slept. slept. EP (Test tube)

See on üks neist albumeist, mille arvustamist ma põdesin. Lihtsalt sellepärast, et Lukasz Wegrzyn on minu pikaaegne kirjasõber olnud. Ühel päeval leidsin meilboksist lingi tema esimesele albumile. Palus mul arvamust avaldada. Mul oli tugev eelaimdus, et tema muusika võib olla jama...küllap seepärast, et tuttavatele inimestele ausa hinnangu andmine võib tavapärasest keerulisemaks osutuda. Mõtled seejuures halvimatele variantidele. Arvustamisel püüad leida positiivseid jooni ning negatiivsed tahud varjule jätta. Inimene võib sageli kiituse ori olla. Tegelikult tuleb alati ausaks jääda. Iseenda pärast. Isegi alul, kui inimestele sinu hinnang ei pruugi meeldida, siis hiljem võivad sinu kindlameelsust tunnustada. Samas - vahetevahel võib asi kurjaks kätte minna. Paar aastat tagasi üks teatrikriitik sai lavastaja käest füüsilist noomitust. Siinsamas Eestis.

Ma teadsin, et Lukasz Wegrzyn`il on hea muusikaline maitse. Kuulamisharjumused ulatuvad Labradford`ist ja Tim Hecker`ist Autechre`i ning Pan American´ini. Muuseas ka minu lemmikud. Õnneks tegi poolakas mulle teene – salvestas korraliku EP. See “korralik” tähendab tavapärasest tugevam. Märgatavalt tugevam. Esimestest hetkedest saati on seda tunda....uinunud..., soikumus... . Kasutab kitarre ning Moog-süntesaatori emulgaatoreid oma saundskeipide tekitamiseks. Pagendab kuulaja üksindusse. Silmake albumi coverprint`i. Üksik lind esiplaanil, kaugustes "seismas" õhugondel. Ebamäärane keskkond. Õigupooolest sellest muusiku sõbra poolt kujundatud pildist oli muusika ka inspireeritud. Üksindus ei ole alati üksildus – seepärast olen talle tänulik. Olla kusagil üksinda koos transtsendentsete helidega. Loob piiriteldamatuid tundmusi ning assotsiatsioone. Kaugel eemal inimese sfääri jäävast sitast. Skatosfäärist. Helid looklevad piki laiu ning siksakilisi tunneleid, tuues enesega vahetevahel kaasa ka digitaalseid kriipeid. Vahel tundub, et see saundskeip on üks suur tükk, mille kõik osad ei mahu ühte ja samasse käändumisse. See on 18-minutiline abstraktne vool, mis ei ole mõeldud lahtimõtestamiseks, vaid selle vooluga kaasatriivimiseks/või ühekssulamiseks. Ilus, põnev ning "turvaline". Turvaline nagu polsterdatud mullis mööda kivirahne veeremine.

Kuula albumit siit

9.2

Junior Wong The Spaceman Chronicles (Just Plain Sounds)

Popmuusikas on "kosmosemehi" ette tulnud. Tuntuimatest kindlasti Sun Ra, kelle mõte pendeldas Maa ning Saturni vahel, ning Jason "The Spaceman" Pierce. Lugematul arvul on ka noid muusikuid, kes on ruumi püüdnud ilmekalt kirjeldada. Ruum on niikuinii helivõngete olemuslik eeldus - ruum on metainstrument. Nagu ka kõige muu eeldus - ruumilisus läbib kõike. Ruumi võlu seisneb selles, et ruum seab kõigele piirid, ning samas nendesamade piiride kaudu on võimalik end vabaks lasta. Kord Tõnu Pedaru laulis: whatever makes me happy set me free. Mitte piiride lõhkumine, vaid teisele poole piire minek annab kogu asjale mõtte. Liikumine teisele poole. Kord Jim Morrison laulis: break on through on the other side...

Ka USAst pärit artist Junior Wong murrab teisele poole - eemale hip-hop`i tavapärasest ettekujutusest. See ei ole sihitu (eemale)põgenemine, vaid eneseteadlik positsioneerimine millegi suhtes. See on valdavalt instrumentaalne hip-hop - emmsiitamisest on reeglina loobutud. Asi põhineb sämplite kaskaadil. Seetõttu hinnangu albumile saan ennekõike sämplite maitsekusest ning miksimisoskusest/seatusest lähtudes anda. Mis omakorda määrab ka meeleolu. Albumi algus, v.a avalugu, on suht igav - lohisevates bassiliinides on törts halvas mõttes amatöörlust. Põhjade - mis võiksid olla varieeruvamad - ning pealiskihtide vahel ei teki süütavat sünergiat. Alles kuuendast loost - Bush Bread - hakkab album natukenegi tööle. Teravad bassisaundid, kinematograafilised helindid. Järgmine lugu on ehitatud Beth Gibbons`i vokaalulmale. Portishead`i lauljatari vokaal on alati töötanud - ei ole vahet, kuhu seda iganes on sämplitud. Ka trip-hop biit valitseb, kuni üks hetk sulandub hip-hop`i omaga. Albumi lõpp vajub kahjuks jälle ära.

