[Artistid] Dot.AY

Dot.AY
Dot.AY
Mypace
Lastfm

SAMSHARA Omega (Jamendo)

SAMSHARA (programmeerimise, sämplerite ning vokaali) taha peituv keegi hispaanlane avaldas eelmise aasta lõpus debüütalbumi “Daoshi”, millelt kostus peamiselt sirgjoonelist, kohati ka psühhedeelset electro-big beat-rock`i. Gruuvide vahele oli segustatud näputäis hip-hop-vokaali/efekte, mis täitis üksnes rütmide sugereerimise eesmärki.

Tõsi, euel albumil “Omega” - samuti Jamendo all - on vokaalil iseseisvam roll (lugudes garabato trip ning Lier). Muusikas ei ole enam sirgjooneliselt lajatavat rusikat, v.a loos Lier. Heli on muutnud uinutavamaks ning struktuurid mitmekesisemaks. Muutusest annab enim tunnistust avalugu blue - smooth jazz/nu jazz/downbeat`ilik trillerdus. Garabito trip jätkab massiivsete sündiriffide, võbeleva elektroonika ning hispaaniakeelse hip-hop-sentimendiga. Instrumentaallugu japan areneb veelgi üllatavamasse suunda - Kagu-Aasia päritolu ning (drone-)keelpillid arenevad (omamoodi) minisümfooniaks, veel enne kui lugu jätkub ning kulmineerub sulni elektroonilise draivina. Lier on inglisekeelne trash-vokaalribaga hip hop. Lõpulugu No turning back meenutab oma harmooniliselt sulniduselt japan`i - kuigi selles on märksa teravamakõlalist essentsi sees. Vaatamata sellele, et album on stilistiliselt väga mitmesse suunda laiali valgunud, ei kannata sellest üllitise kvaliteet. Puuduvad lood, millele võiks mõtteski näpuga peale näidata. Siin on meeleolukust, dünaamikat, ulaklust, teisalt ka hillitsetust ning kõrgtasemel kunstilisust.

Kuula albumit siit

8.8

Prinss Mind, Body & Soul: 200% (Jamendo)

“Mind, Body & Soul: 200%” on Mehhikost Monterrey`st pärit viieliikmelise kollektiivi debüütalbum. Kümme lugu, mis on täidetud tänapäevase elektroonilise linnasaundiga, rõhuasetusega digifunkelektro- ja r`n`b-seadetel. Vähemal määral on siin soul`i ja hip-hop`i. Korralikud arranžeeringud - helipilt varieerub, avarad elektroonilised orkestratsioonid, modernseks tuunitud sündiliinid, läbi filtrite mängitud helisid, vokaalots on daamide käes, ning lauldakse hispaania ja inglise keeles (ka ühes ja samas loos). Uurisin mehhiklaste muusikalisi eeskujusid - Michael Jackson, Keri Hilson, Alicia Keys, Chris Brown. Ka pärineb kolmelt viimatinimetatutelt see element, mis mind üllitisel häirib - vokaali(de) kohal võinuks vahetevahel autotune-nuppu mitte lülida. Prinss on selle äärmusesse kallutanud. Robotlik vokaal on keskpaigani okei, kuid hiljem muutub see üsna tüütavaks. Sellele vaatamata veab album välja võiduka lõpuni. Siinkirjutaja lemmiklugudeks on kangesti Kraftwerk`i meenutava sämpli ja prõgisevate saundidega NO Es FaCiL ft AD ning avarahingeline Necesito De Ti.

