Bernier + Trottier ... et retrouvé en fôret (12rec)

Montreal on eripalgeline metropol. Montreal`il on palju seda, mida teistel linnadel ei ole – Montreal on olnud EXPO-ning olümpialinn. Montreal on jäähoki sünnikodu. Montreal`i on kummitanud isegi terroristlik liikumine, mis võitles Quebec`i provintsi iseseisvuse eest 60ndate lõpus ning 70ndate alul, mis kulmineerus provintsi üks ministri röövimise ning mõrvamisega. Kuigi Quebec`i provintsi suurim linn, mille 3 miljonilisest elanikkonnast üle 70% on prantsuskeelsed, on Montreal`i elanikkonnast valdavas enamuses need, kes ei poolda lahkulöömist Kanadast (võrdluseks - ülejäänud quebeclastest ligi 90% pooldab seda). Montreal on Kanada territoriaalse terviklikkuse/või siis Quebec`i iseseisvuse kaalukeel. Mäletatavasti 1995. aasta referendumil oli tulemus napp - 49,3% iseseisvuse poolt ning 50,7% vastu. Vastuolulised signaalid. Aga vastuolud on vajalikud selleks, et elu edasi areneks. Süntees on dekadentsi surm. Siin on Kanada kultuuri moodne kese. Siinkirjutaja jaoks tähendab Montreal ennekõike jäähokiklubi Montreal Canadiens`it, mille fänn on oldud juba 20 aastat (mille paadunud fännid muuseas on ka näitleja Viggo Mortensen ning Mercury Rev`i laulja Jonathan Donaghue – kellele meeldib ka vabal ajal litrit taga ajada) ning muusika. Ennekõike eksperimentaalrock ning -elektroonika. Godspeed You! Black Emperor, (Le) Fly Pan Am ning Tim Hecker. Mõistusliku aspekti ning tunnetuse segunemise tipud viimasel kümnendil. Boreaalse rajajoone avanemine ajukurdudes.

Nicolas Bernier ning Simon Trottier on eksimatult olnud osa Montreal`ist ning selle südametunnistusest. Esimese albumi “Objet Abandonné en Mer” (2007) helikeelt iseloomustas ohter segmenteeritus. Laptop-folk, eksperimentaalne indie, folktroonika. Naturaalsus vaheldumas masinlikkusega. Näiline närvilisus vaheldumas imelise kerglusega. Ohter tämbritekstuur ning rütmimuutuste kuhi. Popijärgne popmuusika - oleks kõige lihtsam konstanteerida.

“... Et Retrouvé En Fôret” jätkab üldjoontes sama liini. Avalugu Racines kolistab-prõgistab-ragistab vanas vaimus rapitud akustiliste kitarrikäikude saatel-sees. Loos Bois Mort üllatab duo uue elemendiga – massiivse müra saatel veeretakse kuulajast sulnilt üle. No crescendos anymore! Lõpu lähenedes hakkab lugu raskust kaotama, lõppedes tüüne voona. Enchantée – vaikelu, mida "häirivad" perioodilised kidra-strumming`ud, akustilise kitarri sillerdused ning lõpuosas ilmestab kõike seda taamal liikuv inimhääl-tekst. Foret Citadine – paks ning tuvastamatu keskkond ümbritseb kitarrisõrmitsusi; poole pealt asi muutub – ruumilised, samas konkreetsed elektrikitarrisaundid annavad loole märksa selgemad piirjooned. Lõpulugu Mousse kõlab nagu Weekend Guitar Trio – kusagil akadeemilise taustaga kitarritegelaste ning eksperimentaalse roki vahepeal. Lugu areneb, paisub – ühel hetkel ärkan hüpnoosist, et taibata – massiivne helilaine on mulle peale langenud, et seejärel tüünes tempos laiali valguda. Kuulamise poole pealt oli eelmine album ligipääsetavam – käesolev album on oma eksperimenteerivuses märksa vastandlikum. Kuid ei ole sellest hoolimata kuidagi kehvem. Vastandlikkus konkreetsel juhul ei tähenda hea ja halva, tugevate ning nõrkade külgede esile mängimist. Lihtsalt albumi struktuuri osad ei ole teineteise suhtes niivõrd orgaaniliselt positsioneeritud. Tehnilise külje pealt on asi põnevalt esitatud ning sisult soliidne. Viimase albumiga võrreldes annan siiski pool punkti vähem. Aga sittadele kidrameestele kohustuslik kuulamine. Ka soovitan huvitujaile viia end kurssi meeste kõrvalprojektidega.

