[Vana ning oluline] Karen Cooper Complex Shinjuku Birdwalk (Free Music Archive /Artifacts/yclept)

Karen Cooper Complex`i tekkeloost kõneldes ei saa mööda Richmond`i 70ndate avangardskeenest. Hilisemad KCC`i liikmed mängisid bändides Big Naptar, Titfield Thunderbolt ning I Saw a Bulldozer, ning tegelikult on raske aru saada, millal neist sai KCC. Ning ka see, kas nime muutus oli põhjustatud koosseisu muutus(t)est või kunstiliste impulsside teisenemisest. Seda enam, et algselt 6-liikmeline kooslus tegutses lühikest aega, hakates tasapisi vahetuma-lagunema ning millele lõplikuks surmahoobiks sai Karen Cooper`i lahkumine teisse punti (Pregnant). Amüsantsed faktid on, et KCC kasutas oma kodulinnas - mis on USA`le ja maailmale andnud silmapaistvaid artiste nii põranda peale kui alla - esimesena trummimasinat ning üks nende liikmetest lahkus ansamblist seetõttu, et hakata Parliament/Funkadelic`u helimeheks!

Album "Shinjuku Birdwalk" (1981) on ainus dokumentatsioon nende tegevusest, kui välja arvata üks träkk. Reliisitud omal ajal avangardleibli Artifacts/yclept all, anti see uuesti välja pundi ninamehe Frank Daniel`i mälestuseks, kes lahkus siit ilmast 2004. aastal. Kolmveerandtunnine ja 10-looline sett on improvisatsiooniline jämm, mis oma impulssidelt meenutab ilmselgelt krautrokki - ennekõike CAN`i ja Kenji "Damo" Suzuki koostööd. Tõepoolest, mitte üksnes seetõttu, et sarnaselt Suzuki`le keerles ülejäänu dadaistliku verbaalsentimendi ning taltsutamatu laulu/manamaneeri ümber, vaid jänkitari poosetus on ka vahetus võrdluses jaapanlasega kummastavalt sarnane. Kas mitte nimme ei täienda seda seost veel jaapanikeelsed hieroglüüfid plaadiümbrisel ning osaliselt nipponipärane tiitel? Samuti ülejäänud mängutehnilised aspektid on analoogsed - kriipivad kitarrid, funkilikult rütmlevad trummid, hektilised söövitavad sündipassaažid, mis lõdva kummina tõmbuvad kokku-tõukuvad lahti, võites või hajutades kuulaja tähelepanu, ning korrates äärmise mõnuga sarnaseid tsükleid lõpuni.

Kuula albumit siit

[Artistid] Hooray!

Hooray!
Beko DSL
Wonder Beard Tapes
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] Taped Hiss Underwater Casinos (Taped Hiss)

Taped Hiss on Seattle`i muusik Jake Vandervloed, kes tuli välja 2009. aastal, hakates muusikat salvestama kassettidele, olles praeguseks hetkeks juba jõudnud 5-6 reliisi välja jagada. Debüütalbum "Audio Ectoplasm" pakkus vabavormilist ning mittekonventsionaalset muusikat - lo-fi`likku psühhedeeliat ning poppi, primitivistliku saundiga improsid, arhailist elektroonikat, tugevast lindisahinast ümbritsetud ambient`i, suvalist meeleolupoppi, kus võis kuulda nii The Silver Apples`i, Sun Ra`d, Ariel Pink`i, meie oma Hüpnosaurust kui tema kaasaegseid low tech`iga opereerivaid DIY-muusikuid/kassetnikuid (Isaac Willow, Tardigrades, Transformer Girl, Fiver`s Stereo, Mossy Throats, Sky Limousine/Josh Burke jpt), kelledest mõnele muuseas meeldib korraldada laivsessioone korterites.

