[Vana ning oluline] Kazoo Funk Orchestra Midnight Finger Painter (Groucho Planet)

Šoti indie`i olulisusest on raske mööda minna. Rääkides üldisemalt keltide indie`st on teema möödapääsmatu. Super Furry Animals, Manic Street Preachers, Gorky`s Zygotic Mynci, My Bloody Valentine, Cocteau Twins, JAMC, The Delgados, The Beta Band. Ühed olulisimad ansamblid omadel tipphetkedel. Mõned neist olid ka teerajajad. 90ndate teisel poolel ning nullindate alul tegutses Glasgow`s trio Bis, kes segas kokku elektrot ning indie`t. Mäletate? Muusika, mis pulbitses energiast ning elurõõmust.

Edinburgh`ist pärit Kazoo Funk Orchestra on muusikalises mõttes Bis`iga võrreldav kombo, kuigi nende suundumused ning saund on kindlasti forsseeritum. Bänd, mis alustas tegevust neli aastat tagasi, on juba jõudnud reliisida 4 albumit. Bänd koosneb rohkem kui kümnest liikmest, kes kõik on peitunud rohkem- või vähemnaljakate pseudonüümide taha. Bänd on selle aja jooksul jõudnud saavutada ka tuntust, eelkõige oma intensiivsete ning karismaatiliste laivide kaudu. Kirjud kostüümid, ohtralt õhupalle ning serpentiine. Nad on BBC`s üles astunud oma laivsessiooniga ning esinenud tuntud muusikafestaritel (Wickerman, Belladrum). Soovitan palavalt visata silm peale nende laivesinemistele.

Nende 2006. aastast pärit debüütalbum “Midnight Finger Painter” koosneb 25 loost ning 47 minutist. Üks hilisem album sisaldas 50 lugu... . Ühesõnaga, lühikesed lood on KFO puhul reegel. Funk`i, indie`i, hip-hop-elementide ning vokaal- ja helitrikkide kombinatsioonidesse on tugev annus huumorit kätketud. Esindatud on ka country-hop (Lizards On The Back Porch), barokkpopp (Rubber Eyeballs) ning veider space age pop`i mõjudega nöökeindie. Šoti rühmituse lüürika on ka piisavalt oluline, et sellesse süüvida. Naljakas, pilkav ning sageli äraspidisesse reaalsusesse uppuv. Võimalusel kuulake kindlasti ka KFO ülejäänud albumeid ning nende esilaulja-taidleja Little Beard´i kõrvalprojekti El Jugador.

Kuula albumit siit

[Artistid] Momoko Pins

Albumid:
The Secret Part EP (2008, Momoko Pins)









Videod:




Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] ENRIQUE RAMIREZ La Vida Privada de los Árboles (None-tech)

Jätkame endiselt Argentiina muusika radadel. ENRIQUE RAMIREZ (kodanikunimega Fermin Enrique Ramirez) on isehakanud Argentiina elektronmuusik, kes minu küsimusele - mida tähendab talle muusika? - vastas, et muusika toidab tema poliitilisi ning esteetilisi vajadusi. Muusika tegemisel kasutab ta kitarre, arvutit, oma tütre mänguasju ning 80ndatest pärinevaid Casio süntesaatoreid. Mulle on alati sümpatiseerinud Ladina-Ameerika kultuur, küllap ka seetõttu, et Lääne maailm põhineb ratsionaalsusel ning pragmaatilisusel. Loomulikult ma ei väida, et see või too kultuur oleks ülimuslik teiste suhtes, lihtsalt erinevused ongi need, mis loevad. Erinevused on alati olnud eelduseks ületamaks dekadentsi. Kindlasti saab seda asja ka vastupidiselt vaadelda – sõltuvalt sellest, millisesse kultuurikeskonda keegi settinud on. Lõunaameeriklased on alati esindanud teistsugust maailmatunnetust, mis sageli on kantud vastandusest “nende suurele kurjale onule” Ameerika Ühendriikidele. Eks see ole nähtavasti kestnud 1823. aastast, s.t Monroe doktriini väljakuulutamisest saati. Lisaks veel verise koloniaalajaloo mõjud - (teatavasti Prantsuse kulturoloog Tzvetan Todorov väitis, et konkistadoorid sooritasid Ladina- ja Mesoameerikas ajaloo suurima massimõrva – ca 80 miljonit tapetut), alam- ja ülemklassi teravad vastuolud, kus eralduspiir on jooksnud rassilist joont pidi. Samuti ultrapahempoolsus põrkumas ultraparempoolsetega – nii ideede kui ka terrori näol. Ajalugu, mis on täidetud tohutu dünaamika ning energiaga.

