Memoryhouse The Years EP (Arcade Sound)

Jätkan zeitgeist-muusikaga. Helidega, mis hetkel on kuum sõna maailma blogosfääris. Meinstriimajakirjandus ei suuda või ei taha sellele reageerida, puudutades seda ainult näpuotsaga (Neon Indians). Neile on palju olulisemad näiteks R.E.M`i või Neil Young´i kontsertsalvestised kusagilt 25-30 aasta tagusest ajast, millede väljaandmise mõttekus jääb pehmelt öeldes arusaamatuks. Inertsist? Õigupoolest küll teenib see ainult ühte eesmärki.

Chillwave, hypnagogic pop, glo-fi, stargaze, futurecore pop. Heal muusikal on palju nimetusi. Tutvustasin 2-3 nädalat tagasi Malmö punti Death And Vanilla, millele väga lähedale kõlab Ontario provintsist pärit Memoryhouse. Evan Abeele ja Denise Nouvion võtsid bändile nime Saksa modernklassiku/elektrooniku Max Richter`i albumi järgi. Tema auks. Muusikaga tegelemise põhjus oli väga praktiline - elada üle Kanada talvede halvav mõju. Elu praktiseerimine võib vahetevahel omandada imetabase lennukuse nagu tõestab seda neljalooline “The Years” EP, ning on meeldiv, et muusika suudab jätkuvalt üllatada - assotsiatsioonid on sarnased noile kordadele, kui esmakordselt kuulasin Slowdive`i ning Cocteau Twins`i. Tõepoolest, need nimed ei ole juhuslikud. Memoryhouse`i muusikas on Šoti trio eeterlikkust ja alateadvuslikke lüliteid ning Halstead`i & Co kitarriindie ning ämbiendi sulamit. Seetõttu ka kanadalaste muusika tundub osaliselt tuttavlik. Võib koguni nostalgiat tekitada, kuigi esmapilgul ei peaks. See ei ole retro - selle muusikaline vektor on tulevikku sihitud. Alusbaas on laiali lammutatud ning teisiti konstrueeritud. Mitte ka väga teisiti. Kas saakski? Süntees eeldab paratamatult minevikuga suhestumist. Tegelikult alustasid sarnase esteetikaga Atlas Sound ning Azeda Booth paar aastat tagasi. Uue laine pundid liitsid sinna DIY-elemendi juurde.

Süntesaatorid komiteerivad kitarre (mitte vastupidi) - justkui Asobi Seksu`lt või Moscow Olympics`ilt oleks traadipillid ära tuuratud; lo-fi`lik (süntesaatori)biit - rütm määrab veel kohati tempot, kuivõrd harmooniate ning meloodiate vali intensiivsus juba täidab seda eesmärki; ingellik piirideta vokaal. Kevadel on neilt uus EP tulemas, mis selle albumi valguses on äärmiselt oodatud. Kas on võimalik veel kõrgemale tõusta? Seniks soovitan palavalt kuulata lisaks (saatusekaaslasi) The Bilinda Butchers`it, Wonder Wheel`i, Sore Eros`t, Million Young`i, Dizzy Jaguars!`i. Ning samuti ärge unustage eelpoolmainitud Death and Vanilla suurepärast albumit.

Kuula albumit siit

9.6

[Vana ning oluline] Joiejoiejoie 2006 EP (Poni Republic)

