Wild Honey Epic Handshakes and a Bear Hug (Lazy Recordings)

Wild Honey`i ehk madridlase Guillermo Farrè (GF) eelmisel aastal ilmunud omanimeline EP leidis kuulajatelt palju kiidusõnu. Ei ole üllatus, et WH helipildist nagu teistegi twee-aktide puhul kostavad läbi Field Mice`i, The Orchids`i ning Belle & Sebastian`i mõjud. Ent uus album on sammunud edasi – ajalooline dimensionaalsus kerkib esile nii helidest kui sõnalisest poolest. Peenekoeline, mõtlemapanev ning kohati püäntlik lüürika viib kuulaja tagasi eelmise sajandi esimesse poolde. Näiteks lugu To Steal A Piece Of Art räägib sellest, kuidas üks p...sekukkunud maletaja kohtab kuulsat avangardkunstnikku, kelle kinnisideeks on kellegagi koos varastada ning hävitada oma põhitaies. 1918-1920 õhkab mõrkjasmagusalt vanade kadunud päevade järele. Brand New Hairdo ning Isabella tiirlevad soengu-obsessiooni ümber. Muusikaliselt on hispaanlane liikunud päikese-, estraadi- kui barokkpopi suunas. On tunda nii biitlite, Beach Boys`i, Free Design`i kui ka The Carpenters`i meloodiajõudu. Väga erilised lood on 1918-1920, To Steal A Piece Of Art, Isabella ning My Bride In Black Gloves, Gold Leaf, One Word Prayer. Vastupandamatu! Mu üks sõber iseloomustas seda albumit tabavalt:

“Lood kiirgavad mõnusat feeling'ut. Samas on lood piisavalt melanhoolse/lüürilise alatooniga ja nad ei mõju seetõttu kerglaselt. Tegemist on nostalgilise lüürikaga, mis väljendab ehteuroopalikku ja esteetilist elutunnetust. Mis teha, me elame materialistlikul õhtumaade allakäigu ajastul and those golden days are long gone. Meil ei jää muud üle, kui luua oma privaatne aegruum, et jääda iseendaks”.

Muuseas, album on miksitud ning masterdatud Nashville`i oma ala proffide käe all.

GF on tänapäeva indie-muusik sõna otseses mõttes. Kuulumata kellegi alla, turustab ta oma muusikat uute skeemide alusel – album on vabalt kuulamiseks üles pandud ning tema talendi austajatel on teda võimalik toetada nii vinüüli kui ka CD ostmise pluss annetuste kaudu.

Kuula albumit siit

9.5

SuperD`Orch SuperD`Orch (Audiotalaia)

SuperD`Orch on rüperaalirühmitus, mille taga on Gavin Fort, Gisli Gudmunsson, Peter Clarke, Liam Webster ning Christian Baker. Seltskond on akadeemiline ning koondunud Edinburgh`i ülikooli ümber. Nad tegelevad suunitletud helieksperimentide- ning uuringutega. Selles eristuvad 2 eesmärki: a) mängida muusikat laiv-ansamblina; b) heliprogrammeerimiskeelte SuperCollider ning Max/MSP (reaalajas opereeritavad programmid) abil luua eeldustingimused perfomantsi läbiviimiseks. Nende eesmärk on viie rüperaali helidest tekitada "metainstrument", mis omakorda eeldab tehniliste võimaluste ning parameetrite kindlaksmääramist-piiramist nimetatud idee realiseerimisel. Põnevaid kontseptuaalseid ning operatsionaalseid skeeme võib leida selle tagant - ühelt poolt on määratletud tehniline pagas, mida osalejad võivad kasutada, teisalt, eelpoolkirjeldatu piires, on ka muusikule endale jäetud valikuvõimalusi. See ei lase protsessil laiali valguda ning võimaldab masina versus inimese hetkeliste valikuotsustuste koosmängu paremini jälgida.

Nagu öeldud, on tegu rüperaaliansambliga, mis rõhub live-esinemistele. Seetõttu nende püüdlused on rihitud "arvutimuusikute meililugemise efektist" distantseerumisele. Iseasi muidugi, kui atraktiivne saab arvutimuusik üleüldse olla (nt võrdluses popmuusikuga) Tõmmata endale veider kostüüm selga? Tantsida oma muusika taustal? Jõllitada arvutiekraani, et mängida sünkroonis mõnd lisapilli juurde ei ole ka atraktiivne. Tegelikult sellesuunaline nõudmine on suht mõttetu - kui keegi läheb arvutimuusiku kontserdile, siis teadku juba ette, mida sealt visuaalse poole pealt oodata võib. Piirid on oma loomulikkusesse paika settinud.

