Hooray! Beko_51 (Beko DSL)

Järjekordne õnnelik avastus USA muusika avarustelt. Chicagolane Ben Wagner krutib imelist saundi Hooray! pseudonüümi all, ning väljaandjaks hämmastavaid leide üle ilma järjepanu üles korjav Prantsuse leibel Beko DSL. Suurimad tänud Reno`le ning tema vaistule!

Kohe tuuma manu - kolmest loost kaks on puhas kuld. I Guess... - lo-fi`likult krobelise rütmikamara ning elektriseeritud kidradega pinget vaikselt üles keriv rida, mille apoteoosiks on lõpus kummituslikult heiastuv vokaalfraas. Hetketi kõlab see justkui Panda Bear mattunuks pilvedesse ning kostuks sealt alla Apollonina. Seda ei ole kuigi palju (kuulda), kuid pisiasjad ongi need, mis elu suureks muudavad. Küllap ideeliselt on sellise asja peale raske tulla, realiseerimisest rääkimata. Nähtavasti seesugune asi peab inimesel kinnisideena kõrvade vahel istuma. Kyle's Having People Over alustab paitava strummkidraga, mille taamal heiastuvad subtiilsed pannood, luues mulje millestki eepilisest ning majesteetlikust. Panoraamse pildi, mille pisiosa tahaksid isegi olla. Ülivõrded jätsin targu lisamata, mitte paistmaks emotsioonidest nõretav. Natuke vähempaistev on Jimmy, Grow Up, võib olla ka minu (vale)interpreteeringu tõttu, arvestamata seda kui interlüüdi.

Kuigi žanriliselt chillwave/glo-fi/stargaze, meenutab Hooray! sett väga Air`i debüüteepose "Moon Safari" futuristlikke lende minevikku ja tulevikku. Unistus ja unenägu saavad üheks - driim loodub teisse driimi. Popmuusika, mille kohta tahaks kasutada epiteeti "abstraktne". Veider, kas pole?

Kuula albumit siit

9.8

[Artistid] Bomis Prendin

Bomis Prendin
Free Music Archive/Artifacts/yclept
Myspace
Lastfm

The Entourage M.A.D.E. IN AMERICA (Bandcamp)

Möönan, et ei tea The Entourage`i taustast midagi. Mitte midagi peale "M.A.D.E. IN AMERICA" ei olegi võimalik netiavarustest nende kohta leida. Pildi järgi võib arvata, et tegu on trioga. Mis iganes, muusika räägib kõige eest. Kõneleb gangsta-rap`i võtmes - naised, raha ning touch`i säilitamine, intensiivne ja lõputu niggatamine. Nagu räppmuusikale iseloomulik, on siingi 19-loolist kupatust tugevalt electro-r`n`b-ga vürtsitatud. Modernsed digitaalsaundid läbivad robustseid räpiridu. Autotuunitud vokaalliinid. Nimetatud musta muusika elemendid ulatuvad tänapäeval juba väga kaugele (nt Ian Brown`i viimane album). Lisaks veel sämpleid 70ndate eeterlikest rütmidest-motiividest ning psühhedeeliast. Tõepoolest, ka parimad read on (happe)psühhedeelselt piniseva allhoovusega No Matter, suurepärase soul disco-viitega I Don`t Want It ft. Almighty ning atmosfääriliste mullistuste ning suurepäraste sündisaundidega I`m Grinding, samuti teistes lugudes on pauerit ning põnevust. Kokkuvõttes - kobe ketas.

Kuula albumit siit

8.3

[Vana ning oluline] Karen Cooper Complex Shinjuku Birdwalk (Free Music Archive /Artifacts/yclept)

Karen Cooper Complex`i tekkeloost kõneldes ei saa mööda Richmond`i 70ndate avangardskeenest. Hilisemad KCC`i liikmed mängisid bändides Big Naptar, Titfield Thunderbolt ning I Saw a Bulldozer, ning tegelikult on raske aru saada, millal neist sai KCC. Ning ka see, kas nime muutus oli põhjustatud koosseisu muutus(t)est või kunstiliste impulsside teisenemisest. Seda enam, et algselt 6-liikmeline kooslus tegutses lühikest aega, hakates tasapisi vahetuma-lagunema ning millele lõplikuks surmahoobiks sai Karen Cooper`i lahkumine teisse punti (Pregnant). Amüsantsed faktid on, et KCC kasutas oma kodulinnas - mis on USA`le ja maailmale andnud silmapaistvaid artiste nii põranda peale kui alla - esimesena trummimasinat ning üks nende liikmetest lahkus ansamblist seetõttu, et hakata Parliament/Funkadelic`u helimeheks!

