The Family Simpson Montague`s Lunchtime Speciale (WM Recordings)

The Family Simpson on laulukirjutaja Ian Simpson Šotimaalt Stonehaven`ist, kes võrdleb oma muusikast esilekerkivat ilu “katlaga, mille sisu on paisatud sügavkülmikusse” või “limonaadi, millest on suveriided läbi ligunenud”. Irooniline jah! Seetõttu ning ka intonatsiooni ning tehnilise lihtsuse poolest meenutab ta Šoti ekstsentrikust vagabundi Nick Currie`t aka Momus`t. Kitarrid, süntesaatorid, loop-pedaalid, vokaal. Tõsi küll, Momus`e intelligentse sarkasmi ning poliitilise ebakorrektsuse järele ei ole ta veel ennast sirutanud. Ka Simpson mainib imaginaarseid tegelasi, ainult selle erandiga, et ta seob nood tihedamalt iseendaga. Ta ei taha lihtsalt pealt vaadata, jutustada, vaid olla (inter)aktiivse suhte teine pool. Introspektsioon ning kurtuaasne temaatika. Inspiratsiooniallikana on ta maininud postkaartidel talletatud hetki. Muusikaliselt on siin poolelektroonilist indie`t/magamistoapoppi ning minikammerpoppi, lo-fi poppi ja kaunikõlalist velvetmuusikat. Ohtralt helimöllu veeklaasis. Iseäralikemaks looks on Bite, mis oma akustilise kidratroonikaga meenutab mulle varajast Mice Parade`i. See ning Soup ja My Funny Valentine on meistriteosed. Ka ülejäänud 8 lugu ei hiilga keskpärasusega.

Kuula albumit siit

8.8

[Artistid] Jason Sposa

Albumid:
The Same Heart (2009, Heartphone)












The Olivia EP (2009, Jason Sposa)












All My Apartment Songs (2008, Jason Sposa)












Homesite
Myspace

Nina-me Life Of Steps (23 Seconds)

Nina-me on Rootsimaal Malmös resideeruv laialdaste kunstiliste huvidega naistrubaduur.

Tema album "Life Of Steps" koosneb 4 loost. Akustilise kitarri (pluss vahetevahel süntesaatorite õhulise sentimendi) saatel omi mõtteid, igatsusi, küsimusi ning elufilosoofiat edastav lauljatar. Kahes esimeses loos on talle kaaslaseks keegi Johan Pettersson, kelle elulõng on tänaseks päevaks katkenud. See muusika on küll lihtne, kuid mitte lihtlabane. Vaikselt õhtusse, (päeva) lõppu veerevad lood. Õrnad meloodiad. Raske ongi selle albumi puhul millestki konkreetsemast kinni haarata. Mulle meeldib plaadi kaanepilt – trepp, mille taamal paistmas hiiglaslik erepunane päikeseketas. Tee, mis põhimõtteliselt ei vii kuhugi. Kas saakski viia? Unistus on suurem kui elu. Helindi pikkus on 12.34. On see liiga lühike? Samas kui olekski 2 korda pikem, ei võidaks vististi sellest midagi. Tuttavad harmooniad. Kas singer-songwriterlus on muutunud tänapäeval üheks ekshibitsionismi ilminguks? Kui näituseks keegi AnuS aagim üllitaks isiklikel kogemustel põhineva sooloalbumi, kas see paistaks liputamisena? Kas pidevad korduvused-(üli)sarnasused, naasmine renessanssidesse on märk (pop)muusika lõpuleviidusest või siis muusikute-isiksuste erilisuse müüdist? Ariel Pink? Avey Tare& Panda Bear? Lau Nau? Guillermo Farrè? Chad Golda? Brad Fielder? Bradford Cox? Phil Elverum? Zach Condon? Muhr? Enrique Ramirez? Tim Hecker? Ei eitagi, et tänapäeva popmuusikaline kehand on kõrgel tasemel, samas see mass meenutab rasket monoliiti. Sündida ning vormuda geeniuseks ongi tänapäeval märksa keerulisem kui aastakümneid tagasi. Võib-olla ma eksin - äkki oligi muru rohelisem ning inimesed vaimselt ning hingeliselt suuremad? Tegelikult rohi oligi rohelisem - seda on vastavad spetsialistid tõestanud. Ühesõnaga, kõik ei ole erilised, enamus on lihtsalt kenakesed.

