Final Light Further Than You Think (Lost Children)

Oma noorusele vaatamata on 22-aastane James Morris juba jõudnud osaleda neljas projektis: Over Me Bright April, From The Sky, Helsingfors ja Final Light. Viimatinimetatu on Cardiff`ist pärit muusiku sooloprojekt ning sarnaselt eelmistele klassifitseeritav kui "post-rock".

Tõsi see on, et post-rock`iga on siinkirjutajal üks veider suhe. See ei ole muusika, mis haaraks mõtteid, veelgi enam - minu mälupildis omandab seesugune muusika suhteliselt negatiivse fooni, mis näib kangesti seostuvat stagnatsiooni ning tühjade pooside - mäest üles-mäest alla liikumine - rittaseadmisega. Või siis etteaimatava kvaliteedimärgiga, mille järele käsi ei suvatse loomupäraselt haarata. Dekadentlik žestikuleerimine, millele oma aja pühendamine on viimastel aegadel suht ajaraiskamisena tundunud. Teisalt - kui ma barjääri olen ületanud ning mõnd taolist ansamblit kuulama hakanud (nagu käesolev), siis pilt ei tundugi kurb olevat.

6-looline ning natuke rohkem kui pooletunnine "Further Than You Think" on üllitatud Lost Children`i all, mis kindlasti on märk kvaliteedist ning usaldusest. Instrumentaalne post-rock-karkass, mille õlad ja tiivad on ilmestatud klassikalise muusika ja vahetevahel ka hõrgu elektroonilise sentimendiga. Veelgi konkreetsemalt - eepilised orkestratsioonid, mõõdukad crescendo`d, programmeeritud trummid, üksildaselt tiksuv-tilkuv piaanosaund. Ah jaa, avaloos The Journey tehakse "otsereportaaž" maanteelt. Peenekõlalise elektroonika keskne on ennekõike Floating on a Cloud. Somewhere in an Alternate Universe pakub sõitu monumentaalsuse laineharjal, kuigi ma ei ole lõpuni kindel, kas see meeldib mulle või mitte. ...You Still Don't Understand hoolitseb albumi kaunimate hetkede eest - GY!BE`likud eepiliselt lahtirulluvad kitarrid, laialivalguvad ülevad orkestratsioonid, väljapeetud elektrooniline sentiment. Eksperimentaalne rock oma äärmises kauniduses. I Know Now Why You Cry (on ikka pealkirjad!) on segu omaette soleerivast piaanomuusikast ning - taaskord - orkestraalsetest musklitest. 10 minutiline Return Journey ei suuda peale karvasevõitu kidrariffide enam midagi uut juurde lisada. Träki ülejäänud elemendid ei vaja lähemalt kirjeldamist.

Lõpphinnang - igati korralik album, mis teisalt ikkagi kinnistab siinkirjutaja eelpoolvihjatud tüdimuse- ja imetluseseguseid hoiakuid. Ootaks hea meelega mõnd uut post-rock`i "punkalbumit" - midagi seesugust, nagu oli seda Fly Pan Am`i "N`ècoutez pas" (2004) või An Elephant Never Forgets`i omanimeline reliis (2003).

Kuula albumit siit

8.9

[Artistid] No Monster Club

Rack & Ruin
Myspace
Lastfm

Okinawa Lifestyle Naha (haaa00a00a0a)

Gruusia duo David Datunashvili-Gigi Jikia alias Okinawa Lifestyle on vähetuntud, samas kahtlemata üks väljapaistvaimaid akte tänapäeval, mis pärinenud endise Nõukogude Liidu piiridest. Tüübid viljelevad chillwave/glo-fi-liikumise sekka liigitatavat muusikat, mis üksnes annab märku sellest, kui palju populaarsust on nimetatud stiil maailma erinevates underground-urgastes võitnud. Tõsi, grusiinid ei ole siiski haibilaineharja pealt õhku tõusnud, kuna eelmisest aastast pärineb nende esimene reliis "Roswell Crash" EP. Teenäitajad chillwave`i vallas? Võimalik.

