Paradigm Girders Under A Steel Sky (Noecho)

2001. aastal kokku saanud, kuid alles 2006. aastal salvestama hakanud London`i duo Paradigm (Dante Knoxx & Zakk Altair) reliisis oma esimese albumi “Textured Sound” 2008. aastal, mis aasta hiljem üllitati Noecho Records`i all. Albumil domineerisid külmad, samas emotiivsed kitarripõhised drone-hingused, abstraktne sfääride muusika, musique concrete/found sound/field recording-sulandused (vareste kraaksatused, jutuvada, linnamüra, kahinad-sahinad), taamaorkestratsioonid, helieksperimendid, avatud ruumi salvestused/elektroakustika, sound-art. Vaikus-valjenemine, põlemine-kustumine. Meistriteos (9.8). Sarnasusi helides ning metoodikas võib leida Robin Rimbaud`i/Scanner`i, Boy Swung Tunnel`i ulmeliste hetkede ning Eluder`iga (album “Drift”). Muusika, mis ei tunne (žanri) piire. Õieti küll tunneb - selleks, et neid ületada. Ekspansiivne helind. Duo lähtekohaks on “tõelisuse heli” (true sound) loomine. See tunnusmärgistab “seesugust heli, mida inimesed tahavad kuulda, et tajuda maailma meie ümber”. Tõsine muusika.

Millele osutab üllitise tiitel “Kandetalad terastaeva all”? Taevakatuse metalset kilinat võib siin küll tajuda (Homeless Frequency), aga enamuse ajast ollakse siiski väljaspool taeva alust ruumi. Või on`s see mikrokosmos, mis on ehitatud karkassidesse? Mikroorganismide elu selle sees? Avaloos Clocking In sämplitakse linnamüra sisse mehe-naise deklareerivat jutuvada, ning meeshäält hakatakse moonutama. Hea, et seesugune träkk on albumi alguses, muidu viiks see küll katuse (kergelt) minema. Diggers muudab kardinaalselt suunda - eelmise loo maine sci-fi-hullus asendatakse räpakate ning agressiivsete 8bitilise muusika rütmidega. Chipbreak. Mäletate ehk Lode Runner`it - telekamängu 90ndatest? Ka seal kaevas peategelane teda tagaajavatele kollidele auke-surmalõkse. Alates loost Depth of Field muutub kõik - ulmesõidukid võtavad kursi kosmosesse. Sisenetakse Tühja Välja, üksindus materialiseerub ning hakkab lainetama, mootorite surin valgub Lõpmatusse. Jäine hingus on kuklasse hingamas. Eepiline. Kuni looni Relic Bay, mis kõlab nagu (80ndate) Tangerine Dream. New age`ilik alasurvestatud pseudonaturalistlik atmosfäär ning seest õõnsad kilava saundiga süntekarütmid. Kuigi selles peituv kitšilik element on täiesti omal kohal, langetab veidi albumi üldmuljet füüsiliselt ebameeldiv rütmi kõrgsageduslikkus. The Soil Void teeb käände kurjaendelistesse ämbientvoogudesse. Green Moss on an Ocean Tower liigub minimalistlikel helimaastikel, mida on palistatud linnulauluga. Lõpulugu Gerald's Brew “jutustab” sellest, kuidas mingi suva jorss köögis(?) kolistab ning veega mässab ning kõrvalruumis keegi sünti profaanlikult klimberdab. Tõepoolest, Briti duo on suurepäraselt realiseerinud oma lahkkõlalisuse kontseptsiooni - helipilt on vastuokslik, süüdimatult erinevatesse suundadesse laiali, kuid mis peamine - väljapeetud ning imponeeriv. Võrdluses esimese albumiga on siin vabavormilist freakout-miljööd tunda. Egas ma muidu seda albumit lastfm`is tägides ei saanuks rekordilised 67 ühikut (mis loomulikult ei olnud eesmärk omaette).

Kuula albumit siit

9.1

Alexander Kibanov/HZ Two sides of life (Justnotnormal)

“Two sides of life” on venelaste kahasse tehtud album. Aleksandr Kibanov`i diskograafiat ning muusikalist aktiviteeti uurides näib, et ta on kogu oma (noore) elu ainult muusikale pühendanud. Lõputu nimekiri soolo- ja split-reliisidest, koostööprojektidest (sh Aleksei Borissov`i ning Kenji Siratori`ga) ning kogumikest. Lisaks veel veab ta 4 plaadifirmat. Stilistiliselt ulatub mehe muusika eksperimentaalsest ämbiendist ja psühh(dada)pungist kuni harsh noise`i ning spoken word`ini. Julia Timofejeva aka HZ on ka tuntud kui Âûïü ning N|B|K.

Mõlemad osapooled pakuvad eriilmelist, samas teineteist täiendavat helikeelt. Aleksandr Kibanov eksperimenteerib valdavalt hillitsetud elektroonilise helikeelega, pakkudes tagurpidi kukerpallitavaid helisid, kellamängulikku rütmitiksumisi ning vaikseks keeratud abrassiivseid bassiseinu. Lugu Cycle of night kaugeneb eelnenud träkkidest, esindades atmosfäärilist ning tsillivat hoiakut - happeliste sündisaundidega murendatud psytronica/psychill/psybient. Lugu The end algab akustiliste keelpillide jõuliste näpetega, millega õige pea liitub kilav elektroonika, ning digitaalne mürakollaps lehvitab hüvastijätuks. See muusika meenutab mulle oma kõlalt osaliselt ühte 7-8 aasta eest kuuldud kogumikku, kus akadeemilise haridusega heliloojad lõid digitaalelektroonilisi taieseid, mida oli pelutav kuulata. Õnneks AK oskab helikeele steriliseerumist, toda vaimusilmas kangastuvat luitumist osavalt vältida-peita.

