[Vana ning oluline] 21 Love Songs: A Tribute To The Magnetic Fields (CLLCT)

Arvata, et USA alternatiivse folki ning kantri, ning New Weird America-liikumise südametunnistus jääb ainult Sub Pop`i, Drag City, Paw Tracks`i ning Locust`i artistide kanda, siis on see kindlasti eksitav. Ühendriikide muusikaskeene on niivõrd mitmekesine, niivõrd liigendatud, niivõrd mitmekihiline, et huvituja pilk saab tahes-tahtmata moonutatud - olenevalt sellest, mis suunas ta suvatseb vaadata. Hoomamatu. Ühendriigid ei ole ainult sõjaline ning majanduslik superjõud - nad on ka kunstilise väe poolest vaieldamatult suurimad. Ma ei kõnele siin meinstriimkultuurist. Ühendriikide kui mässulise koloonia eneseteadvus ning jõud kõneleb suurepärastes popheliteostes. Suures osas seesama mäslev energia, mis omal ajal Euroopast välja kanaliseeriti. Üheks väga elujõuliseks ühenduseks on CLLCT - ka tuntud kui the Collective Family või the 001 Collective. Sellest suurest kehast võib leida sadu artiste ning veel rohkem albumeid. Domineerivad suunad on alt-folk ning alt-country (ning singer-songwriter`lus). Neil on ka omad staarid välja kujunenud- James Eric, Tinyfolk, Shelby Sifers, Existential Hero, Adrian Aadvark, Super Famicom. Nende saiti külastab päevas ca 30000 inimest, mis iseenesest on respektaabel näitaja.

"21 Love Songs: A Tribute To The Magnetic Fields" ilmus 2008. aastal, makstes tänuvõlga Stephin Merritt`i 1999. aastal ilmunud tähisele "69 Love Songs". 43-aastane laulukirjutaja on kahtlemata Americana suur nimi ning kaverdavate artistide üks olulisimaid eeskujusid. Sarnaselt Magnetic Fields`i väga mitmepalgelisele loomingule võib sellel albumil kohata nii kolledžirokki (Steinbeck), indietronica`t (Secret Owl Society), power fuzz pop`pi (James Eric), slowcore`i (Spare Machine), digital electropop`pi (manipulator alligator), synth-pop/electronic pop`pi (Microfilm, Fairmount Fair) ning loomulikult alt-folk`i, lo-fi pop`pi ning alt-country`t. Sisse- ning väljapoole vaatamist. Minu lemmikvariantide eest on hoolitsenud James Eric, Secret Owl Society, Your Yellow Dress, Spare Machine, The American Icons of Rebellion, Evripidis And His Tragedies. Korralik kaverialbum, suutes esile tuua Merritt`i lauludes kätkevat potentsiaali ning ilu.

Kindlasti ka soovitan kuulata paar kuud tagasi ilmunud CLLCT pühendust lahkunud King of Pop`ile.

Kuula albumit siit

Frost Faire Mean Little Girls ((Rack & Ruin)

Tunnistan, et Frost Faire`ist ei teadnud ma kirjutamise hetkel mitte kui midagi – ei vaadanud, kust maalt nad pärit on, kui suur nende koosseis on, mitu albumit neil varem ilmunud on. Miks ma nende vastu huvi tundsin, oli tõsiasi, et nad olid plaadifirma Rack & Ruin nimekirjas (nt Taavi Tuleviga ükskord sellest leiblist rääkides ei suutnud me oma vaimustust tagasi hoida). Rack & Ruin`i alt on sel aastal tulnud vähemalt 4-5 šedöövrit. Ja kõiki albumeid ei ole ma veel jõudnud läbi kuulata.