See album on tõepoolest kontseptuaalne üksus - kui tausta ei teaks, võiks vabalt uskuda, et see protsess on toodetud ühe inimese poolt mõne heliprogrammi viiel layer`il. Muusikaliselt on esindatud akadeemilisele elektroonilisele muusikale iseloomulik emotsioonitu helikeel - elektroakustiline avapala Ring Cycle ning Thin Drum ning minimalistlik digi- ning vokaalabstraktsioon Convoxational; teisalt helikeeles on ka lopsakat paisumist ning sügavust (A.S.A.P). Mäng emotsioonide ning emotsioonitute konstateeringutega. Kvintett tõestab, et isegi väga minimalistlik helikeel võib omandada emotsionaalse värvingu, kui sellesse on progress sisse kätketud. Tegelikult juba Steve Reich`i "Drumming"-album tõestas ilmekalt, et minimalism võib emotsionaalselt olla mõjusam kui mõne poplolluse pealetükkiv tundekiimlus. Less is more, you know. See loomulikult eeldab, et muusikat kuulataks keskendunult. Hoolimata kontseptuaalsetest piirangutest kõlab muusika vägagi veenvalt ning avaralt. Kui keegi peaks tulema teile seletama, et akadeemilise taustaga heliloojad ei oska elektroonilist muusikat huvitavalt luua, siis soovitage neile seda albumit kuulata. Ah jaa, ansambel jagab oma koduleheküljel sämpleid ning skeeme, milledest nende muusika üleval püsib - tehke ise sellest album!

Kuula albumit siit

8.9

Cudevaso Tryin` to Fuck You (Aregueifa)

Uurisin Tõnis Kahu artiklit "Ideaalpop - demüstifikatsioon ilma õnneliku lõputa" (Vikerkaar 8/1992). Huvipakkuvaim osa oli uurimuse lõpus, kus ta pakub välja ideaalpopi remüstifikatsiooniprotsessi uusi strateegiaid. Rääkides naudingutasandist (lk. 72), mainib ta ka naudingu antiteesi. Tsiteerin:

"Teadmine, et tänases maailmas ei saa nauding olla midagi muud kui kauba vormi võtnud tasakaal üksiku inimese ego ja maailma vahel, sunnib otsima talle päästvat antiteesi - ning müra, kaost ning nüristavate enesedistsipliini tootvate poptekstide arv üha suureneb. Selline muusika võtab meilt järk-järgult võimaluse naudinguks, piirab meie emotsionaalseid reaktsioone, taandab need refleksideks, kontrollib meid, viib transsi."

Tänapäeval, st 17 aastat hilisema popmuusika totaalkehandi kontseptsiooni juures, ning situatsioonis, kus igaühel on võimalus muusikat teha, ei saagi enesedistsipliin kuhugile kaduda - tänapäeval muusikute esilekerkimise fakt ei ole enam staatiline nähe (lk. 69). Vastupidi - küsimus on selles, kui palju on uutes artistides jõudu sisendusjõulise kontseptsiooniga välja tulla - kui veenev ta suudab kunstilises tähenduses olla? Ühesõnaga, novaatorluse idee on (jälle) terendamas. Samuti on aset leidnud nihe sisend-väljund suhtes ehk siis artisti ning vastuvõtja omas. Kindlasti see tendents ei ole veel maksimumi saavutanud. Ühelt poolt vana ideaalpopikuvand osaliselt töötab (viidete, tsitaatide/sämplite rohkus), teisalt praktikas on uuenduslikke asju ikkagi peale tulnud - Radiohead, Animal Collective, Paavoharju, Atlas Sound ning Deerhunter. Ning need ansamblid ei ole marginaalsed nähtused. Tõsi küll, müra ning kaost on selle aja jooksul juurde tulnud, kuid see ei lähtu enam kuidagi naudingu antiteesi lähtekohast [(mis on ka kooskõlas selle popmuusikalise visiooni arenguvõimalikkustega, mis pakutakse välja alalõigus Resistentsuse tasand (lk. 72)]. Antiteesist naudingu nullimise efekti tähenduses saab rääkida ideaalpopi remüstifikatsiooniprotsessi algfaasis ehk siis millalgi murdemomendil ning sellele vahetult järgneval ajal. Ma ei arva, et neid murranguid on palju olnud - asi langeb mingist hetkest lihtsalt nüansside tasandile. Aga see on juba hinnangute küsimus.

