Bashed Nursling Every Sunday Morning Kills Us (Enough Records)

Eile arvustatud ning maksimumpunktid saanud Boston`i duo Magic Man pakkus hulgi ekstaatilisi hetki, kuivõrd sugereerivad harmoonia/meloodiaelemendid olid ühte köidetud ning teravaks tipuks suunatud. Popmuusika ülesanne ei olegi midagi peegeldada - selle ülesanne on kuulajas võimalikult palju serotoniini kupli alla pumbata, temas õnnetunnet tekitada. Olla kõigest neurokeemiliseks instrumendiks. Vastuvõtja nõjatub vastu toolituge ning jääb ootama, muusikat ning omi mõtteid vaatama. Kui mõtted ei liigu ning tuju langeb, siis helide kombinatsioonid on ebaõnnestunud - lihtne ja efektiivne indikaator annab asjale reeglina kiire hinnangu. Müramuusikal on sotsiaalselt seevastu täita teistsugune roll - ebaharilikust formaadist tulenevalt - kõikidest (sotsiaalsetest) tsentritest eemal - paistab see igal juhul silma ning võidab tähelepanu ka siis, kui see hiljem võrdluses teiste samasugustega peaks esteetiliselt tähelepanu mitte väärima. Helide intensiivsusse, üleminemisse ja üksteisest läbikasvamisse on veetlevalt kurioosne element sisse kätketud. Küllap see on seotud inimese tavapärase konditsiooniga, inimolendi iskliku ja sotsiaalse hulluse projitseerimise-selle tagasisidestamise funktsiooniga, toimides seeläbi omamoodi maandajana. (Heast) müramuusikast tulenev ekstaas sunnib kuulajat kainusele - s.t kaose pealtvaatamise kaudu.

Ungarlane Ashtif on teinud muusikat 4 aastat ning üllitanud 2 albumit. Oma ametlikul kodulehel väidab ta muuseas, et Bashed Nursling on müra, mis on sihitud igasuguse kunsti vastu. 2008. aastal ilmus Eating Thorax, mis ristas industriaalmüra ning tantsurütme. Korralik 5-looline üllitis, mille muutis eriti huvitavaks lugu nimega A Bowl Of Poisoned Muffinz.

"Every Sunday Morning Kills Us" laksab samamoodi nagu debüüdikal, kuigi kestvust on juurde tulnud pluss erandid. Tõsti, neid on üpris palju. Näituseks nimilugu, mis segab omavahel tihket müratärinat ja drum and bass-rütme ning loos I Am Chaos omandab rütmitihedus gabber-muusika gabariidid. Decaying Mental Theories paiskab välja halli ja pruuni segust saasta -12 intensiivset minutit üles-alla võimendamist. Ejaculation Of Zepar on madjari võimalik et rõhutatuima rütmijoonisega lugu üleüldse. Dawn Is Coming (remastered) - lubab oletada, et mõnel Banshed Nursling`i tulevikualbumil võib nõelateravik liikuda hoopis reivimuusika peale. Tegelikult madjar segab hoolikalt jälgi - lõpetav Last Five Pulse demonstreerib Ashtif`i hillitsetud poolust, mis on üles ehitatud üksiku elektrikitarri ning efektiploki koosmängule. Tulemuseks on eemaldumine rhythm industrial- kõlekojast ning liikumine kitarrieksperimentalism/eksperimentaalroki manu. Nagu Weekend Guitar Trio oleks üllitise lõpuossa ära eksinud.

Kuula albumit siit

8.7

[Artistid] Valerio Orlandini

Valerio Orlandini
Myspace
Lastfm

Josef Nadek to infect and persist Vol.1 (TVK)

Pseudonüümi Josef Nadek taha varjub on üks iseäralik artist Innsbruck`ist, (Austria) Tiroolimaalt. Nagu sageli ortodoksetele avant-garde/industrial/illbient/ dark ambient/noise-artistidele omane, keskendub ka tema inimloomuse paljakstirimisele ning vihkamisele - täpsemalt on see “hallitusest kubisev spirituaalne lampkast, mis on pühendatud inimallakäigu erinevate astmete kinnisideelisele uurimisele ning paljastamisele, kärbunud kudede väljajuurimisele ning iga pehkinud koha kättenäitamisele”. Ning ka vana kooli industrial-muusikale iseloomulik kahvatuhall või mustvalge kujundlikkus domineerib visuaalse poole pealt. Iseäralikkuse all pidasin ma silmas seda, et ükskõik missuguse leibli all (VJG, bleak, The Vegetable Kingdom (TVK) ) ta oma muusikat ei oleks ka üllitanud, ikka on ta huvitatuse tasemelt oma leiblikaaslastest suurelt üle - uurisin tema kolme albumi (mis muideks ei ole tema albumite kogusumma) allalaadmisandmeid, mis kõik lähenesid 40 tuhandele. Seesuguse (non music-) artisti kohta on need peadpööritavad näitajad - seda enam, et mainitud näitajad olid saavutatud vähem kui aasta jooksul; andes üksnes tunnistust sellest, et artistile on tekkinud arvestatav fännklubi.

