Adam Johan Bergren – The Observer (2022)

 

Bandcamp

 

• Cinematic 
• Chilltronica
• Synth-pop 
• Ambient pop 
• Electronic music 
• Psychedelic 
• 8-bit

 

Edmontoni mehe 11-looline üllitis on tähelepanelik vaatluslik pilk süntpopi ja trippiva muusika (ämbientpop, chilltronica) kokkulangevusele – selle piirialadele. Süntpoppi klassikaliselt mõistetakse kahe mehe koosluse ja meeslauluga (sageli geimuusikud), siis siin ei ole inimhäält üldse kuulda. Siin on süntpop pigem tehnilises tähenduses. Tegu on kuiva pilguga objektile – tuuakse ja lastakse potentsiaalil paista välja meloodiajuppidena, ent tahtlikult õrritavalt tõmmatakse arengutele pidurit. Ent ka see kaine trillerdamine on igati tasemel, millesse siiski loomuldasa on kätketud kuulaja ootus üleva järele. Lauget kulgu "segatakse" aeg-ajalt müralike elementidega (üks lugu algab 8-bitise avanguna). Neisse helidesse on kätketud väljaulatuvad osised, mis tekitavad sildumist ja loovad teid nii omavahel kui kuulaja meeleseisunditesse. Aeg-ajalt meeled kehutatakse seisundisse, mis on nostalgiline, kättesaamatu ja õnnis – lapsepõlve ja kaunite mälestuste manu.

 

8.0 (7.5-8.5)

Humanfobia x Mean Flow –▼👻░░░ (2022)

 

Internet Daemon

Bandcamp

 

• Witch house
• Electronic music 
• Drag house 
• Illbient 
• Drone 
• Dark ambient 
• Newbreed 
• Post-industrial 
• Avant-garde 
• Noise 
• Experimentalism 
• Psycho-acoustic 
  
• Neoclassical 
• Ghostwave

 

Võib naljatamisi öelda, et see 9-looline album on mõeldud olema sõnatu. Sõnades väljendamatu, kuna pealkirjaks on pilt/visuaalsed sümbolid. Ometi seda me saame kirjeldada või vähemalt tunnetada – kasvõi vaikimisi. Üllitisel teevad ilma kaks artisti – tänapäeva üks kõige olulisemaid witch house-esindajaid Humanfobia Tšiilist (kes veavad Internet Daemon/Cian Orbe-nimelist viljakat plaadifirmat, hoides jätkuvalt nimetatud žanri lippu visalt üleval, tehes peaasjalikult ägedaid temaatilisi kogumikke); ning teiseks on Mean Flow-nimeline Kreeka müraartist. Siin segunevad meisterlikult ja hunnitult eelpoolmainitud stiilid, kuivõrd artistid oskuslikult töötlevad teineteise muusikat – oskuslikkus tähendab seda, et tume taak ja sünged varjundid ei kao kuhugi, vaid võimenduvad veelgi enam metalli kolksudes, seinte-põrandate naksudes ja kettide klõbisedes; kõik liigub ja koliseb ning ühte ja sama varju ei manata kunagi kahte korda. Vahele veel orelite pikki akorde vaimude mana ja vampiirlike naishäälte saatel, mis tähendab pelgalt koletut nentimist – teeme mis teeme, ent päeva lõpus oleme surnud. Või veel aktualiseerimata potentsiaali armus eluleme. Siin on see aktualiseerimata potentsiaali lõpptulem oskuslikult välja toodud; ehk koguni võidetud, kuna kunst on pikem kui elu. Naishääled kannavad erootilisust – iha kui kõrgema mõistmise vahendit ja surelikkuse poolliitlast-poolvastandit. 

