Kuvatud on postitused sildiga Alternative rock. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Alternative rock. Kuva kõik postitused
10/20/2010
10/08/2010
Fuck i`m a Ghost Fuck i`m a Ghost (Futurerecordings)
Futurerecordings`i artist Fuck i`m a Ghost jätkab teistsususes võtmes kui enamus nimetet California plaadifirma artiste. Ambient, kammermuusika ning drone on kõrvale jäetud ning asemele on tulnud kunstiline rock, helikeel, milles on transi mõõde sees. Kolmiku rokkimine debüütalbumil tekitab mulje liuglemisest, pikkadel kitarriakordidel liuglemisest, kuigi väliselt võib see kõik üsna unine välja paista. Sugulastest meenub ennekõike Interpol, oma sünkjate refräänide, helisevate kitarrikäikude ning mõnuga aegamööda tõusvatele karvastele kitarririffidele. Sündisümfooniad loos Train Robber viivad Arcade Fire`ile kõrvale. Stop rokib pealiskaudses psühhoosis ning liugleb hoogsalt mäest alla. Vessel on tase, kus on ängi, kus on ruumi, kus on varjundeid, kus on äraspidisust. Ning kõige selle kaudu võib sukelduda sügavamale minevikku, nt Vini Reilly kidraesteetika ja The Chameleons`i manu. Modaalne alternatiivpop, kus põhimõtteliselt ühtedele ja samadele mustritele peegeldatakse valgust erinevate nurkade alt, väänatakse ühe ja sama rifi erinevaid külgi esile. Vahetevahel tekivad paralleelid ka math rock`iga, jäädes siiski põgusateks äraunustamishetkedeks sellel suunal. Eeskujulik rokkmuusika, kus on sirgjoonelisust ja knihvi, teravust ning unistuslikkust. See bänd veel saab tuntuks, uskuge mind.
Kuula albumit siit
9.3
10/02/2010
8/29/2010
8/21/2010
The Victory Park False Silence (Radio Hand)
Moskva trio neljalooline debüütreliis peegeldab sarnaseid mõju(tus)jooni ilmakuulsustest Franz Ferdinand`i ja Interpol`i omadele, kuigi siinkirjutajale imponeerib noorte venelaste kontseptsioon palju enam. Olen The Victory Park`i viimaste päevade jooksul palju kuulanud, endiselt tüdimata neist. Nende muusikas puudub kalkuleeritus, tänapäeva popmuusika tippudele nii omane tüütu stuudioseinte hermeetilisus, ma-tean-mis-on-õige produtsentide puudumine ning sügavamate-süngemate meeleolude ignoreerimine. Nad ei ole fucking hipsterid a la keevitame ootustele vastavat saundi ning leiame oma turuniši. Pigem on see personaalne äng ja pessimism, mis muusikuid tegudele kannustab. 70ndate lõpu ja 80ndate alguse süngeilmelise post-punk`i ja proto-indie mõjud on nähtaval (Joy Division, The Cure, The Chameleons, Durutti Column). Ka sõnalise poole pealt kumab läbi obskuurne elufilosoofia ning morbiidsed meeleolud. Vaatamata süngusele on kitarriakordid varjamatult varjulist helki täis ning overdrive-kitarririfid kestavad, paiskudes kohati shoegaze-muusika territooriumitele (a la Swervedrier); neurootilised trummiliinid ning näputäis elektroonikat lisavad obligatoorset sugestiivsust. Äramärkimist leidnud album paljudes riikides.
Kuula albumit siit
9.3
7/28/2010
This Lonely Crowd Entangled Chaos (Velvet Blue)
Hurraa-hurraa!, Tweedledum, Tweedledee, Humpty Dumpty, Red Queen ning Jabberwock on tagasi. Rõõmustamiseks on põhjust küllaga, kuivõrd brasiillaste debüütalbum "An Endless Moment Eveyday All the Time" (plaadifirma Sinewave) selle aasta alul jagas hämmastava energialaksu power pop`i, shoegaze/dream pop`i ja hard rock/stoner`i kokteili vahendusel, kandideerides kindlasti üheks parimaks üllitiseks AD 2010. Vahepeal läkitas viisik mulle mõned uued lood, kus oldi suunda muudetud ning mis erilist muljet ei avaldanud.
