Juanitos Soul Africa (Jamendo)

Prantsusmaal 90ndate algusest igiliikur Juan Naveira juhtimisel tegutsenud punt on armastanud eksperimenteerida kõikvõimalike Ladina-Ameerika rütmide, exotica- ja lounge pop`i, rockabilly`i, psühhedeelia ning surf pop`ga, tekitades kuulajas stilistilise virvarri ning helikeele intensiivsusega peapööritust. Brass-orkestratsioonid, elektrioreliga ohjeldamatu harmooniaakordide tulistamine. Seejuures jätsin arvestamata frontman`i kõrvalprojektid (Limbo deluxe, Miss Emma), mis keskenduvad 60ndate tüdrukutepopile ning meeleolukale ska-lounge pop-punk-disco hübriidi loomisele. Tiitel “Soul Africa” viitab ühelt poolt Aafrika päritolu inimeste muusikale, mis leidnud õitsengu mujal (dub, reggae, samba) ning teisalt on siin ehedal kujul afrofuturistlikku soulfunk`i - Fela Kuti pärandile tehakse järjekordne reveranss. Kes on harjunud Juanitos`e varasema hullunud pillerkaaritamisega, sellele ei pruugi käesolev album kontseptuaalsest piiritletusest lähtuvalt kohe avaneda. Minu peas hakkas album alles 5 kuulamiskorral elama. Väheke kannatust ning veendute, et tegu on tugeva albumiga.

Kuula albumit siit

8.6

[Vana ning oluline] Zack Kouns A Catalogue Of Erica's Misfortunes (Clinical Archives)

Zack Kouns on radikaalsete vaadetega ameeriklane, kes räägib kunstist revolutsioonilises (ja loodetavasti sümbolistlikus) võtmes, kus instrumendid kui pealiskaudsed vahendid peaksid olema asendatud kuulipildujate või muu seesugusega, mis raputaks ja hävitaks tänapäeva inimese (post)modernistlikku tunnetust. Eeldusel, et helide loomise võimalusi on väga palju, ning kuivõrd enamus kontseptsioone ebaõnnestub originaalsuse püüetes, siis võib tõdeda, et kunst on alla käinud. Põhjus peitub nimelt selles, et kunstilised ambitsioonid on eesmärgistatud tavapäraste sihtidega, mis omakorda annab märku dekadentsist ühiskonnas ning inimeste vaimus.

Teisalt tuleb küsida, et kas Zack Kouns ise suudab oma 3-loolisel debüütalbumil (2008) midagi uut pakkuda? Vastus on nii ja naa. Ühte ja samasse jõesängi on võimalik kaks korda astuda - ilmselgelt pärineb tema kontseptsioon La Monte Young`i ja tema sõprade (Angus Maclise, Tony Conrad, Marian Zazeela, John Cale) minimalismi ja drone-kontseptsioonist. Ka kasutab ta lihtsakoelist analoogvarustust muusika salvestamiseks. Teisalt ühte ja samasse jõkke ei ole tõepoolest võimalik kaks korda astuda - sitaritest ning elektroonilistest torupillidest välja võlutud pikad akordid on palistatud elektrooniliste efektide, häälutuste ja (India) raga-lauludega, keelpillinäpete ning vabavormiliste trompetisoolodega (Kouns`i pillipark on muljetavaldav, sisaldades kokku umbes 30-40 instrumenti), olles seeläbi mitte nii väga ortodoksne minimalist. Keskmises loos lähenetakse üldse Ameerika Primitivismi traditsioonile. Lisaks tuleb arvestada ka tõika, et järg "I lift my hands against the gods" eemaldub märgatavalt debüütkontseptsioonist. "A Catalogue Of Erica's Misfortunes"`i üldine narratiiv on rajatud intensiivsele inimlikule kogemusele, mis jutustab ühe naise hullusest ja kurbadest kogemustest suhetes oma liigikaaslastega.

Kuula albumit siit

[Artistid] Zack Kouns

Zack Kouns
Zack Kouns
Myspace

[Vana ning oluline] Hard Ton These Stars Are Not Yet In Sight, When The North Passes By (R.A.I.G Accessory Takes)

Hard Ton on Moskva lähistelt pärit A.D Drogunkin, kes on teinud muusikat ka oma nime all.
Albumit "These Stars Are Not Yet In Sight, When The North Passes By" jõuti tituleerida Vene underground-skeene kõige muljetavaldavamaks ning šokeerivamaks teoseks aastal 2009. Sellega võib nõustuda, ja ka mitte - omalt poolt tean kahte tugevat oponenti (Canoply Games`i "Cthulhucore" ning Burrito "Burritard") nimetada.

