[Vana ning oluline] Volumina This Is Our Home, Please Come In! (Peppermill)

Vaatasin mehhiklase Benjamin Z alias Volumina myspace`i lehte - rubriiki Sounds Like kaunistavad sekventseri/rekorderi ja süntesaatorite pildid. Muie kiskus sundimatult näole - kangastusid Maarjamaa indie-ikoonide Dallas`e (ühe albumi ümbrisel 90ndate lõpus) ja Pia Fraus`i (ühes videos) paljakstiritud sünteka-fetiš pluss saate Nestor & Morna lehte kaunistav klahvpillipilt R2 kodukal. Ümberpositsioneerimine - rokipeerud versus indiemehed, kitarrid versus süntesaatorid. Vanade ettekujutuste ümberkultiveerimine rock-kehandis. Või on see mäss? Rock-muusika mallide järgi ikkagi.

Tõsi, Volumina muusika on märka rohkem süntesaatorikeskne kui eelpoolmainitet auväärsetel Eesti puntidel, mistõttu klahvpillide kujutamine mõjub kindlasti transitiivsemalt. 8 lugu, mis üllitati eelmisel aastal Kanada leibli Peppermill Records`i poolt, tekitasid siinkirjutajas vastupandamatut soovi laulda kiidulaulu guadalajarase debüütalbumile. Tüüp demonstreerib imeteldavat oskust leida indie-muusikast üles eikellegimaa konarused ja vaikelu. Siin on nullindate alguse elektroonilist rock`i a la Simian/või siis 80ndate alguse pulbitsevat kosmilist elektrodiskorock`i a la lõunanaabrite Zodiac (The Rock & Roll Space Band), lo-fi`likke teatraalseid tembutusi-keerutusi (Twist), eksperimentaalset Moog-klahvkade sulnidust (Hide and Seek) a la High Llamas ja Stereolab. Träkid Love ja Study For A Pop Band on ühtaegu ekspressiivsed ja intiimsed, demonstreerides mehhiklase tervet ja elurõõmsat poptunnetust. Old Family Photo Album oma õrnalt riivavate meloodiate ja harmooniatel surfimise kaudu toob meelde Wild Honey ja Space`i - mäletate ehk veel seda suurepärast popansamblit 90ndatest? Loo lõpuosa kriibib justkui Kevin Shields löö(nu)ks kaasa konkreetses loos. Lõpetav Turn On The Music on sarnane albumi avaloole My Best Friend - umpa-umpalikult janditav šedööver, milles on ka psühhedeeliat ning indie soul`i elemente. Kahtlemata meenutab träkk (eriti selle algusosa) Blur`i The Debt Collector`it. Kui ma vaatan Benjamin Z`i suurimaid eeskujusid - biitlid, Queen, Bowie, Radiohead, Björk -, on lõplikult selge, kust tüüp on oma loomingulise koherentsuse üles korjanud.

Geniaalne debüütalbum geeniuselt. Kui vaid saaks seesugust tautoloogiliselt tüütut tõdemust rohkemate puntide puhul kasutada!

Kuula albumit siit

Okinawa Lifestyle Naha (haaa00a00a0a)

Gruusia duo David Datunashvili-Gigi Jikia alias Okinawa Lifestyle on vähetuntud, samas kahtlemata üks väljapaistvaimaid akte tänapäeval, mis pärinenud endise Nõukogude Liidu piiridest. Tüübid viljelevad chillwave/glo-fi-liikumise sekka liigitatavat muusikat, mis üksnes annab märku sellest, kui palju populaarsust on nimetatud stiil maailma erinevates underground-urgastes võitnud. Tõsi, grusiinid ei ole siiski haibilaineharja pealt õhku tõusnud, kuna eelmisest aastast pärineb nende esimene reliis "Roswell Crash" EP. Teenäitajad chillwave`i vallas? Võimalik.

