For Solacing Grief - op. 1 (2011)

No-Source
Lastfm

8.4

/Slowcore, Art-pop, Experimental indie, Instrumental, Minimal, Post-rock/

Comment: In fact, Steven Deacid`s 5-pieced work can be classified as an instance of fingerpicked art-pop or acoustic post-rock or minimal slowcore or even a sort of a result, coming from the academical circuits, respectively. Arguably built only on two guitars (and including the ambience surrounding it) Deacon`s glass bead game needs more than just a pair of listening times from the very starting point to its closure to get up to the very synergy of the issue, i.e get influenced by those arpeggios and richly coloured tone textures.

Book of Burrow - Book of Burrow (2011)

No-Source

Lastfm

8.4

/Folktronica, Experimental folk, Glitch/

Comment: Intriguing 12 minutes of glitch-induced folk music by Michael Carrier and Morgan Quirk. The duo`s debut album showcases lots of metallic-inflected shadows, bleak guitar fingerpickings, from metronomic yet slightly strikeless to suggestive clock-alike beats, all of which is brought forth without singing and words. Awesome listening indeed.

Multi-Panel - Retain Mist (2011)

No-Source
Lastfm

9.2

/Folktronica, Electronic, Indietronica, Experimental indie, Indie pop/

Comment: This is Ludo Maas`s fourth release and his second for the No-Source label. However, similarly to his previous workouts the Dutch is not dispensed with limber and mesmerizing electronic-infused folk and indie tunes which sometime sprout, having the growth and subsequently evolving into an orchestrated form of the beauty which being segmented with full- and half-tones and variegated with mirthy and murky shades. And assisted by Pien Feith, of course.

Boletes - Hunnibug EP/Kites Overhead - In the Shadow of the Mountain EP (2010/2011)

No-Source

Forest Records
Bandcamp
Lastfm
Lastfm

8.4

/Dark folk, Folk noir, Alt-folk, Ambient folk, Singer-songwriter, Experimental indie, Post-rock/

Comment: This is a split compiled of two EP`s. Boletes is Roy Cornall from Scotland who plays up slightly flavoured noir-hued folk. More concretely, this is mainly about middle tempod guitar strummings which are fringed with reverb effects and synthesized walls and lots of changes. Kites Overheas is Gene Kondusky from Canada who showcases his abilitis in the realm of of post-rock-infused indie/folk pop, wherein are presented frizzy guitar drives, reversed sonic effects, pace progressions and repetitive elements, all in all, demonstrating dynamical transitions from acoustic pop notches over to electrified and more technical pop occurrence.

Multi-Panel Train Times For Sway (No-Source)

Utrecht`ist pärit Ludo Maas läheneb 2004. aastal salvestatud, kuid muusikatööstuse radaritele nähtamatuks jäänud albumil folkmuusikale tervistavalt nihestatud ülekandega, andes nimetet žanrile uue mõõtme ja vitaalsuse. Tõsi see on, et noore hollandlase muusikat iseloomustab tabavalt multipaneelsuse mõiste, andes seeläbi võimaluse kokkupuutepunktidele ning ohtratele vihjetele.

13-looline album on täidetud meloodikalaadsetest progressioonidest, drone-liinidest, shoegaze`i mikroskoopilistest fookustest, strummivatest akustilistest kitarridest, minimalistlikust elektroonikast ja IDM-rütmikast, lehmakellaindie`st ning lo-fi-laadsest koendist. Vahetevahel paisuvad osad mini- ja kvaasisümfooniateks, teinekord sumbub helijoon kestvasse hillitsetusse (kuigi see on kaunis sumbumine). Eriliselt märkimisväärt on modernklassika ja ambient`i vahele paigutuvad sünkjalt tüüned osised. Omaette väärtus on Maas`i värelev ja varjuküllane vokaalmaneer, kaasates vahetevahel ka amsterdamlanna Pien Feith`i (sooloEP "The Wilderness Sound" aastast 2007, samuti osaline ansamblites The Very Sexuals ning Neonbelle) - kelle vokaal justkui pärineks tänapäeva Põhja-Ameerika eksperimentaalfolgi traditsioonist -, pakkudes suuri momente. Keskmise inditroonilise muusika anonüümsusest kontrastselt eeskujulikum üllitis.