Milles siis võib seisneda käesoleva albumi fenomen? Kuivõrd kontseptuaalseks (õõnestus)punktiks on juhuslikkus, siis kompositsiooniliselt on tulemuseks lahkkõlaline ja ohtralt liigendatud metal-muusika. Või õigem oleks öelda sound collage metal-muusika ning sellega rohkem ja vähem külgneva dieedil. Avangardproge, MIO, math-metal, hardcore, kurjast vaimust vaevatud elektrooniline muusika, neoklassikalised orkestratsioonid ja piaanomuusika. Tõepoolest, kui TSANYISWTNPB puhul rääkida sotsiaalsest referentsist, siis vaevalt see oma hüplevuse tõttu suudab metal- ja progemeeste südametesse murda, kui just RIO/avant- prog`i paadunud fänn ei olda. Lugude pikkused ulatuvad kümnest sekundist kuni üheksa minutini. Ühesõnaga, selle tunni jooksul leiab aset hästikonstrueeritud instrumentaalne (topelt)lammutamine. Võta siis kinni, kas on see teatud stiilide suretamise või siis selle päästmise püüe.

Kuula albumit siit

[Artistid] Taiga Blues

Taiga Blues
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] ART ABSCONs Spektral Magik (ParaLucid)

Neofolk/dark folk on aus žanr, kuivõrd selles tipus on senini bändid, kellest mõned andsid konkreetsele stiilile piirid juba 20-30 aastat tagasi. Non/Boyd Rice, Death In June, Ataraxia, Current 93, Werkraum. Kõikvõimalikud spekulatsioonid stiilis a la "see bänd väärib tipukohta ning too seal ei peaks teps olema" jäävad ära. Samuti on see adekvaatne seetõttu, et erinevalt black metal`i äralörtsimisest ning devalveerumisest on uusfolkarid suutnud oma karmi, sügava ning sageli poliitiliselt ebakorrektse imago sellesinatses maailmas säilitada. Ning neile, kes veel ei tea, siis tavafolgiga ei ole sellel muusikal peale nimelise kattuvuse midagi ühist.

"Spektral Magik" on ühe saladusliku sakslase - Grandmaster Abscon`i nime taha varjuva - esimene ning siiani viimane album, üllitatud eelmise aasta keskpaigas. 7-looline album on vaieldamatult üks parimaid - kui mitte parim -, mida mul on õnnestunud tumefolgi vallast kuulda. Iseenesest mõista, kohustuslik põhielement - akustilise kitarri-süntesaatoritega visandatud kõrged helivõlvid - on läbiv joon. Ning loomulikult müsteeriline aspekt - avaloo Somnium I avahetkedes lausutakse:

Ich komm zürück aus fremden Welten/Seelen/von einsamen Hören/von verlassenen Tränen.

Samavõrd veenev kui on ta tumemuusikalik aspekt annavad tooni sakslase ebaharilikud kõrvalepõiked. Näiteks loos Somnium III ahmitakse sisse Prantsuse estraadipopi kergust. Veelgi täpsemalt - ei ole kahtlustki, et juhtmotiiv on võetud Paul Mauriat`i poolt kuulsaks mängitud loost Love is Blue. Tõsi, träkk areneb siiski kaldega keskaegse muusika suunas. Somnium IV on imeilus prantsuskeelne mehe-naise sünkroonlaul. Imetabane hetk. Küllap üks ilusamaid, mida eales kuuldud. Somnium V altkulmu põrnitsev eksperimentalism läheneb Einstürzende Neubauten`i albumilt "Silence Is Sexy" pärit saksakeelsetele sedöövritele (siinkirjutaja arust Neubauten`i parimad lood üleüldse). Ka järgmine liigub Bargeld`i esteetika käevangus. Lõpulugu - nagu isegi aimasite - Somnium VII - laskub gregoriaanlikesse häälutustesse-eeterlikesse helikihtidesse, spoken word`i arusaamatutesse deklaratsioonidesse - ning laiemalt helilisse eksperimentalismi. Neoklassitsistlikud-dark wave`i õõtsuvad struktuurid. Müsteeriline universum. Samavõrd nagu on kogu "Spektral Magik" müstiline oma headuses. Täiesti klass omaette.

Kuula albumit siit

[Artistid] Robot

Robot
Myspace