Royal Hideouts Pine Sharks (Royal Hideouts)

Brighton`ist (Massachusetts`i osariik, USA) pärit ansambli 4-loolisest EP`st ei ole eriti midagi välja tuua. Valdavalt instrumentaalne loksumine on verevaene, demolik ning erinevaid kontekste arvestades mittemidagiütlev. Võiks suisa öelda, et kohatu, s.t ilma kohata muusika. Seda on raske kusagile, ka vahele, paigutada - mitte et midagi vägisi lahterdama peaks. Avaloos Barney Rubble, Steve McQueen on postpungi märgid ja hoog õhus, kuigi kolmandas ešelonis. Seevastu ülejäänutes puudub seegi dünaamika ja inerts. Kid Brother (Gaucho)-s ning Deaf Sister-is on jangle pop`i varje võimalik tajuda, tekitades ebamäärase tunde, teisalt soovitaks aja otstarbeka kasutamise, meelte erksuse ning esteetilise naudingu nimel eelistada kaasaegsetest näiteks Bishop Morocco loomingut. Kindel puks. Tõepoolest, albumi nimetus (männipuust haikalad) väärib oma hambulisele ohutusele osutavat tiitlit. Torgata käsi puumonstrumi lõugade vahele, kompida seal ning tajuda midagi ebamäärast ja mõttetut. Suht absurdne, on ju? Mis iganes, Pitchfork pidas oma Forkcast`is vajalikuks ühte nende lugu ära märkida - võimalik, et siinkirjutaja ei ole veel aru saanud nende puutest.

Kuula albumit siit

5.6

Of a Star Finding Gaia (Archaic Horizon)

Jänki John Glaunert aka Of a Star alustab debüütalbumil sulnilt tšilliva numbriga (Sun Yawn on Me) , mis sisaldab elemente M83`likest surisevatest sündikäikudest, daftpunk`ilikust autotuunitud vokaalist, loodushelidest ning new age`likest heiastustest - muusika, mis võiks paljude eelduste kohaselt olla paras camp, siiski olemata seda. Vastupidi - shoegaze/chillwave-momendid kostuvad kohati esile. Ka ülejäänud 9 lugu balanseerivad nimetatud elementide piires ja ümber. Teiseks silmapaistvaks reaks on Rain Spell, mis oma ülesehituselt ning süzeelt on kõrgetasemeline - monotoonselt kostuva loitsu taamal hakkab vihma sadama. Maajumalannat otsides jõutakse Argentina perkussionisti Humberto Luis Schenone`t või teist jänkit Bockholt`i meenutavate flöödiheiastuste, vokaalorkestratsioonide, loodusläheduse ning tüünete helivoogudeni, teisalt laisalt gruuviv psühhedeelia või akustilise kitarri helidega toetatud taiesed viivad ühendriiklase mujale uitama. Üldmulje jääb kaunis neutraalseks - igatahes vähem impressiivseks kui lihtsalt looduses ringi kondata ning Gaiat otsida.

Kuula albumit siit

7.7

Hooray! Beko_51 (Beko DSL)

Järjekordne õnnelik avastus USA muusika avarustelt. Chicagolane Ben Wagner krutib imelist saundi Hooray! pseudonüümi all, ning väljaandjaks hämmastavaid leide üle ilma järjepanu üles korjav Prantsuse leibel Beko DSL. Suurimad tänud Reno`le ning tema vaistule!

Kohe tuuma manu - kolmest loost kaks on puhas kuld. I Guess... - lo-fi`likult krobelise rütmikamara ning elektriseeritud kidradega pinget vaikselt üles keriv rida, mille apoteoosiks on lõpus kummituslikult heiastuv vokaalfraas. Hetketi kõlab see justkui Panda Bear mattunuks pilvedesse ning kostuks sealt alla Apollonina. Seda ei ole kuigi palju (kuulda), kuid pisiasjad ongi need, mis elu suureks muudavad. Küllap ideeliselt on sellise asja peale raske tulla, realiseerimisest rääkimata. Nähtavasti seesugune asi peab inimesel kinnisideena kõrvade vahel istuma. Kyle's Having People Over alustab paitava strummkidraga, mille taamal heiastuvad subtiilsed pannood, luues mulje millestki eepilisest ning majesteetlikust. Panoraamse pildi, mille pisiosa tahaksid isegi olla. Ülivõrded jätsin targu lisamata, mitte paistmaks emotsioonidest nõretav. Natuke vähempaistev on Jimmy, Grow Up, võib olla ka minu (vale)interpreteeringu tõttu, arvestamata seda kui interlüüdi.

