Волшебная Одноклеточная Музыка/Magical Unicellular Music

Magical Unicellular Music
Clinical Archives/Archive.org
Myspace
Lastfm

Les Dix-Huit Secondes Les Cahiers Des Improvisations - Troisième Volume (Bandcamp)

Paul Andrew Rosales - tänapäeva ühe kõrvahaaravama avant-pop/newgaze/chillwave/DIY/New Weird America akti Wonder Wheel`i kehastus - väidab oma essees FUTURE MUSIC - The Anticipation Proclamation - FUTURE WORLD, et 21. sajandi muusikategemine hakkab baseeruma 4 alusel:

1)Muusika salvestamine 80ndate ning 90ndate rekorderitega.
2)Analoogtehnikaga esitatatava muusika ülekandmine digitaalsesse keskkonda
3)Manipulatsioonid lindikiirusega/plug-in-eksperimendid
4 Helide konverteerimine 2000ndate keskpaiga arvutitesse

Tavakeelde panduna tähendab see tõmmisemat, sageli ka lo-fi`likumat helipilti, “vigu”, konventsionaalsete (laulukirjutamise põhielemendid ei kao kuhugi)ning ebakonventsionaalsete helide põrkumist ning kokkusulamist ning sugestiivset väljundit. Tõepoolest, Ariel Pink, Wavves, John Maus, Blank Dogs, Neon Indian on artistid, kes tänapäeval tõsisele muusikasõbrale tutvustamist ei vaja. Kuid on veel väga palju silmapaistvaid artiste, kes ootavad oma aujärge. Avangardistlik, samas popiliku suunitlusega lo-fi-muusika vaikne revolutsioon on jäkumas.

Mul on au tutvustada Les Dix-Huit Secondes`i üllitist “Les Cahiers Des Improvisations - Deuxième Volume”. Hea meel on seetõttu, et Sitsiilia projekti eelmised albumid kuulusid siinkirjutaja 2009. aasta parimate sekka. (Carlo) Barbagallo-Lucia Urgese on juba jõudnud kolmanda albumini (viimase) kolme kuu jooksul. Esimese albumi (hinne: 8.7) piipitav elektroonika, fusioonkitarripannood, jahejätsulikud heiastused ning intensiivsed müraatakid hüljati ning teise albumi (hinne: 9.7) helipilt muutus märksa hillitsetumaks, minimalistlikumaks, ehk isegi kurjaendeliseks. Üldmuljelt oli helipilt kokku surutud - sellest hoolimata kiirgub sealt eredat valgust läbi hiiglasuurte punakate liivatolmukeeriste. Punase Planeedi muusika. Teoreetiline vaade Olympus Mons`i jalamilt. Psühhootilised elemendid on kõrvutatud eepilise helikeelega. Ülivõrdeline psych-folk`i, drone ambient/illbient`i ning abrassiivsete elektroakustiliste helipannoode lõppematusele lähenev summa.

Algab “Les Cahiers Des Improvisations - Deuxième Volume” eelmise albumiga sarnases võtmes. Düstoopset monoliiti uuristatakse trompeti free jazz`iliku käsitlemise ning kogu struktuuri raputava massiivse rütmiga. Järgnevas, keskses loos tuuakse sisse põhierinevuselement võrdluses varasemate albumitega - lindimanipulatsioonid, st katsetused lindi erinevate kiirustega. Kuigi eepilisus ning tumedad meeleolud hakkavad tasapisi hajuma, ei muutu muusika pealiskaudseks trillerdamiseks. Viimistletud kitarr-dub, vokaal- ja stereoeksperimendid loovad rohkelt tundmusi, mis sõnajõule ei allu. Kuidas saaks edastada pertseptsioone, mida kutsub esile mutanteerunud šamanistlik loits (DSM IV)? Soliidne samm uute aastasse on tehtud.

Kuula albumit siit

8.9

[Artistid] Les Dix-Huit Secondes

Les Dix-Huit Secondes
Myspace
Lastfm

Волшебная Одноклеточная Музыка Kampuchea, my Kampuchea (Clinical Archives)

Волшебная Одноклеточная Музыка (B.O.M) ehk Magical Unicellular Music on üks väga iseäralik kooslus. Täpsemalt on see ühe teeneka kunstirühmituse-Солнцецветы-muusikaline väljund. Kuigi esmapilgul oleks tegu justkui ühe ansambliga, koosneb rühmitus tegelikult erinevatest koosseisudest - B.O.M 1; B.O.M 2; B.O.M 3; B.O.M 4; B.O.M 5 jne. Liigituse aluseks on erinevad kontseptuaalsed lähtekohad ning koosseisud. Formatsioonid paiknevad erinevates linnades üle ilma - Moskva, Minsk ning Bangkok. Nende tasemest annab tunnistust tõik, et B.O.M on salvestanud oma The Peel Session`i - legendaarse raadiomehe mälestuseks tema stuudios - ning olnud Damo Suzuki taustabändiks.

