Eelmise aasta üks vaieldamatuid muusikalisi tipphetki oli Guillermo Farrè elik Wild Honey eepiline album "Epic Handshakes and a Bear Hug". Siinkirjutaja jaoks parim twee-akt pärast legendaarset Briti pioneeri Field Mice`i. Nädalpäevad tagasi salvestas madridlane oma 5-liikmelise saatebändiga laivsessiooni kohalikus Radio 3`s. 25 minuti jooksul on kuulda-näha igihaljaid laule, ilusaid inimesi, rokkivat esitust ning twee pop-ansambli kohta ebatavalist pilliparki (lisaks ordinaarsetele pillidele ka theremin`i, meloodikat, ukulele`t, bandžot, kellamängu ja ühte veidrat kummituslikku heli tegevat poognat). Kõik see kokkuvõttes sünergiseerub üheks võimsaks meeleliseks ning esteetiliseks kogemuseks.
Vaata seda siit
3/11/2010
3/10/2010
[Kogumik] Stereogum Presents... Enjoyed: A Tribute To Björk's Post (Stereogum)
Björk`i kaverdamine ei ole kindlasti ülesanne kergete killast. Veelgi vastutusrikkamaks muudab selle fakt, et tõlgitsetakse paljude kriitikute arvates ühe olulisima (nais)muusiku parimat albumit. Teisalt on vähe indiemuusikuid, keda Björk`i muusika ei oleks puudutanud. Seetõttu tänuvõlgluse ning hingestatuse üle ei tohiks muusikud kaebelda. Tõsi, ka ei ole see islandlanna esimene remiksalbum - 90ndatest pärineb "Telegram" - mille keskmes oli samuti "Post" - , kus kaverite-remikside eest hoolitsesid elektroonikud (Graham Massey, Mika Vainio, Dillinja, Outcast, LFO) ning keelpilliartistid-orkestrid (Deodato, Brodsky Quartet, Björk isiklikult). Igatahes suurepärane täiendus originaalile. 11-12 aastat tagasi sai kassett suht ribadeks kuulatud.
Muusikamaastik on kümne aastaga märgatavalt teisenenud - klubielektroonika on taandunud-lahustunud ning esile on tõusnud eksperimentaalne indie/indietronica/post pop. "Stereogum Presents... Enjoyed: A Tribute To Björk's Post" üllitati 2008. aastal ning siin on esindatud tänapäevase indie raskekahurvägi - Atlas Sound, Liars, Dirty Projectors, Xiu Xiu, Final Fantasy, No Age. Muusika ulatub baroque pop`ist (Final Fantasy & Ed Droste) ja folktronica`st (High Places) noise rock`i (No Age), trikitava elektroonika (Bell) ja ülevõimendatud bassimüdistamiseni (Liars). Hinge soojendavad siiski enim Evangelicals`i psühhedeelse puutega versioon loost You've Been Flirting Again, Pattern Is Movement`i veiderdav kammerpop ning Xiu Xiu õõnes-õõvastav sissevaade loosse Isobel.
Kuula albumit siit
Talbot EOS (Talbot)
Sestpeale kui Talbot umbes poolteist aastat tagasi 3-loolise "Tundra" EP üllitas, on Magnus Andre-Jarmo Nuutre tuntus ja kuulsus märgatavalt kasvanud. Oldud ühe tuntud Kanada ansambli soojendusesinejaks. Ka müsteeriumi listis käib ansambli nimi üpris sageli läbi (Eesti undergroundmuusika jaoks riigisiseselt on see oluline indikaator). Ja mitte üksnes Eestis - kohe-kohe on neid kuu aja pikkune Euroopa-turnee ees ootamas. Tase on olemas ning ka fännibaas kujunenud-veel kujunemas.
Kuigi Talbot`it on peaasjalikult armastatud lahterdada kui "doom", siis tegelikult "Tundra" oli vaid pool tõde sellest. Stoner-rock, grunge- ja goregrind-vokaaliga hekseldav hübriid ning isegi shoegaze- ja ambient-kihid olid kenasti esindatud. Poosetamisest oli asi kaugel - lauludes oli jõudu, vahelduvust, ülevust ning seeläbi ka kandvust. Viimistletuim, eksperimentaalseim ning väljapeetuim reliis Eesti raskemuusikas üleüldse.
"EOS" koosneb 6 loost ning kolmveerandtunnist. Võrreldes debüütalbumiga on saund raskem, eriti need kohad, kus tempo maha keeratakse , vokaaljorina abil end pinnasesse juuritakse ning muda sisse ahmitakse. Kuid mitte piisavalt. Lõpuniminemise, vindi ülekeeramise puudumise läbi on bänd kaotanud mõndagi oma eksklusiivsusest, liikunud tavasurelike doombändide sekka. Natuke liiga palju on seda põhivundamendi peal üles-alla liuglemist. Neetult kahju on atmosfäärilise ja psühhedeelse sentimendi hääbumisest, mis on muutnud Talbot`i muusika sirgjoonelisemaks ja seeläbi läbinähtavamaks ning ka haavatavamaks. Tõsi, üks lugu on, mis veenab mind 107 protsenti - Combat Zen Speech. Kokkuvõttes korralik album siiski.
Kuula albumit siit
8.0
3/09/2010
Yoko Absorbing Museum Of Modern Chaos (Clinical Archives)
Mihhail Lezin ning Jevgeni Haritonov on tagasi trikitamas. Ka seekord ei olda päris kahekesi - kaasatud on Konstantin Guro saksofonil ja trummidel ning Aleksei Karmanov rütmikitarril. Kui nende eelmise aasta albumi "Vinyl" märksõnaks oli teravalõikeline fragmentaarsus, siis "Museum Of Modern Chaos" keskendub stiihiale. Seda püütakse kujutada nii otse, st visuaalseid kujutlusi esile manades kui ka kaudselt piire stiilide vahel ähmastades. Kitarriimprovisatsioon/eksperimentaalrock on üksik kalju keset elektroonilisi tõmbetuuli, mille arenguid on põnev jälgida. Vahele on pistetud ka natuke piaanomuusikat (Museum Opening) ning jazz-elemente (Free Future). Helikeel paisub vahetevahel ka masinlikuks (King Of Surf 1) ja elektrooniliseks õuduseks (Museum Of Modern Chaos (Script Type) või kriipivatel kitarr-riffidel ratsutavaks metalseks ambientmuusikaks (Another Hemisphere).
Igatahes - põnev album. Samuti kuulake kontrastiks käesolevale Yoko Absorbing`i üht väljapeetuimat üllitist "Roughly & Gently Special Lowbit Release "(2008, Microbit-Records).
Kuula albumit siit
9.0
Tellimine:
Postitused (Atom)