Kuula albumit siit

9.0

Juanitos Best Of (Jamendo)

Tegelikult see “Best Of” ei ole päris Best Of, kuna kätkeb muusikat konkreetselt kolmelt albumilt: “Sou&Roots Vol.1”; “Sou& Roots Vol.2” ning “Crazy Vibrations”. Võimalik, et juhtfiguur Juan Naveira aka Mr Juan (lisaks Juanitos`ele on tal ka 2 kõrvalprojekti: Miss Emma – lollipop-akt ning Limbo deluxe – latin-ska-akt) loeb nimetatud kolme ka Juanitos`e (tuntud ka kui Los Juanitos) parimateks. Ma ei tea. Eklektilisemat muusikat kui seda 90ndate alul alustanud bändil on raske leida. Segades omavahel kokku väga erinevaid žanreid - põhirõhuga ladina rütmidel - on Juan Naveira suutnud oma loomingu värske ning jõulisena hoida. Muideks, laulab nii prantsuse, hispaania kui ka inglise keeles. Avalugu Sai-k-delic Party on hoogne segu psühhedeeliast ning tropicàlia pop`ist. Glitter Bomb kõlab nagu Mark E Smith oleks taas rockabilly lainel. Laulumaneer on väga sarnane – kõik need vokaalfinessid ning arrogantsed leftfield-popstaari häälikulõpud-hääldused on omal kohal. Ainult pasunate olemasolu tõmbab selles loos veidi piiri The Fall`i ning Juanitos`e vahele. Aga seegi on suht kunstlik piiritõmbamine. Üleüldse – psühhedeelsed klahvpillid ning brassorkestratsioonid loovad albumil muretu õhkkonna. Pluss törts huumorit. Albumi überträkid on veel Do The Cobra – mida pasunad! Võiks vabalt mõnd Robert Rodriguez`i filmi helindada. Hola Hola Bossa Nova ei ole tegelikult päris-bossa – hullult psühhedeelse draiviga lugu, mille refrääni tekib ülemheli. Supernatural on tänapäevane urban soulfunk – teate küll, emssii-element ning puha. Nagu arvata võite, on see ennekõike Naveira modernne urban. Ainult tema on seesugust asja niimoodi võimeline looma. Albumi parim lugu on lõpetav Stereophonic Motor Club. Libiseva bassisaundi, surfkidra ning elektriorelitega keerab Naveira end üle võlli. Ning mitu korda järjest. Surf rock parimal kujul. Nagu eelpool vihjasin, ei too käesolev album kõiki Juanitos`e jõujooni välja – kindlasti soovitan kuulata ka Juanitos`e albumit “Exotica” (2000), mis anti Jamendo poolt 2007. aastal uuesti välja. Igale eksootikapopihuvilisele ning melomaanile kohustuslik kuulamine.

Kuula albumit siit

8.8

[Vana ning oluline] Paavoharju Tuote-Akatemia/Unien Savonlinna EP (Miasmah)

Uurisin Wikipediast Paavoharju järele. Mis mind üllatas, oli see, et Paavoharju diskograafia koosnes ainult 2 albumist. Nende Miasmah leibli alt lendu lastud EP`d "Tuote-Akatemia/Unien Savonlinna" ei oldud eimiskikski peetud. Mis iseenesest on piinlik, kuivõrd "TA/US" ennustas ette nende 2008. aastal ilmunud ning jätkuvalt nullindate parimat albumit "Laulu Laakson Kukista". Igatahes rohkem kui nende ametlik 2005. aastal ilmunud debüütalbum "Yhä Hämärää". "TA/US" koosneb aastatel 2002-2006 tehtud salvestustest. Album on lühike, ainult 20 minutilise kestusega. Psühhedeelia, digitaalne elektroonika/psühhedeelia-järgne elektroonika ning alt-folk. Segu, mida tänapäeval tavatsetakse Soome metsafolgiks nimetada. Paavoharju on selle liikumise südametunnistus – omapäraseim, parim ning ka tunnustatuim esindaja terves maailmas. Emil Mihai Cioran kirjutas kord: “inimkonnal on ainult päike ning lootus”. Tegelikult on ka muusika. Muusika nagu teeb seda Paavoharju - täis lootust ning tähti. Iseasi muidugi, kas Maalt või kosmosest vaadelduna.