8.5 (8.0-9.0)

電話での会話の芸術 – 900 MHz内の世界 (2022)

 

Global Pattern

 

• Sampledelic 
• Vaporwave 
• Electronic
• Spoken word 
  
• Chopped and screwed 
• Plunderphonics
• Retrowave
  
• Sound collage

 

Elame neurootilisel ajastul. Ühiskonnad on lõhestunud nii majanduslikult kui (kliima)poliitiliseIt, (suur)riigid omavahel on kompromissitult raksus. Mõjutusvahenditeks on jäänud nafta ja saanud kiibid. Inimene liigina on eksistentsiaalses kriisis ja lõksus nagu hiir virtsatünnis – lisaks sellele, et ei hoolita üksteisest, näksivad-purevad-kriimustavad parimad sõbrad – koerad ja kassid – kahejalgseid. Närvihaigused on ka neile üle kandunud. Jäänud on vaid vaikivad abilised – masinad –, aga kuidagi kahtlaselt on nad vait ja väga truualamlikult teenindavad meid. Kindlasti on neil hingetutel limukatel midagi plaanis! Mida vaiksemad ollakse, seda valjemaid mõtteid omatakse, onju? Lisaks kuidagi palju on neid meil ümber kogunenud. Mäletate ju küll, et Rooma Tseesar tapeti seesuguses vandenõus 100 aastat tagasi! Kui varasematel aegadel autoriteedid päästsid muusikaga maailma, siis tänapäevased heliautoriteedid hoiavad püsti vaid mädatõIvikuid. Seega on igati loogiline, et ollakse jõudnud tehisintellekti rakendamise manu. Lisaks intellektuaalse puudujäägi korvamisele on see ka progressiideega kooskõlas. Käesolev 26-looline üllitis on ilmselt degenerantide loodud – ei ole suudetud aru saada, et kaasaegne inimloom konkureerib haugiga mälu pikkuses ja keskendumisvõimes. Vähemalt on lood lühikesed – aga esitatakse mingisugust veidrust, milles kutsuvad vana kooli telefonid ning vastavad sulni häälega tädid ja koleda häälega onud vene keeles. Edastavad infot, loevad numbreid ja ilmateadet. Mõni neist väidab end koguni elektrooniline nõustaja olevat! Ürgsed ent kerglased meloodiajupikesed peaksid meid kaasaegseid lõbustama, aga sugeneb kahtlus, et meie üle hoopis irvitatakse. Miks kogu aeg solvatakse? Selmet salvestada korraliku mikrofoni ja helikaardiga on heli üles võetud mingi krapiga läbi ragina. Topeltsolvav ju!

 

7.5 (6.5-8.0)

Nick & the Nod – den Besten! (2022)

 

Chicken Shack

 

• Art punk 
• Parody 
• Post-punk 
• Synth-pop 
• Synth-punk 
• Alternative rock

 

Edastati uudis, et Ed Sheeran mõisteti plagiaadisüüdistuses õigeks – Marvin Gaye pärijad-lähedased ei saanudki 50 miljonilist kooki 50 miljonilise moosikihiga. Enne seda olla laulja ähvardanud, et süüdimõistmise korral võib lõpetada oma karjääri. Mnjah... . Siinkirjutaja on kuulanud mainitet staari umbes minuti jagu...lihtsalt rohkem ei tahtnud...liialt "mürane" oli heli. Mark E. Smith oli mees, kes pidas Joy Divison'it ja The Cure'i tühisuseks, Pavement'i ja LCD Soundsystem'it pelkadeks ahvideks. Võib-olla selle viieloolise suhtes olnuks ta armulisem, kuna see on otsene The Fall'i paroodia mõne(sekundiliste) osutustega (gei)süntpopile (nt Soft Cell'i "Tainted Love"). Pigem mitte. Aga eks igaühe otsustada ole, on see õnnestunud või hoopis tüütu käkk. Aga mul on ettepanek – loodagu tehisintellektuaalne muusikaline rakendus, mis koosneks  MES'i, Stockhausen'i, Kevin Ayers'i, Jaki Liebezeit'i, Richard H. Kirk'i, Angus Maclise'i, Burt Bacharach'i, (varase) Tim Hecker'i, Miles Davis'e, Ennio Morricone, Johnny Marr'i ja Robert Fripp'i intellektuaalsest pärandist. Oleks, mida väärikalt lõplikult lõpetada selmet (uut) saasta genereerida. Lõpetatuses ja vaibumises on mõte, onju? 