Kuula albumit siit

9.3

Sekotis People In Grass Houses (No-Source)

Kuigi briti Tom Stokes´i 7-loolise üllitise kirjeldamiseks on plaadifirma No-Source leheküljel kasutatud žanrimääratlust "shoegaze", on tõeluses kingapõrnitsemiskontseptsiooni kuulda üksnes episoodiliselt, ning võib-olla sedagi suuresti heas usus vastutulemise kaudu. Põhiosa on kindlalt reserveeritud elektroonilise (pop)muusika ja äärealasid armastava rock`i sulamile, kust ei puudu ka uinutav ambient-kihistus. Särisev elekter ja närviimpulsse väristav elektroonika, ülev ainitipilguline liikumine nagu filmikangelane Kowalski ("Vanishing Point") on pöördumatult oma eesmärgi poole suundumas. Iseenesest lakooniline heli- ja struktuurileksika, kus kord esile tõusnud traatidele järgneb trummide domineerimine, ning tsükkel kordub. Ilmselgelt on tervik allutatud (motoorse) krautrock´i mõjudele - võib muidugi oletada, kas need mõjud on vahetud (Neu!, Faust) või kaudsed (nt Fujiya & Miyagi ja Ladytron`i vahendusel). Või on seesugune helipilt saavutatud hoopis Hella, Godflesh`i, Aphex Twin`i, Portishead`i ja Lightning Bolt`i - kui viidatud eeskujude - iseäraliku kombinatsiooni kaudu? Tegelikult ju vahet ei ole, oluline on, et Stokes suudab taseme saavutada ja seda hoida - kuigi jah, esimeste kuulamistega ei pruugi album kohe avaneda.

Kuula albumit siit

9.3

Uniform Motion Picture (Aahh/No-Source)

Uniform Motion on - Andrew Richards ja Renaud Forestié - anglo- ja frankomaailma üks kohtumiskohti. Sarnane sild nagu on olnud Stereolab, kuigi kontseptuaalselt piiritletum, hillitsetum ning akustilisem. Ning seni veel ühekeelne. Päris meelevaldne see võrdlus muusikalisest seisukohast siiski ei ole, kuivõrd ka UM`i võib lugeda eksperimentaalse popmuusika hulka. Rääkides seesugusest muusikast-helikeelest, ei saa üle ega ümber singer-songwriterlus`est. Teisalt selle projekti eeskujud ei ole kitarridega kommuunimuusikud, vaid eraklikud vagabundid. Hiljuti tutvustasin Saksa muusikut Andreas Rohden`it aka gillicuddy`t, ning veel varem USA moosekanti Phil Reavis`t, kellede eeskujud peituvad Ameerika Primitivismis. John Fahey, Leo Kottke, Robbie Basho on need, kellega minimalistliku (ning primitivistliku) helikeele kaudu tekib sugulussild.

Sama kehtib ka albumi “Picture” kohta, mis on üllitatud kahasse Aaahh-records`i ning No-Source`i all. UM`i helikeel baseerub 4-keelelisel kitarril (millel algselt oli 2 keelt rohkem), mille kihte (ka vokaalkihte) korduvalt käiatakse, duubeldatakse, moonutatakse. Sinna vahele lisatakse minimalistlikku, orgaaniliselt ühitatud elektroonikat (parim näide Citizen Grave). Eksperimentaalne folk, alternatiivkantri, samuti opereeritakse transsmuusika ning post-rock`i hunnitute elementidega. Üllitist on võrreldud Elliott Smith`i, The Notwist`i ning Sufjan Stevens`i muusikaga. Lisaks Ameerika Primitivismi esindajatele mainiksin kindlasti ka The Sea And Cake`i omanimelist debüütalbumit (millelt kostub veel vähe elektroonilisi allhoovusi võrreldes hilisemate reliisidega), algusaegade Iron & Wine`i ning hiljuti Kill Mommy Records`i all oma debüütalbumi “Like The Morning Sun Does” üllitanud Emm Smith`i aka Stereo Moon`i. Samuti meenuvad siinkirjutajale meie omad vennad Urbid ning Johansonid. Muusika, mis pendeldab reaalsuse ning unenäolisuse vahel (näituseks Falling Off Trees omandab lõpupoole suisa ambient-muusika dimensionaalsuse), tahtmata siin või seal kinnistuda. Kuid sellest kinnistamatusest hoolimata ei ole helikeel närveldav või rapsiv. Isegi siis, kui kitarrid moodustavad nurgelisi kõlakombinatsioone, seisab selle kontrapunktis kuulajat puudutav vokaaltämber. Dream folk-numbrid vaheldumas psych-folk`i omadega. Imetabane reis - mida muud võikski seesuguse muusika kohta lisada.

Kuula albumit siit

9.5