[Artistid] ART ABSCONs

ParaLucid
Myspace
Lastfm

Talbot EOS (Talbot)

Sestpeale kui Talbot umbes poolteist aastat tagasi 3-loolise "Tundra" EP üllitas, on Magnus Andre-Jarmo Nuutre tuntus ja kuulsus märgatavalt kasvanud. Oldud ühe tuntud Kanada ansambli soojendusesinejaks. Ka müsteeriumi listis käib ansambli nimi üpris sageli läbi (Eesti undergroundmuusika jaoks riigisiseselt on see oluline indikaator). Ja mitte üksnes Eestis - kohe-kohe on neid kuu aja pikkune Euroopa-turnee ees ootamas. Tase on olemas ning ka fännibaas kujunenud-veel kujunemas.

Kuigi Talbot`it on peaasjalikult armastatud lahterdada kui "doom", siis tegelikult "Tundra" oli vaid pool tõde sellest. Stoner-rock, grunge- ja goregrind-vokaaliga hekseldav hübriid ning isegi shoegaze- ja ambient-kihid olid kenasti esindatud. Poosetamisest oli asi kaugel - lauludes oli jõudu, vahelduvust, ülevust ning seeläbi ka kandvust. Viimistletuim, eksperimentaalseim ning väljapeetuim reliis Eesti raskemuusikas üleüldse.

"EOS" koosneb 6 loost ning kolmveerandtunnist. Võrreldes debüütalbumiga on saund raskem, eriti need kohad, kus tempo maha keeratakse , vokaaljorina abil end pinnasesse juuritakse ning muda sisse ahmitakse. Kuid mitte piisavalt. Lõpuniminemise, vindi ülekeeramise puudumise läbi on bänd kaotanud mõndagi oma eksklusiivsusest, liikunud tavasurelike doombändide sekka. Natuke liiga palju on seda põhivundamendi peal üles-alla liuglemist. Neetult kahju on atmosfäärilise ja psühhedeelse sentimendi hääbumisest, mis on muutnud Talbot`i muusika sirgjoonelisemaks ja seeläbi läbinähtavamaks ning ka haavatavamaks. Tõsi, üks lugu on, mis veenab mind 107 protsenti - Combat Zen Speech. Kokkuvõttes korralik album siiski.

Kuula albumit siit

8.0

[Artistid] Zooey

Zooey
Myspace
Lastfm

Yoko Absorbing Museum Of Modern Chaos (Clinical Archives)

Mihhail Lezin ning Jevgeni Haritonov on tagasi trikitamas. Ka seekord ei olda päris kahekesi - kaasatud on Konstantin Guro saksofonil ja trummidel ning Aleksei Karmanov rütmikitarril. Kui nende eelmise aasta albumi "Vinyl" märksõnaks oli teravalõikeline fragmentaarsus, siis "Museum Of Modern Chaos" keskendub stiihiale. Seda püütakse kujutada nii otse, st visuaalseid kujutlusi esile manades kui ka kaudselt piire stiilide vahel ähmastades. Kitarriimprovisatsioon/eksperimentaalrock on üksik kalju keset elektroonilisi tõmbetuuli, mille arenguid on põnev jälgida. Vahele on pistetud ka natuke piaanomuusikat (Museum Opening) ning jazz-elemente (Free Future). Helikeel paisub vahetevahel ka masinlikuks (King Of Surf 1) ja elektrooniliseks õuduseks (Museum Of Modern Chaos (Script Type) või kriipivatel kitarr-riffidel ratsutavaks metalseks ambientmuusikaks (Another Hemisphere).

Igatahes - põnev album. Samuti kuulake kontrastiks käesolevale Yoko Absorbing`i üht väljapeetuimat üllitist "Roughly & Gently Special Lowbit Release "(2008, Microbit-Records).