Uus reliis, uus plaadifirma, uus suunitlus, uued võtted. Viimaste all pean ennekõike silmas tõika, et Humpty Dumpty ei kasuta enam distinktselt billycorganlikku kriipivat laulumaneeri, kuivõrd otsib oma (sageli unisoonis Red Queen`iga) - olles hillitsetum, sosisklevam, unenäolisem. Tõele au andes on ka vokaalosa vähemaks jäänud. Samuti on helikeel sellele vastavalt arranžeeritud - 4 träkki ei viskle permanentselt perutavates ning peadpööritavates kaosekeeristes-kollapsites, vaid rajanevad tinklevatel, õhulistel kitarridel, tõsi, mille letargilist loomust lülitatakse regulaarselt tasa massiivsete, pruuni värvinguga mürast seestunud kidraseinte ilmumisega, mida omakorda läbistavad monumentaalsed rifid, mille peale ei jää muud tõdeda, kui et This Lonely Crowd edeneb oma tuntud headuses - küll selle vahega, et struktuurid on rohkem läbinähtavad. Kokkuvõttes panen punkte vähem kui debüüdile, kuivõrd nende hüsteeriline (mina)pilt on jätkuvalt ahvatlevam.
Kuula albumit siit
8.8
5/27/2010
Snowden Slow Soft Syrup EP (NoiseTrade)
New Yorgi/Atlanta kombo Snowden on 5-6 aasta jooksul suutnud palju populaarsust võita. Uurisin ja leidsin, et last.fm`is on isegi Snowden`i kommuun - mida igale pundile teps ei pühendata -, ning kuulamiskordade arv läheneb miljonile. Reliisinud 1 stuudioalbumi ning 5 lühimängivat, on kvartetil ette näidata aukartustäratav gig`ide nimekiri alates 2003. aastast. Tõsi, viimasel kahel aastal oli punt üsna vakka jäänud.
Võrdluses nelja aasta taguse stuudioalbumiga "Anti-Anti" (Jade Tree) on rühmitus liikunud enam kingapõrnitsemismaastikele, peites tsipa rohkem Interpol`i - ja selle kaudu Joy Division`i, The Comsat Angels`i ja The Chameleons`i - mõjusid. Aga ainult natuke. Mis iganes, 5-looline EP on igal juhul dekadentlik - nii oma ilus kui tüütuses. Kaunid ja tüütavad hetked esinevad sageli kõrvuti ühes ja samas träkis (No One In Control (EP Version)). Venivad kitarrid ja vokaalliinid, katkematud katedraaliorelid ning sporaadilised trummeldamised. Hoolimata mõningasest letargiast virgumisest - sisaldades seti kaunimaid harmooniaid - kõlab samasse auku ka Don't Really Know Me (EP Version), ning Anemone Arms (EP Version) tundub kõigest pateetilise käkerdisena. Samuti So Red (EP Version) on nii nagu ta on - üsna lõdva ja lohaka suhtumisega; alles lõpetavas No Words No More (EP Version) hakkavad kitarrid elama-kriipima, pingestatud tume sentiment kerkib esile, kuigi üsna varsti langeb träkk tuttavlikku skeemi.
"Slow Soft Syrup" EP põhiviga peitub selles, et tahetakse panustada ainult unelevatele kihtidele ja lummale (nagu enamus tänapäeva shoegaze-newgaze-punte teeb), kuid jäädakse selles osas selgelt puudulikuks. Kui välja arvata paar hetke (teises ja viiendas loos), siis ülejäänus dèjà vu efekti kordumine muudab 24 minutilise seti märksa pikemaks.
