Lean Horse Marathon Up on Bomber Mountain (Rack& Ruin)

Selle aasta alul reliisis ameeriklane Jeff Koplowitz aka Lean Horse Marathon oma debüütalbumi “LP1EP”. Album, mille heliseinad olid reeglina ragisevatest-kärisevatest helimassiividest täidetud. Sellesse fuzz-raginasse sulandusid juubeldavad meloodiad, mis muutis kogu kupatuse eriliseks. Sinna vahele mahtusid ka vaiksemad ning sisemuses tuhnivad numbrid.

Uus album “Up on Bomber Mountain” (UOBM) koosneb 13 loost, tõsi, mille otsa on ka lükitud toorekõlaline 5 loost koosnev “Sometimes” EP, mis on salvestatud ühe suvehommiku 2 tunnise sessiooni käigus. Album on salvestatud ning komponeeritud noore ühendriiklase magamis- ning elutoas 9 kuu ning paljude sessioonide vältel. Jeff möönis, et ta oli pikka aega kahtleval seisukohal, et kas stilistiliselt niivõrd liigendatud albumit üleüldse üllitada või mitte. Lõpuks pidi album kõlama kui reis läbi erinevate helisfääride ning jõudma viimaks alguslugude saundi tagasi. Just nagu täistiksunud tsükkel. Dear, Under Underground, One of Them, Lessons for Learners, Stormy Weather olid (esimesed) lood, millelt JK albumit edasi arendas. Esimesele albumile nii iseloomulik fuzz-saund tuleb sisse alles kolmandas loos (Lessons for Learners). UOBM algab hillitsetud saundide ning komponeeritud, sageli loopidest rajatud struktuuridega, mis tasapisi arenevad ning laienevad. Albumi ümbrisel on kujutatud värvilist tekki (või hoopis maastikku?) ning selle taamal helilainete interferentsi. Tõepoolest, album on stilistiliselt kirju – dream pop, erinevate intensiivsusastmetega fuzz pop, shoegaze, valge digitaalmüra, robustne lo-fi, akustiline (kidra)pop, post-punk, psühhedeelia. Rack and Ruin Records`i boss Dean Birkett arvas, et see on üks ere näide tänapäevasest kingapõrnitsemismuusikast, mis on põimitud sooja ning hämuse helitekstuuriga. Tõepoolest, pärle tuleb kui konveierilt. Today on Bomber Mountain, Lessons for Learners, Drowning Sun, Stormy Weather, Under Underground, I Can`t See You. Tänapäevastest artistidest on Lean Horse Marathon`il enim sarnasusi Deerhunter`i ning Wavves`iga. Ning oma leiblikaaslasega Andy`s Airport Of Love. Esimesega unistusliku ning dünaamilise sentimendi ning stilistilise kontrastsuse poolest, teisega lo-fi mentaliteedi ning stilistilise kontrastsuse/saundi lihtsakoelisuse ning abstraheeritud kõlavärvide kontrastsuse kaudu. Hoolimata palju-palju väiksemast kuulsusest ei jää baltimorelane kunstiliselt tasemelt ning ambitsioonikuselt kuulsatele kaasmaalastele kuidagi alla. Kurat küll, mida need jänkid (vabandust, tegelikult on ta põhjaosariiklane!) söövad? Äkki see ongi hamburgeriindie? Jeff, keep on moving! Excellent work! Uus album “Winter” EP ilmub järgmise aasta jaanuaris.

Kuula albumit siit

9.4

Anata Wa Sukkari Tsukarete Shimai Horror Punks EP (Rack& Ruin)