Rääkides nende 12-loolisest järjest, ei ole võimalik kiidusõnadega koonerdada. Tbilisilased esitavad-vahetavad noote-temposid nii, et nende groove`ide seadmise ning velvetlike harmooniate esilemanamise geniaalsuses ei ole kahtlustki. Võrreldes debüütreliisiga on nende muusikaline helikeel edasi suundunud. Siin on palju rohkem põikeid ja meeleolusid. Näiteks avalugu Rouge à Lèvres tõuseb õõnes industrial electro-jurakate keskelt esile. Levan langeb žanriliselt eelmise üllitise sängi, soojendades piisavalt kuulajat glamuurse ning õndsa kõlaga, et pidada seda üllitise keskseks looks. Tbilisi Presents esitleb noir-meeleolus Pulp`i (Seductive Barry; Weeds II; My Legendary Girlfriend) ning Ariel Pink`i ristandit. Raske on kujutleda, kuidas saaks popmuusika veel paremini kõlada. Little Place Naha segab funky`sid electro-rokihaake digitaalse hip-hop`iga. Goblin Dance segab prügist sentimenti atmosfäärilistesse kihtidesse. Nightwalk ning Sunrise on klubimuusika tuunidest kantud elektrooniline pop, mis, muideks, meenutab mõningaid lugusid Borax`i albumilt "Mikroraion" (1999). Emotional Experience kõigub koguni kusagil lounge`i ja deep house`i vahepeal, mida lõpuosas ilmestab electro-eksperimenteerimine. Ning kas saakski veel olla ilusamat lõpulugu kui on seda Ninenda!

Tundub tõesti , et elame muusikaliselt õnnelikul ajajärgul - vähemalt selle tõusulainel. Lamedad rock-revival`id ning electroclash-puhangud on seljataha jäänud. "Naha" on meisterteos. Loodetavasti kuuleme sellest bändist veel ja veel.

Kuula albumit siit

9.8

RxRy RxRy (RxRy)

Not Noah Lennox on üks neist siltidest, mida RxRy muusika kirjeldamiseks on kasutatud. Kuivõrd ei teata, kes see müstiline USA muusik on, on koguni spekuleeritud Panda Bear`i ennast selle taga olevaks. Asukoha-päritolumaaks on märgitud USA-d ning konkreetseks locus`eks Abroad`i. Kas vihjab "välismaal", "võõrsil" konkreetselt Lissabon`ile ja Portugalile? Tõepoolest, ka muusikaliselt kõlab see laias laastus miksina Brian Eno`st ja Animal Collective`st.

Üks hinnang, mida 8-loolise ülllitise kasuks olen täheldanud, kõlab vägevalt - "võimsam kui Four Tet`i ja Pantha du Prince`i selleaastased albumid". Ise ei ole viimatinimetatuid kuulnud, seetõttu ei oska ka hinnangut jagada. Kes teab, kas hakkakski üldse nendega võrdlema, kuivõrd RxRy`l on palju rohkem ühist chillwave/glo-fi/hypnagogic pop-artistidega. Teisalt, kui tõepoolest võrrelda seda Memoryhouse`i, Magic Man`i, MillionYoung`i, Wonder Wheel`i, Dizzy Jaguars`iga, siis kaalukauss kalduks viimaste kasuks. Iseenesest konkreetses helipildis on ju kõik kenasti paigas - liigendatud sündirütmid, ambient-tekstuur, field recording-udu, (Antillis Frnt), digitaalne looritatus. Kena helind küll, kuid millel kahjuks puudub tippu tõstev sugestiivsus, see sütitav harmooniate-meloodiate kaskaad. Selles osas on parimaks näiteks Convrtvbl Bvbes, millel on küll hea käik, kuid mille põhimotiiv jääb nartsissistlikult ennast kordama. Tõepoolest, meenutab oma tuhmuses Loomakollektiivi viimast ja kõvasti ülehaibitud reliisi, saavutades siiski veenvama lõpptulemuse. Tõepoolest - äkki ongi Panda Bear?

Kuula albumit siit

8.3

Magic Man Real Life Color (Arcade Sound/Bandcamp)

Sam Lee ning Alex Caplow on kõrgeltharitud ameeriklased, kelledest esimene tudeerib Yale`i ning teine Tufts`i ülikooli magistratuuris. Möödunud suvi veedeti Prantsusmaal vabatahtlikuna tööd vihtudes ning jõudehetkedel kirjutati muusikat (rannaonnikeses, mõisahäärberis, farmis ning tsirkusefestaril). Kodumaale jõudes anti loomingule toekam ning soliidsem kuju, kusjuures "Real Life Color" pandi kokku interneti teel kommunikeerudes.