“Kampuchea, my Kampuchea” on Волшебная Одноклеточная Музыка kolmas album sel aastal ning salvestatud Minskis B.O.M 3 kehastuses. Tihke, kokkusurutud saund pöörleb ja väänleb 3608 sekundi-hetke vältel. Industriaalkõlaline krautrokkmasin hakib täispööretel - repetiivne psühhedeelia, motoorsed rütmiliinid, astraalsed sündijurakad uusi ja uusi ruumikihte maha murdmas. Lisaks paljudele on ka B.O.M`i looming tõestanud Faust`i eneseiroonilise loo Krautrock muutumist krautrock`i sünonüümhelindiks. Vaadates konkreetset rühmitust, on rõhuasetus numbril 3 – kitarr on tonaalinstrument, trummid on rütmiinstrument ning raadiovastuvõtja produtseerib mürahelisid. Tõsi, nad näivad selle kontseptsiooni vastu veidi patustavat - nagu eelpool mainitud, on lugudes ka süntesaatorite efekte. Üle ääre voolav psühhedeelia raudset alusstruktuuri värvimas. Trainspotter`ite muusika. Kuulamise meeleolu võrdub sellega, kui seisad raudtee ääres ning ootad pika tsisternrongi möödumist. Jõllitad vagunite numbreid ning keskendud rongirataste (korrapärasele) rütmile (mida muud seal ikka teha!). Ka 70ndate Saksa ansamblite puhul ei saanud motoorsed kontseptsioonid juhuslikud olla - põhjus peitub ilmselt palju sügavamal, nimelt saksa keele etümoloogias. Trummid kui instrument tähistatakse seal sõnaga “schlagzeug” (schlag(en) – lööma; zeug- rong). Ühesõnaga, seesugune järgnevate löökide jada nagu rongi-vagunite rattad laovad üksteise järel järjest uusi, kuigi analoogseid kihte. Raske on seda teistes keeltes mõista, kuna sõnal “trumm(id)” on väga neutraalne, et mitte öelda mittemidagiütlev tähendus juures. Sugulushingi tänapäeval - ennekõike plaadifirmakaaslased Joxfield ProjeX Rootsist, Kospel Zeithorn ja Ester Poland Soomest ning Acid Mothers Temple Jaapanist. Kui loobute Волшебная Одноклеточная Музыка varasemate albumite kuulamisest, siis kaotate palju. Isegi rohkem kui käesolevast (suurepärasest) üllitisest loobudes. Üks ideaal(pop)kontseptsioone - agressiivsed, unustusse vajutavad psühhedeelsed gruuvid mööda ajumaastikku üles-alla tiirlemas. Aitäh Волшебная Одноклеточная Музыка, aitäh Faust.

Kuula albumit siit

9.2

HARGREAVES/NOYES/DUPLANT Malachi (Insubordinations)

Phil Hargreaves, Lee Noyes ning Bruno Duplant. Kolm muusikut, kellede sünniaastad algavad erinevate aastakümnetega, musitseerimas Prantsuse leibli Insubordinations raames. Inglane soleerib siin tenor-ning sopransaksofonil, uusmeremaalane trummidel ja perkussioonil ning prantslane kontrabassil. Muusikud, kelledest üks olla väidetavalt autodidakt, teine müraansambli taustaga ning kolmas punkmuusikast ning selle idee(de)st mõjutatud. Kogenud muusikud – kõigil kolmel on palju koostöid ning (ühiseid) albumeid seljataga. Näituseks ka pärast selle albumi ilmumist on Noyes`i ning Duplant`i koostöö jõudnud kahe albumi näol jätkuda.