Kuigi žanriliselt chillwave/glo-fi/stargaze, meenutab Hooray! sett väga Air`i debüüteepose "Moon Safari" futuristlikke lende minevikku ja tulevikku. Unistus ja unenägu saavad üheks - driim loodub teisse driimi. Popmuusika, mille kohta tahaks kasutada epiteeti "abstraktne". Veider, kas pole?

Kuula albumit siit

9.8

[Artistid] Bomis Prendin

Bomis Prendin
Free Music Archive/Artifacts/yclept
Myspace
Lastfm

The Entourage M.A.D.E. IN AMERICA (Bandcamp)

Möönan, et ei tea The Entourage`i taustast midagi. Mitte midagi peale "M.A.D.E. IN AMERICA" ei olegi võimalik netiavarustest nende kohta leida. Pildi järgi võib arvata, et tegu on trioga. Mis iganes, muusika räägib kõige eest. Kõneleb gangsta-rap`i võtmes - naised, raha ning touch`i säilitamine, intensiivne ja lõputu niggatamine. Nagu räppmuusikale iseloomulik, on siingi 19-loolist kupatust tugevalt electro-r`n`b-ga vürtsitatud. Modernsed digitaalsaundid läbivad robustseid räpiridu. Autotuunitud vokaalliinid. Nimetatud musta muusika elemendid ulatuvad tänapäeval juba väga kaugele (nt Ian Brown`i viimane album). Lisaks veel sämpleid 70ndate eeterlikest rütmidest-motiividest ning psühhedeeliast. Tõepoolest, ka parimad read on (happe)psühhedeelselt piniseva allhoovusega No Matter, suurepärase soul disco-viitega I Don`t Want It ft. Almighty ning atmosfääriliste mullistuste ning suurepäraste sündisaundidega I`m Grinding, samuti teistes lugudes on pauerit ning põnevust. Kokkuvõttes - kobe ketas.

Kuula albumit siit

8.3

[Vana ning oluline] Karen Cooper Complex Shinjuku Birdwalk (Free Music Archive /Artifacts/yclept)

Karen Cooper Complex`i tekkeloost kõneldes ei saa mööda Richmond`i 70ndate avangardskeenest. Hilisemad KCC`i liikmed mängisid bändides Big Naptar, Titfield Thunderbolt ning I Saw a Bulldozer, ning tegelikult on raske aru saada, millal neist sai KCC. Ning ka see, kas nime muutus oli põhjustatud koosseisu muutus(t)est või kunstiliste impulsside teisenemisest. Seda enam, et algselt 6-liikmeline kooslus tegutses lühikest aega, hakates tasapisi vahetuma-lagunema ning millele lõplikuks surmahoobiks sai Karen Cooper`i lahkumine teisse punti (Pregnant). Amüsantsed faktid on, et KCC kasutas oma kodulinnas - mis on USA`le ja maailmale andnud silmapaistvaid artiste nii põranda peale kui alla - esimesena trummimasinat ning üks nende liikmetest lahkus ansamblist seetõttu, et hakata Parliament/Funkadelic`u helimeheks!

Album "Shinjuku Birdwalk" (1981) on ainus dokumentatsioon nende tegevusest, kui välja arvata üks träkk. Reliisitud omal ajal avangardleibli Artifacts/yclept all, anti see uuesti välja pundi ninamehe Frank Daniel`i mälestuseks, kes lahkus siit ilmast 2004. aastal. Kolmveerandtunnine ja 10-looline sett on improvisatsiooniline jämm, mis oma impulssidelt meenutab ilmselgelt krautrokki - ennekõike CAN`i ja Kenji "Damo" Suzuki koostööd. Tõepoolest, mitte üksnes seetõttu, et sarnaselt Suzuki`le keerles ülejäänu dadaistliku verbaalsentimendi ning taltsutamatu laulu/manamaneeri ümber, vaid jänkitari poosetus on ka vahetus võrdluses jaapanlasega kummastavalt sarnane. Kas mitte nimme ei täienda seda seost veel jaapanikeelsed hieroglüüfid plaadiümbrisel ning osaliselt nipponipärane tiitel? Samuti ülejäänud mängutehnilised aspektid on analoogsed - kriipivad kitarrid, funkilikult rütmlevad trummid, hektilised söövitavad sündipassaažid, mis lõdva kummina tõmbuvad kokku-tõukuvad lahti, võites või hajutades kuulaja tähelepanu, ning korrates äärmise mõnuga sarnaseid tsükleid lõpuni.

Kuula albumit siit

[Artistid] Hooray!

Hooray!
Beko DSL
Wonder Beard Tapes
Myspace
Lastfm