10 träkki, mille üle tunneks iga indiebänd suurt uhkust. Duo ammutab ilmselt inspiratsiooni 90ndate americana`st ning Animal Collective`i sissejuhatatud maagilisest (avant-)poppauerist. His Name Is Alive`i ning The Magnetic Fields`i krutskiline, samas ahtakoeline elektrooniline indie, Mercury Rev`i eeposlikkus ning Loomakollektiivi hüpnootiline joiglemine ning trummeldamine pulbitsevad Maagilise Mehe smokingi all. Kuivõrd õhu väljalaskmist ja meeleolukate hetkede üleskorjamist-üksteise otsa kuhjamist ning teisalt lo-fi`likku naiivset lihtsakoelisust on rohkem kui rubla eest, siis haakub Magic Man ka chillwave/glo-fi-liikumisega. Rohkem kui mõni kaasaegsetest, väärivad bostonlased new americana tiitlit - see muusika kõlab väga Ameerika (undergroundi)-keskselt, et mitte öelda patriootlikult. Kes teab, äkki Valge Maja personal tantsibki selle selle järgi, või mis?

Kuigi Magic Man`i ei leia praegu kusagilt edetabelitest, ei tähenda see, et neil ei peaks sinna asja olema. Vastupidi, absoluutselt kõik on olemas - hingestatus, sirgjoonelisus, karisma, põnevus, glamuur, meloodia-harmoonia suured visandid. Üksnes helidevälised asjad tõmbavad pidurit. Kuulake lugusid Monster, Polygons, Daughter ning Layers ning mõelge välja kasvõi üks põhjus, miks need ei võiks Billboard`i tipus olla? Ka üllitise pealkiri võtab kõik tabavalt kokku - päriselu värvid. Tahaks küll väga öelda, et aasta album popmuusika vallas, aga aukartusest Põhja-Ameerika võluveskite ees on targem see aasta lõpus välja lausuda. Maailma parim bänd hetkel.

Kuula albumit siit

10.0

[Artistid] MILLIONYOUNG

MILLIONYOUNG
Myspace
Lastfm

Memoryhouse The Years EP (Arcade Sound)

Jätkan zeitgeist-muusikaga. Helidega, mis hetkel on kuum sõna maailma blogosfääris. Meinstriimajakirjandus ei suuda või ei taha sellele reageerida, puudutades seda ainult näpuotsaga (Neon Indians). Neile on palju olulisemad näiteks R.E.M`i või Neil Young´i kontsertsalvestised kusagilt 25-30 aasta tagusest ajast, millede väljaandmise mõttekus jääb pehmelt öeldes arusaamatuks. Inertsist? Õigupoolest küll teenib see ainult ühte eesmärki.

Chillwave, hypnagogic pop, glo-fi, stargaze, futurecore pop. Heal muusikal on palju nimetusi. Tutvustasin 2-3 nädalat tagasi Malmö punti Death And Vanilla, millele väga lähedale kõlab Ontario provintsist pärit Memoryhouse. Evan Abeele ja Denise Nouvion võtsid bändile nime Saksa modernklassiku/elektrooniku Max Richter`i albumi järgi. Tema auks. Muusikaga tegelemise põhjus oli väga praktiline - elada üle Kanada talvede halvav mõju. Elu praktiseerimine võib vahetevahel omandada imetabase lennukuse nagu tõestab seda neljalooline “The Years” EP, ning on meeldiv, et muusika suudab jätkuvalt üllatada - assotsiatsioonid on sarnased noile kordadele, kui esmakordselt kuulasin Slowdive`i ning Cocteau Twins`i. Tõepoolest, need nimed ei ole juhuslikud. Memoryhouse`i muusikas on Šoti trio eeterlikkust ja alateadvuslikke lüliteid ning Halstead`i & Co kitarriindie ning ämbiendi sulamit. Seetõttu ka kanadalaste muusika tundub osaliselt tuttavlik. Võib koguni nostalgiat tekitada, kuigi esmapilgul ei peaks. See ei ole retro - selle muusikaline vektor on tulevikku sihitud. Alusbaas on laiali lammutatud ning teisiti konstrueeritud. Mitte ka väga teisiti. Kas saakski? Süntees eeldab paratamatult minevikuga suhestumist. Tegelikult alustasid sarnase esteetikaga Atlas Sound ning Azeda Booth paar aastat tagasi. Uue laine pundid liitsid sinna DIY-elemendi juurde.