Kuula albumit siit

7.7

[Artistid] Momoko Pins

Albumid:
The Secret Part EP (2008, Momoko Pins)









Videod:




Myspace
Lastfm

Wild Honey Epic Handshakes and a Bear Hug (Lazy Recordings)

Wild Honey`i ehk madridlase Guillermo Farrè (GF) eelmisel aastal ilmunud omanimeline EP leidis kuulajatelt palju kiidusõnu. Ei ole üllatus, et WH helipildist nagu teistegi twee-aktide puhul kostavad läbi Field Mice`i, The Orchids`i ning Belle & Sebastian`i mõjud. Ent uus album on sammunud edasi – ajalooline dimensionaalsus kerkib esile nii helidest kui sõnalisest poolest. Peenekoeline, mõtlemapanev ning kohati püäntlik lüürika viib kuulaja tagasi eelmise sajandi esimesse poolde. Näiteks lugu To Steal A Piece Of Art räägib sellest, kuidas üks p...sekukkunud maletaja kohtab kuulsat avangardkunstnikku, kelle kinnisideeks on kellegagi koos varastada ning hävitada oma põhitaies. 1918-1920 õhkab mõrkjasmagusalt vanade kadunud päevade järele. Brand New Hairdo ning Isabella tiirlevad soengu-obsessiooni ümber. Muusikaliselt on hispaanlane liikunud päikese-, estraadi- kui barokkpopi suunas. On tunda nii biitlite, Beach Boys`i, Free Design`i kui ka The Carpenters`i meloodiajõudu. Väga erilised lood on 1918-1920, To Steal A Piece Of Art, Isabella ning My Bride In Black Gloves, Gold Leaf, One Word Prayer. Vastupandamatu! Mu üks sõber iseloomustas seda albumit tabavalt:

“Lood kiirgavad mõnusat feeling'ut. Samas on lood piisavalt melanhoolse/lüürilise alatooniga ja nad ei mõju seetõttu kerglaselt. Tegemist on nostalgilise lüürikaga, mis väljendab ehteuroopalikku ja esteetilist elutunnetust. Mis teha, me elame materialistlikul õhtumaade allakäigu ajastul and those golden days are long gone. Meil ei jää muud üle, kui luua oma privaatne aegruum, et jääda iseendaks”.

Muuseas, album on miksitud ning masterdatud Nashville`i oma ala proffide käe all.

GF on tänapäeva indie-muusik sõna otseses mõttes. Kuulumata kellegi alla, turustab ta oma muusikat uute skeemide alusel – album on vabalt kuulamiseks üles pandud ning tema talendi austajatel on teda võimalik toetada nii vinüüli kui ka CD ostmise pluss annetuste kaudu.

Kuula albumit siit

9.5

The Wind Whistles Animals Are People Too (Aaahh)

"Tuuleviled" on Vancouver`ist pärit duo. Mees ja naine. Tom ja Liza. Muusikaaktivistid - orgunnivad igal aastal kohalikku Beanstalk`i folgifestivali. Nad on välja andnud 2 albumit ning korraldanud mõlemal korral kontsertturneed, muuhulgas ka Euroopas. Viimane kord lõppeva aasta augustis-septembris. Ida-Euroopas ning Skandinaavias. Loodetavasti tulevikus põikavad ka Eestisse. Ühes ülevaates nimetati neid “supi-indie`ks”. Noh, nagu mõnus supihelpimise muusika. Lihtne ning kerge. Tegelikult asi nii lihtsustatud ei ole. Minu ühel sõbral meeldib ikka korrutada, et muusika puhul on tarvis korralikku rütmi ning meloodiat. Nende esimene album "Window Sills" on segu alt-country`st, new acoustic movement`ist, pop-folk`ist ning baroque-pop`ist,. Ilus ning sirgjooneline pop, mida ilmestavad kaunis kahehäälsus ning kohati orkestratsioonid. Pigem maalähedane kui targutavale manerismile lähenev. Ühesõnaga, esimene album oli siiras ning taotlused olid kenasti välja mängitud. Uinutas ning sütitas kirge. Muusika, missugust näikse, jah, ainult Uues Maailmas teha osatavat. Traditsioonid.

Uus album laksab vaba käega. Esimese albumi lihtsakoelisust peetakse diagnoosiks. Muusika muudetakse elektrilisemaks-elektroonilisemaks – elektrikitarrid suravad ning süntesaatorid koovad happelisi allhoovusi. Paistab ka kätte analoogia Mojave 3 esimese albumi ning hilisema loomingu erinevuses. Seda albumit on juba jõutud nimetada Camera Obscura demovariandiks, mis minu arust on solvav ning reaalsust mitte peegeldav. Vastupidi, Camera Obscura viimase albumi hallipärasus kahvatub kanadalaste erksuse kõrval. Oleks suht mõttetu kõiki superlugusid välja kirjutada – liiga pikaks läheks see nimekiri. See koosneks vähemalt 2/3 albumi lugudest.
Kindlasti ka Eesti artistidel oleks sellelt albumilt palju õppida. Lauspopitunnetust. Alustuseks.

Kuula albumit siit

9.1

Julian Winter L`art pour l`art (Petite&Jolie)

Julian Winter`i debüütalbumil on palju erinevaid rõhuasetusi - seda albumit on nimetatud ka lelufolgiks/toy-folk/, kuna 23-aastane saksmann kasutab lisaks elektrikitarrile, elektribassile ning süntesaatorile ka tavalisi majapidamisasju. Muidugi, lelufolk-toytronica ei ole tegelikult mingi uus nähe - see on üks osa mandri-Euroopa indietronica liikumisest, mille juured ulatuvad 90ndate keskpaika. Toonased Weilheim`i ning Düsseldorf-Köln`i eksperimentaalroki/elektroonika skeened olid teenäitajad seesuguste puntide kehastuses nagu Lali Puna, The Notwist,To Rococo Rot/Tarwater, Pluramon. Nagu ka paljude teiste artistide kehastuses, kes põhiliselt oli koondunud Morr Music leibli ümber. Muidugi, nende juured omakorda ulatusid 70ndate Lääne-Saksa eksperimentaalroki skeenesse- ennekõike Kraftwerk`i, Cluster`i, Harmonia ning Neu! juurde. Ligemale 10 aastat hiljem on tulemuseks see, et indietronica on muutunud Kesk-Euroopa indie sünonüümiks. Saksamaa ning Beneluxi maade underground kubiseb sellest. Plaadifirmad Aerotone, Petite&Jolie, Laridae, Tripostal jpt tegelevad seesuguse muusika levitamisega.