Rääkides nende 12-loolisest järjest, ei ole võimalik kiidusõnadega koonerdada. Tbilisilased esitavad-vahetavad noote-temposid nii, et nende groove`ide seadmise ning velvetlike harmooniate esilemanamise geniaalsuses ei ole kahtlustki. Võrreldes debüütreliisiga on nende muusikaline helikeel edasi suundunud. Siin on palju rohkem põikeid ja meeleolusid. Näiteks avalugu Rouge à Lèvres tõuseb õõnes industrial electro-jurakate keskelt esile. Levan langeb žanriliselt eelmise üllitise sängi, soojendades piisavalt kuulajat glamuurse ning õndsa kõlaga, et pidada seda üllitise keskseks looks. Tbilisi Presents esitleb noir-meeleolus Pulp`i (Seductive Barry; Weeds II; My Legendary Girlfriend) ning Ariel Pink`i ristandit. Raske on kujutleda, kuidas saaks popmuusika veel paremini kõlada. Little Place Naha segab funky`sid electro-rokihaake digitaalse hip-hop`iga. Goblin Dance segab prügist sentimenti atmosfäärilistesse kihtidesse. Nightwalk ning Sunrise on klubimuusika tuunidest kantud elektrooniline pop, mis, muideks, meenutab mõningaid lugusid Borax`i albumilt "Mikroraion" (1999). Emotional Experience kõigub koguni kusagil lounge`i ja deep house`i vahepeal, mida lõpuosas ilmestab electro-eksperimenteerimine. Ning kas saakski veel olla ilusamat lõpulugu kui on seda Ninenda!

Tundub tõesti , et elame muusikaliselt õnnelikul ajajärgul - vähemalt selle tõusulainel. Lamedad rock-revival`id ning electroclash-puhangud on seljataha jäänud. "Naha" on meisterteos. Loodetavasti kuuleme sellest bändist veel ja veel.

Kuula albumit siit

9.8

[Artistid] Noradrenaline

Noradrenaline
Bandcamp
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] The Caretaker recollected memories from the museum of garden history (VUKZID)

Manchesterlane James Leyland Kirby on kahtlemata tõestanud end ühe olulisima avangardelektroonikuna viimase kümnendi jooksul (The Caretaker; V/Vm). Peale tema, Robin Rimbaud`i aka Scanner`i ja Philip Jeck`i kohe ei meenugi teisi kontseptsioonist lähtuvaid avangardiste-elektroonikuid, kelledel olnuks niivõrd võimas kunstiline väljund.

Tõepoolest, nagu pealkirigi "recollected memories from the museum of garden history" vihjab, on siin mälul ning mäletamisel kanda oluline roll. Metadata`sse oli valmimisaastaks märgitud 1928 (ilmselt 2008). Mis sisulise külje pealt ei pruugigi vale olla, kuivõrd Kirby kasutab arhailisi salvestisi, asetab neile filtrid peale ja vahele, võimendab lindisahinat, lisab digitaalset hõredust ja krõbedust. Tulemuseks on, et toaorelite (reed organ) passaažid ning bigbändide orkestratsioonid omandavad eriliselt kummitusliku mõõtme. Album koosneb pooletunnisest träkist, mis on olnud osa ühest muusikalisest sündmusest Londoni Aiamuuseumi ruumides ning üles ehitatud - nagu ma aru saan - oma varasemale muusikalisele kogemusele - seda lihtsalt meenutades, jäljendades ning taastades. Mille tulemus õnneks ei ole ka eikuhugi kadunud - üllitatud Kirby enda leibli VUKZID all. Samas on üsna kummastav mõelda, et 80 aasta pärast võidakse meenutada reliisi, mis keskendus veel 80 aastat varasemale muusikale.

Kuula albumit siit

[Artistid] This Lonely Crowd

Sinewave
Myspace
Lastfm

Cagey House B for Breakfast (Bypass)

Kas B for Breakfast" on sama, mis oleks "H hommikusöögi tarvis"? Või peab jätkuvalt täht "B" seda seost tunnusmärgitsema? Või hoopis mõni teine initsiaal? Näiteks M(esilane)? See on ilmselt sama, mis küsida, mis eristab Dave Keifer`i 13. albumit tema eelmistest teostest "Lark" ja "1902". Narratiivi muutused pisiasjades, millel on illusoorne moment juures, st tegelikkuses ameeriklase muusikalist kehandit muutmata. Hoolimata tõigast, et Jaapani leibel (Bump Foot) on vahetunud Hiina oma (Bypass) vastu - viimane on ennekõike tuntud rütmikeskse elektroonilise muusika kataloogi läbi. Tõepoolest, Cagey House`i kulg - 5 lugu 14 minuti sees - on jätkuvalt mittetantsuline ja sämplikeskne - kummastavad miljööd, happelised sündipassaažid, spooky klaverimuusika, teatraalsed sopransämplid - mis kokkuvõttes justkui pärineks kusagilt kummitusooperist. Sametise interjööriga art house-muusika. Metafüüsiline noir. Minu lemmiklugu on Honey Yep Nope - hunnitute vokaalosiste ja klaveriakordidega klanitud sundimatu electro-draiv.

Korralik tasemenäit jäjekordselt. Teisalt - kuivõrd seda üllitist võiks vabalt ka eelpoolmainitud albumite osaks arvata, siis ootaks ameeriklaselt juba uutele aladele liikumist. Muidugi, daoistlikust perspektiivist vaadatuna on kõik jätkuvalt korras - kulgemine ilma kulgemiseta.

Kuula albumit siit

8.7