 

6.5 (6.0-8.0)

Cut A Lonely Figure – ribcage / davidsongs (2021)

 

Bandcamp

 

• Modern classical 
• Art music 
• Minimalism 
• Avant-garde 
• Drone 
• Experimentalism 
• Contemporary classical 

 

Briti saartelt pärit David McNamee on aktiivne mees, olles osaline mitmes projektis (nii ühemehe- kui mitmikprojektides). Käesolev kahest pikast kompositsioonist (üle kahekümne minuti!) koosnev teos peegeldab briti kiindumust minimalistlikusse muusikasse – esimene lugu koosneb prepareeritud klaverist, milles klaveriakordid laovad tuima järjekindlusega kasinaid mustreid, mis võimendunult ujuvad ruumis. Lühikese intervalli vältel luuakse pinget, millele järgneb mõningane lõdvenemine akordijadas. Pikaldane kogemuse vormimine ilmneb poolletargilise, poolenisti transtsendentaalsena. Kuhugi vahele see kinni jääb, mis on igati hüva. Teises loos võetakse klaverile seltsi pikki noote susistav orel, mis vabalt võiks olla esindatud mõnel kunstilist indirokki viljeleva kollektiivi albumil (nt Spiritualized, Mercury Rev). Teisalt kuuldu viib paratamatult mõtte kaugemasse minevikku La Monte Young'i ja tema kaasteeliste manu. Oreli osa loo arenedes taandub; kiiskav klaver hakkab taas tooni andma, ning esi- ja päramine ots suubuvad teineteisse. Ring sai täis. Täiuslik, kas pole?

 

7.5 (7.0-8.0)

Visions of Yōkai – Isle of The Immortals (2021)

Bandcamp

Dim Light Candelabrum

American Decline

 

• Funeral doom 
• Black metal 
• Dungeon synth 
• Psychedelic 
• Progressive 
• Experimental metal 
• Post-metal 
• Dark ambient 
• Atmospheric black metal

 

Ei tea kuidas, aga postmodernistlikus ilmas näikse olevat klišee väita, et kõige huvitavam muusika on see, mis ei püsi ühes või teises žanris. Nagu džinn pudelis, mis tahab välja. Teisalt juba antiikajast pärineb tõdemus, et olemise eelduseks on piiride olemasolu – piirid võimaldavad millelgi-kellelgi nähtavale tulla. Piiritus on negatiivse alatooniga – mistõttu eesti keeles on väga tabavalt tähendust laiendatud ka alkoholile - piiritus toob kaasa soovimatud tagajärjed. Või oleks õigem täpsustada – piiri-tuse liigtarbimine toob kaasa negatiivsed tagajärjed, ent sellega mõõdukas ja mõistlik flirt võib häid tulemusi anda. Sama võib väita käesoleva viieloolise teose kohta – see on veenev black metal-muusika, mis võtab žanri põhitõed; ent eputamata nendega lükkab energiaheebli ülesse, ammutades leegi ülalhoidmiseks hapnikku psühhedeeliast ja progerokist (suurepärane töö orelitel – kinnisideeline, kiire ja omamoodi lõbus, ent igati ülendav). Teisalt see kummastav lõbusus vaheldub hooti kurbuse ja meeleheitega (ent ülendav meeleliigutus jääb) – funeral doom-motiivid sisenevad, mille pühadusesegusest tundmusest kütkestatuna mõtlen Ennio Morricone mõjule metal-muusikas. Eks tema mõju on kõikjal muusikas – siinkirjutaja lemmikblogija Johnny Zchivago mainis maestro lahkumise järel, et on aja küsimus, millal ta tõstetakse muusikapanteoni suurimate sekka. USA artisti dungeon synth'i ja tumeämbienti teemaarendused on samuti väga veenvad – sügavad ja pahaendelised. Ruum avardub ja vibreerib, ei ole teada, kas universum püsib koos või mis ootab kedagi järgmise (vahe)kihi taga. Suurepärane tumemetalli näide, mida on taotud ja sepistatud hereetiliste kuvaldadega. Justkui mõni varakeskaegne ketserlik vool, mis omab küll kristlusega midagi ühist, ent olles siiski märksa vabam ja müstilisem. Igatahes siinkirjutaja metallpanteonis tõuseb Visions of Yōkai ülemisele (laiale) astmele. 

