Hana Haruna -- The Gospel According To Hana Haruna (2025)

Basement Corner Emissions

• Noise music 
• Psycho-acoustic
• Avant-garde 
• Experimentalism 
• Glitchtronica

Käesolevat 3-loolist taiest võiks lisaks esteetilisele keelele võrrelda ka füüsilis-klimaatilistes mõistetes. Avalugu "New Covenant" on kui maruiilide räsitud looduslik keskkond, milles puud on vägivaldselt surutud vastu maad palveasendisse, meri on sunnitud väljapoole oma tavalist asendit ning merelained hosiannatavad aukartust. "Revelation" seevastu kõlab keskkonnana, milles loodusseadused hakkavad taanduma ning nende asemele on sugenenud pahaendeline jõud. Sõna "gospel" teatavasti tähendab evangeeliumit ehk Jeesuse elulugu ning tema õpetust. Muusikažanrina tuntud gospel teatavasti on afroameerika vaimulikes kogukondades - peaasjalikult kirikutes esitatavad - ekstaatilised Jumalat ülistavad laulud. Sealt edasi on see mõneti levinud popmuusikasse, ka indimuusikasse, mille eredaimaks näiteks on Jason Pierce oma Spiritualized'iga. Ka meenub üks Lambchopi lugu albumilt "Nixon", mis on väga helge näide. Aga Hana Haruna - kes on väga viljakas autor, kelle diskograafia läheneb paarisajale ühikule - muusika ei ole valgemüralikult rabe, vaid selles kaigub pruunile mürale omane täidlus ja kandvus annab taiesele dünaamilise lähtekoha. Kolmandas loos "Old Covenant" on kõik mainitud elemendid sees, ent lisaks kõigele iseloomustab seda ka teravasakiliste, hetktõrgetest laetud rütmide pulseerimine. Kõlades justkui varem kirjeldatud torm, ent sinna sekka on haaratud erisuunaliste jõudude poolt teravat metallprügi, millele mitte keegi ette jääda ei tahaks. Aga rääkides evangeeliumitest - millest peavooluvääriliseks peeti nelja -, siis mitteametlikke ehk apokrüüfe oli märksa enam (ning see väga loov, pöörane lugemine. Eesti keelte on tõlgitud Caroline Nixey ülevaatlik raamat "Ketserlus. Jeesus Kristus ja teised jumala pojad"). Mis andis tunnistust sellest, et paari sajandi vältel pärast Jeesuse surma oli kristlus vaid üks paljude käibeideede seas Rooma keisririigis. Ning pärast seda, kui konkureerivad õpetused ära keelati, siis kirikukogude järel jäid nii mõnedki gnostilised voolud ja teised ketserlikud arusaamad rahvahulkades veel ligi tuhandeks aastaks käibele (nt Lõuna-Prantsusmaa oli viimastest kantsidest, mida paavst armeega käis maha surumas veel 13. sajandil). Nii et Hana Haruna asja võib vaadata isevärki apokrüüfina, mis räägib konkreetselt sunduslikus helide keeles. Eks see popmuusika keele suhtes ning selle subjektidele ole kindlasti hereesia. Aga keda see peale nende peaks huvitama, kui tegu on eneseküllase süsteemiga, mis teeb kuulajale uued uksed ja aknad valla. 8.5 (8.5-9.0)

Ennatych -- Vacuum Cleaner Music For The Vermillion Vixen Of Perdition Volume Four: Mortem Principum, Mortem Regum (2026)

Basement Corner Emissions

• Noise music 
• Avant-garde 
• Psycho-acoustic 
• Power electronics 
• Harsh noise