Julian Winter on põhimõtteline mees - ta on veendunud, et produktsioon madaldab muusika loomust. Seetõttu ta on loobunud helide kompresseerimisest - kõik helid on salvestatud eraldi ning seejärel kokku miksitud. Aga ta teeb ka oma tööd hästi - vajadust masinate järele ei olegi. Tõsi, ma ei suuda majapidamistarvete hääli esimestel kuulamiskordadel tuvastada - aga see ei ole ka oluline. See, kas rütmihelid on loodud digitaalsete trummipatjadega või raamatu põrandale kukkumise mürtsust, ei oma kuulajale olulist tähendust. Mängulisus võib tähendada ainult loojale endale. Kunagi Matthew Herbert rääkis ajakirjas "Wire", et ta kasutab intellektuaalseid teoseid helide loomiseks. Eks proovime järele, kas "Sissejuhatus metafüüsikasse" teeb lehitsemisel või maha pillamisel "teistsugust" heli kui mõni romaaniköide või lasteraamat... .

"L`art pour l`art" ei ole stiililiselt uuenduslik album - aga ma ei eeldagi tegijalt seda. Oluline on oleviku hetk - luua monumentum - ning Julian Winter on tasemel. Imeilusad paisuvad sündiorkestratsioonid loovad tüüne miljöö - pastelsed helid sillerdavad kuulaja ümber. Ka kitarridel ning rütmistruktuuridel on siin omad hetked. Albumi tipphetk on kõige lõpus - loos Jasnost. Vene keeles - vigases vene keeles. Näib, et saksa tšikk püüab oma venelasest (eks)kallimale selgitada, et nendevaheline suhe on finito ning põdeda ei ole enam mõtet.

See sisuliselt põlve otsas nikerdatud meistriteos tekitab minus igatsust - sedasorti igatsust, mida tundes otsin konkreetse albumi üles, vajutan REPEAT ALL sisse ning jään kauaks kuulatama. Üks ilusatest olemisviisidest.

Kuula albumit siit

8.6

[Vana ning oluline] Nogaro Domestic Colours EP (Tripostal)

Nogaro taga on Belgia muusik Sèbastien Wilkin, kes varem oli mõningat tuntust kogunud ansamblis Tongue. Koos David Hougardy`ga veab ta ka ansamblit Silicon, kus ta kirjutab lugusid ning laulab.

"Domestic Colours EP" üllitati Tripostal`i, Carte Postale-nimelise plaadifirma
netileibli all. Mõlemad leiblid on tuntud muusika poolest, mis ulatub elektroakustilistest kompositsioonidest ning ämbiendist post-rock`i ning indietronica`ni välja. Viimatimainitud žanr on piisav, et peegeldada Wilkin`i helikeelt konkreetsemalt. Kaheldamatult on ta talendikas muusik, osates mängida nii vormi kui ka meloodiatega.

Jean-François Flamey`i kujundatud albumi ümbris kujutab valgusspektrit. See on piisavalt hea kujund andmaks edasi albumil valitsevaid meeleolusid. See on postmodernistlik, Zeitgeist`ist kantud popmuusika, milles põletatakse maha piirid meinstriimi ning andergraundi vahel. Winamp-player näitab 7 lugu ning 28.52 minutit. Kõik lood on enam-vähem sama pikad ning järgnemas teineteisele ontlikus jadas. Kõik on kontrollitud loomeprotsessi tulemus - siin-seal väikesed muutused harmoonias ning vokaali tonaalsuses. On kunstilist lopsakust ning ääretut meloodilisust.

Lisaks sellele, et käesolev album hiilgab ilusatest lauludest, on sellel minu jaoks ka tugev nostalgiapitser juures. Meenutab mulle noid aegu, kui indie veel nii värske näis ning pakatas elujõust. Ennekõike meenutab see mulle Tartu ansambli Bizarre`i teist albumit "Cafè de Flor" (minu jaoks üleüldse 90ndate parim Eesti album), mida kümmekond aastat tagasi vahetpidamata kuulatud sai. Täielik deja vu tunne. Kindlasti olid tartlased selle albumiga ühed esimesed moodsa inditroonilise muusika teerajajad, kuigi tollal veel seda žanripiiritlust ei kasutatud-tuntud. "Domestic Colours" toob need ajaloolised ühendused nähtavale ning seeläbi laseb valgusel ka teiste peale paista.

Kuula albumit siit