Avalugu Welcome lööb mu mõttemaailma lahti – piipitavad orelihelid, millega hiljem liituvad umpa-umpalikud marsirütmid ning puhkpillitörtsutamine – tuletab mulle meelde, kui hoomamatu bänd domineeris tollal Udusel Albionil – Blur. FF`iga meenub mulle see essents, mis oli Blur`i 90ndate keskpaiga ideaalpopilähedaste albumite “Parklife” (1994) ning “The Great Escape” (1995) paaris loos – The Debt Collector`is või Yuko And Hiro`s –, mis omal näisid mulle kontekstiväliste ning ülepingutatutena. Lauspopp kõrvuti veidrustega. Nimetatud lood ajasid mind tõsiselt närvi, ma ei suutnud neist üldse aru saada (edasi kerida ka ei viitsinud!). Kontrast teiste lugudega näis liiga suur olevat. Super Furry Animals, näis, sulatas hiljem helide erinäolised aspektid – mille diapasoon oli Blur`i omast isegi laiem – orgaanilisemalt oma muusikalisse kehasse, mistõttu nende looming näis kõlavat ka sundimatult. Ka kõmrite muusikaline kontseptsioon ei olnud poptabelite ega ka klantsajakirja piltidega nii ühildatud. Aga Blur´il jätkus kontraste hiljemgi – albumil 13 olid “vastuolud” veelgi teravamad. Ning Frost Faire`i albumi tiitel - “Mean Little Girls” – meenub Damon Albarn`i ütlus, et Blur`i publiku enamuse moodustavadki nooremad kui 14-aastased tüdrukud (tegelikult ütles ta seda märksa ebatsentsuursemas väljenduses). Ühesõnaga, paralleelid on väga intensiivsed tulema – lood V, A Thunder Thief Intermission, Zombies ning The Ballad of Jasper Lilywhite kerkivad esile väga Blur-assotsiatiivselt. Frost Faire ammutabki jõudu Blur`i kontrastsusest. Välja arvatud paar momenti – Two Ghost, mis tuleb Briti folkmuusika 60ndate-70ndate traditsioonist ning Kitty, mis on just nagu Kreatiivmootori suust kukkunud. Pluss paar sihitut tinistamist. Albumi lõpetab IV – milles võib olla samasugune kontrasti suhe nagu Yuko and Hiro puhul – aga mõjub sundimatult nagu Blur`i lugugi siinkirjutaja jaoks tänapäeval.

Nüüd tean niipalju, et Frost Faire on kolmeliikmeline Oklahoma punt, mille liidriks on Brad Fielder – Oklahoma underground-ringkondades tuntud aktiivne laulude kirjutaja ning produtsent. Ning järgmisel nädalal ilmub Fielder`i esimene sooloalbum.

Kuula albumit siit

8.6

The Wind Whistles Animals Are People Too (Aaahh)

"Tuuleviled" on Vancouver`ist pärit duo. Mees ja naine. Tom ja Liza. Muusikaaktivistid - orgunnivad igal aastal kohalikku Beanstalk`i folgifestivali. Nad on välja andnud 2 albumit ning korraldanud mõlemal korral kontsertturneed, muuhulgas ka Euroopas. Viimane kord lõppeva aasta augustis-septembris. Ida-Euroopas ning Skandinaavias. Loodetavasti tulevikus põikavad ka Eestisse. Ühes ülevaates nimetati neid “supi-indie`ks”. Noh, nagu mõnus supihelpimise muusika. Lihtne ning kerge. Tegelikult asi nii lihtsustatud ei ole. Minu ühel sõbral meeldib ikka korrutada, et muusika puhul on tarvis korralikku rütmi ning meloodiat. Nende esimene album "Window Sills" on segu alt-country`st, new acoustic movement`ist, pop-folk`ist ning baroque-pop`ist,. Ilus ning sirgjooneline pop, mida ilmestavad kaunis kahehäälsus ning kohati orkestratsioonid. Pigem maalähedane kui targutavale manerismile lähenev. Ühesõnaga, esimene album oli siiras ning taotlused olid kenasti välja mängitud. Uinutas ning sütitas kirge. Muusika, missugust näikse, jah, ainult Uues Maailmas teha osatavat. Traditsioonid.