Tõepoolest, analoogtehnikaga salvestatud muusika kõlab tänapäeva digitaalajastul väga eriliselt - helikihtides on konsistentsi, dünaamikat ning parajalt müstikat. Kuigi albumid on suht sarnased ja võrdsed, teen ometi eelistuse Taped Hiss`i järjekorras teise albumi "Underwater Casinos" kasuks. Erinevalt debüütalbumi visklevast üldpildist on järg märksa rahulikum, settinum, teisalt oma hillitsetuses märksa pingestatum (nt avaloo Warp Zone`i intensiivne drone). Pulseeriv sentiment on esiplaanil, mis on allutatud permanentsele muutumisele, pisitsüklilisusele - mustrid mutanteeruvad, vahetuvad ning omandavad uusi toone. Selle kuulamine on justkui kiindumine kaleidoskoopi ning seal aeglaselt vahetuvatesse mustritesse. Psühhelike elementide olemasolu kaudu läheneb muusika New Weird America-liikumise perifeeriale (kui see artist oleks Soomest, liigitaksin kahtlemata tema metsafolgi sekka) ning iseloomuliku tükeldatud elektroonika tõttu krautrock`ile (nt Conrad Schnitzler´i tööd). Võib ju küsida, et kas see muusika kõlab üksnes nagu veealune või ajab kombitsaid ka mujale? Siinkirjutaja lemmik on 10-minutiline The Atmospheric Beast, mis tõesti väärib oma nime.

Kuula albumit siit

[Artistid] Karen Cooper Complex

Free Music Archive
Myspace
Lastfm

Korine Conception Glow In Transparancy Aurora (BFW Recordings)

Korine Conception`i debüütalbum tekitab siinkirjutajas kohati kimbatust. Mitte sellepärast, et shoegazer`id-postrokkarid tulevad maailma suurimast moslemiriigist Indoneesiast - kus on olemas iseenesest korralik post-rock- ja indieskeene -, vaid nende eklektilist helipilti on raske üheselt määratleda. Eklektilisus on küllap õigustatud siis, kui suudetakse (varasema) kultuurikihi - mis kuhjub kui lumepall - osiseid forsseerida, forsseerida ja veelkord forsseerida. Konkreetselt tähendab see omapoolse knihvi ja nägemuse lisamist asjale. Kaasaegne rokkmuusika ei ole erinevalt varasemast enam eelneva ümberkirjutamine ning hülgamine, vaid analüütilisel teel vaevumärgatavate niššide läbikompimine ja kasvatamine. Ratsionaalsusel on üha suurenev roll kanda. Sekstetil on kahtlemata laulukirjutamise ning positsioneerimise annet, suutes seetõttu enamasti ülesannete kõrgusel püsida. Probleemid tekivad sealtmaalt, kui Dandy Age`i vokaalmaneer läheneb ning hakkab värelema Sigur Ros`i Jònsiga analoogses võtmes - neutraalseks jätvast falsetist paiskub tuttavlikku pompöösset tühjust, mis ei toida ega kata (nt nimilugu; Eleanor Whisper; This Mess Around). Ulguda eeskujulikult mõne kuulsuse moodi - kas seesugune teguviis väärib küünlaid? Seda enam, kuivõrd muusika kõlab sugereerivamalt kui Islandi popvisiitkaardil. Sellele vastukaaluks on sisukat analoogiat - nt loos The Moon With A Melody sulavad vokaalhäälutused ja helid mänguliselt üheks niidiks, avaloo Lost Imaginary hillitsetud rullumine meeleolukaks kitarrimaastikuks. Või teisalt enniomorriconelike haaravate viiulihaakidega Unexpected Secret Story. Pomp-element väreleb, paisub ning kiirgab väljapoole. Vot see on ilus, eepiline, ülendav ning...mhm...androgüünne nagu üllitise kaverprindilt peegeldub.

Kuula albumit siit

8.7

Circuitsmasher Mutation (Wildness/Chase Records/Jamendo)

Vanadel kreeklastel kehastas ring teatavasti täiuslikku kujundit, kus algus- ja lõpp-punkt langesid ühes ja samas kohas kokku. Ringi pöörlemisel, s.t visuaalselt tohutust ning teoreetiliselt lõpmatust hulgast ringidest, kujuneb kerapind ehk sfäär. Sfäärilisus on omadus, mida sageli püütakse helides representeerida. Rääkida sfääride muusikast tähendab kõnelda korrapärast ning perfektsioonist - teisisõnu, ülimuslikkusest ühes või teises tähenduses.

