Sky Event Sky Event (pan y rosas sitio)

2 musicians, Hathaway Hester (cello, little instruments), and Keith Helt (guitar, little instruments), are influenced equally by modern out and avant composition as well as contemporary Chicago creative music. As it is said, their soundscape is full of plinks, plucks and percussive slaps surrounded by abrasive chamber and electro-acoustic ambiences. At the half time it sounds really austere and rigorous, the first and third track do reflect more delightful approach. In fact, I can´t give it utterly positive agreement because sometimes it seems obvious that involving in the creative process do offer much more fun than the very output for listeners.

Listen to it here

7.5

[Artists] Difondo

Difondo
La bèl
Myspace
Lastfm

Difondo Habitat (La bèl)

Itaallastel on plaadifirma Zymogen kõrvale kerkinud teine kvaliteetleibel nimega La bèl. Järjekorras kuues reliis ei künna enam eksperimentaalse indie ja post-rock`i laialivalguvatel piiridel, vaid on hõivanud midagi uut.

Sergio Camedda, Giampaolo Campus ning Giuseppe Casu on Lõuna-Itaalia kolmik, kes on keskendunud muusika- ja konkreethelide tämbrilisuse uurimisele. Kaheksa elektroakustilist improvisatsiooni - mille keskmes on mõiste "levila"/habitat/ - tekivad eraldatud helidest-kontseptsioonidest, mis iseendasse suletusest sõltumata siirduvad ning lisavad oma panuse üldisesse helipilti. Inimolend on paratamatult ümbritsetud keskkonnast, mistõttu käesolevat teost esitletaksegi kui ideaalset nägemust inimese olemuslikust seosest teda ümbritsevaga. Kõik mikrokontseptsioonid on esitatud võrdse intensiivsusega, milles on kord jazz-elemente, kord elektroonikat ja spoken word`i, kord klassikalise muusika ja konkreethelide mustreid. Kõiki träkke ühendavaks osaks on tumedaküllasus ning helikeele pingestatus-kriipivus, mis jätab sellest mulje kui mõnest tuleviku ooperi helindist.

Kuula albumit siit

9.2

[Vana ning oluline] Flymodus Milky Seas (either/OAR)

Duo Håvard Volden´i ja Martin Taxt`i 5-looline album ei ole salvestatud-produtseeritud stuudioseinte vahel, vaid hoopis üles võetud Henie Onstad Art Center`is Bærum`s (Norra) eelmisel aastal. Volden musitseerib 12-keelelisel kitarril ja elektroonikal ning Taxt tuubal. Kas üllitise tiitel õigustab ennast? Digitaalset merekohinat simuleerivat heli on siin tõesti kuulda. Elektroakustiline kammerlikkus kohtub elektroonika, jazz`iliku improvisatsioonilisuse-teemaarenduste ning vaikusega. Konkreetsemalt tähendab see teritava elektroonilise helikeele, tuuba improte ja drone-lainetuse ning üksikutest kitarriakordidest pikitud vaikuse-vaibumise vaheldumist või simultaanset-polüfoonilist progressiooni. Eriliselt huvipakkuv lähenemine ilmneb loos Undertow, kus tuubaga improviseeritakse nii nagu mõni avangardjazzist läheneb trompetile. Kokkuvõttes võib nentida, et tegemist on teosega, mis sobitub iga meeleolu ning hetkega.

Kuula albumit siit

Paulo Chagas Centopeia (Modisti)

Brasiilia päritolu, kuid hetkel Portugalis resideeruv Paulo Chagas on jõudnud järjekorras teise üllitiseni. Omal ajal noore mehena autoritaarses Brasiilias vangistatuna poliittegevuse eest, on ta vahepeal olnud muusikaprofessor California`s, keskendudes muusikateooriale ja- semiootikale ning uurinud multimeedia ja elektroakustilise muusika loome- ja esitamisprotsessi.

Debüütreliis "Sodoma", mis keskendus nüüdisklassika, rütmimuusika ja elektroonika seostele, oli väljutatud legendaarse avangard(elektroonika)leibli Sub Rosa alt 17 aastat tagasi. 4-loolise "Centopeia" keskmes on elektroakustilised keskkonnad, pärishelide väljad ning improvisatsiooniline sidesaine. Pluss (neo)klassistsistlikud elemendid ning minimalistlikult pulbitsev elektroonika. Instrumentaalne improvisatsioon põhineb puupuhkpillidel, milledest domineerivad flöödid ning fagoti majesteetlikult tumedad (bassi)foonid. Kaheldamatult kostab teosest läbi akadeemilisus - rangus ülesehituses, progressioonis ning vormistuses. Helipilt on hägune, mistõttu ka taiese ning kuulajat ümbritsevate helide piir jääb nähtamatuks - kust alates jookseb kunst ning kust elu, jäägu kuulaja enda välja peilida.