Julia Timofejeva helikeel on märksa lopsakam ning massiivsem. Loodushelidega vürtsitatud drone-pulseerimisele lisandub veel paar kihti, fraktaalid segunevad ning helisein valjeneb sugestiivseks ämbientmüraks (I`ll never make up). Seejärel kihid settivad, heli selgineb, ning muutub peaasjalikult ruumiliseks eksperimendiks - eepiliseks avardumiseks, rohesiniste horisontide poole liikumiseks. Subtle soundfields või dreamscape - nagu seesugust muusikat tavatsetakse sildistada (Anomaly). Loos Transparent World elimineeritakse emotiivne tahk, heli minimeeritakse. Kas õhk, mis teoreetiliselt ei kaotaks oma energiat, mis liiguks lõpmatult läbi metalltorude, kiiskaks samamoodi metalselt? Objekt laiuvas üksinduses. Timofejeva jätkab muljetavaldavalt - eelmise loo lõpp areneb minimalistlikuks ämbientoopuseks. Tegelikult tundub “ämbient” sõimusõnana seesuguse muusika kirjeldamiseks. David Toop ning Brian Eno näivad teisest maailmast pärinevat. See on pigem kirurgiline helikollaaž - kihtide liitmine kinnisideelise täpsuse ning pühendumusega. Helimaastik avardub, tuksleb ning põleb. Selles on nii Pan America`t meenutavat linnulennuvaatelist monumentumit kui ka Caustic Reverie`le omast düstoopset (sise)ruumiängi. Põlemine muutub kurjaendeliseks lõpuloos Puddle mind, mis võiks vabalt mõne ilmaruumilise, Alien-tüüpi ulmeõuduka helindiks olla.
Venelanna lood moodustavad vaieldamatult ühe parima (eksperimentaal)ämbiendi taiese, mida mul on au olnud kuulata. Albumi esimese osa eest 8.8, teise eest 10.0. Seega...

Kuula albumit siit

9.4

[Artistid] Dereleech

Myspace
Lastfm

[Artistid] Thuoom (Thuuooom)

Thuoom
Myspace

Caustic Reverie Mithridatium (Jamendo)

Söövitav Unelus on 26aastane Florida mees Bryn Schurman, kes on ka tuntud kui TheForgotten (selle aliase esimene ning siiani ainus album - “Sub Luna” – ilmus 2008. aastal) pluss müramuusikaprojekt Shufflebrain ("Experimets in a Holographic Universe", 2009). TheForgotten`il on ka omanimeline blogi, kus ta muuhulgas heidab valgust oma loomeprotsessile ning tehnikale. Huvitav fakt on, et mees veab kohalikus raadios progressiivsele rokile pühendatud saadet. Tõepoolest, uurisin ka tüübi lastfm`i kodukat - tema kuulatuimad artistid on Porcupine Tree, Iron Maiden, Rush ning Marillion.

“Mithridatium” on Caustic Reverie 14 album. Heliteos koosneb 4 loost ning 69 minutist. Seesugune liigendatus ei ole ühendriiklase puhul üldse väike, arvestades fakti, et näiteks albumid “Bower” ja “Fissure” koosnevad ühest loost ning vastavalt 56 ja 64 minutist. Käesoleva üllitise heliallikaks on (pooltoon)liistakuteta elektrikitarr (fretless guitar), ning varasematele albumitele omased süntesaatorid ning välisalvestused on seekord välja jäetud. Mis samas ei tähenda, et uus album oleks kõlaliselt väga erinev varasemast loomingust. “Mitte väga erinev” tähendab seda, et albumil valitsevad jätkuvalt Schurman`ile nii iseloomulikud helivoo üles-alla liikumised, ruumi paisumised ning kahanemised, mastaapsed helimaastikud, düstoopsed meeleolud, pahaendelised varjutused, unelev põlemine, eepiline hillitsetus ning monokroomne hingamine. Ühe või teise albumi erinevuste mõistmiseks peaks floridalase kogu loomingut hoomama, mis tagasihoidlikult öeldes on raske ülesanne sellepärast, et minimalistlikule muusikale on iseloomulik mälupilte mitte jätta. Kui ma üleeile seda albumit esmakordselt kuulasin, mõtlesin, et seesugune heli võib tekkida tuule-õhu liikumisel läbi lõppematute terastorude, läbi seesuguste, mis heli mitte ei summuta, vaid hoopis kumuleerivad ning võimendavad. Äkki see album demonstreeribki entroopialävi ületamist ning valguse kiirusel kihutamist tagasi minevikku? Pealkiri vihjabki kaugele minevikule, Pontose kuningriigi valitseja(te)le Mithridates(t)ele. Eepilised post-industriaalsed unenäod. Kindlasti soovitan kuulata ka Caustic Reverie soomlasest "sugulast" Dereleech`i.

Kuula albumit siit

8.9