Kuula albumit siit
6.7
5/18/2010
Moon Runners Full Enough (Rack & Ruin)
Korraliku muusikatraditsiooniga Olympia linnakesest pärit duo Danny Natter-Jake Jones lammutab inspireerivas art/avant-punk-võtmes. Muusika, mis on segu motoorsetest mustritest, blues`ist, garage`st, math-rock`ist, post-hardcore`ist, psühhedeeliast ja surf rock`i seemnetest. 11 lugu ning kolmveerand tundi - nende esimene täispikk ühe EP ja spliti kõrval - toovad konkreetselt mällu The Jon Spencer Blues Explosion`i, Times New Viking`i, The Fall`i, The White Stripes`i, 80ndate lõpu Sonic Youth`i, Big Black`i ning The Stooges`i. Lood on lühikesed, keskmiselt kahe ja poole minutilised, mis samas on piisav, edastamaks Moon Runners`i mürarikast ja vürtsikat helidepešši. Häid kohti on jalaga segada; mõned read sellest suvalises järjekorras - avalugu All Cops are Murderers avaneb ülevate surf blues-refräänide ja primitivistlikus võtmes deklameerimise vastanduse kaudu, My Name is Not Mud lööb markesmithiliku künismi ja täristavate kitarride-trummidega. Üleüldse - kui Natter ja Jones kärgatavad instrumentidel, siis teevad nad seda läbimõeldult, st suunitletult ja viimistletult. Loos Wolf Shirt on keel- ja löökinstrumendid tuunitud maksimaalselt toorekõlaliseks, mida saadab minimalistlik elektroonika (vrd The Fall "Perverted By Language"). I Wanna Say No haarab veelkord bassigruuvist kinni, keerates sellele happelisi sündiliine peale. Lõpulugu Death Tunnel`it võib käsitleda erandina - ligi 17-minutiline koloss, mis annab võimaluse eksperimenteerida vormiga - tagurpidi käiatav ning hõllandusliku taiesena esitatav interlüüd pärast intensiivset blues- ja mürakarkassi. Stopp! Tegel`t selgub , et see ei olegi vahepala, vaid omaette minimalismi nurgake. Oluline on, et mingi veider ja häiriv nihe läbib seda, muutes siinkuulaja pikapeale rahutuks.
Kuula albumit siit
9.7
3/23/2010
This Lonely Crowd An Endless Moment Everyday All the Time (Sinewave)
Kaheldamatult üks Brasiilia sünonüüme on hea ning mitmekesine muusika. Siinkirjutaja jaoks on küll Brasiilia muusika-alane kogemus jaotunud mõneti ebaühtaselt: bossat, bossat ning veelkord bossat, lisaks Os Mutantes`it, jazz`i, kohalikke rütme, klubirütme (techno`t ja house`i) plaadifirma Tranzmitter`i vahendusel, natuke goregrind`i ja freeformfreakout`i pluss korralikus koguses elektroonikat, indie`t ja post-rock`i. Kolme viimatimainitu žanri kogemus on tulnud peamiselt 2 allikast: Psicotropicodelia- ja Sinewave`i-nimeliste leiblite vahendusel.
Näiteks seni üks selle aasta albumeid- Hangin Freud`i "Sunken" - sai just äsja Sinewave`i viimase reliisi staatusest lahti. This Lonely Crowd (algusaasta 2009) koosneb viiest tüübist, kes tulevad Curitiba`st, Brasiilia kaguosa innovaatilisest linnast. Alustame visuaalsest küljest- albumi kaas meenutab kangesti My Bloody Valentine`i "Loveless"`i. Seoses ei ole kahtlustki. Et kas pakutakse MBV`i tribuuti või? Siiski mitte, kuigi Alan Moulder`i stiilis produtseeritud värki on siin küll. Kui esimene, vaikselt abrassiivse müraseina najal tuure koguv avang The Name of God in Children´s Heart välja jätta, siis selgub, et ansambel on tugevalt The Smashing Pumpkins`i kiiluvees. Power pop`i, shoegaze/dream pop`i ja hard rock/stoner`i elemendid moodustavad üllitise vundamendi, seinad ja katuse. Ning ilmselt ei ole hetkel ilmas teist lauljat peale Humpty Dumpty (või on see hoopis Red Queen?), kelle lähenemine meenutaks niivõrd Billy Corgan`i spooky`t-hingekriipivat (samas ka väljakandvat) vokaalmaneeri. Mulle nad igatahes väga meeldivad - keeran kõrvaklappidel volüümi põhja ning rock-ürgmees kargab välja. Sirgjooneline, lööv ning piisavalt krutskiline - kidrariffide massiivid, millest täiskihutamise pealt omakorda uued kihid välja kasvavad, nakkavad pillikäigud, kõikehaaravuseks ülenevad kidramüraseinad (nt Crash Course) - piisavalt peatusi-kiirendusi-peatusi-vaevu ühtlast tempot üksteise järel, ning serotoniinilaks ongi armutult laiali jagatud. Arhetüüpne rock. Selles bändis on tohutult energiat ning potentsiaali. Tohutult. Kuigi edaspidi peaksid nad Chicago legendi tee pealt veidi kõrvale keerama. Kuid näpp peale!
Kuula albumit siit
9.5
Tellimine:
Postitused (Atom)