Brüsselis resideeruva Clément Marion`i aka Joiejoiejoie paari aasta tagune “Green!” EP jättis mittemidagiütleva mulje. Neljast laulust ei õhkunud ei jõudu ega karismat. Viga võis olla ka siinkirjutajas, kuivõrd ma ei suutnud sellele albumile kuidagi ümber lülituda. Kohanemishäireid tekitas prantslase 2007. aastal Venetsueela plaadifirma Poni Republic (indietronica, electro(nic) pop, indie pop) all reliisitud “2006” EP. Üllitisel olevad seitse lugu hiilgavad nakkavate harmooniate ja käikude, ladusa ülesehituse ning subtiilse kihistusega. Lihtsad rütmid, helisev vokaal ning nauditavad päikesepaistelised kitarriakordid loovad meeleolu. Helikihtide vaevumärgatav paisumine on sugereeriv ning inspireeriv. Joiejoiejoie videodest paistab vastu tänapäevale nii omane inditrooniline kolmainsus - muusik, kitarr, ning rüperaal. Ühesõnaga, tema simuleeritud ansambel. Virtuaalpop. Stilistiliselt viipavad laptop-folk/folktronica/tweetronica/indietronica, dream pop, art-pop, twee pop/indie pop, organic electronica. Euroopas, eriti selle keskosas (kust see ka alguse on saanud) on seesugune muusika väga levinud ning juba dekadentliku varjundi omandanud - Wixel, Bidibop, cantaloup, Anois, Julian Winter, My First Trumpet, this mess is mine, The Notwist, Tarwater, turnus, Oslo Deadtrash Project, Teamforest, Electric President, Styrofoam. Meeldiv tujumuusika, mis tekitab juba praegusel hetkel nostalgiat. Albumit lõpetav Valentine Riz meenutab mulle koguni Dallas`t - holgerlooduslikud õhkamised. Ka väärib loos esiletõstmist hõrk mandoliinisentiment. Teate ju küll, need The Smiths`iga (Please, Please, Please, Let Me Get What I Want) seonduvad unustamatud assotsiatsioonid.

Kuula albumit siit

[Artistid] Julian Winter

Julian Winter
Myspace
Lastfm

[Artistid] joiejoiejoie

joiejoiejoie
Myspace
Lastfm

[Artistid] Jason Sposa

Albumid:
The Same Heart (2009, Heartphone)












The Olivia EP (2009, Jason Sposa)












All My Apartment Songs (2008, Jason Sposa)












Homesite
Myspace

Monokle Tesaurus (iD.EOLOGY)

Monokle on Arhangelskist pärit duo, mille taga on Vladislav Kudrjavtsev ning Aleksandr Kumatš. Tesaurus on noormeeste kolmas album – järg albumitele “Something About Frost” (2006) ning “Ideas Aloud” (2007). Ka enne Monokle`i moodustamist olid nad mänginud erinevates rock- ning hip-hop-kollektiivides. Monokle demonstreerib tendentsi, mis oli omane nullindate aastate orgaanilise elektroonika artistidele – liikuda elektroonilise saundskeipi juurest kitarrisaundiseguste ristandite manu. Näituseks seesugused bändid nagu To Rococo Rot, Telefon Tel Aviv. Nende praeguse leibli iD.EOLOGY koduleheküljel on neid kirjeldatud kui eksperimentaalse popi ajaloolist odüsseiat – CAN`ist Plaid`ini ning New Order`ist Maniacs Of Noise`ini. Esimese albumi õrnalt darkwave`liku alatooniga (ning ilma kitarrideta) IDM on omandanud sametised kitarri–ning orkestratsioonikihid. Samas bänd on jäänud truuks instrumentaalsele kontseptsioonile. Avaloos Bear and Mug loovad üksildane klaver ning viiulid korraks udukaunist ulma. Järgnev lugu Steppe süvendab seda tendentsi – laialt laiali triivivad orkestratsioonid ning kitarrid heidavad sugestiivset fluidumit sisse. Midagi seesugust, mis on tuttav God Is An Astronaut`i albumitelt (etteruttavalt mainiksin sugulashingedena ka Opium Flirt`i ning Orange Crush`i). Warm Control muudab suunda ning kandub downtempo ning chillout`i radadele – tõepoolest, selles loos keeratakse soojuskraanid sisse. Järgmistes lugudes tõstetakse imaginaarsusnivood. Ning lugudes Friday ning Magic Go! täidetakse post-rock-struktuuride kanalid orgaanilise elektroonika kõladega. Kui lisada juurde ka keskmiselt 4-5 minutilise kestusega lood, siis Monokle`ist ei saa rääkida kui konventsionaalsest post-rock-ansamblist (teate küll, kelledele meeldib pakkuda 15-20-minutilisi instrumentaalpalu jõuetute crescendode`ga – liikuda mäest üles-mäest alla, mäest alla-mäest-üles). Ma nimetaks käesolevat albumit illustratiivseks – püüab visualiseerida mõnd hangunud looduspilti. Ka omandab muusika sageli melanhoolse alatooni. Eraldi rõhutaksin seesuguste lugude nagu Steppe, Magic Go!, Warm Control, Nut Brain ning Transit headust. 