Inglisekeelne sõna "circuit" on ilmselgelt suguluses sõnaga "circle". Siiski on "circuit" pigem ese kui eelpoolkirjeldatud omaduste varjamatu kandja. "Vooluskeem", "sõõr", "skeem", "ringkäik" - tõepoolest, kõigist neist objektidest kumab läbi korrapära(ne) (piiratus) ning instrumentaalsus. Funktsionaalsus, mille kaudu eesmärk saab ilmselt parendatud. Liikumine täiuslikkuse poole on loodumine iseendas.

Kultusmuusikute Evelyne Manganese`i, Kamikaze Deadboy, Paul Bolstridge`i ning Zac Dendinger`i ühisprojekti Circuitsmasher`i nimi näib ilmselt viitavat ideaaliihaluse väljatõrjumisele ning hävitamisele. Kunstiliselt on projekti järjekorras kolmas üllitis piisavalt irriteeriv- kokku on segatud valusalt lajatavad jungle- ja breakcore-rütmid ning sõja/martial/muusika harmooniad, mis vahetevahel vaibub neoklassitsistlikuks ulmaks. Kolmas märksõna on rütmiline intensiivsus, mistõttu aeg-ajalt jungle-rütmistikud progresseeruvad thrill and bass´i armutuks nätakaks. Intrigeeriv on 4-looline ristand seetõttu, et martial-muusika on välja kasvanud ning jätkuvalt seotud neofolgiga. Seda on vedanud karmid ning kompromissitud kontseptualistid, kes kiikavad sajandite taha ning ülistavad valget rassi/Euroopat ja sõjapidamist. Ka peab mainima, et muusikaliselt ei kõla käesolev üllitis mingi tilu-lilu tribuudina - see on valjult puuriv, ajusid trilliv ning rütmiliselt-harmooniliselt sugestiivne taies.

Kuula albumit siit

8.5

The State Lottery When The Night Comes (If You Make It/Salinas Records)

6-liikmeline ning multigeograafiline TSL viljeles debüütalbumil "Cities We're Not From" (2008, Salinas Records) poppi, mille asukoht võib asuda kusagil USA loodepiirkonnas. Nende helipilti ilmestasid elemendid pop punk`ist, college rock`ist, grunge`st ning natuke alternatiivpopist ning southern rock`ist. Kolledžitüüpide elurõõmus pop. Ontlik pop, mille turvalisuses võis 101 protsenti kindel olla - kui mõnes loos (vt allapoole) juhtuski, et saundist hakkasid "teravused" esiplaanile nihkuma, keerati varsti rajalt maha. Tüütavalt lihtsakoelised salmi-refrääni kordused, kusjuures refrääni sisenemised olid juba eemalt aimatavad. Sellest hoolimata oli nende debüütalbumil paar silmapaistvat träkki (Kindergarten Class; Ridgewood).

Kuigi uue üllitisega ei kaasne veel ohhoo-efekti, võib siiski märgatavatest muudatustest rääkida. Esiteks on kaugenetud college rock-numbritest: eitatakse lamedaid refrääne (v.a Fourth Street), lauldakse tihti kooris (sh naisvokaal), mis kokkuvõttes omandab heatahtlikult muigamaajava jauramise mõõtme, teisalt brass-instrumentide ja klahvpillide kasutamine, mis kohati lubab psühhedeelial julgelt õilmitseda ning läheneda ska-punk`ile/pogo punk`ile (Geysers). Southern rock`i allhoovused on obligatoorsed. On hõikumisi ja rõkkeid, on tihedamalt muutusi nootides ja väldetes. Samuti rõõmuküllasust ja naeru on rohkem - kuigi täiskasvanulikumas võtmes, mis konkreetsel juhul on kindlasti plussmärgiline. Last but not the least - kas 8-minutilise lõpuloo Spring, 2008, Detroit. massiivsed ja psühhedeelsed americana-refräänid näitavad rohelist tuld bändi art-otsingutele edaspidiseks? Tahaks küll väga loota. Album on tugev ning veelgi enam süstib lootust tulevikuks.

Kuula albumit siit

8.4