[Artistid] The Red Crayon Aristocrat Club

The Red Crayon Aristocrat Club
Zorch Factory Records
Myspace
Lastfm

The Muddy Flowers Winter Lullabies (Psychedelicate)

The Muddy Flowers`i taga on kalifornialane Amir Razmjou. Tänapäeva (eksperimentaalne) singer-songwriter - kõigi oma otsingupüüdluste ning esteetiliste kiiksudega. Tõsi, mehe debüütalbumil "Super Pop Songs" (2009) oli esindatud southern rock, käriseva saundi ning rockabilly mõjudega singalong pop - liiga lihtne ning mittemidagiütlev avang, et saanuks temast midagi enamat arvata.

"Winter Lullabies" on keeranud southern rock`ile selja; rockabilly on sulandunud garage rock`i vormi. Tõepoolest, uuteks märksõnadeks on feedback ning surf. Näituseks Life Can Be kõlab kui surf rock`i tõlgitsusversioon The Jesus & Mary Chain`ist, millele lisavad vürtsi doo wop-häälutused. Muljet avaldavad ka Shining Violet Hearts`i horisondil püsivad orkestreeringud. Dreams tardub, suunab silmad ülespoole, et tähtede (ning unistuste) paistest osa saada. Ka vokaaltehniliselt on Razmjou rohkem pöördesse sattunud (shoegaze`i ja post-punk`i vahel pendeldav Oh, Setting Sun). Veel sugulushingi (lo-fi, shoegaze`i, fuzz pop`i ristteelt) - Dizzy Jaguars, The Procedure Club, NunParty, Andy`s Airport Of Love.

Kuula albumit siit

8.3

[Vana ning oluline] the dreams (Beko DSL)

Prantsuse ansambli the dreams (mitte segi ajada Fääri saartelt pärit tuntud Taani emoglämmrokkaritega) taga on mees ja naine (serpent ja bisoubisou), kes annavad hoogsalt valu kitarridele ning süntekale. Mainimata vokaali. Duo demonstreerib kõike seda, mis siinkirjutaja jaoks on (punk)muusikas oluline. Üle vindi keeramine - kõlapilt on krobeline, häbitult kahisevast dissonantsist täidetud. Eksperimenteerimine ei tunne piire - andke neile hea ots ning idee saab reaalsuseks. Oma hulluse nautimine ning sellest transsi langemine. Hingestatus, endast välja kukkumine. Eepiline dünaamilisus kannab seda punti edasi. Vaatasin nende esinemisi ning tuleb tõdeda, et laivansamblina on nad samuti viimase peal. Bänd on üllitanud paar albumit kahasse teiste artistidega (Death Sentence: Panda; Scorpion Violente).

Eelmisel aastal üle-vindi-keerava leibli Beko DSL all üllitatud album käristab pungiürbi mõnuga tükkideks. Avang Better Dead Than Brian Adams keerab vindi pöördumatult peale - kõlapilt on krobeline, häbitult kahisevat dissonantsi täis. Pealkirjale vääriliselt kompromissitu atmosfääriline feedback-müra viib tasemelt ja ajas veelgi kõrgemale kui näituseks The Jesus And Mary Chain (maitse asi, eks!) seda tegi. Kõrge lennuga ängpopp. Äng vallandatakse ühelt muusikute sisemisest tungist ning teisalt olemasolevate struktuuride lõhkumisest. Mõjutusi nähtub post-punk`i erinevatest faalanksitest. D.A.F, Suicide, The Screamers, Swell Maps. Tänapäevaste hingesugulaste sekka kuuluvad Times New Viking ning Cudevaso. Järgmine lugu leahciM yM koosneb tagurpidi keeratud helikihtidest ning minimalistlikust, samuti äraspidisest rütmist. Mees -ja naisvokaal lällavad teineteise võidu.

See album on mõeldud kõigile neile, kes tahavad pungiga algust teha. Oluline ei ole mitte niivõrd mingi oletatav kõla ning poosid, vaid metoodika. Näituseks Sex Pistols ei olnud punk, see oli Malcolm McLaren`i äriprojekt.

Kuula albumit siit

[Artistid] Testicular Manslaughter

Testicular Manslaughter
Testicular Manslaughter
Myspace

Lean Horse Marathon Up on Bomber Mountain (Rack& Ruin)

Selle aasta alul reliisis ameeriklane Jeff Koplowitz aka Lean Horse Marathon oma debüütalbumi “LP1EP”. Album, mille heliseinad olid reeglina ragisevatest-kärisevatest helimassiividest täidetud. Sellesse fuzz-raginasse sulandusid juubeldavad meloodiad, mis muutis kogu kupatuse eriliseks. Sinna vahele mahtusid ka vaiksemad ning sisemuses tuhnivad numbrid.

Uus album “Up on Bomber Mountain” (UOBM) koosneb 13 loost, tõsi, mille otsa on ka lükitud toorekõlaline 5 loost koosnev “Sometimes” EP, mis on salvestatud ühe suvehommiku 2 tunnise sessiooni käigus. Album on salvestatud ning komponeeritud noore ühendriiklase magamis- ning elutoas 9 kuu ning paljude sessioonide vältel. Jeff möönis, et ta oli pikka aega kahtleval seisukohal, et kas stilistiliselt niivõrd liigendatud albumit üleüldse üllitada või mitte. Lõpuks pidi album kõlama kui reis läbi erinevate helisfääride ning jõudma viimaks alguslugude saundi tagasi. Just nagu täistiksunud tsükkel. Dear, Under Underground, One of Them, Lessons for Learners, Stormy Weather olid (esimesed) lood, millelt JK albumit edasi arendas. Esimesele albumile nii iseloomulik fuzz-saund tuleb sisse alles kolmandas loos (Lessons for Learners). UOBM algab hillitsetud saundide ning komponeeritud, sageli loopidest rajatud struktuuridega, mis tasapisi arenevad ning laienevad. Albumi ümbrisel on kujutatud värvilist tekki (või hoopis maastikku?) ning selle taamal helilainete interferentsi. Tõepoolest, album on stilistiliselt kirju – dream pop, erinevate intensiivsusastmetega fuzz pop, shoegaze, valge digitaalmüra, robustne lo-fi, akustiline (kidra)pop, post-punk, psühhedeelia. Rack and Ruin Records`i boss Dean Birkett arvas, et see on üks ere näide tänapäevasest kingapõrnitsemismuusikast, mis on põimitud sooja ning hämuse helitekstuuriga. Tõepoolest, pärle tuleb kui konveierilt. Today on Bomber Mountain, Lessons for Learners, Drowning Sun, Stormy Weather, Under Underground, I Can`t See You. Tänapäevastest artistidest on Lean Horse Marathon`il enim sarnasusi Deerhunter`i ning Wavves`iga. Ning oma leiblikaaslasega Andy`s Airport Of Love. Esimesega unistusliku ning dünaamilise sentimendi ning stilistilise kontrastsuse poolest, teisega lo-fi mentaliteedi ning stilistilise kontrastsuse/saundi lihtsakoelisuse ning abstraheeritud kõlavärvide kontrastsuse kaudu. Hoolimata palju-palju väiksemast kuulsusest ei jää baltimorelane kunstiliselt tasemelt ning ambitsioonikuselt kuulsatele kaasmaalastele kuidagi alla. Kurat küll, mida need jänkid (vabandust, tegelikult on ta põhjaosariiklane!) söövad? Äkki see ongi hamburgeriindie? Jeff, keep on moving! Excellent work! Uus album “Winter” EP ilmub järgmise aasta jaanuaris.

Kuula albumit siit

9.4