Magic Man Real Life Color (Arcade Sound/Bandcamp)

Sam Lee ning Alex Caplow on kõrgeltharitud ameeriklased, kelledest esimene tudeerib Yale`i ning teine Tufts`i ülikooli magistratuuris. Möödunud suvi veedeti Prantsusmaal vabatahtlikuna tööd vihtudes ning jõudehetkedel kirjutati muusikat (rannaonnikeses, mõisahäärberis, farmis ning tsirkusefestaril). Kodumaale jõudes anti loomingule toekam ning soliidsem kuju, kusjuures "Real Life Color" pandi kokku interneti teel kommunikeerudes.

10 träkki, mille üle tunneks iga indiebänd suurt uhkust. Duo ammutab ilmselt inspiratsiooni 90ndate americana`st ning Animal Collective`i sissejuhatatud maagilisest (avant-)poppauerist. His Name Is Alive`i ning The Magnetic Fields`i krutskiline, samas ahtakoeline elektrooniline indie, Mercury Rev`i eeposlikkus ning Loomakollektiivi hüpnootiline joiglemine ning trummeldamine pulbitsevad Maagilise Mehe smokingi all. Kuivõrd õhu väljalaskmist ja meeleolukate hetkede üleskorjamist-üksteise otsa kuhjamist ning teisalt lo-fi`likku naiivset lihtsakoelisust on rohkem kui rubla eest, siis haakub Magic Man ka chillwave/glo-fi-liikumisega. Rohkem kui mõni kaasaegsetest, väärivad bostonlased new americana tiitlit - see muusika kõlab väga Ameerika (undergroundi)-keskselt, et mitte öelda patriootlikult. Kes teab, äkki Valge Maja personal tantsibki selle selle järgi, või mis?

Kuigi Magic Man`i ei leia praegu kusagilt edetabelitest, ei tähenda see, et neil ei peaks sinna asja olema. Vastupidi, absoluutselt kõik on olemas - hingestatus, sirgjoonelisus, karisma, põnevus, glamuur, meloodia-harmoonia suured visandid. Üksnes helidevälised asjad tõmbavad pidurit. Kuulake lugusid Monster, Polygons, Daughter ning Layers ning mõelge välja kasvõi üks põhjus, miks need ei võiks Billboard`i tipus olla? Ka üllitise pealkiri võtab kõik tabavalt kokku - päriselu värvid. Tahaks küll väga öelda, et aasta album popmuusika vallas, aga aukartusest Põhja-Ameerika võluveskite ees on targem see aasta lõpus välja lausuda. Maailma parim bänd hetkel.

Kuula albumit siit

10.0

[Artistid] Chad Golda

Chad Golda
Chad Golda
Chad Golda

[Artistid] Totally Nebular

Totally Nebular
Myspace
Lastfm

[Artistid] starstarstar/***/Ringo Star

starstarstar
starstarstar
starstarstar

Eureka Brown iDigitalia! (Digitalia)

Mitte juhuslikult ei valinud ma viimaseks 2009. aasta albumiks välja Indiana osariigi linnakesest pärit Eureka Brown`i. Õieti tahtsin nende albumit “iDigitalia” juba 3-4 kuud tagasi arvustada, kuid nende myspace`i leheküljel olid kõikvõimalikud viited albumi(te) allalaadimisele-ostmisele elimineeritud (arvatavasti see ajavahemik püüti endale plaadilepingut hankida). Muuseas - täiesti teenitult - leidis samuti nad üles plaadilepinguta talente tutvustav saade “BBC Introducing”.

Suurepärane debüütalbum "future vison of the digital underground" (2007) paljastas Urbana duo edu saladuse - ühelt poolt õrnalt moonutatud, taamale lükatud õhulised ning sugestiivsed vokaalliinid, teisalt nende kontseptsioon, kus minevik ja tulevik ühtivad 21. sajandi popmuusikaliseks olevikuks. Tõepoolest, helipilt tundub isegi tänapäeva situatsiooni arvestades "omast ajast ees olev" - küberturvises juurtemuusika (kantri- ja folgimuster) kohtub burtbacharach`iliku meloodiakergusega. Kui vahepeal mulle tundus, et New Weird America hakkab dekadeeruma - Animal Collective eemaldus sellest ning hakkas karutantsu vihtuma (siinkirjutaja jaoks on “Merriweather Post Pavillion” AC algusaegade vaba ning eksperimentaalse vaimsuse räige reetmine ning üldiselt tasemelt ülepea p...sekukkunud album - seesugust vaimuvaesust ning närivat kiretust poleks Avey Tare`lt-Panda Bear`ilt osanud oodatagi), Six Organs Of Admittance`i viimane oli kahvatu ning Ariel Pink`i viiimased albumid on algusaegade üllitistega võrreldes võlus kaotanud. Õnneks on elu edasi läinud ning uued andekad muusikud on oma koha hõivanud või sisse võtmas. Eureka Brown on vaieldamatult üks säravamaid tähti uues laines.

