pan y rosas discos
Drone Experimental electronica Sound art Avant-electronica Glitchtronica Micronoise Experimentalism Avant-garde
Vene uue laine põrandaaluse muusika üks isasid Aleksei Borissov on Eesti vastava valdkonna inimestele tuttav nägu – mees on korduvalt käinud siingi esinemas. Seekord koos riialanna Jelena Glazova'ga -- ka teatud eestlastele tuttav -- seitsme loo vältel allilma sisenemas Chicago eksperimentaalplaadifirma pan y rosas discos vahendusel. Ilmselt on tegu maandamata masinaga, mis säriseb-väriseb nagu jeekimeid täis kolavanker. Aga kõrvaklappe on tarvis, et seda põrgumürglit kuulda. Vastasel juhul mikroskoopilised helid ilma kõrvaklappideta tekitavad segadust ja pealiskaudset saginat ning mõttetut st eimidagiütlevat vidinat. Kõrvaklappides hakkab see mikromaailm konkretiseeruma -- tulevad esile jämedad droonhelid, glitchilik elektrooniline prügi, mis iseenesest on ju huvitav ja intrigeeriv; sest see on konkretiseeritud, see on struktureeritud ja eesmärgipäraselt esitatud. Lisaks veel tekitab huvi, et kas see muusika on improviseeritud või on see eelnevalt komponeeritud. See on üldjoontes minimalistlik muusikaväli, mille ülemistes fraktsioonides toimub väga kibe sagimine. Ilmselt tänapäeval ei ole enam oluline arutleda selle üle nagu veerand sajandit tagasi, et kas sülearvutil (mille soetamine tollal oli väga kallis lõbu) loodud muusika on improviseeritud või mitte -- või juhul kui on improviseeritud, siis kas tegu ei ole ikkagi mitte võltsimprovisatsiooniga; omal ajal tekitas neid kiivaid diskussioone ilmselt niinimetatud pärisimprovisatsiooniliste muusikute hirm jääda ilma oma leivapajukist. Taaskord pöördudes tagasi paari nädala tagusesse Tõnis Kahuga tehtud intervjuusse, milles meie esimuusikakriitik-kultuuriteoreetik väidab, et tänapäeval tehakse popmuusikat lihtsalt etteantud klotse erinevalt kokku seades; teisalt on siiski selge, et vähemalt mingis osas elektroonilises muusikas on olnud tendents ette antud klotse lõhkuda, moonutada, kardinaalselt teisendada. Isegi kui tegu on olnud põrandaaluste aktidega, pääsevad need mõjud varem või hiljem popilikemate jüngrite ja stiilide vahendusel ülespoole (popmuusikasse -- Arca, Tirzah, hip-hop). Tõsi, heliloomeprogrammid on paisunud omaette universumiteks, mille piire ja võimalikkusi on raske alati hoomata. Vaatame siis konkreetset albumit detailsemalt -- nagu juba eelpool mainitud, on selle albumi selgrooks droonmuusika sellise jämedusega, et see annab võnkeid, mürtsatusi ning hälbeid igale poole mujale, st tähendab nii vasakule kui paremale, nii üles kui alla; kaunistuseks siin-seal on omaette elu elav digitaalne prügi -- nimetan seda glitch-karmaks -- seda võib käsitleda paroodia või sardoonilise arvamusena digikultuurist -- selle valdavast segmendist. Näiteks seesamune toores puuriv droon, mis seda kursust valitseb, on ühelt poolt muljetavaldavalt valitsev, ent teisalt murdub iseenda raskuse all -- nii võib öelda, kuivõrd mõtlen raskuse all murdumist heli muutumist ja moondumist digitaalse sunni all -- heli peab muutuma, heli peab varieeruma, heli peab olema võimalikkuste realiseerimise tasemel. Heli muutub heledamaks, muutub intensiivsemaks, omandades uusi digitaalseid sagedusi, võnkeid, nihkeid, suletud trajektoore; seda pisihelide ja põhiheli omavahelist suhet võib kirjandusklassikast laenatud näitega võrrelda huntide ulgumise ja krahv Dracula käeviibutuse suhtega -- põhijurakas paneb ka kõige mikroskoopilisemad osakesed nähtavalt võnkuma. Kiidame igati heaks üllitiseks.
