4/20/2010
4/19/2010
[Vana ning oluline] The Sarcastic Dharma Society Other People's Songs (volume one) (CLLCT)
The Sarcastic Dharma Society taha peitub singer-songwriter Mat Vuksinich - üks eredamaid tähti CLLCT`i liikumises. Indie-folkar on tegev olnud 2003. aastast saati - enamasti üksi, vahel kaaslaste ja sõpradega (kelledest omanäolise naistrubaduuri Shelby Sifers`i märkimata jätmine oleks südametunnistusele koputamine). Portlandi mees on 7 aasta jooksul reliisinud 2 täispikka albumit ("This Is Me As A Musician", "Summeresque"), ühe EP, laivsalvestise, raadiosessiooni ja luubi all oleva kaveralbumi, mis oli salvestatud ühe mahajäetud maja magamistoas.
Nagu pealkirjastki aimdub, tegeleb "other people's songs (volume one)" (2009) teiste (ja reeglina tuntumate) artistide, sh biitlite, Bright Eyes`i, Pedro The Lion`i, Why?, Julie Doiron`i ja Mount Eerie`i lugude, aga ka kaaslinlasest kamraadi Meyercord`i tõlgitsemisega. Algselt koguni 30-loolisena planeeritud üllitise muusika toetub peamiselt kolmele instrumendile - vokaalile, orelile ja akustilisele kitarrile. Hoolimata instrumentaariumi kitsusest suudab Vuksinich esitada kavereid veenvalt ja sugereerivalt - kitarriseadetes on piisavalt helisevust, keskmisest folktrubaduurist erinevalt demonstreerib Vuksinich vokaaltehnilise poole pealt laiemat sirutust, mis väljendub kord kurbuses ja süngemeelsuses, kord helgemates ja rokkivamates toonides. Kahtlemata lisavad ka sporaadilised orelidrone`id helipildile värvigammat juurde. Isiklikud lemmikud on töötlus Meyercord`i loost Shit On My Heart ning originaalist veidi hillitsetum Andrew Jackson Jihad`i Bad Bad Things.
Kuula albumit siit
Cidulator Nightingale EP (Jamendo)
Varsti oma 28ndat sünnipäeva tähistava Dominik Jansen`i muusikaline teekond on hõlmanud rohkem kui poole tema elust. Mänginud erinevates Kölni ansamblites, on ta ennekõike tuntud oma ühemeheprojekti Cidulator järgi. Kolmel esimesel ametlikul albumil olid Cidulator`i märksõnadeks (retro)krautrock, psühhedeelne elektrooniline rock, kosmische musik, proto-punk kraut, motoorne rock. Või lihtsalt analoogsüntesaatoriindie`ks ei oleks ka vale seda nimetada.
Cidulator`i viielooline "Nightingale" EP lunastab Jansen`i ühe kõrvalprojekti Basic Broadcast`i viimase üllitise "Melodusk" piinliku narruse ning liigub eemale eelmise reliisi - kõrgetasemelise "Torsional Moments"`i - proge- ja kosmische musik`i elementidega palistatud fusion-psühhedeeliast. Vankumatult instrumentaalne muusika ei otsi enam niivõrd tuge kosmosest - vähemasti mitte enam sellest osast, kust varem. Draivivaid kitarre ja sinna tasapisi pealevalguvat psühhedeelset süntesaatorisentimenti ei näi enam kõlavat. Õieti viimase värelust on jätkuvalt tunda - lihtsalt nartsissistlik läige on muutunud intensiivsemaks ning pimestab ülejäänut. Ilus, pompöösne...ja enesekindel oma poosidest ja ilust. Tõepoolest, sakslane keskendub kaunite ja avarakõlaliste hetkede loitsimisele, mis ehedalt ilmnevad lugudes Philomela, Arisin ja The Real X. Nimilugu mängib minimalismi kontseptsiooniga progerock`i võtmes. Avalugu Good Morning, God Of Night kulgeb proge, kraut`i ning sümforock`i mõjuväljadel. Raske ülesanne on käesolevat üllitist ühtselt klassifitseerida.
Kuid palju olulisem on, et sisemise dünaamika, sugestiivsuse ning terviklikkuse poolest on "Nightingale" EP Cidulator`i senine tippteos.