NB! See album tekitab minus segadust. Alul, lihtsalt seda albumit taustaks kuulates ning teistele asjadele mõteldes tekitas see positiivset meelelolu. Pärast põhjalikku analüüsimist see tunne kadus ning ei ole õnnestunud enam seda tšilli miljööd tagasi saada. Võimalik, et kahe eelpoolkirjeldatud loo hingus kandus üle terve albumi ning tekitas "vale" mulje. Või siis minu ootused selle plaadi kuulamisega olid seotud just tolle kahe looga.

Kuula albumit siit

6.6

Videos from netaudio Vol. 6

Julian Winter L`art pour l`art (Petite&Jolie)

Julian Winter`i debüütalbumil on palju erinevaid rõhuasetusi - seda albumit on nimetatud ka lelufolgiks/toy-folk/, kuna 23-aastane saksmann kasutab lisaks elektrikitarrile, elektribassile ning süntesaatorile ka tavalisi majapidamisasju. Muidugi, lelufolk-toytronica ei ole tegelikult mingi uus nähe - see on üks osa mandri-Euroopa indietronica liikumisest, mille juured ulatuvad 90ndate keskpaika. Toonased Weilheim`i ning Düsseldorf-Köln`i eksperimentaalroki/elektroonika skeened olid teenäitajad seesuguste puntide kehastuses nagu Lali Puna, The Notwist,To Rococo Rot/Tarwater, Pluramon. Nagu ka paljude teiste artistide kehastuses, kes põhiliselt oli koondunud Morr Music leibli ümber. Muidugi, nende juured omakorda ulatusid 70ndate Lääne-Saksa eksperimentaalroki skeenesse- ennekõike Kraftwerk`i, Cluster`i, Harmonia ning Neu! juurde. Ligemale 10 aastat hiljem on tulemuseks see, et indietronica on muutunud Kesk-Euroopa indie sünonüümiks. Saksamaa ning Beneluxi maade underground kubiseb sellest. Plaadifirmad Aerotone, Petite&Jolie, Laridae, Tripostal jpt tegelevad seesuguse muusika levitamisega.

Julian Winter on põhimõtteline mees - ta on veendunud, et produktsioon madaldab muusika loomust. Seetõttu ta on loobunud helide kompresseerimisest - kõik helid on salvestatud eraldi ning seejärel kokku miksitud. Aga ta teeb ka oma tööd hästi - vajadust masinate järele ei olegi. Tõsi, ma ei suuda majapidamistarvete hääli esimestel kuulamiskordadel tuvastada - aga see ei ole ka oluline. See, kas rütmihelid on loodud digitaalsete trummipatjadega või raamatu põrandale kukkumise mürtsust, ei oma kuulajale olulist tähendust. Mängulisus võib tähendada ainult loojale endale. Kunagi Matthew Herbert rääkis ajakirjas "Wire", et ta kasutab intellektuaalseid teoseid helide loomiseks. Eks proovime järele, kas "Sissejuhatus metafüüsikasse" teeb lehitsemisel või maha pillamisel "teistsugust" heli kui mõni romaaniköide või lasteraamat... .

"L`art pour l`art" ei ole stiililiselt uuenduslik album - aga ma ei eeldagi tegijalt seda. Oluline on oleviku hetk - luua monumentum - ning Julian Winter on tasemel. Imeilusad paisuvad sündiorkestratsioonid loovad tüüne miljöö - pastelsed helid sillerdavad kuulaja ümber. Ka kitarridel ning rütmistruktuuridel on siin omad hetked. Albumi tipphetk on kõige lõpus - loos Jasnost. Vene keeles - vigases vene keeles. Näib, et saksa tšikk püüab oma venelasest (eks)kallimale selgitada, et nendevaheline suhe on finito ning põdeda ei ole enam mõtet.

See sisuliselt põlve otsas nikerdatud meistriteos tekitab minus igatsust - sedasorti igatsust, mida tundes otsin konkreetse albumi üles, vajutan REPEAT ALL sisse ning jään kauaks kuulatama. Üks ilusatest olemisviisidest.