Kuula albumit siit ja siit

9.3

The Last Merendina First Soldino (Kill Mommy)

Hiljuti üks Ida-Virumaa toitlustusfirma pani oma pelmeenitoodetele nimeks "Maffia pelmeenid"; pakendi peal oli kujutatud ka Sitsiilia saart kui kohaliku maffia Cosa Nostra kodukanti ning püstolit. Maffia näib siiski kohalikele suureks õnnetuseks olevat. Näiteks Sitsiilia nu-jazz kollektiiv (msk) defineerib sõna-sõnalt endid kui maffiavastane muusika. Seetõttu ei ole ka ime, et itaallased endid Eesti firma ülemeelikusest puudutatuna tundsid. Mina õnneks tean Sitsiiliat ennekõike korraliku muusika järgi – lisaks msk`le ka Barbagallo, Albanopower, fracoz combo, Sicilian AV Project, Tempestine, Vanny Zero/Darth Zero, Suzanne`Silver ning The Last Merendina.

The Last Merendina on Lorenzo Urciullo ühemeheprojekt. 8 lugu ning 23 minutit ning 23 sekundit. Lühike, kuid lööv album. Tulvil meloodiaid ning nutikaid lahendusi. Ei, vahemeremaadele omaseid saunde siin ei kuule. Kui ei teaks, et tegu on itaallasega, arvaks üldse, et mõni järjekordne eksperimendialdis USA alt-folkar rokib sellel albumil. Akustiline art-folk põimumas elektroonikaga. Ka loodus- ning taustahelid on siin väärinud linti. Ilusad momendid peituvad järgmistes lugudes - My Fucking Hero – ülendavatele vokaalharmooniatele ning raskelt astuvatele rütmidele ehitatud lugu. Piiksuv elektrooniline heli ning helipildi üleüldine nurgelisus lisavad loole palju võlu juurde; I Am A Violent – inditroonilise alatooniga lugu, mille võlu peitub refräänis korrutataval tiitelfraasil ning progresseeruvatel sündisaundidel ning elektroonikal. Pepita Monita! on süngelt altkulmu põrnitsev trip-hop, mis ei seisa ühes rütmis, vaid langeb happelistesse sündiriffidesse ning heliefektidesse. Albumi lõpetab rohutirtsude intensiivne sirin (Gudbai). Nagu tänapäeva inimene tahaks lõigata end tagasi loodusesse koos kõige juurdekuuluvaga. Seda saab ka vaadelda kui virtuaalset potsatamist looduse rüppe - mis on omamoodi naljakas. Harjumus(t)e jõud on suur. Meenub kohe üks stseen Monty Python`ist, kus surm tuleb pidulistele külla ning pidulised (juba vaimuseisundis olles) võtavad endiga teispoolsusesse ka oma autod (mis on samuti vaimuseisundis) kaasa. Mäletate?

Lo-fi`lik salvestamisviis/tehniline vormistuslik külg kohtub meisterliku laulukirjutamisoskusega.

Kuula albumit siit

8.4

Julian Winter L`art pour l`art (Petite&Jolie)

Julian Winter`i debüütalbumil on palju erinevaid rõhuasetusi - seda albumit on nimetatud ka lelufolgiks/toy-folk/, kuna 23-aastane saksmann kasutab lisaks elektrikitarrile, elektribassile ning süntesaatorile ka tavalisi majapidamisasju. Muidugi, lelufolk-toytronica ei ole tegelikult mingi uus nähe - see on üks osa mandri-Euroopa indietronica liikumisest, mille juured ulatuvad 90ndate keskpaika. Toonased Weilheim`i ning Düsseldorf-Köln`i eksperimentaalroki/elektroonika skeened olid teenäitajad seesuguste puntide kehastuses nagu Lali Puna, The Notwist,To Rococo Rot/Tarwater, Pluramon. Nagu ka paljude teiste artistide kehastuses, kes põhiliselt oli koondunud Morr Music leibli ümber. Muidugi, nende juured omakorda ulatusid 70ndate Lääne-Saksa eksperimentaalroki skeenesse- ennekõike Kraftwerk`i, Cluster`i, Harmonia ning Neu! juurde. Ligemale 10 aastat hiljem on tulemuseks see, et indietronica on muutunud Kesk-Euroopa indie sünonüümiks. Saksamaa ning Beneluxi maade underground kubiseb sellest. Plaadifirmad Aerotone, Petite&Jolie, Laridae, Tripostal jpt tegelevad seesuguse muusika levitamisega.