Kuula albumit siit

8.3

[Vana ning oluline] Kazoo Funk Orchestra Midnight Finger Painter (Groucho Planet)

Šoti indie`i olulisusest on raske mööda minna. Rääkides üldisemalt keltide indie`st on teema möödapääsmatu. Super Furry Animals, Manic Street Preachers, Gorky`s Zygotic Mynci, My Bloody Valentine, Cocteau Twins, JAMC, The Delgados, The Beta Band. Ühed olulisimad ansamblid omadel tipphetkedel. Mõned neist olid ka teerajajad. 90ndate teisel poolel ning nullindate alul tegutses Glasgow`s trio Bis, kes segas kokku elektrot ning indie`t. Mäletate? Muusika, mis pulbitses energiast ning elurõõmust.

Edinburgh`ist pärit Kazoo Funk Orchestra on muusikalises mõttes Bis`iga võrreldav kombo, kuigi nende suundumused ning saund on kindlasti forsseeritum. Bänd, mis alustas tegevust neli aastat tagasi, on juba jõudnud reliisida 4 albumit. Bänd koosneb rohkem kui kümnest liikmest, kes kõik on peitunud rohkem- või vähemnaljakate pseudonüümide taha. Bänd on selle aja jooksul jõudnud saavutada ka tuntust, eelkõige oma intensiivsete ning karismaatiliste laivide kaudu. Kirjud kostüümid, ohtralt õhupalle ning serpentiine. Nad on BBC`s üles astunud oma laivsessiooniga ning esinenud tuntud muusikafestaritel (Wickerman, Belladrum). Soovitan palavalt visata silm peale nende laivesinemistele.

Nende 2006. aastast pärit debüütalbum “Midnight Finger Painter” koosneb 25 loost ning 47 minutist. Üks hilisem album sisaldas 50 lugu... . Ühesõnaga, lühikesed lood on KFO puhul reegel. Funk`i, indie`i, hip-hop-elementide ning vokaal- ja helitrikkide kombinatsioonidesse on tugev annus huumorit kätketud. Esindatud on ka country-hop (Lizards On The Back Porch), barokkpopp (Rubber Eyeballs) ning veider space age pop`i mõjudega nöökeindie. Šoti rühmituse lüürika on ka piisavalt oluline, et sellesse süüvida. Naljakas, pilkav ning sageli äraspidisesse reaalsusesse uppuv. Võimalusel kuulake kindlasti ka KFO ülejäänud albumeid ning nende esilaulja-taidleja Little Beard´i kõrvalprojekti El Jugador.

Kuula albumit siit

[Vana ning oluline] Dockta Valkus Skybase (Neferiu)

Kanadas Calgary`s baseeruva ning juba kümnendat aastat eksperimentaalset hip-hop`pi üllitava leibli Neferiu alt 2008. aastal välja lennutatud Dockta Valkus paneb kokku tunniajalise seti (29 lugu!), demonstreerides hip-hop`i võimalikkust kõlada väga tavapäratult ning huvitavalt. Minu jaoks isiklikult ei ole rap/hip-hop olnud eales iseenesestmõistetav muusika. On siiski mõningad asjad, mida olen hinnanud - Cartel, Dälek, Tricky, Jay Slim, Cannibal Ox, Outasight, Cookin Soul`i produtseeritud asjad, Del Tha Funkee Homosapien. Ühesõnaga, see on kaunis lühike nimekiri. Olen hinnanud pigem muusikat, mis sisaldab mõningal määral hip-hop-elemente. Muidugi, heale asjale kätt ette panna ei saa.