Anata Wa Sukkari Tsukarete Shimai (AWSTS) taga on kaks Rack& Ruin Records`i staari - Gnomefoam ning _ , pluss keegi Bunny. Nad on maininud, et nende lood räägivad karudest, mõrvarlikest munkadest ning zombidest, eesmärgiga manada kuulajas esile kujutlusi mõtete pimedamateist nurkadest. Seesugune koostöövorm, kus osalevad Jaapani ( _ ) ning Lääne kultuuriruumi esindajad, viib koheselt mõtted Kenji “Damo” Suzuki`ile ning CAN`i kuldajale. “Tago Mago” on tugevalt mõjutanud Jaapani müra (nn japanoise) ning psühhedeeliat 70ndatest saati. Andnud tugeva tõuke helihulluse forsseerimisse. Pealegi, sakslased on jätkuvalt au sees Tõusva Päikese Maal. Ka AWSTS`i kunstilistest ponnistustest kõneldes ei saa tollesuunalistest mõjujoontest üle ega ümber. Liigendunud helipilt – põiked erinevatesse stiilidesse, teravad üleminekud, helidega piiritu eksperimenteerimine, rõhutatult avangardistlik, kohati suisa dadaismi langev, pluss psühhedeelne nimbus. Pluss kohatist äratundmisrõõmu pakkuvad meloodilised hetked. Nullindatel viisid CAN`i vaimu kõige paremini ellu Animal Collective ning Paavoharju. Eestis Kreatiivmootor.

Tõsi, debüütalbum “Sweetness& Light EP” (Bearsuit Records) ei langenud veel kaose ning stiilirägastike epitsentrisse, küll aga viipas järgmis(t)e albumi(te) suunas.

“Horror Punks EP” ilmus 2 kuud hiljem pärast esimese EP ilmumist. Kui esimene sisaldas 5 lugu 25 minuti sees, siis uus album pakub 7 lugu 19 minuti sees. Shoegaze-, freakfolk -, ning dreampop-fantaasiad on haihtunud. Avalugu Evergreen no niwa ni kirisame algab ülepakutult - võnklevatele meloodikahelidele ning kesktempos elektroonilistele rütmidele järgneb küll kena kaoseintervall, kuid mis seejärel õnnetuseks õnnelikuks pop-pungiks käändub. Mitte hirmupunk, vaid maitsetunnetuse kaotamine. Järgnev oi-oi! punk näputäie trash-metal`i hullusega mõjub paremini. Kolmas lugu on lihtsa ülesehitusega – primitiivse rütmistruktuuri kohal figureerib alternatiivpopi ning pseudo-hip-hop`i vorme omandav vokaal. Albumi viimased 4 lugu distantseeruvad albumi esimestest lugudest – järelikult ka pungist kui stiilist. Albumi väljapaistvam lugu on Kirkstall! We will strap them to trains! – downtempo`lik meistriteos, mis on rajatud süntesaatorite taevakooridele ning indialikele vokaalelementidele.

Kokkuvõtvalt võib nentida, et eelmise albumiga võrreldes on esteetilises plaanis mitu pügalat loovutatud. Helipillerkaar on jätkuvalt suur ning lai, kuid strukturaalselt ei ole muusikas enam seda kohesiivset, üheks rusikaks koondavat pauerit. Pealiskaudsus kummitab.

Kuula albumit siit

7.2

Frost Faire Mean Little Girls ((Rack & Ruin)

Tunnistan, et Frost Faire`ist ei teadnud ma kirjutamise hetkel mitte kui midagi – ei vaadanud, kust maalt nad pärit on, kui suur nende koosseis on, mitu albumit neil varem ilmunud on. Miks ma nende vastu huvi tundsin, oli tõsiasi, et nad olid plaadifirma Rack & Ruin nimekirjas (nt Taavi Tuleviga ükskord sellest leiblist rääkides ei suutnud me oma vaimustust tagasi hoida). Rack & Ruin`i alt on sel aastal tulnud vähemalt 4-5 šedöövrit. Ja kõiki albumeid ei ole ma veel jõudnud läbi kuulata.