 

9.0 (8.5-9.5)

Tongues Of Mount Meru – Kalpa (2023)

 

Moving Furniture

 

• Minimalism
• Avant-garde 
• Microtonal 
• Psychedelic 
• Experimentalism
• Post-classical
  
• Drone 
• Raga music 
• Sound art

 

Käesolev kahelooline üllitis ei ole veel ametlikult üllitatud – see juhtub mai lõpus –, ent Hollandi eksperimentaatorid Moving Furniture'i plaadifirmast saatsid promopaki kohale. Tõepoolest – kaks pikka kompositsiooni, mille taga on kaks legendaarset helide tekitajat Norramaalt – Lasse Marhaug ja Jon Wesseltoft. See album keerleb kõige ja eimillegi ümber – keskmeks on droonpoom, mis kiirgab paremale ja vasakule, ülesse ja alla. Ühelt poolt on see klassika, ent jätkuvalt värskelt ja virgutavalt kõlav. Jätkates abielupaari La Monte Young'i ja Marian Zazeela 60ndatel alustatud pikkade heliintonatsioonide keskset traditsiooni, mis kahtlemata on ka mõjutatud Hindustani klassikalisest muusikast ja filosoofiast. Muusika, milles helide suhestumine aja ja ruumiga võib läänlaste kannatuse proovile panna (esimese osa-loo pikkus on 58- ja teise oma 44 minutit). Olles varem suht kriitiline nii mõnegi MFR diskograafias ilmunud droonalbumi suhtes, ei ole ma teps selle suhtes. Selles on jõudu ja sädemete pildumist, elektrit ning kiiresti teisenduvat seestumist-väljumist. Pärast äsjamainitud eelduste täitmist töötab helitervik printsiibil – vähem on rohkem – veatult. Poolorkestratsioonid ja udupasunad – mida teistes kontekstides oleks ehk liialdus nõnda nimetada – paisuvad ja liiguvad keskme suunas; muidu triviaalne helide vibreerimine omandab tavalisest olulisema rolli. Ja kolmandaks hakkavad albumi pikkus, muusika monotoonne iseloom ja kuulaja ootused paratamatult genereerima uusi eksisteerivaid ja fiktiivseid toone; lisaks tekitades peapööritust ja taju nihkumist. Koha parameetrid, mida külastatakse lõputult. Nii tekibki ülene seostatav kogemus elik kohavaim.

 

8.0 (8.0-8.5)

BIRDY Oo – SEA SONGS (2012)

 

Bandcamp

 

• No wave 
• Art punk 
• Indie punk 
• Psychedelic

 

BIRDY Oo on Moskva trio, kes laulab korea ja inglise keeles. Mängivad kidrat, bassi ja trumme, ent helikeel on kasinast pillipargist hoolimata üsna elav ja intrigeeriv (lugu "Drifting Girl" on ilmne erand – toetub elektrioreli psühhedeeliale). Võiks keskmeks arvata punkmuusika, ent see kese annab välja siirdeid, mis kaugemale jõudes üha enam muteeruvad. Mis samas ei tähenda, et kolmik alati kaugele jõuab (või väga tahaks kaugele jõuda). Vokaal on väljendusrikas- ja jõuline, kompenseerides eelpool mainitut. Võib suhtumiselt võrrelda nii Piiteri legendi Messer Für Frau Müller'i varase (kidra)faasi kui 80ndate Röövel Ööbikuga, ent sädet ja plahvatuslikkust on vähem või on see vähem kandev (vaatamata siin-seal raputavatele karjatustele ja pöörasele trummeldamisele). Samuti kajab vastu New York'i 70ndate lõpu eksperimentaalpungiskeene nurgelisus.

 

7.0 (6.5-8.0)

Janek Murd – Vaikelud (2023)

Bandcamp

• Ambient 
• Modern classical 
• Electronic 
• Ambient drone 
• Experimentalism 
• Post-classical 
• Microtonal 
• Art music 
• Avant-garde 
• Abstract 
• Sampledelic 
• Conceptual 
• Drone 