Albumil "Malachi" domineerivad rütmi ning liikumist "prääksuvad" saksofonid, trummitaldrikud on vaevukuuldavalt kõlisemas ning akustilised bassihelid vahetevahel vahele saagimas. Seesugune muusika, õieti küll esitamisviis, on ennekõike nauditav visuaalses vormis - jälgitav kontserdisaalides. Albumi jaoks jääb see lahjaks (tõsi, hommikuti virgudes võib sellel muusikal rohkem mõju olla). Akustiline, hillitsetud improjazz kohati cool jazz`ilike elementidega. Muusika muutub õige pea etteaimatavaks. Institutsionaliseeritud improd. Improjazz žanrilises tähenduses. Kuigi albumil on 9 erinevat lugu, sumbub see kõik üheks pikaks looks (50 minutit). Järjestikuse kuulamiskorra ajal ähmastub mälupilt lõplikult. Korra pääsesid minu kaasabil sellesse helipilti skrätš-efektid (hip-hop video Youtube`ist) ning siis kõlas saund põnevalt. Viisakalt saalis istumise, koosistumisest rõõmu saamise ning kaasaplaksutamise muusika. Turvaline, nahka mitteärritav muusika. Kanoniseeritud sootsiumimuusika. Sellele vaatamata allutan albumi hinnangule.

Kuula albumit siit

7.1

Les Dix-Huit Secondes - Les Cahiers Des Improvisations - Premier Volume (Les Dix-Huit Secondes)

Selle Antonin Artaud`i avaldamata jäänud stsenaariumi järgi nime saanud projekti taga on sitsiillased (Carlo) Barbagallo ning Lucia Urgese. Mõned iseloomustused peategelaste kohta - Barbagallo on andekas eksperimentaalrokkar, kes on tasapisi maailmas kuulsust võitmas. Ta on muuhulgas jõudnud kitarrikeelde arranžeerida minimalismi isa Erik Satie tuntud teosed “Gymnopédies” ning “Gnossiennes” (“Barbagallo Plays Satie” 2009, Barbie Noja), liikunud psühh-folgi ja alternatiivkantri tolmu üleskeerutavatel radadel ("Grey/Lady", 2007, Barbie Noja), katsetanud värskelt õhkava alternatiivpopiga, mille mõjud pärinevad 60ndate-70ndate aastate psühhedeeliast ning päikesepopist ("Floppy Disk", 2009, Barbagallo) ning ka avangardistliku indie`ga ("Ego-God", 2007, Barbie Noja). Teisalt on ta ka osaline olnud paljudes kõrvalprojektides (Albanopower; Tempestine; Suzanne`Silver; La Petroliera) Seda meest võib suundumustelt, andekuselt ning produktiivsuselt vabalt võrrelda John McEntire`i ning Jim O`Rourke`iga. Euroopast? Võimalik, et Bert Vanden Berghe ning Erkki Hõbe. Sürakuusalane on väidetavalt ainult 24-aastane... . Teine pool, kaunis daam Lucia Urgese, oli osaline vähetuntud projektis Smoke On Tv.

Et siis Les Dix-Huit Secondes. Igaüks-loob-ise-vabalt-saundi põhimõtte realiseerimise instrumentaarium on laiahaardeline: kitarr, trompet, flööt, vokaal, meloodika, perkussioon, heliefektid, rüperaalid, klahvpillid-süntesaatorid, kõiksugu artefaktid, lelud, mikrofonid. Teadvusväljundid on leidnud vormi helide keeles, vabadustunne on kõnetamas loovuse muusasid, digitaal- ja analoogsaundid allumas elektroakustilistele modulatsioonidele. Stilistiliselt ulatub muusika free-jazz`ist, piipitavast elektroonikast, jazzrokilikest jämmivatest kitarripannoodest kuni cool jazz`ilike heiastuste ja abrassiivsete müraatakkideni. 42 minutit mitmekesist ning õnnestunud improvisatsiooni. Õige pea on sellele järge oodata. Ootan huviga.

Kuula albumit siit

8.7

Hannah M.G Shapero My name is Marietta Cashman (Justnotnormal)

Elektronmuusika aastatest 1967-70. Ammu enne seda kui Kraftwerk elektroonilise popmuusika ajalugu sügavalt puudutanud oopused lõi. Võimalik, et võrdlus näib meelevaldne, kuivõrd kõnealune album kuulub kõlaliselt pigem akadeemilise avangardi traditsiooni kui popmuusikalisse sfääri. Teisalt, ka Saksa popavangardistid – pean siin silmas just Ralf Hütter`it ning CAN`i Holger Czukay`d ning Irmin Schmidt`i – on pärit akadeemilistest ringkondadest ning seetõttu on akadeemilist finessi paratamatult tunda ka nende heliloomes. Edasisi järeldusi võite teha ise.