“iDigitalia!” võtab esimese albumi põhistruktuuri ning täiendab seda mõne uue elemendiga. Näiteks avaloosse Intro Dub näikse Portishead`i tumekõlalisi kinemaatilisi kajaefekte sämplitud olevat. Muusika on muutunud sirgjoonelisemaks, ehk ka popilikumaks, juuri ei ole enam niivõrd kuulda ning meloodiate-harmooniate intensiivne lainetus lööb teravalt üle ääre. Teravuse puudumise korral muutuks seesugune virvarr lihtsalt väsitavaks. Seitsmes lugu Mystical Crystals on albumi, siinkirjutaja arvates aasta kulminatsioon üleüldse. Mööndes, et kuigi kuulasin MC eelmisel aastal konkurentsitult kõige enam, ei ole träki müstilisest nimbusest veel midagi kaduma läinud. Popmuusika suure algustähega. Tähepop. Kõik on ideaalselt paigas, täiuslikult proportsioonis. Bänd ise näib ka seda lugu väärtustavat - myspace`is on sellest kahelooline versioon.

Väga hea album, kuigi debüüdikat vahetult enne kuulates kipub selle tähesära veidi tuhmuma.

Kuula albumit siit

9.4

Hungry Owl Toothaches & Heartaches EP (Rack & Ruin)

Hungry Owl on 19aastane Olivine`i-nimeline singer-songwriter Maryland`ist. Rack & Ruin Records`i kodulehel on teda kirjeldatud kui magamistoas lindistavat erakut, kes on mõjutatud lo-fi folgist ning vanadest kantrilugudest. Myspace`i lehekülg heidab mõningat valgust tema eeskujudele - legendaarsed artistid üle-eelmisest sajandist (Henry Thomas), 30ndatest (Boswell Sisters), 60ndatest-70ndatest (The Shirelles, The Supremes, Vashti Bunyan). Samuti peab ta lugu oma leiblikaaslasest Jason the Swamp`ist.

Kõik eelpoolmainitud mõjud olid tema esimese, paar kuud varem ilmunud albumi “The Travelling Man” EP helipildis tajutavad. Kui mitte muusikalised mõjutused otseselt (Vashti Bunyan), siis ajastuvaim kindlasti. (Lintide?) kahin, distantsilt kõlav vokaal, õrn ja hillitsetud helipilt. Lühikesed, kõigest minutilised lood. Suurepärane teos, täidetud igatsuse, elufilosoofia ning isiklike monumentumite jäädvustustega. Vähe oli ameeriklanna lauludes vihjeid tänapäevale.

“Toothaches & Heartaches” EP jätkab põhimõtteliselt sama rida. Tõsi, muusika on muutunud ajastutruumaks ning ka sirgjoonelisemaks, mis on kuigipalju vähendanud lauludes peituvat sarmi. Ka instrumentaarium on täienenud - loos Leave Me Alone on kuulda tamburiinide sahistusi. Albumil on ka kaks kaverit – Kath Bloom`i Come Here ning lõpetav imetabane Anna McGarrigle`i (Rufus ja Martha Wainwright`i tädi) Heart Like a Wheel.

Kuula albumit siit

8.3

[Artistid] Tinyfolk

Tinyfolk
Tinyfolk
Myspace
Lastfm

Uesa Guilbe Beko_06 (Beko DSL)