Kuula albumit siit

9.2

[Artistid] Super D`Orch

Super D`Orch
Myspace

[Vana ning oluline] Uberlulu l'Araignée Au Plafond (20kbps/Bandcamp)

90ndate keskpaigas, kunagi, kui The Fugees edetabeleid vallutas, lubas Wyclef Jean, et läheb oma sünnisaarele Haiitile korda majja lööma. Riiki, mis oli vaesuselt ning kuritegevuselt maailmas esireas, riiki, kus hunta oli võimust võtnud, ning riiki, mis arvatavasti on omanud kõige eripärasemat ajalugu ning vabadustahet üleüldse. Hiphoppari uitmõttest loomulikult midagi välja ei tulnud. Ei pidanudki tulema. Turvaline on ju sedasorti humanistlikke tugitoolistatement´e koduses USAs teha.

Haiti teine eksiilis - Austrias - elav tegelane Uberlulu... Stopp! Tegelikult on "Haiti" ühe hullumeelse legendi üks hilisemaid aspekte. Legend, mis sai alguse kellegi Martin Lulu sündimisega kusagil USA pärapõrgus aastal 1900... . Küll aga on fakt, et umbkaudu 15-20 reliisi ringlevad teistes galaktikates. Tõepoolest, tema muusikas on futuristlikku mõõdet, näituseks “Lombric” (2007, Jamendo), mis kõlab nagu mõni Sun Ra elektrooniline katsetus kusagilt 60ndate-70ndate sügavustest. Järsk ning teravate servadega kamakas. Uberlulu leksikasse kuuluvad järgmised mõisted-žanrid: psühh(o) - psühh(o)popp, psühhoakustika, psühh(o)müra, psühh(o)elektroonika; müra - psühhomüra, harsh noise, drone noise; industrial ning illbient (ning industrial illbient/illbient industrial); ka on ohtralt süntpoppi, mille eesmärgiks on žanrilisi konventsioone naeruvääristada, ambitsioonikust silmas pidades ka uuesti luua. Põhimõtteliselt kõik (ja tõepoolest enam-vähem kõik!) žanrinimetused, mille piires Uberlulu opereerib, on raske nihkega – sellesse on viga tahtlikult sisse kodeeritud. Õieti, viga (nihe, häire) ongi keskne tuum(or), algoritm, millelt helid oma kombitsad püsti ajavad. Heterotroopne õudus. Uberlulu mõistmiseks tulekski kõigepealt "viga" süsteemi omaks tunnistada. Seetõttu "haiitililase" ka kõige algelisemalt kõlavad taiesed väärivad tähelepanu. Kontekst on lai ning mahukas. Sugulushinged minevikust ja olevikust: Big City Orchestra, The Residents, Burrito, Canoply Games ning ...ehh, Kreatiivmootor oma kõige pöörasematel hetkedel. Kontseptuaalselt on ta ümber arranžeerinud valitud rahvushümne (“Patriote”, 2008, Jamendo), teinud sõgedaid versioone igihaljast klassikast (mh Ave Maria, Johannes Passion, Pour Elise) albumil “LSD” (2007, Jamendo), album “Thit is Pop” (2008, Jamendo) kõlas nagu purjakil Death In June mängiks unplugged-sessiooni süntpopi elementidega (2008, Jamendo). Kusjuures kõik lood olid täpselt sama pikad – 3.33. Need minu näited on sama suvaliselt ning meelevaldselt välja tõmmatud nagu Uberlulu seestunud muusikaline jada.

“l'Araignée Au Plafond” koosneb reeglina väga lühikestest helijuppidest (pluss paar pikka-väga pikka lugu). Valdav on elektroakustiline lähenemine, mis sageli omandab psühhoakustilise mõõtme, meenutades mulle varajasi elektroonilisi katsetusi akadeemilistes muusikaringkondades. Mulksuv, plärisev, ringlev, nurgeline, trillerdav, kriipiv, torkiv, ründav, uinutav. Tõepoolest, album on kohati intiimse miljööga, nagu vaataks muuseas kellegi vaikselt nokitsemisi pealt. Abstraktne. Album moodustab vormilt ning sisendusjõult väga võimsa terviku. Viimistletuselt, ideede lõpuleviiduselt on see Uberlulu kõige täiskasvanulikum teos üleüldse. Aga 2009. aasta albumitest väärib kindlasti kuulamist "Bordel ! Désordre !" s'écria, hébété, le monarque devant son feu de cheminée”, kuid see on hoopis teistsugune oopus. Nautige Uberlulu talenti!