Muusika autoriks on Hannah Shapero, kes loomise algushetkel oli ainult 14-aastane. Tema isa, helilooja Harold Shapero, oli eelpoolmainitud ajavahemikul Brandeis`i ülikooli elektronstuudio juhataja, kes julgustas oma tütart improviseerima legendaarsel Buchla 100 modulaarsüntesaatoril (ühtlasi oli see Buchla esimene süntesaatoriseeria - aastast 1966). Kujutage ette põhikooli- ja keskkooliaegset last, kes läheb pärast koolipäeva isa juurde elektroonilist muusikat komponeerima! Hoolimata looja noorusest ei kõla puberteetlikkus välja nendest saundidest. Võimalik, et kolossinstrumendi tehnoloogiline isepära determineeris ka mingis ulatuses saundi iseloomu. Võib arvata, et sustained akordide tõttu klimberdada sellel instrumendil ei olnud lihtsalt võimalik. Hannah Shapero ise meenutab, et saundiloome sellel instrumendil oli primitiivne – helile oli võimalik lisada vaid ühte reverb-efekti. Neiu salvestas stuudios asjad linti, kopeeris need omakorda ning töötles kodus liimi ja kääride abil mitmeks jadaks – teisisõnu, eraldi lugudeks. Mõtestatud ülesehitusega efektijadadest kumav viirastuslik iseloom tuletab meelde 60ndate-70ndate halloween-kogumikke – ainsa erandiga, et albumil ei ole kummituslikke vokaalefekte. Samuti lühikesed improvisatsioonisekundid. Kokkuvõttes – viirastuslik miljöö lõikab vahedalt! Igati põnev talletus Buchla süntesaatori ühest esimestest salvestusest.

Kuula albumit siit

8.6

Greg Surges Solid State (Petcord)

Greg Surges on akadeemilise taustaga elektroonik ning kammermuusik. Omandanud äsja kiitusega Wisconsin`i ülikoolis kompositsiooni ning muusikatehnoloogia bakalaureusekraadi, on ta oma uuringute-töödega leidnud palju vastukaja akadeemiliste muusikaringkondade eestvedamisel korraldatud elektroonilise muusika sümpoosiumitel ning festivalidel. Ennast peab ta ennekõike live-elektroonika andunud esitajaks, olles muuseas ka MiLO - Milwaukee Laptop Orchestra - liige.

Albumil "Solid State" kasutab ta avatud vorme ning muutuvaid elemente. Kõik see loob eeldused erinevate kompositsioonide loomiseks, säilitades sealjuures ometi omadused, mis viitavad konkreetse(te)le algallika(te)le.

Avaloo Swarm eesmärgiks on igapäevaselt nii harilik stereopilt/lineaarse heli voog asendada kolmedimensionaalse akustilise ruumi stimulatsiooniga, kasutades selleks 12-kõlari süsteemi ( 4 kõlarit lakke riputatult).

Nimiloo intentsioon keskendub subjekti taju-mälu ja heli interaktsioonile. Mööda tsirkulaarset võrgustikku liigub muutuv meloodiajupp, mida iga esitaja püüab seejärel mällu talletada ning maha mängida. Tulemuseks on paljude üksikute ansamblite kõlapildid ehk puhtad seisundid.

Albumi lõpetavad kaks erinevat versiooni ühest ja samast loost (153 x 56). Rõhuasetus on seatud esitajate leidlikkusele ning loovusele. Need on seesugused polüfoonilised teosed, milles iga esitaja improviseerib ning interpreteerib etteseatut omal viisil. Samas nimetatud improvisatsioonide aluseks oleva kindla struktuuri kaudu - mida esitajad peavad järgima - säilib ka ühisosa mõlema versiooni vahel.

Kontseptuaalne keerukus näib konkreetsesse helikeelde valatuna hajuvat - alul domineerivad elektroakustilised seaded, ent aste-astmelt, vahevormide kaudu, jõuab järg atonaalse improvisatsioonilise muusika ning kammerlikema hetkede manu. Digitaalse elektroonika juurest jõutakse free jazzi`i instrumentaariumi juurde, vaikushetkedest sisenetakse kaootilistesse helipursetesse. Seesuguse muusika isiklikumaks muutmisele annaks palju kaasa visuaalse tahu lisamine - antud juhul ma ei mõtle suvaliste videoprojektsioonidega helide toetamist, vaid võimalust autentset loomeprotsessi pealt vaadata. Kui kellegagi suurematest nimedest võrrelda Greg Surges`i antud tööd, siis ennekõike meenuvad mulle Alvin Curran`i teosed. Põnev kuulamine igal juhul.

Kuula albumit siit

8.2