Buben Summon (45RPM-Records)

Valgevene underground-muusik, raadiosaatejuht ja promootor Vladislav Buben on viimaste aastate jooksul üllitanud hiiglama posu albumeid, olles kaheldamatult üks silmapaistvaimaid ja viljakamaid Creative Commons-artiste üle maailma (label`ite nimistu on aukartustäratav). 7-looline “Summon” peegeldab taaskord valgevenelase tumedamat poolust, kalduvust süüvida puurivatesse industrial-(rütmi)muusika mustritesse, mida ta käesoleval korral segab big beat`i, drum and bass-lagina ning koguni bubblegum techno ja tekno`ga. Ka rave-muusika palavus on piisavalt hea täitmaks üleminekuid. Rütmiülesed struktuurid on minoorselt kammerlikud, sisaldades muuseas sõjamuusika (martial music) süngeid orkestratsioone. Kokkuvõttes on album soliidne, s.t korralikult kihistatud, suunitletult konstrueeritud, kuigi irriteerivat momenti võinuks rohkem olla.

Kuula albumit siit

7.7

Liam Sanipe Night Visions (Apophenia)

Kanadalase Liam Sanipe`i aka paper & metal`i 8-looline album algab igatsevalt eepilise folgi võtmes. //I just want to go to see/but you`ll never last//. Vargsi liikuvad kitarriakordid tinklevad taamal, luues uusi toone ja rütmikäike kahisevate tšellode taamal. Järgmistes lugudes kammerlikkus hääbub ning esile tõuseb klassikaline (alt-/anti-)folk-liin, lüües intiimsete taustade ning hõrgu laulukirjutamisoskusega. Klassikutest meenub ennekõike Nick Drake. Unistuslikud pudemed on vaheldumas plekiste kitarride robustete nootidega, mille taamal on kuulda olmehelisid (ukse sulgemised, röhatused), ilmselt rõhutamaks ameeriklase helikeele loomulikkuse taotlust. Tõenäoliselt ei ole vaja märkidagi, et plug-in-salvestamisvõtted on kõrvale heidetud, kuivõrd sügavuse ja intiimsuse rõhutamise seisukohalt on see samm ka ainuõige. Muusika, mis näib igati pisihetkedes kinni olevat. Loos Night Walking naasevad sametised tšellod ja vaevukuuldavad orelid ning Sanipe näitab sugereeriva laulmise meistriklassi, või teisalt häälutuslik jõudemonstratsioon nimiloos. Kaasaegsetest sugulushingedest soovitan kuulata Itaalia folkarit Artwood. Neist artistidest kahepeale peaks piisama klassikalise singer-songwriterlus-/folgielamuse saamiseks.

Kuula albumit siit

9.2

metronicha Plus Minus (Altema)

Jaapanlaste kohta on väidetud, et nad lihtsalt võtavad teiste (valgete) ideed üle ning arendavad neid edasi. Teadmata ning tegelikult huvitumata selle väite tõemäära ulatuses muudes valdkondades, tuleb möönda, et muusikas näib see kehtivat küll. Vähemalt osati. Metronicha kolmelooline EP (träkkide nimelõpud sisaldavad "mix" laiendit) demonstreerib seda ilmekalt – lollipop, närimiskummi-electro, electro house ning päikeseküllased orkestreeritud diskorütmid on kanaliseeritud jaapanikeelseks rõõmutrillerduseks - mida kokkuvõetult tuntakse ka shibuya-kei žanrimääratluse all - tuues meelde kaasmaalastest legendid - Fizzicato 5 ja Fantastic Plastic Machine`i. Pillerkaaritavad overdrive`id ning refräänikäigud pumpavad ohtralt endorfiini, millest ei puudu ka kämpelement - loos Renai Circulation võetakse hapra naisvokaali poolt emmsii-ots üles. Võiks ju küsida - milleks küll?. Võib ka vastata - miks ka mitte!. Yume Miru Kokoro lookleb sulni disco soul`ina, peegeldades laiemalt albumi iga elemendi ratsionaalset paigutust ja läbimõeldust. Igati positiivse tuju garant.

Kuula albumit siit

9.0

[Vana ning oluline] Testicular Manslaughter Thorizine Punk (Rack & Ruin)

Testicular Manslaughter on kalifornialane Dana Young, kuulunud ka Ariel Pink`i saatebändi koos Gary War`i, R Stevie Moore`i ning John Maus`iga. Mehe myspace`i lehte tšekates pole kahtlustki tema glämm- ja kosmopopi taotlustes ning püüdlustes olla visuaalselt veelgi ületrumpavam kui Ariel Pink ise. Kui album 2009. aasta esimesel poolel ilmus, andsin sellest muuhulgas teada ka Aivar Tõnsole, kes siiski üllitise headuses kahtles, teatades, et Pink´ile jääb see alla. Soovitasin ka Ki wa`le, kelle arvutis/lastfm`is keerles reliis mõnda aega. Mis iganes, 13-loolisel taiesel on ohtralt elemente, mille vahendusel triivib Young teadlikult Pink`ist eemale. Näituseks no wave`iliku teravakoelise kosmotroonilise ludilennuna. Teisalt raske bassimüdin iseteadlikult manifesteeriva vokaali all toob kohe meelde The Fall`i Mark E Smith`i ennast eksponeerivas kehastuses (eelkõige meenub "The Unutterable" (2000)). Või siis teises kohas sama meest vägagi meenutavad laisalt vonklevad tähe-sõnamoodustised ning deklamatsioonivõtted-varjundid. Ja tõepoolest, Manchester`i legend kuulubki tema suurimate mõjutajate hulka. Teisalt on siin ka koht suicide`ilikele electro punk-hüsteeriatele. Kalifornialane avab veel cyber electro-uksi ning flirdib efektse robopopiga. Ka 8-bitiseid puurivaid jurakaid-malakaid kuuldub siit-sealt üsna sageli, luues mulje taotuslikult lo-fi`likust ning irriteerivast heliuniversumist (nt Das Dick), mille tagant võib aimata ameeriklase laia irvet. Üks eristuvaid (kõrg)hetki on White Rabbit, valusalt lajatav electrobilly. Kaheldamatult üks võimas ja eneseteadlikult rahulolematu manifest on kogu see 53-minutiline reliis. Kui saaks, siis ilmselt äigaks ka teile jalaga või kuseks lahtise haava peale - see on 21. sajandi punkmuusika. Küllap siuke, millest mõtles hiljuti meie seast lahkunud Malcolm McLaren, kui ta algatas flirdi bitpop/chiptune-artistidega eelmise sajandi lõpul.