Albumit “Skybase” tuleks lahti mõtestada kui hip-hop`pi negatsioonis, kuivõrd tavapärane rõhuasetus vokaalil-riimidel on tahaplaanile jäetud ning rütmisektsioonid ja harmooniad loovad elu. Seesugune positsioneerimine ei pruugi alati olla provokatiivne, kuid konkreetsel juhul kõlab see kindlasti niimoodi. Nihkes biitide ristamine space age tjuunidega ei ole just igapäevane asi. Tõsi, kus iganes ka vokaal ilmneb, kõlab see piiritletult sõnalise intentsionaalsusena kosmilise miljöö rõhutamisel (tegevus toimub aastal 2068 – suured linnad on hävitatud milleeniumisõdades, radiatsioon on geene mürgitamas – ladies and gentlemen we are floating in space!) Tihe ning eripalgeliste sämplite kasutamine loob kohati mulje, et see on pigem samplecore/sound collage music. Rütmilisi variatsioone loovad trip-hop ning downtempo biidisagedused. Pingelised hetked vaheldumas tšillide meeleoludega. Mõjuka vaba muusika blogi Free Albums Galore eestvedaja Marvin mainis, et ta kuulas “Skybase`i” Ursula LeGuin`i ulmeromaani “Pimeduse pahem käsi” lugemise taustaks, ning album toimis tõhusalt. Juhul kui kunagi suudetaks entroopialävi ületada ning ajas tagasi reisida, siis selle albumi võiks eksperimendi korras läkitada kusagile 60ndate lõppu/ 70ndate algusesse. Eksperimenteerida ajaloo, inimmälu ning kontekstidega nagu see album katsetab iseenesestmõistetavalt eri ajastute ning žanritega.

Kuula albumit siit

Junior Wong The Spaceman Chronicles (Just Plain Sounds)

Popmuusikas on "kosmosemehi" ette tulnud. Tuntuimatest kindlasti Sun Ra, kelle mõte pendeldas Maa ning Saturni vahel, ning Jason "The Spaceman" Pierce. Lugematul arvul on ka noid muusikuid, kes on ruumi püüdnud ilmekalt kirjeldada. Ruum on niikuinii helivõngete olemuslik eeldus - ruum on metainstrument. Nagu ka kõige muu eeldus - ruumilisus läbib kõike. Ruumi võlu seisneb selles, et ruum seab kõigele piirid, ning samas nendesamade piiride kaudu on võimalik end vabaks lasta. Kord Tõnu Pedaru laulis: whatever makes me happy set me free. Mitte piiride lõhkumine, vaid teisele poole piire minek annab kogu asjale mõtte. Liikumine teisele poole. Kord Jim Morrison laulis: break on through on the other side...

Ka USAst pärit artist Junior Wong murrab teisele poole - eemale hip-hop`i tavapärasest ettekujutusest. See ei ole sihitu (eemale)põgenemine, vaid eneseteadlik positsioneerimine millegi suhtes. See on valdavalt instrumentaalne hip-hop - emmsiitamisest on reeglina loobutud. Asi põhineb sämplite kaskaadil. Seetõttu hinnangu albumile saan ennekõike sämplite maitsekusest ning miksimisoskusest/seatusest lähtudes anda. Mis omakorda määrab ka meeleolu. Albumi algus, v.a avalugu, on suht igav - lohisevates bassiliinides on törts halvas mõttes amatöörlust. Põhjade - mis võiksid olla varieeruvamad - ning pealiskihtide vahel ei teki süütavat sünergiat. Alles kuuendast loost - Bush Bread - hakkab album natukenegi tööle. Teravad bassisaundid, kinematograafilised helindid. Järgmine lugu on ehitatud Beth Gibbons`i vokaalulmale. Portishead`i lauljatari vokaal on alati töötanud - ei ole vahet, kuhu seda iganes on sämplitud. Ka trip-hop biit valitseb, kuni üks hetk sulandub hip-hop`i omaga. Albumi lõpp vajub kahjuks jälle ära.

NB! See album tekitab minus segadust. Alul, lihtsalt seda albumit taustaks kuulates ning teistele asjadele mõteldes tekitas see positiivset meelelolu. Pärast põhjalikku analüüsimist see tunne kadus ning ei ole õnnestunud enam seda tšilli miljööd tagasi saada. Võimalik, et kahe eelpoolkirjeldatud loo hingus kandus üle terve albumi ning tekitas "vale" mulje. Või siis minu ootused selle plaadi kuulamisega olid seotud just tolle kahe looga.

Kuula albumit siit

6.6