Uus album laksab vaba käega. Esimese albumi lihtsakoelisust peetakse diagnoosiks. Muusika muudetakse elektrilisemaks-elektroonilisemaks – elektrikitarrid suravad ning süntesaatorid koovad happelisi allhoovusi. Paistab ka kätte analoogia Mojave 3 esimese albumi ning hilisema loomingu erinevuses. Seda albumit on juba jõutud nimetada Camera Obscura demovariandiks, mis minu arust on solvav ning reaalsust mitte peegeldav. Vastupidi, Camera Obscura viimase albumi hallipärasus kahvatub kanadalaste erksuse kõrval. Oleks suht mõttetu kõiki superlugusid välja kirjutada – liiga pikaks läheks see nimekiri. See koosneks vähemalt 2/3 albumi lugudest.
Kindlasti ka Eesti artistidel oleks sellelt albumilt palju õppida. Lauspopitunnetust. Alustuseks.

Kuula albumit siit

9.1

starstarstar Electric Goose and The Nylon Moose (Rack & Ruin)

2007. aasta suvel jagasid kolm tüüpi ühikatuba ühe Michigan`i ülikoolilinnakese maalilise jõe kaldal. Juba esimesel kohtumisel olid nad teineteisele tutvustanud omi varasemaid salvestisi ning jämminud öö otsa. Eesmärgiks oli teha humaanse ning loodusliku (loomuliku) puudutusega muusikat, vastustades suurlinlikku meeleheidet ja väsimust. Nimeks võtsid nad Ringo Star ning aasta hiljem andsid välja esikalbumi Soul Tide. Pärast seda muutusid nad *** ning seejärel starstarstar`iks.

Golda, McConeghy and Rogers`i uue albumi nime esimene pool viitab elektroonilisele ning teine pool akustilisele küljele. Kui nende eelmisel albumil domineeris selgelt alternatiivkantri-ja folk koos väheste, kuid nutikate elektrooniliste allhoovustega, siis uus album on palju pretensioonikam. Näited: Golden Glow on plahvatuslik avang – tempokale, samas unistuslikule indifolgile antakse tugev soulilaks. Albumi sissejuhatamiseks vaieldamatult parim valik. Reciprocity on sünteetiline soulfunk autotuunitud vokaali, sametiste elektriklaverite ning helklevate-ringlevate helide kombinatsioonis. Antientam ning lõpulugu To Good Memories! on küll ballaadid, kuid neis pole vähimalgi määral tühje poose. Samuti vokaaltehnilise poole pealt on lood muljetavaldavad. Islands`i häälutused ning ritsikate sirin võib küll Animal Collective`i fännidele deja vù tunde tekitada, aga see tundmus on kahtlemata äärmiselt vastupandamatu. Eriti veel ajal, kui AC on ilmselgelt ideedest tühjenemas. Fellowship paisub psühhedeelsete elektrooniliste helide abil folktrooniliseks sümfooniaks, olles, võimalik et ka kogu albumi tipphetkeks. Kus siis peitub käesoleva albumi edu pant? Nähtavasti selles, et mitmekesisus leiab ühtsuse albumit algusest lõpuni täitva puhta spirituaalse hinguse kaudu. Hingus, mida õnneks ei oldud veel jõutud humaansuse märgi all täis mäkerdada, kandes pigem naturaalset rõhuasetust. Muidugi, juhul kui tüübid pidasid inimlikkuse all silmas inimese naasmist sinna, kust me kõik pärit oleme - loodusest -, siis minu iroonia oli üleliigne. Igatahes see intiimne ning (sisendus)jõuline album on vaieldamatult üks aasta albumitest ning tagasitulekutest.

Kuula albumit siit

9.8