Avalugu Welcome lööb mu mõttemaailma lahti – piipitavad orelihelid, millega hiljem liituvad umpa-umpalikud marsirütmid ning puhkpillitörtsutamine – tuletab mulle meelde, kui hoomamatu bänd domineeris tollal Udusel Albionil – Blur. FF`iga meenub mulle see essents, mis oli Blur`i 90ndate keskpaiga ideaalpopilähedaste albumite “Parklife” (1994) ning “The Great Escape” (1995) paaris loos – The Debt Collector`is või Yuko And Hiro`s –, mis omal näisid mulle kontekstiväliste ning ülepingutatutena. Lauspopp kõrvuti veidrustega. Nimetatud lood ajasid mind tõsiselt närvi, ma ei suutnud neist üldse aru saada (edasi kerida ka ei viitsinud!). Kontrast teiste lugudega näis liiga suur olevat. Super Furry Animals, näis, sulatas hiljem helide erinäolised aspektid – mille diapasoon oli Blur`i omast isegi laiem – orgaanilisemalt oma muusikalisse kehasse, mistõttu nende looming näis kõlavat ka sundimatult. Ka kõmrite muusikaline kontseptsioon ei olnud poptabelite ega ka klantsajakirja piltidega nii ühildatud. Aga Blur´il jätkus kontraste hiljemgi – albumil 13 olid “vastuolud” veelgi teravamad. Ning Frost Faire`i albumi tiitel - “Mean Little Girls” – meenub Damon Albarn`i ütlus, et Blur`i publiku enamuse moodustavadki nooremad kui 14-aastased tüdrukud (tegelikult ütles ta seda märksa ebatsentsuursemas väljenduses). Ühesõnaga, paralleelid on väga intensiivsed tulema – lood V, A Thunder Thief Intermission, Zombies ning The Ballad of Jasper Lilywhite kerkivad esile väga Blur-assotsiatiivselt. Frost Faire ammutabki jõudu Blur`i kontrastsusest. Välja arvatud paar momenti – Two Ghost, mis tuleb Briti folkmuusika 60ndate-70ndate traditsioonist ning Kitty, mis on just nagu Kreatiivmootori suust kukkunud. Pluss paar sihitut tinistamist. Albumi lõpetab IV – milles võib olla samasugune kontrasti suhe nagu Yuko and Hiro puhul – aga mõjub sundimatult nagu Blur`i lugugi siinkirjutaja jaoks tänapäeval.

Nüüd tean niipalju, et Frost Faire on kolmeliikmeline Oklahoma punt, mille liidriks on Brad Fielder – Oklahoma underground-ringkondades tuntud aktiivne laulude kirjutaja ning produtsent. Ning järgmisel nädalal ilmub Fielder`i esimene sooloalbum.

Kuula albumit siit

8.6

Chad Golda (CHAD GOLDA`S ALBUM) (Rack And Ruin)

Sageli kuulates mõnd albumit või vaadates mõne artisti loomingut laiemalt, olen mõelnud, et miks see või too nii väga nahast välja pugeda püüab. Kuivõrd artiste on tänapäeval palju, isegi väga palju, ning enamiku eelduseks on originaalselt kõlada (iseasi muidugi, kas nad tegelikult ka kõlavad - pigem mitte), siis piisaks lihtsalt sellest, kui mõnd oma albumit lihtsalt vaikselt edasi arendataks. Tehtaks albumitest uusi versioone ning müstiline "uus" saakski ületatud. Arvan, et ülepunnitatud ning sisutühje albumeid oleks märksa vähem. Seal on potentsiaali, mida sageli ei märgata. Ning müra ei ummistaks nii sageli meie kõrvu. Olgem ausad, iga album eraldi kätkeb eneses palju sarnaseid, samas ka erinevaid albumeid. Probleem ei ole ainult muusikutes, pigem kujundatakse vastavat mentaliteeti muusikapressi poolt. Parim muusikaline näide mainitud võimalikkuste kätkemisest ning nende tähelepanemisest on Stereolab, keda sageli on ka süüdistatud "ühesuguste lugude treimises". Vist oli see New Musical Express, mis andis kord nende ühele albumile seesugust argumentatsiooni kasutades null punkti! Ajalugu on see, mis on näidanud Stereolab`i lähenemise õigsust ning põlistanud nende staatust kui ühe suurima indieansamblina viimase kahe dekaadi jooksul.