Kuula albumit siit

SuperD`Orch SuperD`Orch (Audiotalaia)

SuperD`Orch on rüperaalirühmitus, mille taga on Gavin Fort, Gisli Gudmunsson, Peter Clarke, Liam Webster ning Christian Baker. Seltskond on akadeemiline ning koondunud Edinburgh`i ülikooli ümber. Nad tegelevad suunitletud helieksperimentide- ning uuringutega. Selles eristuvad 2 eesmärki: a) mängida muusikat laiv-ansamblina; b) heliprogrammeerimiskeelte SuperCollider ning Max/MSP (reaalajas opereeritavad programmid) abil luua eeldustingimused perfomantsi läbiviimiseks. Nende eesmärk on viie rüperaali helidest tekitada "metainstrument", mis omakorda eeldab tehniliste võimaluste ning parameetrite kindlaksmääramist-piiramist nimetatud idee realiseerimisel. Põnevaid kontseptuaalseid ning operatsionaalseid skeeme võib leida selle tagant - ühelt poolt on määratletud tehniline pagas, mida osalejad võivad kasutada, teisalt, eelpoolkirjeldatu piires, on ka muusikule endale jäetud valikuvõimalusi. See ei lase protsessil laiali valguda ning võimaldab masina versus inimese hetkeliste valikuotsustuste koosmängu paremini jälgida.

Nagu öeldud, on tegu rüperaaliansambliga, mis rõhub live-esinemistele. Seetõttu nende püüdlused on rihitud "arvutimuusikute meililugemise efektist" distantseerumisele. Iseasi muidugi, kui atraktiivne saab arvutimuusik üleüldse olla (nt võrdluses popmuusikuga) Tõmmata endale veider kostüüm selga? Tantsida oma muusika taustal? Jõllitada arvutiekraani, et mängida sünkroonis mõnd lisapilli juurde ei ole ka atraktiivne. Tegelikult sellesuunaline nõudmine on suht mõttetu - kui keegi läheb arvutimuusiku kontserdile, siis teadku juba ette, mida sealt visuaalse poole pealt oodata võib. Piirid on oma loomulikkusesse paika settinud.

See album on tõepoolest kontseptuaalne üksus - kui tausta ei teaks, võiks vabalt uskuda, et see protsess on toodetud ühe inimese poolt mõne heliprogrammi viiel layer`il. Muusikaliselt on esindatud akadeemilisele elektroonilisele muusikale iseloomulik emotsioonitu helikeel - elektroakustiline avapala Ring Cycle ning Thin Drum ning minimalistlik digi- ning vokaalabstraktsioon Convoxational; teisalt helikeeles on ka lopsakat paisumist ning sügavust (A.S.A.P). Mäng emotsioonide ning emotsioonitute konstateeringutega. Kvintett tõestab, et isegi väga minimalistlik helikeel võib omandada emotsionaalse värvingu, kui sellesse on progress sisse kätketud. Tegelikult juba Steve Reich`i "Drumming"-album tõestas ilmekalt, et minimalism võib emotsionaalselt olla mõjusam kui mõne poplolluse pealetükkiv tundekiimlus. Less is more, you know. See loomulikult eeldab, et muusikat kuulataks keskendunult. Hoolimata kontseptuaalsetest piirangutest kõlab muusika vägagi veenvalt ning avaralt. Kui keegi peaks tulema teile seletama, et akadeemilise taustaga heliloojad ei oska elektroonilist muusikat huvitavalt luua, siis soovitage neile seda albumit kuulata. Ah jaa, ansambel jagab oma koduleheküljel sämpleid ning skeeme, milledest nende muusika üleval püsib - tehke ise sellest album!

Kuula albumit siit

8.9

Hannah M.G Shapero My name is Marietta Cashman (Justnotnormal)

Elektronmuusika aastatest 1967-70. Ammu enne seda kui Kraftwerk elektroonilise popmuusika ajalugu sügavalt puudutanud oopused lõi. Võimalik, et võrdlus näib meelevaldne, kuivõrd kõnealune album kuulub kõlaliselt pigem akadeemilise avangardi traditsiooni kui popmuusikalisse sfääri. Teisalt, ka Saksa popavangardistid – pean siin silmas just Ralf Hütter`it ning CAN`i Holger Czukay`d ning Irmin Schmidt`i – on pärit akadeemilistest ringkondadest ning seetõttu on akadeemilist finessi paratamatult tunda ka nende heliloomes. Edasisi järeldusi võite teha ise.