Kindlasti võib nt noise`ist, drone doom`ist ning goregrind`ist tänapäeval rääkida kui "naudingut loovatest tekstidest", kuivõrd tekstid tugevdavad kindla sootsiumi enesetaju ning kinnistavad raskemuusika kehandi kui kultuuri osa elujõulisust. Seesuguste nihete eelduseks on, et muusikahuvilised on tõepoolest muutunud pop-protsessi objektideks, mille tulemusena ka nende tajusuutlikkus on minevikuga võrreldes laienenud ning teisenenud. Võib öelda, et eksperimentaalne pop eksperimenteerib kuulajaga.

Hispaaniast pärit Cudevaso naeruvääristab igasugu naudingu poolt ja vastu esitatavaid argumente. Mõne jaoks võib see olla puhas katarsis, teisele lihtsalt vastuvõetamatu müra. Tean inimesi, kelledele näiteks Jesus & Mary Chain on imetlusobjekt, teistele jälle äärmiselt tüütu muusika. Kui midagi peakski šotlaste muusikas "vigane" olema, siis tuleviku ansamblite eelis on, et nad saavad sellest õppida ning edasi areneda. Nt The Procedure Club, Times New Viking või The Raveonettes. Cudevaso võtab JAMC, Sex Pistols`i ning garaažipuntide energia ning võimendab seda märksa valjemaks, ründavamaks, psühhedeelsemaks, kohati tantsisklevaks ning kompromissituks hulluseks. 10 lugu 13 minuti sees. Lõhub küll kõrvu, kuid see-eest ka paitab hinge. Ehedaim rokienergia, mida ma Times New Viking`i albumist "Present The Paisley Reich" (2007) saati tajunud olen. Kahtlemata see album on manipulatiivne - sunnib kuulajale kriiskava feedback-müraseina peale, millesse doseerib vähehaaval muutusi. Kas need muutused võimenduvad kuulaja ajus või taustamüra läbi, on juba piisavalt intrigeeriv. Kahtlemata intelligentsuse näitajaks on ka oskus õigel ajal ära lõpetada.

Kuula albumit siit

9.0

Uesa Guilbe Beko_06 (Beko DSL)

Kui ma mõtlen sellele, mismoodi 90ndate keskpaigas sai alternatiivpoppi , krautrock`i ning varajast industriaalmuusikat avastamise käigus tajutud, siis praegune aeg ning asjad on hoopis teistmoodi. Tollased üllatused, ootamatused ning isikliku universumi paisumised on langenud tänapäeval nüansside tasemele. Ka on afektiseisund kuulamiskogemusse siginenud. Samas tahaksin teada, kuidas ma näituseks tänapäeva muusikat puhta lehena tajuksin. Puhas leht tähendab seda, et kuulaja on varasemalt omanud muusikaga pealiskaudset või siis kardinaalselt teistsugust kokkupuudet. Kuidas kõlaksid sel juhul nt Atlas Sound, Deerhunter, Panda Bear või Uesa Guilbe – kas nad saavutaksid minu mälus samasuguse aujärje nagu Suede, (esimese kahe albumi) Air, Pulp, The Cure, The Smiths, CAN või Cocteau Twins omal ajal ning ka praegu? Samas viimatimainitud bände kuulates jäi mulje, et alati oli neil võimalik vormilise külje pealt juurde lisada, peegeldada omaenda võimalikkusi (mis kindlasti ei osutanud kuidagi nende helipildi puudulikkusele) – seesugune ettekujutamisvõimalikkus näib tänapäeval tasalülitatud olevat. Miks? Põhjus on lihtne – tänapäeva ansamblid on totaalkontseptsioonis kinni. Idee totaalsest muusikalisest kehandist nullib imaginaarsuse. Rokkmuusika keha püütakse kõikvõimalikele viidetele ning märkidele toetudes üles ehitada. Kuulajal jääb üle vaid puhast helimöllu konstateerida. Konkreetsest saundist väljapoole ei ole võimalik kiigata. Vaatleme Prantsuse (singli)leibli Beko DSL all üllitanud Seattle`i mehe John Downing`u alias Uesa Guilbe`i loomingut. Kõigest kaks lugu, kuid referentse on nendel rohkem kui keskmisel 90ndate albumil. Post-rock, fuzz rock, psych-folk, eksperimentaalne indie, ambient, field recording, lo-fi. Viidete ning märkide külge kinnistumine - samal ajal meloodia - ning harmooniaideedega "hõõrdumises" - seab tänapäeva muusikutele suuremad (moraalsed) kohustused. Uesa Guilbe on selle ülesandega kenasti hakkama saanud ning meisterliku kaheloolise helikandja üllitanud. Egas siis midagi, kui jääme Uesa Guilbe`i täispikka albumit ootama.