Süntesaatorid komiteerivad kitarre (mitte vastupidi) - justkui Asobi Seksu`lt või Moscow Olympics`ilt oleks traadipillid ära tuuratud; lo-fi`lik (süntesaatori)biit - rütm määrab veel kohati tempot, kuivõrd harmooniate ning meloodiate vali intensiivsus juba täidab seda eesmärki; ingellik piirideta vokaal. Kevadel on neilt uus EP tulemas, mis selle albumi valguses on äärmiselt oodatud. Kas on võimalik veel kõrgemale tõusta? Seniks soovitan palavalt kuulata lisaks (saatusekaaslasi) The Bilinda Butchers`it, Wonder Wheel`i, Sore Eros`t, Million Young`i, Dizzy Jaguars!`i. Ning samuti ärge unustage eelpoolmainitud Death and Vanilla suurepärast albumit.

Kuula albumit siit

9.6

Eureka Brown iDigitalia! (Digitalia)

Mitte juhuslikult ei valinud ma viimaseks 2009. aasta albumiks välja Indiana osariigi linnakesest pärit Eureka Brown`i. Õieti tahtsin nende albumit “iDigitalia” juba 3-4 kuud tagasi arvustada, kuid nende myspace`i leheküljel olid kõikvõimalikud viited albumi(te) allalaadimisele-ostmisele elimineeritud (arvatavasti see ajavahemik püüti endale plaadilepingut hankida). Muuseas - täiesti teenitult - leidis samuti nad üles plaadilepinguta talente tutvustav saade “BBC Introducing”.

Suurepärane debüütalbum "future vison of the digital underground" (2007) paljastas Urbana duo edu saladuse - ühelt poolt õrnalt moonutatud, taamale lükatud õhulised ning sugestiivsed vokaalliinid, teisalt nende kontseptsioon, kus minevik ja tulevik ühtivad 21. sajandi popmuusikaliseks olevikuks. Tõepoolest, helipilt tundub isegi tänapäeva situatsiooni arvestades "omast ajast ees olev" - küberturvises juurtemuusika (kantri- ja folgimuster) kohtub burtbacharach`iliku meloodiakergusega. Kui vahepeal mulle tundus, et New Weird America hakkab dekadeeruma - Animal Collective eemaldus sellest ning hakkas karutantsu vihtuma (siinkirjutaja jaoks on “Merriweather Post Pavillion” AC algusaegade vaba ning eksperimentaalse vaimsuse räige reetmine ning üldiselt tasemelt ülepea p...sekukkunud album - seesugust vaimuvaesust ning närivat kiretust poleks Avey Tare`lt-Panda Bear`ilt osanud oodatagi), Six Organs Of Admittance`i viimane oli kahvatu ning Ariel Pink`i viiimased albumid on algusaegade üllitistega võrreldes võlus kaotanud. Õnneks on elu edasi läinud ning uued andekad muusikud on oma koha hõivanud või sisse võtmas. Eureka Brown on vaieldamatult üks säravamaid tähti uues laines.

“iDigitalia!” võtab esimese albumi põhistruktuuri ning täiendab seda mõne uue elemendiga. Näiteks avaloosse Intro Dub näikse Portishead`i tumekõlalisi kinemaatilisi kajaefekte sämplitud olevat. Muusika on muutunud sirgjoonelisemaks, ehk ka popilikumaks, juuri ei ole enam niivõrd kuulda ning meloodiate-harmooniate intensiivne lainetus lööb teravalt üle ääre. Teravuse puudumise korral muutuks seesugune virvarr lihtsalt väsitavaks. Seitsmes lugu Mystical Crystals on albumi, siinkirjutaja arvates aasta kulminatsioon üleüldse. Mööndes, et kuigi kuulasin MC eelmisel aastal konkurentsitult kõige enam, ei ole träki müstilisest nimbusest veel midagi kaduma läinud. Popmuusika suure algustähega. Tähepop. Kõik on ideaalselt paigas, täiuslikult proportsioonis. Bänd ise näib ka seda lugu väärtustavat - myspace`is on sellest kahelooline versioon.