Selge on see, et album “La Vida Privada de los Árboles” ei ole ideelises plaanis ajalookobrutustest puutumata jäänud. Tüüne sentiment ning impulsiivne alge peavad omavahel intensiivset võitlust – sageli samaaegselt, samas muusikalist helikeelt on permanentselt läbimas eepiline aura. Võimalik, et tema muusikas räägib ka kodumaa kaunis loodus - Patagoonia jäisus, lumised mäetipud ning põhjatud järved. Argentiinlane otsib kompromissi emotsioonide ning helikatsetuste vahel, laskumata Läänemaailma elektroonika (mõtte)stampidesse. Mano Alla Bomba on ainus rütmistruktuurile rajatud lugu - unistuslik drum and bass/dream and bass. Albumi suurejoonelisemad hetked peituvad loos Paul Celan - võimsalt eepiline, melanhoolne ning sisendusjõuline. Albumi lõpulugu Yo visité Ganímedes kisub võimsa, staatilise kitarrimüraga taas kõik sõlmed lahti. Ka siinkohal mainimata lugudest kostub suurt pühendumust ning kompromissitut joont.

Kuula albumit siit

Humberto Luis Schenone Soltar...Saltar (Clinical Archives)

Humberto Luis Schenone on Buenos Aires`e lähedal resideeruv 54-aastane härrasmees, kes sel aastal on plaadifirma Clinical Archives`i märgi all välja andnud koguni 5 albumit. Mehel on selja taga korralik muusikaharidus- ning kogemus. Muuseas, HLS on mõnd aega elanud ka Brasiilias. Viimased kaks kümnendit on ta pühendunud peaasjalikult rütmimuusikale, realiseerides omi ambitsioone isiklikus perkussioonistuudios.

Vaadates albumeid, tuleb tõdeda, et HLS on inspireerinud kirjandus (“Human Tracks II/Heq”; “The Rhythms of Life I”) ning ajalugu. Peaasjalikult Ladina-Ameerika inimeste saatusetormid. Näiteks eelmisel albumil “Human Fights=Human Rights I” segas ta muuhulgas omavahel kokku rütmimustreid, tuliseid agitatsiooni- ja protestifragmente (mille poolest on lõunaameeriklased teatavasti väga tuntud) ning loodushelisid. Oleks vale arvata, et HLS keskendub üksnes rütmimöllule. Üksnes esimene album "Um Perto", A Percussion Trip” pakkus domineerivalt rütmikombinatoorikat. Järgmistel albumitel on rütmid tagaplaanile taandatud. Ah jaa, argentiinlase käsutuses olev pillipark on muljetavaldav. Järgmistel albumitel on esiplaanile kerkinud vilespillidel põhinev eeterlik, newage`ilik helisentiment, millesse on tihti põimitud ka loodushelid. Tõsi, sellel kõigel on tugev etnilise muusika hõng juures. Siinkirjutaja jaoks on tema looming ennekõike meeleolumuusika. Vahetevahel on HLS teinud põikeid ka mujale – nt üle-eelmisel albumil “The Rhythms of Life I” oli üks lugu puhtakujuline drone-kompositsioon ning lisaks oli seal ka süngekõlalist kolistamist.

Uuel albumil on argentiinlane võtnud üles rahulikuma joone, olles tagasi teise albumi (väga korralik album!) meeleolude keskel. Inspiratsiooniallikad – ajaloolised sündmused, lugemine, reisimine, naabrite halvad kombed (sic!). Lugu Escribiendo kahes versioonis on pühendatud Argentiina kirjanikule Julio Cortazar`ile. Albumit valitsevad peaasjalikult taevalikud vokaalharmooniad, mille taamal on kuulda õrnalt tukslevaid rütme ning keelpillide näppeid. Ka on saund sünteetilisemaks muutunud. Nagu eelpool juba korra mainitud, on see ennekõike meeleolumuusika. Hetkel sombuse ilma taustal kuulatuna ei avalda see erilist mõju. Pigem päevade pikenedes ning kevadise punase õhtutaeva taustaks sobiks see saund paremini. Kokkuvõttes jääb see teos liiga üheülbaliseks. Nähtavasti tema nõrgim album.