Kui mõtlen popmuusikas vaikelule, siis meenub kõigepealt Londoni indiglämmrokkarite Suede`i samanimeline lõpulugu albumil „Dog Man Star” (1994). Mis on küll glämm ja puhevil, ent samas ka natuke sissepööratud ja harras. Janek Murdi kahelooline üllitis on vormiliselt ebavõrdne – esimene lugu on pea neli korda lühem, sisaldab Salme Palmiste (1917-2017) lauldud sõjalaulu; akordid on algul kimedad ja pahaendelised kuni mahenevad ja hakkavad sulnilt liuglema; teine lugu areneb kusagil vanajumala selja taga – ämbientne ja drooniv, aeg-ajalt seestudes ja abstraheerudes; üksildased klaveriakordid toovad kuulaja reaalsusesse tagasi; mingi hetk sugenevad sujuvalt helipilti orkestreeringud, tuues tagasi dialoogi. Võiks isegi arvata, et see on tänuavaldus Arvo Pärdile, kes on mõjutanud ämbient- ja eksperimentaalmuusikuid üle ilma kümnendite vältel. Ühtlasi jõuab tagasi oma eelmise teose „VIIV” (2021) manu, ent virdudes sellest hõõguvate stiihiate ja virdavate hingustega. Suur pooltund! 

8.5 (8.0-9.0)

Counterphase – Ghost Of The Time Lost (EP) (2012)

iD.EOLOGY

Bandcamp

• Drum and bass
• Jungle 
• Electronic music 
• Nu jazz 
• Dream and bass 
• Organic electronica 
• Acid jazz 
• Chilltronica 
• Cinematic 

On tarbetu küsida, kas trummi ja bassi on avalikus ruumis rohkem või vähem kui dekaad või paar dekaadi tagasi, ent kuulajate alateadvusse on see niikuinii rohkemal või väiksemal määral kinnistunud. Olgu see juhtunud reklaamide või spordiülekannete vaheliste pauside kandjana. Veerand sajandit tagasi võidi küsida üsna üleolevalt – kas sa trummi ja bassi kuulad? Oli ilmselt osutus heale muusikalisele maitsele. Samas sajandivahetusel ei olnud nimetet žanrist enam midagi uut kaevata – erinevalt haussmuusikast ei olnud selles ei kandvust ega elastsust. Kuulasin just üht "Vibratsiooni" saadet, mis pühendatud jungle'ile – ilmselgelt kahetunnine kuulamine oli nüristav. Nimetet žanri fenomeni võib võrrelda The Stone Roses'i omaga indimuusikas. Kohustuslikult trendikas, ent madalaväärtuslik ja tüütu. Millegi suure esilesurumine järgmise suure asjana. Rõõm on tõdeda, et Counterphase'i 6-looline taies ei karju tehnitsistlikult ja klišeepiiratult näkku – tuuakse nähtamatult mängu happejäts, sugereerivad heliefektid, robotpopi ja haussmuusika vokaalid ning orgaanilised konkreethelid, avardamaks universumit. Atmosfääriline universum kaigub ja kõigub kujuteldaval restvoodil või tehes elliptilisi trajektoore ümber kujuteldava keskme. Eeldatakse kopitama kippuvatest minimalistlikest eeldustest maksimaalsemat. Vabalt võiksid osad sellest helindist palistada mõnd mängu- või dokfilmi, kuivõrd hingestatus ja filmilikud meeleliigutused on konkreetsesse teosesse sisse kätketud. 

8.0 (7.0-8.5)

New Vogue – S​/​T EP (2018)

Bandcamp

• Punk rock 
• Art punk 
• Indie punk 
• Pronk 

Ajal, mil ma olen kriisis mõne oma kunagise lemmiku suhtes – arvan, et My Bloody Valentine`i „Loveless” (1991) on enim valesti mõistetud album üleüldse – selle väärtus käib iga kuulamisega üha enam maha. Mõned pärlid keset keskpärast pläusti. Poolfabrikaat. Geniaalsus on segi aetud talenditu nikerdamisega. Anglosaksi muusikakriitikud on tahtevõimetud asjast aru saama; hoolimata tõigast, et nende endi valitud parimate kitarristide esisajasse Kevin Shields`il asja reeglina ei ole. Eks punkrokk pakub pinget seesugustes kriisisituatsioonides – eriti kui vastav muusika on pingestatud kunstiliste püüdlustega. Sellel kuueloolisel albumil on nii kõrvalõikavat detsibelli kui teravat heliornamentikat – kiledate kidrade foonil tõusevad aeg-ajalt esile elektroonilised efektid, klahvpillipassaažid ja meeldivalt pealevalguv gruuvrütmistik (eriti lugu „The Stranger Inside”), meenutades mõneti Röövel Ööbiku „Ilu” (1989), mis arvatavasti on üks parimaid indipunkalbumeid üleüldse. Ülbet ja eneseteadlikku tõnupedarulikku jauramist võib kohata ka siin-seal. Album ei ole tohi olla pikk – pikk selles tähenduses, et üllitis on (eriti päramises osas) täidetud keskpäraste lugudega, mis tõmbavad paratamatult terviku üldhinnet alla. Täna kogesin seda näiteks The Verve`i klassikuga „Urban Hymns” (1997). Montréal`ist pärit New Vogue doseerib oskuslikult triviaalsust vürtsi ja maitsekusega, andes reliisile värske vaaba. Kõrtsirokist progepungini; kuigi tegu on buliimikutega, oskavad nad halva maitse lõksu mitte astuda – see vist ongi uus mood. "Vogue" on prantsuskeelne sõna, ent nad laulavad inglise keeles. 