Kuula albumit siit

9.0

[Artistid] Children Egoism

Noecho Records
Myspace
Lastfm

Juanitos Soul Africa (Jamendo)

Prantsusmaal 90ndate algusest igiliikur Juan Naveira juhtimisel tegutsenud punt on armastanud eksperimenteerida kõikvõimalike Ladina-Ameerika rütmide, exotica- ja lounge pop`i, rockabilly`i, psühhedeelia ning surf pop`ga, tekitades kuulajas stilistilise virvarri ning helikeele intensiivsusega peapööritust. Brass-orkestratsioonid, elektrioreliga ohjeldamatu harmooniaakordide tulistamine. Seejuures jätsin arvestamata frontman`i kõrvalprojektid (Limbo deluxe, Miss Emma), mis keskenduvad 60ndate tüdrukutepopile ning meeleolukale ska-lounge pop-punk-disco hübriidi loomisele. Tiitel “Soul Africa” viitab ühelt poolt Aafrika päritolu inimeste muusikale, mis leidnud õitsengu mujal (dub, reggae, samba) ning teisalt on siin ehedal kujul afrofuturistlikku soulfunk`i - Fela Kuti pärandile tehakse järjekordne reveranss. Kes on harjunud Juanitos`e varasema hullunud pillerkaaritamisega, sellele ei pruugi käesolev album kontseptuaalsest piiritletusest lähtuvalt kohe avaneda. Minu peas hakkas album alles 5 kuulamiskorral elama. Väheke kannatust ning veendute, et tegu on tugeva albumiga.

Kuula albumit siit

8.6

[Vana ning oluline] Zack Kouns A Catalogue Of Erica's Misfortunes (Clinical Archives)

Zack Kouns on radikaalsete vaadetega ameeriklane, kes räägib kunstist revolutsioonilises (ja loodetavasti sümbolistlikus) võtmes, kus instrumendid kui pealiskaudsed vahendid peaksid olema asendatud kuulipildujate või muu seesugusega, mis raputaks ja hävitaks tänapäeva inimese (post)modernistlikku tunnetust. Eeldusel, et helide loomise võimalusi on väga palju, ning kuivõrd enamus kontseptsioone ebaõnnestub originaalsuse püüetes, siis võib tõdeda, et kunst on alla käinud. Põhjus peitub nimelt selles, et kunstilised ambitsioonid on eesmärgistatud tavapäraste sihtidega, mis omakorda annab märku dekadentsist ühiskonnas ning inimeste vaimus.

Teisalt tuleb küsida, et kas Zack Kouns ise suudab oma 3-loolisel debüütalbumil (2008) midagi uut pakkuda? Vastus on nii ja naa. Ühte ja samasse jõesängi on võimalik kaks korda astuda - ilmselgelt pärineb tema kontseptsioon La Monte Young`i ja tema sõprade (Angus Maclise, Tony Conrad, Marian Zazeela, John Cale) minimalismi ja drone-kontseptsioonist. Ka kasutab ta lihtsakoelist analoogvarustust muusika salvestamiseks. Teisalt ühte ja samasse jõkke ei ole tõepoolest võimalik kaks korda astuda - sitaritest ning elektroonilistest torupillidest välja võlutud pikad akordid on palistatud elektrooniliste efektide, häälutuste ja (India) raga-lauludega, keelpillinäpete ning vabavormiliste trompetisoolodega (Kouns`i pillipark on muljetavaldav, sisaldades kokku umbes 30-40 instrumenti), olles seeläbi mitte nii väga ortodoksne minimalist. Keskmises loos lähenetakse üldse Ameerika Primitivismi traditsioonile. Lisaks tuleb arvestada ka tõika, et järg "I lift my hands against the gods" eemaldub märgatavalt debüütkontseptsioonist. "A Catalogue Of Erica's Misfortunes"`i üldine narratiiv on rajatud intensiivsele inimlikule kogemusele, mis jutustab ühe naise hullusest ja kurbadest kogemustest suhetes oma liigikaaslastega.

Kuula albumit siit