Kuula albumit siit

6.4

[Artistid] ENRIQUE RAMIREZ

Albumid:

Horse Latitude (2008, None-tech)











La Vida Privada de los Árboles (2008, None-tech)











SFIAS vs Enrique Ramirez (2008, None-tech)












Videod:

Gnomefoam Retina Fanfare! (Jamendo)

33 aastane Bradford`ist pärit Steve Bromley on tuntud projektidest Anata Wa Sukkari Tsukarete Shimai ning Almiqui. Kuid ennekõike on ta Gnomefoam, veider plunderphonics-artist (kuigi jah, sõnapaar “veider plunderphonics-artist” kõlab veidi tautoloogiliselt), leibli Rack& Ruin Records`i (R& R) üks “staare”. Tema töövahenditeks on hoomamatu popmuusikaline traditsioon, ebastandardsus ning arvutiprogramm Audacity. Dadaistlik elektroonika (eelkõige kaks esimest albumit), pseudo-drum and bass, kitarririfid, loop`ivad vokaalfraasid-manifestatsioonid. Pori määrib taevast, n-ö lahtise saundi kontseptsioon kontrasteerub hi-fi õhuliste ning kergete orkestratsioonidega. Ka eestlastel on sarnase lähenemise ning kõlaga artist kenasti esindatud - Lauri Sommeri ning Villem Valme projekt Tuljak eelmisest kümnendist.

Retina Fanfare! on briti viies album, ning esimene, mille ta on reliisinud väljaspool R& R. Uus album on välja antud (Euroopa suurima vaba muusika keskkonna) Jamendo all. Hakitud, teravad bassid, atmosfäärilised helid, süntesaatorkitarride rifid (Edible Pants) – justkui toimuks võitlus müra ning vaikuse polügoonidel ning adrenaliini kõrgele pumpamine vastanditel mängimise kaudu. Hektopeds in Love on atmosfääriline, kuigi tavapärasest kitsama sagedusamplituudiga drum`n`bass. Fangs – energiast tulvil electro-indie pakub täiesti uue kogemuse Gnomefoam`i mängumailt. Ka Unfurl (Punch Up) otsib alternatiivpopist tuge. Who Knows ristab chiptune-elemente hajutatud vokaali, muuseas ka autotuunitud vokaali, ning helifektidega, lähenedes Gnomefoam`i esimese albumi “Frozen Freedom” kõlapildile. Albumi lõpetab juba turvaline süntpopp, v.a loo lõpp (Benefits).

Hea inimene Steve Bromley saatis mulle oma järgmise albumi “Fucklord Dragonfist” versiooni, mis peaks ilmuma tuleva aasta alul. Igal juhul on küllaga põhjust järje ootamiseks.

Kuula albumit siit

8.7

Oscar Coen Polack the skipping monk (recordings of nature and culture in india) (Narrominded)

Coen Oscar Polack on Hollandi muusik, kes on osaline olnud ansamblites Psychon Troopers/ Psychon ning Living Ornaments, lisaks veel mitmed koostööprojektid ning eripalgelist muusikat – indie`st ning math rock`ist keskonnahelideni – väljastava plaadifirma Narrominded üks vedureid. Sonic Youth`i fännid - ka teile on mõeldud! Kaege perrä! Hollandlase sooloasjad kuuluvad kontseptuaalse helikunsti ning field recording/phonography sfääri. “Hüpleva munga” jaoks materjali kogumise nimel veetis COP Kirde-Indias 2008. aasta lõpus kuus nädalat, talletades metsade helisid ning tänava- ja olmemüra, teisalt ka traditsionaalset laulu ja ritualistlikke fragmente. Lisaks veel raga- ning quawwali-muusika kõrvuti India bollivuudiliku popiga. Selles India piirkonnas kohtuvad üksteisega islami, hinduistlik ning budistlik traditsioon – indialikult ainuomane, mis teatavasti on tugevalt mõjutanud ka õhtumaade (pop)kultuuri. Peatume hetkeks mõnedel pealkirjadel – crows and cars; the morning forest; himalaya fm; meer ghat morning rituals; ghorkaland manifestation; generator; procession in the distance. Kuulates seda hunnitult lahendatud salvestust, tundub, et aeg on seiskunud - leiad hetke enesesse kiikamiseks. Hingestav ning puhas(tav) kogemus. Olen kindel, et Linnart Mällile ning Sven Grünbergile meeldiks ka see helind väga.

Hoolimata sellest, et käesolev album ranges mõttes on audiodokumentatsioon, s.t mittepopmuusikaline formaat, saab album veenva sugestiivsuse eest maksimumpunktid. Thought eraser-asi.

Kuula albumit siit

10.0