Kuula albumit siit

9.1

[Vana ning oluline] Dockta Valkus Skybase (Neferiu)

Kanadas Calgary`s baseeruva ning juba kümnendat aastat eksperimentaalset hip-hop`pi üllitava leibli Neferiu alt 2008. aastal välja lennutatud Dockta Valkus paneb kokku tunniajalise seti (29 lugu!), demonstreerides hip-hop`i võimalikkust kõlada väga tavapäratult ning huvitavalt. Minu jaoks isiklikult ei ole rap/hip-hop olnud eales iseenesestmõistetav muusika. On siiski mõningad asjad, mida olen hinnanud - Cartel, Dälek, Tricky, Jay Slim, Cannibal Ox, Outasight, Cookin Soul`i produtseeritud asjad, Del Tha Funkee Homosapien. Ühesõnaga, see on kaunis lühike nimekiri. Olen hinnanud pigem muusikat, mis sisaldab mõningal määral hip-hop-elemente. Muidugi, heale asjale kätt ette panna ei saa.

Albumit “Skybase” tuleks lahti mõtestada kui hip-hop`pi negatsioonis, kuivõrd tavapärane rõhuasetus vokaalil-riimidel on tagaplaanile jäetud ning rütmisektsioonid ja harmooniad loovad elu. Seesugune positsioneerimine ei pruugi alati olla provokatiivne, kuid konkreetsel juhul kõlab see kindlasti niimoodi. Nihkes biitide ristamine space age tjuunidega ei ole just igapäevane asi. Tõsi, kus iganes ka vokaal ilmneb, kõlab see piiritletult sõnalise intentsionaalsusena kosmilise miljöö rõhutamisel (tegevus toimub aastal 2068 – suured linnad on hävitatud milleeniumisõdades, radiatsioon on geene mürgitamas – ladies and gentlemen we are floating in space!) Tihe ning eripalgeliste sämplite kasutamine loob kohati mulje, et see on pigem samplecore/sound collage music. Rütmilisi variatsioone loovad trip-hop ning downtempo biidisagedused. Pingelised hetked vaheldumas tšillide meeleoludega. Mõjuka vaba muusika blogi Free Albums Galore eestvedaja Marvin mainis, et ta kuulas “Skybase`i” Ursula LeGuin`i ulmeromaani “Pimeduse pahem käsi” lugemise taustaks, ning album toimis tõhusalt. Juhul kui kunagi suudetaks entroopialävi ületada ning ajas tagasi reisida, siis selle albumi võiks eksperimendi korras läkitada kusagile 60ndate lõppu/ 70ndate algusesse. Eksperimenteerida ajaloo, inimmälu ning kontekstidega nagu see album katsetab iseenesestmõistetavalt eri ajastute ning žanritega.

Kuula albumit siit

Ashbrg Observer-expectancy effect (Hamsterloco)

Aleix Pitarch on 29-aastane katalaan, kes on 8-bitise muusika (ka tuntud kui bitpop, chiptune, tracker-music) üks valitsejatest. Ta alustas muusika loomisega sellal - 90ndate lõpus -, kui (sämplipõhine) tracker-muusika hakkas vaikselt massidesse imbuma. Muusikuna oli selle stiili tuntuimaks promojaks kindlasti Alec Empire (Nintendo Teenage Robots`i kehastuses), ning legendaarne Malcolm McLaren rääkis sellest, et sündinud on uus punk-muusika (kusjuures bitimuusikutele ei meeldinud seesugune asiotaaž ning nad tegid ühisavalduse vana peeru vastu).