6-loolise taiese pealkiri on üsna kõnekas, kuivõrd tolmuimejate kui ühe levinuima koduabilise helidesse(?)-muusikasse(?) kätketakse sisse ka kõrgete võimukandjate surm. Nii vürstidele ja kuningatele (aga ka teistele - eelduslikult kurjadele - valitsejatele). Üheks müramuusika levinud arusaamaks on see, et meloodia ja harmoonia lahustuvad; individuaalsusest saab anonüümne tekstuur ning algus ja lõpp muusikas ei oma erilist tähendust. Üheksa sekundit vähem kui tunni aja vältel võib seda ka tajuda -- enamgi veel, kõik kuus suht brutaalset lõiku erinevad üksteisest vaid sekundite võrra, millega madaldatakse veelgi lugude eraldiseisvuse tähtsust. Mille tähenduse käändumine teisiti osutab lihtsalt mingi struktuuri tekkimisele, mis eksisteerib etteantud ajas, kaotades selle vältel oma piirjooned, kuivõrd entroopia tungib esile. Müramuusikute rikutus seisnebki selles, et esile kerkivat entroopiat ei püüta maha suruda, vaid seda pühitsetakse hoopis. Ehk on ka see seotud omamoodi lootusega või mahasurutud surmahirmuna; tõlgendades oma muusikat termodünaamika teise seaduse lagunemisseisundite lavastamisena. Või siis lähtudes teistelt eeldustelt ning ideoloogiliselt äraspidisest: esiteks müra on kõiksuse loomuldasa seisund ning sellest tulenevalt on korrastatud heli ajutine kõrvalekalle; elu on samuti ajutine kõrvalekalle, kuigi elu - sõltuvalt maailmanurgast ja ajastutest - ilmselt on olnud kõikide-sõda-kõikide-vastu seisund, mis sobitub müra lahustumisprotsessiga paremini ühte. Eelpoolmainitud lootus ilmneb selles, et kõiksugu identiteedid on algusest peale ajutised mustrid müraväljas, ning mustri lagunedes ei kao aine kuhugi -- lihtsalt see ei ole enam äratuntav selle olendi või objektina, mis ta enne oli. See on mõistmise tasand, kus mateeria sulandub üheks ideede ja psühhega. Füüsiliselt tajutavad (valu?)instinktid, mis ragisevad-rappuvad kokku nii harmoonia kui dissonantsina, jättes järele haavandunud ja murenenud (heli)maastikku. 8.5 (8.5-9.0)

ABRUPT -- Trancey (2025)

Basement Corner Emissions

• Psycho-acoustic 
• Avant-garde 
• Post-minimalism 
• Power electronics 
• Harsh noise 
• Rhythmic noise 
• Experimentalism

56 minutit suht brutaalset müra, millel siiski looduses võib olla ekvivalent -- kujutan ette, et rüsijää kuhjumine või vabalt mööda lagendikku takistamatult tormav tuuleiil mingit objekti oma teel tugevalt räsides võiks teha taolist heli. Pragisev, iseenda raskuse all murduv heli, pakkudes totaalset domineerimist piiratud alal. Kuivõrd kaheloolise üllitise pealkiri vihjab transsi-viimise taotlusele, siis tõepoolest võiks eeldada, et transs mingist hetkest, st puhtal kujul, eeldabki peaaegu homogeenset, võib-olla ka abstraktset maastikku. Millest konkreetsel juhul kostub siiski läbi pelk võnge, mis on hüpnoosi aluseks, kuivõrd võimaldades dünaamikat, jälgida teatud liikuvat täppobjekti üle kõleda maastiku. See on funktsionaalne helind -- ainult, et äraspidist laadi, seesugune, mis jääb kaugele eemale meloodiatest ja harmooniatest. Siin võidakse olla tunnistajaks kuulaja "mina" vabatahtlikule taandumisele muusika põhijoonte kollektiivsest "jutuvadast", et seista silmitsi alateadvuse tahumata ja nikerdamata plokkidega. Ses mõttes kujutatakse heli individuatsiooniprotsessi, milles heliline müra kahtlemata kehastab alkeemilise protsessi kaootilist lähtematerjali. See on koht enne n-ö muusikalist keelt, koosnedes ainult toormaterjali möirgamisest. See toimib ka meelelise puudujäägi sümptomi ilminguna, mida kompenseeritakse maksimaalse helitugevusesega. Rääkides loodusliku ja loomuliku taotlusest, siis samamoodi nagu looduslikel helidel põhinevate heliteostega, on ka seda keeruline punktidesse arvestada. Kurioosne on taipamine, et ikka annan punkte teatud ulatuses, kuigi helid ilmselt kulgevad analoogse mustrinab mis omakorda tähendab seda, et minu enda teadvus hakkab kuulamisprotsessis muteeruma, reageerides kuuldule erinevalt ning mõtestades kuuldut erinevalt. 8.0 (7.5-8.5)

