kõige muu kõrval on ka kasutatud Nintendo mängukonsoole SNES ja N64. Üks kiht orkestreeritud viiulikätkeid on jäetud põhjale luupima, teistes kihtides on modifitseeritud oktaave, hoolitsetud sedaviisi motiivide ja temaatilise arengu paisutamise eest. Kuigi träkid on reeglina lühikesed, moodustavad need koherentse terviku. Samuti on muusika instrumentaalne, v.a ühe erandiga. Knitting for your Resume (SNES) on kaunis indie-number, mis võiks vabalt aasta poplugude edetabelis figureerida. Ka oleks patt jätta märkimata albumi keskne ning pikim rada Songs About Yarn in B-flat, mis kandub edasi filmimuusikaliku kerguse ja muretusega. Kuigi projekti vedav Richie mainib korra ka KKHS Symphonic Band`i, näib see siiski fiktiivne üksus olevat - mille kaudu oma sümfoonilisi-orkestraalseid ambitsioone "õigustada". Hoolimata erinevatest ning pealtnäha sobimatutest tahkudest resoneerub üllitis õmblusjälgedeta tervikuks. Väga väärt kuulamine igatahes - nii kvaliteedilt kui eripäralt.

Kuula albumit siit

9.4

Difondo Habitat (La bèl)

Itaallastel on plaadifirma Zymogen kõrvale kerkinud teine kvaliteetleibel nimega La bèl. Järjekorras kuues reliis ei künna enam eksperimentaalse indie ja post-rock`i laialivalguvatel piiridel, vaid on hõivanud midagi uut.

Sergio Camedda, Giampaolo Campus ning Giuseppe Casu on Lõuna-Itaalia kolmik, kes on keskendunud muusika- ja konkreethelide tämbrilisuse uurimisele. Kaheksa elektroakustilist improvisatsiooni - mille keskmes on mõiste "levila"/habitat/ - tekivad eraldatud helidest-kontseptsioonidest, mis iseendasse suletusest sõltumata siirduvad ning lisavad oma panuse üldisesse helipilti. Inimolend on paratamatult ümbritsetud keskkonnast, mistõttu käesolevat teost esitletaksegi kui ideaalset nägemust inimese olemuslikust seosest teda ümbritsevaga. Kõik mikrokontseptsioonid on esitatud võrdse intensiivsusega, milles on kord jazz-elemente, kord elektroonikat ja spoken word`i, kord klassikalise muusika ja konkreethelide mustreid. Kõiki träkke ühendavaks osaks on tumedaküllasus ning helikeele pingestatus-kriipivus, mis jätab sellest mulje kui mõnest tuleviku ooperi helindist.

Kuula albumit siit

9.2