Avalugu Nuo Maisemat on haldjate disko või muinasjuttude “taustaheli” – Sigur Ros`i haldjalikkus näib mulle tühi poos selle kõrval. Kuljin Kauas (Lepovaunu-05 Live) põikab lavalaudadele kusagil Soomes. Tavataan 12-7-2004 on helidesse valatud astraalseisund. Äkki astraalseisund ongi võimalik ainult helide vahendusel? Kunagi üks tuttav väitis mulle, et alkeemikute eesmärk ei olnud sünteesida kulda, vaid LSD-sugust ainet. Paavoharju albumit kuulates ei ole kindlasti vajadust meelemürkide järele. Üleüldse – inimene, kes tarvitab narkotsi muusika kõrvale, on kas sita maitsevalikuga või siis nõrkade tundmustega vennike. Alati on võimalik leida muusikat, mille kõrvale ei ole “võimendust” tarvis. Paavoharju pakub seda. 7 alkeemilist valemit? Võimalik. Kindlasti külastage ka homme Tartus ning ülehomme Tallinnas esinevat Paavoharju liiget Joose Keskitalot.

Kuula albumit siit

The Wind Whistles Animals Are People Too (Aaahh)

"Tuuleviled" on Vancouver`ist pärit duo. Mees ja naine. Tom ja Liza. Muusikaaktivistid - orgunnivad igal aastal kohalikku Beanstalk`i folgifestivali. Nad on välja andnud 2 albumit ning korraldanud mõlemal korral kontsertturneed, muuhulgas ka Euroopas. Viimane kord lõppeva aasta augustis-septembris. Ida-Euroopas ning Skandinaavias. Loodetavasti tulevikus põikavad ka Eestisse. Ühes ülevaates nimetati neid “supi-indie`ks”. Noh, nagu mõnus supihelpimise muusika. Lihtne ning kerge. Tegelikult asi nii lihtsustatud ei ole. Minu ühel sõbral meeldib ikka korrutada, et muusika puhul on tarvis korralikku rütmi ning meloodiat. Nende esimene album "Window Sills" on segu alt-country`st, new acoustic movement`ist, pop-folk`ist ning baroque-pop`ist,. Ilus ning sirgjooneline pop, mida ilmestavad kaunis kahehäälsus ning kohati orkestratsioonid. Pigem maalähedane kui targutavale manerismile lähenev. Ühesõnaga, esimene album oli siiras ning taotlused olid kenasti välja mängitud. Uinutas ning sütitas kirge. Muusika, missugust näikse, jah, ainult Uues Maailmas teha osatavat. Traditsioonid.

Uus album laksab vaba käega. Esimese albumi lihtsakoelisust peetakse diagnoosiks. Muusika muudetakse elektrilisemaks-elektroonilisemaks – elektrikitarrid suravad ning süntesaatorid koovad happelisi allhoovusi. Paistab ka kätte analoogia Mojave 3 esimese albumi ning hilisema loomingu erinevuses. Seda albumit on juba jõutud nimetada Camera Obscura demovariandiks, mis minu arust on solvav ning reaalsust mitte peegeldav. Vastupidi, Camera Obscura viimase albumi hallipärasus kahvatub kanadalaste erksuse kõrval. Oleks suht mõttetu kõiki superlugusid välja kirjutada – liiga pikaks läheks see nimekiri. See koosneks vähemalt 2/3 albumi lugudest.
Kindlasti ka Eesti artistidel oleks sellelt albumilt palju õppida. Lauspopitunnetust. Alustuseks.

Kuula albumit siit

9.1

Our Subatomic Earth Inifinite (Modicum Of Silence)

Nic Ross on 18-aastane USA noorsand, kes veab koos Kevin McCreaney`ga eksperimentaalsele rokile pühendatud leiblit Modicum Of Silence. Nimetatu korjab üles Ohio osariigis tehtud muusikalisi katsetusi. Lisaks sellele on ta andekas muusik, kes enne 2009. aastat oli teada oma projektiga gotikplage ning koos McCreany`ga projektis Telemetrics. gotikplage tähendas tasemel post-rock`i, millesse olid tihti põimitud tugevad fusion`i mõjutused. Ütleme nii, et kui Nic Ross oleks eestlane, siis me kuulutaksime ta rahvuslikuks aardeks ning Eesti muusika tulevikulootuseks. Raudselt.