Julian Winter on põhimõtteline mees - ta on veendunud, et produktsioon madaldab muusika loomust. Seetõttu ta on loobunud helide kompresseerimisest - kõik helid on salvestatud eraldi ning seejärel kokku miksitud. Aga ta teeb ka oma tööd hästi - vajadust masinate järele ei olegi. Tõsi, ma ei suuda majapidamistarvete hääli esimestel kuulamiskordadel tuvastada - aga see ei ole ka oluline. See, kas rütmihelid on loodud digitaalsete trummipatjadega või raamatu põrandale kukkumise mürtsust, ei oma kuulajale olulist tähendust. Mängulisus võib tähendada ainult loojale endale. Kunagi Matthew Herbert rääkis ajakirjas "Wire", et ta kasutab intellektuaalseid teoseid helide loomiseks. Eks proovime järele, kas "Sissejuhatus metafüüsikasse" teeb lehitsemisel või maha pillamisel "teistsugust" heli kui mõni romaaniköide või lasteraamat... .

"L`art pour l`art" ei ole stiililiselt uuenduslik album - aga ma ei eeldagi tegijalt seda. Oluline on oleviku hetk - luua monumentum - ning Julian Winter on tasemel. Imeilusad paisuvad sündiorkestratsioonid loovad tüüne miljöö - pastelsed helid sillerdavad kuulaja ümber. Ka kitarridel ning rütmistruktuuridel on siin omad hetked. Albumi tipphetk on kõige lõpus - loos Jasnost. Vene keeles - vigases vene keeles. Näib, et saksa tšikk püüab oma venelasest (eks)kallimale selgitada, et nendevaheline suhe on finito ning põdeda ei ole enam mõtet.

See sisuliselt põlve otsas nikerdatud meistriteos tekitab minus igatsust - sedasorti igatsust, mida tundes otsin konkreetse albumi üles, vajutan REPEAT ALL sisse ning jään kauaks kuulatama. Üks ilusatest olemisviisidest.

Kuula albumit siit

8.6

[Vana ning oluline] Nogaro Domestic Colours EP (Tripostal)

Nogaro taga on Belgia muusik Sèbastien Wilkin, kes varem oli mõningat tuntust kogunud ansamblis Tongue. Koos David Hougardy`ga veab ta ka ansamblit Silicon, kus ta kirjutab lugusid ning laulab.

"Domestic Colours EP" üllitati Tripostal`i, Carte Postale-nimelise plaadifirma
netileibli all. Mõlemad leiblid on tuntud muusika poolest, mis ulatub elektroakustilistest kompositsioonidest ning ämbiendist post-rock`i ning indietronica`ni välja. Viimatimainitud žanr on piisav, et peegeldada Wilkin`i helikeelt konkreetsemalt. Kaheldamatult on ta talendikas muusik, osates mängida nii vormi kui ka meloodiatega.

Jean-François Flamey`i kujundatud albumi ümbris kujutab valgusspektrit. See on piisavalt hea kujund andmaks edasi albumil valitsevaid meeleolusid. See on postmodernistlik, Zeitgeist`ist kantud popmuusika, milles põletatakse maha piirid meinstriimi ning andergraundi vahel. Winamp-player näitab 7 lugu ning 28.52 minutit. Kõik lood on enam-vähem sama pikad ning järgnemas teineteisele ontlikus jadas. Kõik on kontrollitud loomeprotsessi tulemus - siin-seal väikesed muutused harmoonias ning vokaali tonaalsuses. On kunstilist lopsakust ning ääretut meloodilisust.

Lisaks sellele, et käesolev album hiilgab ilusatest lauludest, on sellel minu jaoks ka tugev nostalgiapitser juures. Meenutab mulle noid aegu, kui indie veel nii värske näis ning pakatas elujõust. Ennekõike meenutab see mulle Tartu ansambli Bizarre`i teist albumit "Cafè de Flor" (minu jaoks üleüldse 90ndate parim Eesti album), mida kümmekond aastat tagasi vahetpidamata kuulatud sai. Täielik deja vu tunne. Kindlasti olid tartlased selle albumiga ühed esimesed moodsa inditroonilise muusika teerajajad, kuigi tollal veel seda žanripiiritlust ei kasutatud-tuntud. "Domestic Colours" toob need ajaloolised ühendused nähtavale ning seeläbi laseb valgusel ka teiste peale paista.

Kuula albumit siit