Kuula albumit siit

8.6

Hox Vox Étoile (Hox Vox)

Progeroki või avangardiga lähemat sidet omavad inimesed teavad väga hästi, et Itaalia muusika ei piirdu ainult San Remo laulufestivali, Italy disco või kuulsate filmiheliloojatega. Tõsi küll, Itaalia progeansamblid ei ole üldsusele kuigi tuntud, samas nende kunstiline kõrgelennulisus ei jää anglokultuuri omadele alla. Kurioosiumite otsijatele on Itaalia igati soodne paik.

Gianluca Missero alias Hox Vox, 44-aastane veneetsialane, on üks väljapaistvatest proge ning avangard(sm)i vahel pendeldajatest. Ka mänginud klahvpille ning bassi ansamblites SlideStraviati ning Gunshot Nucleus. Tema filosoofia on põhinenud instrumentide ebakonventsionaalsel kasutamisel ning lugude veidral struktureerimisel. Tema RIO/Avant-prog koosneb veidratest sämplijuppidest, põigetest väga erinevatesse muusikastiilidesse (sh ka uuematesse - death metal, electronic pop, indie, nu-jazz), segu tõsidusest ning groteskist, improvisatsioonist ning kaalutletusest. Itaallases on kaalutletust ka üldisemas mõttes - iga album on põhjalikult läbi mõeldud ning komponeeritud - mitte ükski heli ei näi üleliigne, st ei tekita kuulajas igavust. Albumite ohtrale liigendatusele vaatamata läbib muusikat majesteetlik suursugusus.

"Étoile" on siis Missero neljas album. Järg kolmele suurepärasele albumile - "Eight-Bit Deboned" (1989); "Outskirt" (2008); "Das Chamäleon" (2009). Avalugu Intro algab prääksumiste ning jätsulike piaanoklimberdustega, millega liituvad uksekella tirin ning mingi ebamäärane hääl, mis siiski näikse kangesti Marge Simpson`ile kuuluvat. Järgmine lugu Behind The Curtain on kuulajale peale lendav proge - kitarrid ning trummid võtavad teineteiselt mõõtu, mängides maha huvitava struktuurikujundi. Loos Rhythmbox asendatakse rütmimasinad biitboksiga, ning viimane muutub tavaliseks integreeritud instrumendiks (mõnes telesaates püütakse seda jätkuvalt kujutada kurioosumina, mille demonstreerimisega siis suurt raha püüda). Muuseas, ühes loos tehakse otsene kummardus Gary Numan`ile. Ülejäänud kolm neljandikku albumist jäägu kuulajate endi avastada. Vihjeks ehk seda, et lõpu poole liikudes näib album aina energiat juurde koguvat.

Kuula albumit siit

8.8

[Vana ning oluline] A Beautiful Machine Home (Embryo)

Homme esineb Tallinnas klubis Juuksur Austraaliast Melbourne`st pärit The Night Terrors - väga tasemel prog-rock`i ning kummituslikke theremin-helisid segav bänd. Samast linnast on pärit veel üks võimas loojatüüp nimega Skye Klein. Inimmonaad, keda tuntakse 3 projekti järgi. Terminal Sound System - õrnalt thrill and bass rõhuasetusega elektrooniline avangardmuusika, mida ma siiamaani ei ole jõudnud enda jaoks lõpuni ära seedida. Intensiivne ning raskesti hoovatav muusika. Teises projektis Halo on rõhuasetus sludge`i ning noise`i elementidel. Ning A Beautiful Machine. Kõigi projektide albumid olid üllitatud umbes milleeniumivahetusel (viimane album 2002. aastal). Kahjuks puuduvad mul andmed tema hilisema muusikalise tegevuse kohta. Nähtavasti on mees muusikast taandunud.

A Beautiful Machine on üks eristuvamaid akte shoegaze-muusika ajaloos kõrvuti Slowdive`i, My Bloody Valentine`i, Chapterhouse`i ning Swervedriver`iga - kõrvuti žanri suurimate nimedega. Milles siis seisneb A Beautiful Machine`i erisus? Naljatamisi võiks öelda, et arvatavasti ei ole läänemaailmas kuigi palju inimesi, kelle teod peegeldavad inimese eesnimest kerkivaid entiteete. Sky(e)`i puhul on see olemas. Atmosfääriline, samas mitte uinutav helipilt, vaid kõrvuärritavatesse kõrgustesse tõusev helinivoo - selles heli staatilisuses on abstraktsust, ilu ning jõudu. Võtsin selle muusika kirjeldamiseks appi isegi uue žanrimõiste - stoner-shoegaze. Kuigi seal on ka ambient`i, dream pop`i, post-rock`i, space rock`i jpm elemendid esindatud. Ning on tugevalt hingestatud nagu Jason Pierce`i või Anton Newcombe`i looming. See muusika ei jõllita omi varbaid, vaid puurib ainiti maanteel liikudes asfaltpinda ning kaugustes virvendavaid elektriliine.