Our Subatomic Earth peegeldab Nic Ross`i hoopis teistsuguse külje pealt. Tugevad metal`i mõjutused on need, mis ennekõike esile kerkivad. Post-metal, sludge metal, indie metal, trash-hardcore (metal), screamo - rääkides karmimast ning domineerivamast poolusest. “Infinite” on Nic Ross`i kolmas album käesoleval aastal. Järg albumitele “Nothing” ning “Is” (äsja avastasin, et juba neljas album - "Orgin" - on väljas!). Uus album jätkab viimatinimetatu võtmes. Vaikus ning müra. “Post” ja “indie” ilmnevad ämbientse ning elektroonilise tekstuuri põimituses eelpoolmainitud karmima küljega. Samas tehnilise poole pealt on heli märksa puhtamalt salvestatud – saund on võimsam ning selgepiirilise(ma)lt liigendatud. Kooliraha on tasutud. Ladinakeelsed pealkirjad näikse viitavat inimhinge all asuvatele ookeanitele ning meredele. Avang Lacus Temporis algab õrnalt ebaleva hardcore-rünnakuga, vaibub ning poole pealt areneb konventsionaalse post-rock`i ning post-metal`i seguseks rokkimiseks, et taas vaibumisse langeda ning sõnamanaks muutuda. Mare Vitalis näitab nimele kohaselt elujõulist minekut – screamo-element seguneb post-rock`iliku elemendiga meeletuks energiavahuks, mis, tõsi küll, hakkab varsti kaotama oma energiat, kuid mitte sügavust, muutudes ilusaks ämbientseks hõllanduseks. Ning seejärel taas kääne tagasi energiapulbitsemisse. Ning loo lõpp ületab intensiivsuselt algust. Võimas energiatulv! Tõepoolest, ka Oceanus Procellarum tõestab taas, et uuel albumil on post-rock- element tugevalt esindatud. Siin ei ole igavust – läbi ohtrate tempo-ja tämbrimuutuste ning crescendo muutub muusika nauditavaks. Aga jällegi – konkreetne lugu on eepilise instrumentaalroki ning eksperimentaalmetali ristand. Elektrikitarrid koovad atmosfäärilist kihti, kuigi rütmisektsioon tiksub kohati metal-võtmes. Ka omandab lugu crescendo`st alla langedes metalse läike. Loos Mare Crisium (nagu ka lõpuloos Mare Serenitatis) otsib kummulleeruv äng väljapääsu. Nic Ross on valmis endal kõri välja karjuma. Hääleaparaat jääb õnneks paika ning album jätkub fantastilise ning ka albumi konteksti arvestades erakordse Palus Somni`ga. Unemaastiku mikrotonaalne võnkumine loob seoseid, mida sõnades on raske väljendada. Võib-olla läbi häguse valguse paistavad ammused unistused. Või tulevad meelde süütud mälestused kaugest minevikust, mis sügavale mälukihtide alla on mattunud. Ma ei kahtle selles, et Nic Ross`ist saab (lähi)tulevikus USA eksperimentaalroki suur nimi. Oskuste, andekuse ning nooruse kombinatsioon on selles ühendriiklases erakordselt esindatud.

Kuula albumit siit

8.8

The Last Merendina First Soldino (Kill Mommy)

Hiljuti üks Ida-Virumaa toitlustusfirma pani oma pelmeenitoodetele nimeks "Maffia pelmeenid"; pakendi peal oli kujutatud ka Sitsiilia saart kui kohaliku maffia Cosa Nostra kodukanti ning püstolit. Maffia näib siiski kohalikele suureks õnnetuseks olevat. Näiteks Sitsiilia nu-jazz kollektiiv (msk) defineerib sõna-sõnalt endid kui maffiavastane muusika. Seetõttu ei ole ka ime, et itaallased endid Eesti firma ülemeelikusest puudutatuna tundsid. Mina õnneks tean Sitsiiliat ennekõike korraliku muusika järgi – lisaks msk`le ka Barbagallo, Albanopower, fracoz combo, Sicilian AV Project, Tempestine, Vanny Zero/Darth Zero, Suzanne`Silver ning The Last Merendina.