Väga hea album, kuigi debüüdikat vahetult enne kuulates kipub selle tähesära veidi tuhmuma.

Kuula albumit siit

9.4

The Bilinda Butchers Beko_14 (Beko DSL)

Mitut Bilinda Butcher`it sisaldab The Bilinda Butchers? TBB on USA`st Concorde`ist pärit hetkel Prantsusmaal resideeruv duo (Michalek ja Adam), kes on näpanud nime legendaarse My Bloody Valentine`i legendaarse kitarristi järgi. Kui tänapäeval viidatakse 80ndate-90ndate naispauerile indiemuusikas, siis enamasti mainitakse Bilinda Butcher`it-Debbie Googe`i (MBV basskitarrist) esimeses järjekorras. Mis saakski parim tunnustus muusiku (elu)tööle olla, kui tema järgi mõni ansambel nime saab? Meenub kohe eelmise kümnendi alul korraks laineid löönud USA punt The Mooney Suzuki, mis oli oma nime võtnud CAN`i fantastiliste lauljate-etlejate ameeriklase Malcolm Mooney ning jaapanlase Kenji “Damo” Suzuki järgi. Rääkides alternatiivajaloost muusikas, huvitanuks mind 2 võimalikku arengusuunda - mis saanuks siis, kui Bernard Butler poleks Suede`i hüljanud pärast (siinkirjutaja arust 90ndate parimat) albumit “Dog Man Star” ning kuhu jõudnuks CAN võimsa neurootilise vokaalmaneeriga afroameeriklasega eesotsas?

Prantsuse ameeriklased ei häbista kuidagi indiedaami. Vaadates kuulajaid erinevate maskide tagant, demonstreeritakse oma jõulist muusikalist löögirusikat. Kui ma kuulasin nende kaverit The Pillows loost Girls Don`t Cry ning originaallugu Japan Time võttis sealt kostuv ilu alustuseks katuse kergelt võbisema. Kõlas nagu MGMT või Trembling Blue Stars, mis oli ohtralt 80ndate õndsakõlalise, õrnalt newage`iliku süntpopkastmega üle valatud. Chillwave.

Ka uus kahelooline EP (hetkel maailma parimat avangardset shoegaze`i/lo-fi elektroonikat/avant-pop`i/ psych-rock`i reliisiva) Beko DSL-nimelise (singli)leibli all jätkab alustuseks sama rida (Tulips). Sellele järgneb kaver The Pains Of Being Pure At Heart`i loost This Love Is Fucking Right! Võrreldes originaalträkiga on selles rohkem touch`i ning unistuslikkust. Imeilus kaver, mille ilmestamiseks sobib tõesti hästi kirjeldus “Field Mice kohtamas Slowdive`iga”.

NB! Miks ma nimetasin Beko DSL`i parimaks omasorti leibliks? Kuulake lisaks ka Wonder Wheel`i (seda lo-fi vahenditega tehtud perfektset kosmilist shoegaze`i kuulates tahaks lihtsalt karjuda!), kuulake The Procedure Club`i, Woven Tales`i, Uesa Guilbe`i, kuulake Hanging Coffins`it, The New Line`i, Cough Cool`i ning midagi saab teis kas lahti raputatud või siis juurde riputatud. Lisades veel juurde seesugused ansamblid nagu Eureka Brown, Wavves, Neon Indians, Tan Dollar või Memory Tapes, jääb üle vaid imestada, kui hämmastavat saundi tehakse tänapäeval (alaväärsuskompleksi põdevate) eurooplaste poolt kohtlaseks peetavate USA`laste seas! Mõnele Sorbonne`i EU-nuhhile võiks pildi tasakaalustamiseks neid asju lahkelt soovitada. New Weird America uus laine on oma kohta sisse võtmas.

Kuula albumit siit

9.8