Kuula albumit siit

Hippo Campus Glass (Rack & Ruin)

Üks osa Jaapani muusikast on tuntud oma kaootilise ja hullunud iseloomu poolest. Pean silmas eelkõige japanoise`i ning (laus)psühhedeelsete tendentside ja space rock`i esindajaid, kelledest paljud on mõjutatud Kenji "Damo" Suzuki`st, ilmselt mõjukaimast Nipponimaalt pärit lauljast Euroopa ansamblis (CAN). Hippo Campus`e 9-looline ning 25-minutiline album paljastab neid tahke, pakkudes rakursse psych-pop`ist ja ambient-virvendustest kuni krautrock`ini välja. Palju on improlikku eksperimenteerimist, mis kohati meenutab Animal Collective`i obskuurseimaid hetki, kuigi üldises plaanis muutub jaapanlase katsetamine üsna tüütuks klaaspärlimänguks, olemata siiski jama. Siin on mõned eeskujulikud näited - Glass Eyes, Glass Palace liugleb läbi kristalliseeruva udukogu, pakkudes astraalse unenäokogemuse; Nasty Drip on tõepoolest see, millele ta viitab; Juice kõlab kui Fuyija & Miyagi lugude kaksikvend, hiilates üllitise popilikema hetkega. Mis veel - soovitan kõrva pääle heita leiblikaaslasele Anata Wa Sukkari Tsukarete Shimai`le, millega peategelane omab kunstilist ja päritolulist ühisosa.

Kuula albumit siit

7.8

[Kogumikud] beko_cs01 (Beko DSL)

Beko DSL on jõudnud oma esimese, 21-loolise kogumikuni, et nädalate pärast sellele järg üllitada. Enamik kogumikul esindatud artiste on pärit USA`st, olles kantud tänapäeva ängidest - traditsioonilise muusikatööstuse lagunemisprotsessist-uute suundade seadmisest ning varemetes tööturust, teisisõnu - ebamäärasest (lähi)tulevikust. Raskekahurväest on kogumikul kohal The Bilinda Butchers, Eternal Summers, Nude Beach, Tan Dollar, The Procedure Club, Jamie Long. Üllatavaim esindaja on 90ndate alul tegutsenud Briti nelik The Electric Sugar Children, kes on tõsise ambitsiooniga tagasi. Kogumik peegeldab tendentse, mis eeldatult kuuluvad 21. sajandisse (chillwave/glo-fi/stargaze, shitgaze, elektrooniline lo-fi), kuid teisalt taaselustab 80ndate post-punk`i, indie`i ning isegi 70ndate disco ja 80ndate klubi-electro traditsiooni. Beko DSL müristab jätkuvalt - kuulake, veenduge ja nautige.

Kuula albumit siit

Gynorg 3rdDoor EP (Psychic Oscillator)

Siinkirjutaja kogemus ütleb, et kui emotsioonidele mängiv helikeel muutub mingist hetkest koormavaks, tuleb piduri tõmbamiseks mõni dark ambient/illbient-album peale panna. Diametraalselt erinevad kuulamiskogemused tasakaalustavad, kainestavad ning aitavad hinnangutes paremini orienteeruda, võimaldades žanrilisest solipsismist väljapoole vaadata.

Andrew Cooke`i 5-realine ning 27-minutiline EP on piisavalt pahaendeline oma roomavas õuduses, et pillerkaar kuulaja teadvusest mõneks ajast välja uhta. Britt loob elektroakustilisi keskkondi rütmistruktuuride laiali laotamiseks. Tõepoolest, kahinate-sahinate ja õrna reverb-õõva saatel kulgevate elektrooniliste progressioonide, inimhäälte kaugete kajade kaaslasteks on läbi erinevate intensiivsuste ning stiilidimensioonide tukslev rütmistik. Kuid on teisigi rõhutamisväärseid elemente - lugu Vermist läbiva säriseva sündibassijuraka kohal võnkleb kummituslik efekt, nimilugu kulgeb sügavas, kõike-muud-välistavas vaikelus; isiklik lemmik on Milieus, kus kõrgete, keskmiste ja madalate helide vahele tekib avar ilmaruum; lõpulugu WhiteDot on neoklassitsistlik industrial drone techno. Tegija teos.

Kuula albumit siit

8.7