Tracker-muusikal on eripärane staatus küljes – saades alguse juba 80ndate keskpaigas ning olles ühtlasi arvutimuusika eelkäija, jäi selle staatus popmuusikaliselt positsioonilt vaadatuna siiski marginaalseks. Samas see ei tähendanud, et seda muusikat oleks vähe produtseeritud. Lihtsalt tehnoloogia oli edasi arenenud ning suuremabitiline arvutimuusika võttis võimust ning tähelepanu. Chiptune-saund jäi entusiastides edasi elama. Tänapäeval ei ole esindatuses probleemi – on leibleid (Glitch City; Sociopath), millede albumiühikute arv ulatub sadadesse. Aga ka Pitarch`i leibel Hamsterloco on esindatud kümnete albumitega.

Albumilt “Observer-expectancy effect” kostub ühelt poolt ning ei kosta ka Pitarch`ile nii omast helikeelt. Närviline 8-bitine saund koos sageli mürarohkete rütmide (v.a üks erand), erineva pikkusega toonidega mängimise ning piiksuvate helidega on haihtunud. Lood on muutunud mitmekihilisemaks. Avalugu Uncanny Valley ilmutab end imeilusa meloodia ning hõljuva arranžeeringu kaudu. Mida muud see ikka saab olla kui minimalistlikus seades tänapäevane kammermuusika. Bird People on eelpoolvihjatud mürarohke lugu. Ometi see ei ole vali liigendamata digitaalmüra, mida, olgem ausad, on suht väsitav kuulata. Siinne müra paisub, kogub erinevaid kihte juurde, lainetab ning naudib oma võimsust. Selles saundis näib müstiline jõud valitsemas. Üleüldse - meloodiad albumil näikse pühaliku nimbusega immutatud olevat. Ka järgnevad lood konstrueeritakse müra-vaikuse skaalal muljetavaldavateks väljunditeks. Lood on lühikesed, jõudes enestest maha jätta üksnes positiivseid emotsioone. Igatahes vormilise poole pealt võib sellelt helikandjalt leida rõhuasetusi, mida APlt varem kuulnud ei ole. Kindlasti kuulake (vähemalt) ka Ashbrg`i albumeid Old Toy, Serve Cold ning Diumenge.

Kuula albumit siit

8.7

Brothertiger Apache Feathers (Modicum Of Silence)

Enne kuulamist viskasin pilgu Brothertiger`i plaadiümbrisele – erksad, glämmilikud, tihti teineteisse sulanduvad värvitoonid – meenusid kohe Suede`i singlite- ning albumiümbrised aastatest 96-99. Kas see vihjab sellele, et sünteetilisema kõlaga poppi on oodata? Modicum Of Silence`i alt? Never say never... . Avalugu A House of Many Ghosts viib mõtted sellele, et hea loo jaoks ei piisa alati korralikust rütmist ning meloodiast – oluline on ka vastuvõtja muusikaline kuulamiskogemus ehk kuulamiseeldus. Et uusi asju saaks ka kuidagi kogemusvakku sobitada. Suhestuda varasemalt olnuga. Avalooga meenub The Lightning Seeds ning nende ribadeks kuulatud kassett "Like You Do...Best of the Lightning Seeds" (1997) – ianbroudie`likud soojad vokaalharmooniad ning meloodiline sensibiilsus. 90ndate keskpaiga svingiv London, Manchester ning Sheffield. Lugu omandab lõpupoole suisa kingapõrnitsuslikke unistusfoone. Ameeriklased pakuvad kõike, mida hea popi tarvis vaja läheb – varieeruvad - keskmised ning kõrged - vokaalharjad, duubeldatud vokaalliinid, atmosfäärilised, samas vunki täis sünteetilised pannood. Lo-fi`lik element õrnalt helipilti läbistamas. Lily Allen vingus hiljuti meedias, et muusika illegaalne allalaadimine hävitab popmuusikatööstuse. No ja siis? Milleks? Et oleks piisavalt raha ja aega, et saaks meedias omi sigimis- ja reproduktsioonielundeid välgutada? Et tema ning Paris Hilton`i-sugused huinjaad esile kerkiks? Et saaks masse veelgi juhmistada ning (inim)väärikust maha tallata? Mina küll oma tütrele seesuguseid fucking eeskujusid ei taha. Piinlik on. Best-Thing out of Some-Thing ning Look Out Below on lood, mis veenavadki mind popbisnise mõttetuses. Tegelikult terve album veenab mind selles. Ning “suured artistid” põlevad minu peas heleda leegina.

Kuula albumit siit

9.0