Crepuscular Rituals -- Imbolc (2025)

Basement Corner Emissions/Gates Of Hypnos

• Abstract 
• Experimentalism 
• Ambient noise 
• Microsound 
• Ambient drone 
• Micronoise 
• Avant-garde

Album, üksainus monoliitne 43-minutiline lugu, on vähem muusikapala ja pigem helilise dekonstruktsiooni ilming. See on väljakutseks pragmaatilisele meelele, kutsudes kuulajat piiripealsesse ruumi, kus reaalsuses tuttavad ja rurvalised helid asenduvad ebamääraselt helisevate, kuid intensiivsete mikroskoopiliste mürade, suminate ja undamise vaibaga. See ei ole taustamuusika; see on fantoomvaip, mis on kootud jääkhelidest, mida teadvus tavaliselt välja filtreerib; sahinate ja kajade maailm, mis tunduvad nii ebareaalsed kui ka sügavalt kohalolevad. Kuulamise kogemus on järk-järguline eemaldumine. Sellel kompositsioonil ei ole oluline ei algus ega lõpp; jättes selle kordusrežiimile mängima kaob teadmine kuulamiskordade üle -- teadmata, kas oled loo lõpus, keskel või juba järgmise ringiga alguses. Teisisõnu -- helimaastik hakkab hägustama ümbritseva maailma jäikust, pehmendades reaalsuse tugevat ruumi; helimustrid hakkavad värelema ja kõik kuulaja ümber näikse vibreerivat teises rütmis. See võib hüpoteetiliselt kõlada irreaalsena - eesti keeles sõna "irreaalne" juhtumisi kõlaliselt sobib kokku sõnaga "irduma" -, s.t irdub reaalsusest, murdub-murrab sellest lahti. Eemaldub ning tekitab distantsi, luues piltlikult väljendudes radioaktiivse halo peakeste ümber -- pakkudes võimalust sumisevale segadusele, aktiveerides uusi signaale ja vaigistades erksa ja kaitsva teadvuse. Neile, kes on valmis selle vooga kaasa voolama, on see kolmveerandtund sügav uurimus mateeria muutlikkusest ja taju vormitavusest; tuletades meelde, et reaalsus on tingimuslik ning helid, mida me juhuslike või olematutena kõrvale heidame, saab vormida ühtseks, ehkki seesmiselt vastuokslikuks (ent intrigeerivaks) tervikuks. See teos ei saavuta edu mitte pragmaatilise maailma heliregaaliatega manipuleerides, vaid tavapärase heli vormist vabanedes. Sellega ennekõike loob ta eeldused uue emotiivse paradigma tekkeks. Isegi tavapärased, muidu sageli ilma eristava ilmeta ämbient- ja droonmuusikalised kompositsioonid paistavad selle valguses üsna konkreetsetena. Seesugune muusika on abstraheeritud ja ekstraheeritud -- kui jääkheli, mis funktsionaalselt ähmastab, pehmendades reaalsuse tugevat tuuma -- paganama tõhusalt heli narmendades lainetab siin. 8.5 (8.5-9.0)