"Home" oli A Beautiful Machine`i kolmas album, üllitatud 2000. aastal. Mõnes mõttes võis see tõesti olla kojujõudmine, st lähenemine traditsioonilisemale kingapõrnitsemisele. Teisalt on see ikkagi tinglik nentimine, kuivõrd helipilt, esindatud sellel albumil, püüdles jõudsalt uutesse sügavustesse. Samas Skye Klein`i muusika oli jätkuvalt anti-pop. Algas kusagilt merelainete loksumise saatel ning vaibus lõpuks - samuti kusagil lainete keskel. Ei huvita teda teised universumid enda ümber. Uued sügavused avanesid unenäolistes kõlapiltides - vaikivatel meredel ning lainetavates kõrbetes uiates. Kaunis masinavärk omandas unistuslikud dimensioonid. Autarkne austraallane võttis nõuks helide vahendusel reaalsusest irduda ning sai sellega suurepäraselt hakkama. Mitmekihiline õnnelikkus. Selle mehe elutöö on igal juhul tehtud, sõltumata sellest, kas ta veel tegeleb muusikaga või mitte. Ülejäänu on juba kuulajate ning muusikakriitikute kätes, et geeniust mitte ära unustada.

Kuula albumit siit

Greg Surges Solid State (Petcord)

Greg Surges on akadeemilise taustaga elektroonik ning kammermuusik. Omandanud äsja kiitusega Wisconsin`i ülikoolis kompositsiooni ning muusikatehnoloogia bakalaureusekraadi, on ta oma uuringute-töödega leidnud palju vastukaja akadeemiliste muusikaringkondade eestvedamisel korraldatud elektroonilise muusika sümpoosiumitel ning festivalidel. Ennast peab ta ennekõike live-elektroonika andunud esitajaks, olles muuseas ka MiLO - Milwaukee Laptop Orchestra - liige.

Albumil "Solid State" kasutab ta avatud vorme ning muutuvaid elemente. Kõik see loob eeldused erinevate kompositsioonide loomiseks, säilitades sealjuures ometi omadused, mis viitavad konkreetse(te)le algallika(te)le.

Avaloo Swarm eesmärgiks on igapäevaselt nii harilik stereopilt/lineaarse heli voog asendada kolmedimensionaalse akustilise ruumi stimulatsiooniga, kasutades selleks 12-kõlari süsteemi ( 4 kõlarit lakke riputatult).

Nimiloo intentsioon keskendub subjekti taju-mälu ja heli interaktsioonile. Mööda tsirkulaarset võrgustikku liigub muutuv meloodiajupp, mida iga esitaja püüab seejärel mällu talletada ning maha mängida. Tulemuseks on paljude üksikute ansamblite kõlapildid ehk puhtad seisundid.

Albumi lõpetavad kaks erinevat versiooni ühest ja samast loost (153 x 56). Rõhuasetus on seatud esitajate leidlikkusele ning loovusele. Need on seesugused polüfoonilised teosed, milles iga esitaja improviseerib ning interpreteerib etteseatut omal viisil. Samas nimetatud improvisatsioonide aluseks oleva kindla struktuuri kaudu - mida esitajad peavad järgima - säilib ka ühisosa mõlema versiooni vahel.

Kontseptuaalne keerukus näib konkreetsesse helikeelde valatuna hajuvat - alul domineerivad elektroakustilised seaded, ent aste-astmelt, vahevormide kaudu, jõuab järg atonaalse improvisatsioonilise muusika ning kammerlikema hetkede manu. Digitaalse elektroonika juurest jõutakse free jazzi`i instrumentaariumi juurde, vaikushetkedest sisenetakse kaootilistesse helipursetesse. Seesuguse muusika isiklikumaks muutmisele annaks palju kaasa visuaalse tahu lisamine - antud juhul ma ei mõtle suvaliste videoprojektsioonidega helide toetamist, vaid võimalust autentset loomeprotsessi pealt vaadata. Kui kellegagi suurematest nimedest võrrelda Greg Surges`i antud tööd, siis ennekõike meenuvad mulle Alvin Curran`i teosed. Põnev kuulamine igal juhul.

Kuula albumit siit

8.2