7.5 (6.5-8.0)

Javier Toro – Ambiente Oceánico (2013)

 

Organic Acoustic

• Ambient
  
• Microtonal 
• Electronic music 
• Ambient noise 
• Micronoise 
• Avant-garde 
• Experimentalism 
• Space music 
• Minimalism 
• Ambient drone

 

Albumi pealkiri ilmselt ei vaja tõlkimist ning kaanepilt on piisavalt illustratiivne. Haikala kui mere sümbol  piisavalt krutskiline, nahaalne ja verejanuline, tõestamaks inimloomale, et ei saa viimane tunda end kindlalt toiduahela tipus. Helipilt kahiseb-sahiseb-kihiseb hillitsetult ent piisavalt laetult, andmaks edasi hiigelveekogu salapära ja aimatavat ohtlikkust. Päikesevalgust vastuvõtvad kihid minemas märkamatult üle sügavateks tumevoogudeks. Rõhk kasvab, vaateväli aheneb, batüskaaf siseneb pimedusse. Heli vibreerib, aeg-ajalt kuuldub kolksatusi. Peaaegu kindel, et seesugused korüfeed nagu Jean-Yves Cousteau ja Hans Hass kiitnuks selle 6-loolise heaks. 

 

8.0 (7.5-8.5)

CLOUDWARMER – Forget Me Nots (2022)

 

Bandcamp

 

• Nu jazz 
• Electronic 
• Sampledelic 
• Hip-hop 
• Downtempo 
• Cinematic 
• Trip-hop 
• Breaks 
• Psychedelic 
• Oldie music 
• Plunderphonics

 

USA projekti CLOUDWARMER'iga on tõstatunud paar küsimust – kas tegu on endiselt duoga (Eddie Palmer, Brett Zehner) ja kas nende muusika on jätkuvalt üksnes teiste muusikale-sämplitele üles ehitatud? Isegi kui Eddie Palmer on jäänud üksinda tegevaks, siis kvalitatiivne tase olemasolevate elementidega albumist albumisse opereerides on niivõrd stabiilne ja kõrge, et võiks vabalt tehisintellektile albumi loomise elemendid sisse sööta, et genereerida uus väljalase. Nagu netiavarustes on aastaid teinud Thomas Park ja djezmusic (tõsi, pean tunnistama, et ei ole algoritmilise ja generatiivse muusika (deterministlikku) erinevust veel lõpuni selgeks mõelnud – juhul muidugi kui nad üks-üheselt kokku ei lange). Huvitav oleks teada, kuidas tehisintellekt teisendab hip-hop'i ja trip-hop'i rütmid, ämbientsed lainetused ning suitsuse jätsu helialged uueks teoseks. Kes teab, võib-olla on tulemus sama piinav kui loksuda bussiga aeglase sõiduki sabas lubatud 100km/h sõidualas. Või siis on tulemus taevalik – tjah, taevalikke albumeid on varemgi sadu loodud, ebaõnnestunuid kordades rohkem (mõttetu klišee, mis midagi ei ütle). See 10-looline üllitis on küllalt kosutav, sügav ja ulakas – keerab gruuvidele poolteisekordse vindi pääle, jätsuvinjetid viirgavad sügavuti, psühhedeelia osutab siin varaseimatele mälestustele ja ähmastele kogemustele, mis ujuvad kokku-lahku niivõrd kuivõrd kuulaja jääb anamneesi ja hajuva vahele lõksu (muusikavärk põhineb samuti meenutamise ja unustamise vahele kinnikiilumises); isegi kui siin puudub duo The Fucked Up Beat'i aegne maavälistel fenomenidel põhinev vandenõuteoreetiline ruudustik. Pealkiri osutab eitusele – negatsioonile, mis samas võimalikkusena on alati olemas. Näiteks see, mida väidetakse mitte olevat – kas see loogiliselt ei tõstatu olemise sfääri? See, mida ei eksisteeri, seda ei saa lausuda. Siin lausutakse, siin ollakse. Ka "hiti" nimega "Revenant" leiame albumilt.