The Last Merendina on Lorenzo Urciullo ühemeheprojekt. 8 lugu ning 23 minutit ning 23 sekundit. Lühike, kuid lööv album. Tulvil meloodiaid ning nutikaid lahendusi. Ei, vahemeremaadele omaseid saunde siin ei kuule. Kui ei teaks, et tegu on itaallasega, arvaks üldse, et mõni järjekordne eksperimendialdis USA alt-folkar rokib sellel albumil. Akustiline art-folk põimumas elektroonikaga. Ka loodus- ning taustahelid on siin väärinud linti. Ilusad momendid peituvad järgmistes lugudes - My Fucking Hero – ülendavatele vokaalharmooniatele ning raskelt astuvatele rütmidele ehitatud lugu. Piiksuv elektrooniline heli ning helipildi üleüldine nurgelisus lisavad loole palju võlu juurde; I Am A Violent – inditroonilise alatooniga lugu, mille võlu peitub refräänis korrutataval tiitelfraasil ning progresseeruvatel sündisaundidel ning elektroonikal. Pepita Monita! on süngelt altkulmu põrnitsev trip-hop, mis ei seisa ühes rütmis, vaid langeb happelistesse sündiriffidesse ning heliefektidesse. Albumi lõpetab rohutirtsude intensiivne sirin (Gudbai). Nagu tänapäeva inimene tahaks lõigata end tagasi loodusesse koos kõige juurdekuuluvaga. Seda saab ka vaadelda kui virtuaalset potsatamist looduse rüppe - mis on omamoodi naljakas. Harjumus(t)e jõud on suur. Meenub kohe üks stseen Monty Python`ist, kus surm tuleb pidulistele külla ning pidulised (juba vaimuseisundis olles) võtavad endiga teispoolsusesse ka oma autod (mis on samuti vaimuseisundis) kaasa. Mäletate?

Lo-fi`lik salvestamisviis/tehniline vormistuslik külg kohtub meisterliku laulukirjutamisoskusega.

Kuula albumit siit

8.4

Droserae Maxi EP (Zorch Factory)

Droserae 5-loolise EP puhul tuleks tähele panna, et inspiratsiooni on ilmselgelt ammutatud 70ndate lõpu-80ndate esimese poole post-punk`ist. Masendunud kõlaga post-punk`ist. Joy Division`ist ning varasest The Cure`ist (muideks, Zorch Factory all andis oma esimese pääsukese välja ka soomlaste Murnau`s Playhouse - "2008 Demo", mis kõlab The Cure`ile väga sarnaselt). Ennekõike esimesest. Monotoonselt pekslevad trummid ning müdisevad bassiliinid. Kedagi ei saa ka keelata neid JD tribuutbändiks või JD Prantsuse ekvivalendiks nimetamast, aga see kvartett on ikkagi kuradi andekas. JDst sugugi mitte kehvem. Suurele sarnasusele vaatamata on albumil ennekõike Droserae lood ning energia. Avalugu Chaque Chose valab kütuse lõkkesse ning katlamaja korstnast lahvatavad leegid. Alul ei suuda ma aduda, et lauldakse prantsuse keeles – sellel on tugev shout-element ning depressiivne alatoon juures. Niivõrd harjumatu, kuna see keel on assotsieerunud mulle lollipop´i ning šansoonidega. Teine lugu Metropolis võtab väga mõnusa gruuvi üles - õrnalt vinguvad-vilisevad kitarrid, mis loo arenedes siksakitavad, luues psühhedeelseid lõkse. Keskses loos Maldoror paisub kitarrivilin võimsamaks – kitarri efektiplokist võlutakse välja reverb-efekte –, vokaal on sugestiivsem-depressiivsem, trummimüdin on rohkem esiplaanil. Elixir on samuti kobe lugu, kuigi eelnenud lugude valguses see värskust juurde pakkuda ei suuda. Alul tundub, et lõpulugu Nymphea jääb soiku, ent kõrgustesse laialikarjuv-valguv vokaal eristab seda teistest lugudest ning saavutab hea taseme. Muud elemendid-põhjad on eelmistest lugudest tuttavad. Nõustugem, et seesuguse muusika puhul ongi määrav tähtsus pisiasjadel. Korralik ühe-hingetõmbe-muusika.

Kuula alumit siit

8.3