Album "Shinjuku Birdwalk" (1981) on ainus dokumentatsioon nende tegevusest, kui välja arvata üks träkk. Reliisitud omal ajal avangardleibli Artifacts/yclept all, anti see uuesti välja pundi ninamehe Frank Daniel`i mälestuseks, kes lahkus siit ilmast 2004. aastal. Kolmveerandtunnine ja 10-looline sett on improvisatsiooniline jämm, mis oma impulssidelt meenutab ilmselgelt krautrokki - ennekõike CAN`i ja Kenji "Damo" Suzuki koostööd. Tõepoolest, mitte üksnes seetõttu, et sarnaselt Suzuki`le keerles ülejäänu dadaistliku verbaalsentimendi ning taltsutamatu laulu/manamaneeri ümber, vaid jänkitari poosetus on ka vahetus võrdluses jaapanlasega kummastavalt sarnane. Kas mitte nimme ei täienda seda seost veel jaapanikeelsed hieroglüüfid plaadiümbrisel ning osaliselt nipponipärane tiitel? Samuti ülejäänud mängutehnilised aspektid on analoogsed - kriipivad kitarrid, funkilikult rütmlevad trummid, hektilised söövitavad sündipassaažid, mis lõdva kummina tõmbuvad kokku-tõukuvad lahti, võites või hajutades kuulaja tähelepanu, ning korrates äärmise mõnuga sarnaseid tsükleid lõpuni.

Kuula albumit siit

[Artistid] Hooray!

Hooray!
Beko DSL
Wonder Beard Tapes
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] Taped Hiss Underwater Casinos (Taped Hiss)

Taped Hiss on Seattle`i muusik Jake Vandervloed, kes tuli välja 2009. aastal, hakates muusikat salvestama kassettidele, olles praeguseks hetkeks juba jõudnud 5-6 reliisi välja jagada. Debüütalbum "Audio Ectoplasm" pakkus vabavormilist ning mittekonventsionaalset muusikat - lo-fi`likku psühhedeeliat ning poppi, primitivistliku saundiga improsid, arhailist elektroonikat, tugevast lindisahinast ümbritsetud ambient`i, suvalist meeleolupoppi, kus võis kuulda nii The Silver Apples`i, Sun Ra`d, Ariel Pink`i, meie oma Hüpnosaurust kui tema kaasaegseid low tech`iga opereerivaid DIY-muusikuid/kassetnikuid (Isaac Willow, Tardigrades, Transformer Girl, Fiver`s Stereo, Mossy Throats, Sky Limousine/Josh Burke jpt), kelledest mõnele muuseas meeldib korraldada laivsessioone korterites.

Tõepoolest, analoogtehnikaga salvestatud muusika kõlab tänapäeva digitaalajastul väga eriliselt - helikihtides on konsistentsi, dünaamikat ning parajalt müstikat. Kuigi albumid on suht sarnased ja võrdsed, teen ometi eelistuse Taped Hiss`i järjekorras teise albumi "Underwater Casinos" kasuks. Erinevalt debüütalbumi visklevast üldpildist on järg märksa rahulikum, settinum, teisalt oma hillitsetuses märksa pingestatum (nt avaloo Warp Zone`i intensiivne drone). Pulseeriv sentiment on esiplaanil, mis on allutatud permanentsele muutumisele, pisitsüklilisusele - mustrid mutanteeruvad, vahetuvad ning omandavad uusi toone. Selle kuulamine on justkui kiindumine kaleidoskoopi ning seal aeglaselt vahetuvatesse mustritesse. Psühhelike elementide olemasolu kaudu läheneb muusika New Weird America-liikumise perifeeriale (kui see artist oleks Soomest, liigitaksin kahtlemata tema metsafolgi sekka) ning iseloomuliku tükeldatud elektroonika tõttu krautrock`ile (nt Conrad Schnitzler´i tööd). Võib ju küsida, et kas see muusika kõlab üksnes nagu veealune või ajab kombitsaid ka mujale? Siinkirjutaja lemmik on 10-minutiline The Atmospheric Beast, mis tõesti väärib oma nime.

Kuula albumit siit

[Artistid] Karen Cooper Complex

Free Music Archive
Myspace
Lastfm