Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga Gates of Hypnos. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Gates of Hypnos. Kuva kõik postitused

9/13/2025

Crepuscular Rituals -- Imbolc (2025)




Basement Corner Emissions/Gates Of Hypnos

  • Abstract 
  • Experimentalism 
  • Ambient noise 
  • Microsound 
  • Ambient drone 
  • Micronoise 
  • Avant-garde

Album, üksainus monoliitne 43-minutiline lugu, on vähem muusikapala ja pigem helilise dekonstruktsiooni ilming. See on väljakutseks pragmaatilisele meelele, kutsudes kuulajat piiripealsesse ruumi, kus reaalsuses tuttavad ja rurvalised helid asenduvad ebamääraselt helisevate, kuid intensiivsete mikroskoopiliste mürade, suminate ja undamise vaibaga. See ei ole taustamuusika; see on fantoomvaip, mis on kootud jääkhelidest, mida teadvus tavaliselt välja filtreerib; sahinate ja kajade maailm, mis tunduvad nii ebareaalsed kui ka sügavalt kohalolevad. Kuulamise kogemus on järk-järguline eemaldumine. Sellel kompositsioonil ei ole oluline ei algus ega lõpp; jättes selle kordusrežiimile mängima kaob teadmine kuulamiskordade üle -- teadmata, kas oled loo lõpus, keskel või juba järgmise ringiga alguses. Teisisõnu -- helimaastik hakkab hägustama ümbritseva maailma jäikust, pehmendades reaalsuse tugevat ruumi; helimustrid hakkavad värelema ja kõik kuulaja ümber näikse vibreerivat teises rütmis. See võib hüpoteetiliselt kõlada irreaalsena - eesti keeles sõna "irreaalne" juhtumisi kõlaliselt sobib kokku sõnaga "irduma" -, s.t irdub reaalsusest, murdub-murrab sellest lahti. Eemaldub ning tekitab distantsi, luues piltlikult väljendudes radioaktiivse halo peakeste ümber -- pakkudes võimalust sumisevale segadusele, aktiveerides uusi signaale ja vaigistades erksa ja kaitsva teadvuse. Neile, kes on valmis selle vooga kaasa voolama, on see kolmveerandtund sügav uurimus mateeria muutlikkusest ja taju vormitavusest; tuletades meelde, et reaalsus on tingimuslik ning helid, mida me juhuslike või olematutena kõrvale heidame, saab vormida ühtseks, ehkki seesmiselt vastuokslikuks (ent intrigeerivaks) tervikuks. See teos ei saavuta edu mitte pragmaatilise maailma heliregaaliatega manipuleerides, vaid tavapärase heli vormist vabanedes. Sellega ennekõike loob ta eeldused uue emotiivse paradigma tekkeks. Isegi tavapärased, muidu sageli ilma eristava ilmeta ämbient- ja droonmuusikalised kompositsioonid paistavad selle valguses üsna konkreetsetena. Seesugune muusika on abstraheeritud ja ekstraheeritud -- kui jääkheli, mis funktsionaalselt ähmastab, pehmendades reaalsuse tugevat tuuma -- paganama tõhusalt heli narmendades lainetab siin. 8.5 (8.5-9.0)

8/14/2025

Sebastian Tomb -- Even in shit, there is money (2025)



Gates of Hypnos

  • Abstract 
  • Microsound
  • Avant-garde 
  • Micronoise 
  • Reductionism 
  • Experimentalism 
  • Sound art 
  • Lowercase

Selle 4-loolise taiese pealkiri tekitab seoseid. Kõigepealt tuleb meelde Rooma keistri Vespasianuse münte hoidva labakäe sirutamine pojale nina alla, torgates, et raha ei haise. Vahet ei ole, kas maksustatakse sõidukeid, omandit või avalikke käimlaid. Rahast on alati puudus, raha libiseb alatihti näppude vahelt. Teisalt ka niinimetatud sibivedajad teenivad korralikku raha sarnaselt matusebüroodega, kuna elu ise dikteerib paratamatust (või oleks õigem möönda -- paratamatuid vajadusi ning sellest tulenevaid tagajärgi). Kolmandaks Lennart Meri ütlus, et olukord on sitt, aga see on väetis tulevikuks. Piirdugem sellega, minnes plaadiümbrise manu. Need kolm baaritooli näevad välja kui trummid - nagu The Jesus And Mary Chain'i oma, kui seal algusaegadel trummeldas Bobby Gillespie. Minimalistlik (või õieti - piiratud), ent tõhus ja mõjus. Viis, kuidas Sebastian Tomb manipuleerib helide ja kuulajaga - süstides kuulajasse minimalistlikke praginaid-madalat bassiprõginat-liigestest lahti rappunud pruuni müra mõõdukat stiihiat -, siis siin on saavutatud sarnane tulem. Sõidad bussiga ning su kõrval istuv kaaslane võtab aeg-ajalt kotidt välja termose, et kohvi hea maitsta. Kõrvalvaatajana tungib kohvi lõhn ninna, ühelt poolt saavutatud, ent teisalt kättesaamatu. Berliinlase muusika samuti eritab molekule, mille mustrid mõnikord ergastavad kuulaja ajukeemiat, mõnikord jäävad lihtsalt põnevaks intellektuaalseks ajutuuleks. Omamoodi ekstaas saabub lõpuloo viimases kolmandikus, kui harjumuspärasesse heliprügisse sugenevad vaevukuuldavad orkestratsioonid, ent mis eelneva taamal mõjuvad tektoonilisena. 8.0 (7.5-8.5)