Muusika autoriks on Hannah Shapero, kes loomise algushetkel oli ainult 14-aastane. Tema isa, helilooja Harold Shapero, oli eelpoolmainitud ajavahemikul Brandeis`i ülikooli elektronstuudio juhataja, kes julgustas oma tütart improviseerima legendaarsel Buchla 100 modulaarsüntesaatoril (ühtlasi oli see Buchla esimene süntesaatoriseeria - aastast 1966). Kujutage ette põhikooli- ja keskkooliaegset last, kes läheb pärast koolipäeva isa juurde elektroonilist muusikat komponeerima! Hoolimata looja noorusest ei kõla puberteetlikkus välja nendest saundidest. Võimalik, et kolossinstrumendi tehnoloogiline isepära determineeris ka mingis ulatuses saundi iseloomu. Võib arvata, et sustained akordide tõttu klimberdada sellel instrumendil ei olnud lihtsalt võimalik. Hannah Shapero ise meenutab, et saundiloome sellel instrumendil oli primitiivne – helile oli võimalik lisada vaid ühte reverb-efekti. Neiu salvestas stuudios asjad linti, kopeeris need omakorda ning töötles kodus liimi ja kääride abil mitmeks jadaks – teisisõnu, eraldi lugudeks. Mõtestatud ülesehitusega efektijadadest kumav viirastuslik iseloom tuletab meelde 60ndate-70ndate halloween-kogumikke – ainsa erandiga, et albumil ei ole kummituslikke vokaalefekte. Samuti lühikesed improvisatsioonisekundid. Kokkuvõttes – viirastuslik miljöö lõikab vahedalt! Igati põnev talletus Buchla süntesaatori ühest esimestest salvestusest.

Kuula albumit siit

8.6

Greg Surges Solid State (Petcord)

Greg Surges on akadeemilise taustaga elektroonik ning kammermuusik. Omandanud äsja kiitusega Wisconsin`i ülikoolis kompositsiooni ning muusikatehnoloogia bakalaureusekraadi, on ta oma uuringute-töödega leidnud palju vastukaja akadeemiliste muusikaringkondade eestvedamisel korraldatud elektroonilise muusika sümpoosiumitel ning festivalidel. Ennast peab ta ennekõike live-elektroonika andunud esitajaks, olles muuseas ka MiLO - Milwaukee Laptop Orchestra - liige.

Albumil "Solid State" kasutab ta avatud vorme ning muutuvaid elemente. Kõik see loob eeldused erinevate kompositsioonide loomiseks, säilitades sealjuures ometi omadused, mis viitavad konkreetse(te)le algallika(te)le.

Avaloo Swarm eesmärgiks on igapäevaselt nii harilik stereopilt/lineaarse heli voog asendada kolmedimensionaalse akustilise ruumi stimulatsiooniga, kasutades selleks 12-kõlari süsteemi ( 4 kõlarit lakke riputatult).

Nimiloo intentsioon keskendub subjekti taju-mälu ja heli interaktsioonile. Mööda tsirkulaarset võrgustikku liigub muutuv meloodiajupp, mida iga esitaja püüab seejärel mällu talletada ning maha mängida. Tulemuseks on paljude üksikute ansamblite kõlapildid ehk puhtad seisundid.

Albumi lõpetavad kaks erinevat versiooni ühest ja samast loost (153 x 56). Rõhuasetus on seatud esitajate leidlikkusele ning loovusele. Need on seesugused polüfoonilised teosed, milles iga esitaja improviseerib ning interpreteerib etteseatut omal viisil. Samas nimetatud improvisatsioonide aluseks oleva kindla struktuuri kaudu - mida esitajad peavad järgima - säilib ka ühisosa mõlema versiooni vahel.

Kontseptuaalne keerukus näib konkreetsesse helikeelde valatuna hajuvat - alul domineerivad elektroakustilised seaded, ent aste-astmelt, vahevormide kaudu, jõuab järg atonaalse improvisatsioonilise muusika ning kammerlikema hetkede manu. Digitaalse elektroonika juurest jõutakse free jazzi`i instrumentaariumi juurde, vaikushetkedest sisenetakse kaootilistesse helipursetesse. Seesuguse muusika isiklikumaks muutmisele annaks palju kaasa visuaalse tahu lisamine - antud juhul ma ei mõtle suvaliste videoprojektsioonidega helide toetamist, vaid võimalust autentset loomeprotsessi pealt vaadata. Kui kellegagi suurematest nimedest võrrelda Greg Surges`i antud tööd, siis ennekõike meenuvad mulle Alvin Curran`i teosed. Põnev kuulamine igal juhul.

Kuula albumit siit

8.2