Kui ma mõtlen sellele, mismoodi 90ndate keskpaigas sai alternatiivpoppi , krautrock`i ning varajast industriaalmuusikat avastamise käigus tajutud, siis praegune aeg ning asjad on hoopis teistmoodi. Tollased üllatused, ootamatused ning isikliku universumi paisumised on langenud tänapäeval nüansside tasemele. Ka on afektiseisund kuulamiskogemusse siginenud. Samas tahaksin teada, kuidas ma näituseks tänapäeva muusikat puhta lehena tajuksin. Puhas leht tähendab seda, et kuulaja on varasemalt omanud muusikaga pealiskaudset või siis kardinaalselt teistsugust kokkupuudet. Kuidas kõlaksid sel juhul nt Atlas Sound, Deerhunter, Panda Bear või Uesa Guilbe – kas nad saavutaksid minu mälus samasuguse aujärje nagu Suede, (esimese kahe albumi) Air, Pulp, The Cure, The Smiths, CAN või Cocteau Twins omal ajal ning ka praegu? Samas viimatimainitud bände kuulates jäi mulje, et alati oli neil võimalik vormilise külje pealt juurde lisada, peegeldada omaenda võimalikkusi (mis kindlasti ei osutanud kuidagi nende helipildi puudulikkusele) – seesugune ettekujutamisvõimalikkus näib tänapäeval tasalülitatud olevat. Miks? Põhjus on lihtne – tänapäeva ansamblid on totaalkontseptsioonis kinni. Idee totaalsest muusikalisest kehandist nullib imaginaarsuse. Rokkmuusika keha püütakse kõikvõimalikele viidetele ning märkidele toetudes üles ehitada. Kuulajal jääb üle vaid puhast helimöllu konstateerida. Konkreetsest saundist väljapoole ei ole võimalik kiigata. Vaatleme Prantsuse (singli)leibli Beko DSL all üllitanud Seattle`i mehe John Downing`u alias Uesa Guilbe`i loomingut. Kõigest kaks lugu, kuid referentse on nendel rohkem kui keskmisel 90ndate albumil. Post-rock, fuzz rock, psych-folk, eksperimentaalne indie, ambient, field recording, lo-fi. Viidete ning märkide külge kinnistumine - samal ajal meloodia - ning harmooniaideedega "hõõrdumises" - seab tänapäeva muusikutele suuremad (moraalsed) kohustused. Uesa Guilbe on selle ülesandega kenasti hakkama saanud ning meisterliku kaheloolise helikandja üllitanud. Egas siis midagi, kui jääme Uesa Guilbe`i täispikka albumit ootama.

Kuula albumit siit

9.1

starstarstar Electric Goose and The Nylon Moose (Rack & Ruin)

2007. aasta suvel jagasid kolm tüüpi ühikatuba ühe Michigan`i ülikoolilinnakese maalilise jõe kaldal. Juba esimesel kohtumisel olid nad teineteisele tutvustanud omi varasemaid salvestisi ning jämminud öö otsa. Eesmärgiks oli teha humaanse ning loodusliku (loomuliku) puudutusega muusikat, vastustades suurlinlikku meeleheidet ja väsimust. Nimeks võtsid nad Ringo Star ning aasta hiljem andsid välja esikalbumi Soul Tide. Pärast seda muutusid nad *** ning seejärel starstarstar`iks.

Golda, McConeghy and Rogers`i uue albumi nime esimene pool viitab elektroonilisele ning teine pool akustilisele küljele. Kui nende eelmisel albumil domineeris selgelt alternatiivkantri-ja folk koos väheste, kuid nutikate elektrooniliste allhoovustega, siis uus album on palju pretensioonikam. Näited: Golden Glow on plahvatuslik avang – tempokale, samas unistuslikule indifolgile antakse tugev soulilaks. Albumi sissejuhatamiseks vaieldamatult parim valik. Reciprocity on sünteetiline soulfunk autotuunitud vokaali, sametiste elektriklaverite ning helklevate-ringlevate helide kombinatsioonis. Antientam ning lõpulugu To Good Memories! on küll ballaadid, kuid neis pole vähimalgi määral tühje poose. Samuti vokaaltehnilise poole pealt on lood muljetavaldavad. Islands`i häälutused ning ritsikate sirin võib küll Animal Collective`i fännidele deja vù tunde tekitada, aga see tundmus on kahtlemata äärmiselt vastupandamatu. Eriti veel ajal, kui AC on ilmselgelt ideedest tühjenemas. Fellowship paisub psühhedeelsete elektrooniliste helide abil folktrooniliseks sümfooniaks, olles, võimalik et ka kogu albumi tipphetkeks. Kus siis peitub käesoleva albumi edu pant? Nähtavasti selles, et mitmekesisus leiab ühtsuse albumit algusest lõpuni täitva puhta spirituaalse hinguse kaudu. Hingus, mida õnneks ei oldud veel jõutud humaansuse märgi all täis mäkerdada, kandes pigem naturaalset rõhuasetust. Muidugi, juhul kui tüübid pidasid inimlikkuse all silmas inimese naasmist sinna, kust me kõik pärit oleme - loodusest -, siis minu iroonia oli üleliigne. Igatahes see intiimne ning (sisendus)jõuline album on vaieldamatult üks aasta albumitest ning tagasitulekutest.

Kuula albumit siit

9.8