“To infect and persist Vol.1” koosneb erinevate singlite ning kogumike träkkidest, nendest, mis olid üllitatud eelmise aasta jooksul. See on Josef Nadek`i teine album käesoleval aastal - lausa viimastel päevadel. Möönan, et “Girone Della Merda” (Format Noise) oli liiga inertne, jättes siinkirjutajale Josef Nadek`i kahvatuima albumi mulje. Teisalt TVK`i all üllitatud album on kõike muud kui keskpärane. Plaadiümbris ilmestab, et siin nalja ei mõisteta – inimene (naine) on paljastatud tema nõrkushetkel - oma lodevuses, haiguslikkuses ning räpakuses. Ühel oma paljudel allakäiguhetkedel, ühesõnaga. TV-pimesikkude ning hedonistide "kangelasteod" iseenda ning teiste vastu.

Album algab väga ootamatus ning veidras võtmes - 60ndate space age pop`i ning kantrimuusika avangardistlikus seoses, meenutades mulle viimatimainitet žanri suurnime Bruce Haack`i mõningaid ettevõtmisi (Jackpine Savage) - nii muusikalise seade kui ka resigneerunud võtmes pealeloetud vokaali poolest. Coercion paiskab kuulaja puuriva noise drone`i sekka. The Sayers Of The Law põhineb manal ning keelpillide digitaliseeritud näpetel. Ka ülejäänud 6 loos kombineeritakse põhimõtteliselt ühtede ja samade elementidega, mis on tuttavad lugudest 2 ning 3. Lisaks avaloole on minu lemmikuteks veel Hymn - vinaja vokaaliga hõllandus, mis on distantseerunud abrassiivsest digitaalsusest, ning Josef Nadek and Monolyth & Cobalt, mis ristab ulmelisi helikihte vähese elektroakustilise sentimendiga. Ka lõpulugu Repentance of Midnight on tasemel, forsseerides ambient-struktuurid vilisevasse kõledusse.

"Nakatada ning edasi rühkida", ütleb Josef Nadek. Andke minna, pööbel!

Kuula albumit siit

8.8

Crowcat Freestreet EP (Psychedelicate)

Üks Ühendriikide(osa)riik ei anna siinkirjutajale kuidagi asu – nimelt Kaliforniast tuleb häid bände nagu muda. Probleemi ei olekski, kui jõuaks selle tulvaga kuidagi sammu pidada. Jah, innovaatilised nooremapoolsed muusikud. Iseenesest suva välimusega tüübid, rannapüksid jalas, aga nende muusika on meeletu. Kunagi, ligi 300 aastat tagasi püüdis üks Prantsuse filosoof (Montesqieu) geograafilistest tingimustest, laiemalt ümbritsevast keskkonnast tulenevalt determineerida ühtede ja teiste inimeste iseloomujooni-kalduvusi. Kalifornia põhjal võib küll väita, et kuumus ning mõttetegevuse laiskus ei käi kokku. Kindlasti (füüsiline) keskkond mõjutab inimesi, samas kategoorilised (rassistlikud) omistused on muidugi meelevaldsed. See annab kõigest võimaluse pakkuda välja poolikuid tõdesid ning nendega eesmärgipühitsuslikult manipuleerida. Teisalt ei ole sealses uues laines ka midagi üllatavat, kuna nimetet osariik on niikuinii olnud üks avangardi olulisimaid kantse läbi muusikaajaloo - The Residents, Big City Orchestra, Negativland, Cromagnon, Mike Patton, Christian Marclay, Estradasphere, Tuxedomoon, Xiu Xiu, Ariel Pink, Testicular Manslaughter jpt.

Crowcat`i taga on Mike McDowell - varem pillitanud lokaalse (Orange County) avangardskeene bändides (Tan Dollar, Fadestale, The Month Long Song) ning oma eelmises (kahasse) projektis Sun Energy Sound. Kes on tuttav viimatimainitud ansambliga, see võib aimata, mida uuelt projektilt oodata võib.

Freestreet” koosneb 5 loost ning 27 minutist. See ongi optimaalne formaat, kuivõrd mingisugust kuulaja kinnastega silitamist siit eest ei leia. Out of pop. See on lauseksperimentalism. Elektro- ja psühhoakustilised keskkonnad, kaldu veetud vokaalliinid-häälutused, tempokatsetused. Selle kohal kummitavad sageli hämused jutusämplid. Fuzz-müra. Kõikvõimalikes heliregistrite kõrgustes ning madalustes kulgevad foonid liiguvad edasi-tagasi. Muude instrumentide (bass, kitarr, kalimba, hääl, trummid) kõrval on ära mainitud ka tool. Võimalik, et on targu mainimata jäetud eesliide “elektri”, kuna pidev särin on albumit läbiv põhielement. Möönan, et seesugune kontseptsioon/saund meenutab oma eheduselt pigem 80ndate väiketiraažilisi industrial-kassettalbumeid kui kuulub tänapäeva paljutahulisse kõlaleksikasse. Karvane analoogsalvestiste toonivari ning lopsakus. "Vareskassi" varaindustriaalne käiamine läheneb Big City Orchestra valgustavale pioneerlusele 25-30 aastat tagasi. Kus keelpillid, see tähendab bass (kitarrihelid suunatakse reeglina efektikaosesse) rohkem mänguruumi leiab, seal muutub muusika veidraks psych-blues`i ning drone`i ristandiks (Clapping Fire). Loomulikult mõista leiab see kõik aset vabaimprovisatsioonilise indulgentsi varjus.

Esteetiliselt väljapaistev üllitis - kuigi intensiivne, peitub selles omamoodi turvalisustki - tekitamata painet. Teisalt soovitan "Freestreet" EP´i ennekõike neile, kellele vana kooli industrialmuusika/avangard/noise korda on läinud. Ülejäänutele võib see kõigest kurioosumina paista.

Kuula albumit siit

9.5