Lean Horse Marathon Up on Bomber Mountain (Rack& Ruin)

Selle aasta alul reliisis ameeriklane Jeff Koplowitz aka Lean Horse Marathon oma debüütalbumi “LP1EP”. Album, mille heliseinad olid reeglina ragisevatest-kärisevatest helimassiividest täidetud. Sellesse fuzz-raginasse sulandusid juubeldavad meloodiad, mis muutis kogu kupatuse eriliseks. Sinna vahele mahtusid ka vaiksemad ning sisemuses tuhnivad numbrid.

Uus album “Up on Bomber Mountain” (UOBM) koosneb 13 loost, tõsi, mille otsa on ka lükitud toorekõlaline 5 loost koosnev “Sometimes” EP, mis on salvestatud ühe suvehommiku 2 tunnise sessiooni käigus. Album on salvestatud ning komponeeritud noore ühendriiklase magamis- ning elutoas 9 kuu ning paljude sessioonide vältel. Jeff möönis, et ta oli pikka aega kahtleval seisukohal, et kas stilistiliselt niivõrd liigendatud albumit üleüldse üllitada või mitte. Lõpuks pidi album kõlama kui reis läbi erinevate helisfääride ning jõudma viimaks alguslugude saundi tagasi. Just nagu täistiksunud tsükkel. Dear, Under Underground, One of Them, Lessons for Learners, Stormy Weather olid (esimesed) lood, millelt JK albumit edasi arendas. Esimesele albumile nii iseloomulik fuzz-saund tuleb sisse alles kolmandas loos (Lessons for Learners). UOBM algab hillitsetud saundide ning komponeeritud, sageli loopidest rajatud struktuuridega, mis tasapisi arenevad ning laienevad. Albumi ümbrisel on kujutatud värvilist tekki (või hoopis maastikku?) ning selle taamal helilainete interferentsi. Tõepoolest, album on stilistiliselt kirju – dream pop, erinevate intensiivsusastmetega fuzz pop, shoegaze, valge digitaalmüra, robustne lo-fi, akustiline (kidra)pop, post-punk, psühhedeelia. Rack and Ruin Records`i boss Dean Birkett arvas, et see on üks ere näide tänapäevasest kingapõrnitsemismuusikast, mis on põimitud sooja ning hämuse helitekstuuriga. Tõepoolest, pärle tuleb kui konveierilt. Today on Bomber Mountain, Lessons for Learners, Drowning Sun, Stormy Weather, Under Underground, I Can`t See You. Tänapäevastest artistidest on Lean Horse Marathon`il enim sarnasusi Deerhunter`i ning Wavves`iga. Ning oma leiblikaaslasega Andy`s Airport Of Love. Esimesega unistusliku ning dünaamilise sentimendi ning stilistilise kontrastsuse poolest, teisega lo-fi mentaliteedi ning stilistilise kontrastsuse/saundi lihtsakoelisuse ning abstraheeritud kõlavärvide kontrastsuse kaudu. Hoolimata palju-palju väiksemast kuulsusest ei jää baltimorelane kunstiliselt tasemelt ning ambitsioonikuselt kuulsatele kaasmaalastele kuidagi alla. Kurat küll, mida need jänkid (vabandust, tegelikult on ta põhjaosariiklane!) söövad? Äkki see ongi hamburgeriindie? Jeff, keep on moving! Excellent work! Uus album “Winter” EP ilmub järgmise aasta jaanuaris.

Kuula albumit siit

9.4

[Vana ning oluline] A Beautiful Machine Home (Embryo)

Homme esineb Tallinnas klubis Juuksur Austraaliast Melbourne`st pärit The Night Terrors - väga tasemel prog-rock`i ning kummituslikke theremin-helisid segav bänd. Samast linnast on pärit veel üks võimas loojatüüp nimega Skye Klein. Inimmonaad, keda tuntakse 3 projekti järgi. Terminal Sound System - õrnalt thrill and bass rõhuasetusega elektrooniline avangardmuusika, mida ma siiamaani ei ole jõudnud enda jaoks lõpuni ära seedida. Intensiivne ning raskesti hoovatav muusika. Teises projektis Halo on rõhuasetus sludge`i ning noise`i elementidel. Ning A Beautiful Machine. Kõigi projektide albumid olid üllitatud umbes milleeniumivahetusel (viimane album 2002. aastal). Kahjuks puuduvad mul andmed tema hilisema muusikalise tegevuse kohta. Nähtavasti on mees muusikast taandunud.

A Beautiful Machine on üks eristuvamaid akte shoegaze-muusika ajaloos kõrvuti Slowdive`i, My Bloody Valentine`i, Chapterhouse`i ning Swervedriver`iga - kõrvuti žanri suurimate nimedega. Milles siis seisneb A Beautiful Machine`i erisus? Naljatamisi võiks öelda, et arvatavasti ei ole läänemaailmas kuigi palju inimesi, kelle teod peegeldavad inimese eesnimest kerkivaid entiteete. Sky(e)`i puhul on see olemas. Atmosfääriline, samas mitte uinutav helipilt, vaid kõrvuärritavatesse kõrgustesse tõusev helinivoo - selles heli staatilisuses on abstraktsust, ilu ning jõudu. Võtsin selle muusika kirjeldamiseks appi isegi uue žanrimõiste - stoner-shoegaze. Kuigi seal on ka ambient`i, dream pop`i, post-rock`i, space rock`i jpm elemendid esindatud. Ning on tugevalt hingestatud nagu Jason Pierce`i või Anton Newcombe`i looming. See muusika ei jõllita omi varbaid, vaid puurib ainiti maanteel liikudes asfaltpinda ning kaugustes virvendavaid elektriliine.

"Home" oli A Beautiful Machine`i kolmas album, üllitatud 2000. aastal. Mõnes mõttes võis see tõesti olla kojujõudmine, st lähenemine traditsioonilisemale kingapõrnitsemisele. Teisalt on see ikkagi tinglik nentimine, kuivõrd helipilt, esindatud sellel albumil, püüdles jõudsalt uutesse sügavustesse. Samas Skye Klein`i muusika oli jätkuvalt anti-pop. Algas kusagilt merelainete loksumise saatel ning vaibus lõpuks - samuti kusagil lainete keskel. Ei huvita teda teised universumid enda ümber. Uued sügavused avanesid unenäolistes kõlapiltides - vaikivatel meredel ning lainetavates kõrbetes uiates. Kaunis masinavärk omandas unistuslikud dimensioonid. Autarkne austraallane võttis nõuks helide vahendusel reaalsusest irduda ning sai sellega suurepäraselt hakkama. Mitmekihiline õnnelikkus. Selle mehe elutöö on igal juhul tehtud, sõltumata sellest, kas ta veel tegeleb muusikaga või mitte. Ülejäänu on juba kuulajate ning muusikakriitikute kätes, et geeniust mitte ära unustada.

Kuula albumit siit