Kuula albumit siit
9.4
Hox Vox Mjöllnir (Jamendo)
45-aastane Gianluca Missero on oma kuuenda albumini jõudnud. "Mjöllnir" tähendab Thor`i vasarat ning kõik lood, v.a üks, kannavad viikingite jumaluste nimesid. Eelmise aasta lõpus reliisitud küllaltki kurioosne klubimuusikast läbiimbunud "Hurry Up Harry - part 1" ei olegi hoolimata lubadustest veel leidnud järge - selle asemel on veneetslane teinud põike ning on tagasi vanade harjumuste, avangardistliku kaldega progerock`i juures. Nagu ta ise on maininud - ristamas maist ja pühalikku. Tõsi, suurele loojale kohaselt on itaallasel ka siin mida lausuda. Niivõrd turbulentset ja ekspressiivset klahvidega mürgeldamist ei ole Missero puhul varasematel albumitel täheldanudki. Mis teisalt ei ole ka ime - konkreetset albumit on juba tunnusmärgitsetud kui "zeuhl". Tõepoolest, kontseptuaalses keskmes on mürgeldav, kohati kalk bass, kriipivad kitarrid, masinlikud trummikaskaadid, sümfoonilised avardumised, obskuurne ja teatraalne klahvpillistik, klassitsistlikud manerismid ja flöödikatked. Kaos vaheldumas korraga, kõlaline pehmus jäikusega. Siin on loomulikult ka pomp-element esindatud, kuigi seesugune, mille ees tõstaks lihtsalt kaks kätt püsti. Meisterlik, väljapeetud ning nauditav. Kaheldamatult üks parimaid üllitisi üleüldse, mida mul RIO/Avant-prog`i valdkonnas on au tunda olnud.
Kuula albumit siit
9.4
4/18/2010
Naono Sleepy Pebbles (Archaic Horizon)
Tegin pühapäeval väljas haljastustöid ning kuulasin kõrvaklappidest juurde muusikat. Peamiselt uusi proge- ja krautrock`i asju (Cidulator; Hox Vox) ning kreeklase Naono kolmandat albumit "Sleepy Pebbles". Külm ilm oli - tuul lõõtsus, vihma ja rahet sadas, vahetevahel paistis ka päike. Naono kuulamine oli küllaldaselt assotsiatiivne - võimalik, et põhjus peitus helipildi hapruses, mistõttu sellesse tungisid konkreethelid. Tuule paukumine ja rongi motoorika taamal, näituseks. Igatahes, tulemus oli orgaaniline ja sünergiline, mis tekitas mõtteid ambient- ja elektroonilise muusika funktsioonist ja suunitluse muutumisest aegade jooksul.
"Sleepy Pebbles" esindab ühelt poolt vanemat traditsiooni, milles püüti kunstlikult, st eesmärgipäraselt tekitatud helide kaudu representeerida ning hõlmata võimalikku reaalsust - lennuvälju, roboteid, linnapilti; teisalt kasutab ateenlane tänapäevaseid võtteid, rakendades pärishelisid - konkreetse aja ja ruumiga seotud helisid oma loomingus. Tõsi, tänapäevase ambient-muusika eesmärk konkreethelide kasutamise kaudu on ähmastunud. Usk arengutesse on hääbunud, optimism on asendunud pessimismiga. Isegi kui artist seda loomehetkel selgelt ei teadvusta, tunnetab ta seda ometi oma kuklakarvadega. Intuitiivselt tundub arusaadav, et pärishelide rakendamise kaudu ei saa reaalsust representeerida. Tõepoolest, kuidas saakski mingi lõik minevikust pretendeerida uueks olevikuks ja juba järgmine hetk uueks minevikuks? Laiemas tähenduses puudub sellel narratiiv ja kontseptsioon - helid algavad lihtsalt kusagilt ja suubuvad-sumbuvad lihtsalt kuhugi. Teatud kandvad hetked on need, mis kunstilisi püüdlusi mõtestavad. Teisisõnu, monumentumite esilemanamine näikse seesuguse saundi mõte olevat.
Tänapäevaseks teeb "Sleepy Pebbles"`i ka ajastuvaimust kantud totaalsus - esindatud-segatud on ambient, chillout, downtempo, field recording, eksperimentaalelektroonika, modernne klassika, minimalism, isegi new age. Kreeka muusik oskab piiri pidada - peatub 33 minuti peal - hetkel, pärast mida võinuks tema muusika tüütuks muutuda. Ka plaadiümbris väärib silma, ja silm väärib puhkust. Sarnastest artistidest soovitan juurde kuulata Humberto Luis Schenone`t ja David Schombert`i. Ah jaa, väljas kuulamine oli märksa muljetavam kui toas arvutiekraani jõllitades.
Kuula albumit siit
8.3
Tellimine:
Postitused (Atom)