Chad Golda on vaieldamatult üks tänapäeva geeniusi. Oma debüütalbumiga tõestab ta veenvalt seda. Ka ülejäänud muusikalised projektid, milles ta osalenud on, on kuldse läikega. ringostar,*** ning starstarstar. Kui Animal Collective näitas ülejäänutele ette, kuidas postpsühhedeelset elektroonikat tuleb folkmuusikaga ristata, siis Paavoharju arendas selle kontseptsiooni täiuseni. Ka starstarstar pakkus omanäolise ning võimsa versiooni välja albumi "Electric Goose and The Nylon Moose" kujul. Chad Golda hülgab (akustilised) kitarrid ja vokaali ning keskendub peaasjalikult eksperimentaalsele elektroonikale (ameeriklane ise on kirjeldanud albumit kui "elektroonilisusest inspireeritud helimeediumit"). Tõsi, poolteist erandit siiski on - viimases loos (original 11) kuuleb weird folk`i parimas esituses. Lugu 9 (ehk original 9) algab minimalistlike madalakõlaliste bassisaundide ning snare-taldrikute panoraamitud helidega, millega loo viimasel kolmandikul liituvad akustilised kitarrid ning heliefektid. Tõmmised analoog-bassisaundid ning pulseerivad-trillivad "teemaliinid" tõukavad albumit edasi. Kuigi stiihia on muljetavaldav, paistab selle tagant välja struktureeritus. Näiteks original 3 ning original 8 - teravakõlaliseks programmeeritud bassimüdin, kosmilised helikihid ning valjult sisse puurivad elektroonilised jurakad. Just nagu Mika Vainio-Ilpo Väisänen produtseerinuks starstarstar`i. Või siis Suicide keeranuks oma saundi mitme kraadi võrra karmimaks. Erinevalt Pan Sonic´u jäigast boreaalsest igikeltsast on Chad Golda leebem, lubades nii mõnegi värvi sinna vahele triivima. Samas need värvid haihtuvad ruttu kaootilisse pealiskihti sulandudes. Väga võimas manifestatsioon.

Kuula albumit siit

9.4

starstarstar Electric Goose and The Nylon Moose (Rack & Ruin)

2007. aasta suvel jagasid kolm tüüpi ühikatuba ühe Michigan`i ülikoolilinnakese maalilise jõe kaldal. Juba esimesel kohtumisel olid nad teineteisele tutvustanud omi varasemaid salvestisi ning jämminud öö otsa. Eesmärgiks oli teha humaanse ning loodusliku (loomuliku) puudutusega muusikat, vastustades suurlinlikku meeleheidet ja väsimust. Nimeks võtsid nad Ringo Star ning aasta hiljem andsid välja esikalbumi Soul Tide. Pärast seda muutusid nad *** ning seejärel starstarstar`iks.

Golda, McConeghy and Rogers`i uue albumi nime esimene pool viitab elektroonilisele ning teine pool akustilisele küljele. Kui nende eelmisel albumil domineeris selgelt alternatiivkantri-ja folk koos väheste, kuid nutikate elektrooniliste allhoovustega, siis uus album on palju pretensioonikam. Näited: Golden Glow on plahvatuslik avang – tempokale, samas unistuslikule indifolgile antakse tugev soulilaks. Albumi sissejuhatamiseks vaieldamatult parim valik. Reciprocity on sünteetiline soulfunk autotuunitud vokaali, sametiste elektriklaverite ning helklevate-ringlevate helide kombinatsioonis. Antientam ning lõpulugu To Good Memories! on küll ballaadid, kuid neis pole vähimalgi määral tühje poose. Samuti vokaaltehnilise poole pealt on lood muljetavaldavad. Islands`i häälutused ning ritsikate sirin võib küll Animal Collective`i fännidele deja vù tunde tekitada, aga see tundmus on kahtlemata äärmiselt vastupandamatu. Eriti veel ajal, kui AC on ilmselgelt ideedest tühjenemas. Fellowship paisub psühhedeelsete elektrooniliste helide abil folktrooniliseks sümfooniaks, olles, võimalik et ka kogu albumi tipphetkeks. Kus siis peitub käesoleva albumi edu pant? Nähtavasti selles, et mitmekesisus leiab ühtsuse albumit algusest lõpuni täitva puhta spirituaalse hinguse kaudu. Hingus, mida õnneks ei oldud veel jõutud humaansuse märgi all täis mäkerdada, kandes pigem naturaalset rõhuasetust. Muidugi, juhul kui tüübid pidasid inimlikkuse all silmas inimese naasmist sinna, kust me kõik pärit oleme - loodusest -, siis minu iroonia oli üleliigne. Igatahes see intiimne ning (sisendus)jõuline album on vaieldamatult üks aasta albumitest ning tagasitulekutest.

Kuula albumit siit

9.8