 

8.0 (7.0-9.0)

Brandon L. - enjoy your remaining years! (2022)

 

Bandcamp

 

• Post-folk 
• Experimental folk 
• Lo-fi 
• Singer-songwriter 
• DIY 
• Outsider music 
• Bedroom music 
• Folk indie 

 

See 4-looline üllitis on nii DIY kui (üle)üldse olla saab. Alates kritseldatud plaadiümbrisest, anonüümsuse taotlusest ning sahisevast lindistusest. Lähedane, kes põgusalt kuulis seda, märkis, et see on rahustav muusika. Noh, ilmselt samamoodi nagu The Smiths'i eksistentsialistlikud ajakategooriaid ületavad lood "Asleep", "Back To The Old House", "This Night Has Opened My Eyes". Illinois'i osariigist pärit artist laulab allasurutud toonil elu karmist palest, kiirest aja möödumisest, kaotusvalust ja surma lähenemise tundest, ängist ja piinavast seesmisest valust. Õnnelike isikute nägemine tekitab meeleheidet ning meeleheide tekitab veelgi meeleheidet. Selleks, et sellest väljuda, tuleb ülenduda filosoofi tasandile. Filosoofia on lisaks kõigele elu teadus, mis annab mingil määral küünilisuse ja objektiivse (üleoleku) tunde, et emotsioonidele pasunasse anda. Emotsioonid on küll inimeseks olemise osa, ent tunded-tundmused ei tohi üle pea kasvada, takistamaks ratsionaalsust, teist inimeseks olemise tahku. Muusiku filosoofiliseks instrumendiks on sõnad ja kitarr, mis aitavad neid kuivanud mustreid nentida ja kaardistada. Tõepoolest, temaatikast tuleneva taaga raskust on maandatud lakoonilise kidrasõrmitsemise ja madaldatud vokaaliga,ehkki aeg-ajalt on seda vürtsitatud tahapoole liuglevate kidrade ja unustusse vajunud luupivate helinditega. Kimmas värk. 

 

7.5 (7.0-8.0)

Centre El Muusa – Purple Stones (2022)

 

Sulatron 

 

• Twang
• Reverb 
• Psychedelic 
• Krautrock 
• Experimental rock 
• Indie rock 
• Americana

 

Jätkub Eesti twang'i ja reverb'i saaga – kui varem seostus liikumine suht ortodoksse Holy Motors'iga, siis nüüd on sinna lisandunud kitarridega Misha Panfilov. Lisaks hiljutisele kidrapunkbändi Psychoterror produtseerimisele (ja süntekate mängimisele) mängib ta siin ainult kitarre – klahvpillid on jäetud Vladimir Brodski hoolde. Ent see twang ja reverb on mööndustega – sellele lisandub psühhedeeliasse ja krautrokilikesse kinnisideedesse sukeldumine. Üks neist on nii ilmne, et lõppude lõpuks motoorne käiamine muutub suisa obstsöönseks, et Faust võiks neliku žanri nominaalträki plagiaadi tõttu kohtusse anda ("Boomerang"). Kõige liigutavamad hetked ilmnevad siis, kui Panfilovi slaidkidramängu sugeneb Young'i (või/ja Innes'i) vanishingpointilikku reipust, mis ilma kahtlusteta võimestavad helindit. Aeg-ajalt sekka ka sünteetilis-pastelseid mishapanfilovlikke kaemusi ("1978") ning Tuulise Linna eksperimentaalroki skeene tundlikkust a la The Sea And Cake. Eesti roki ajalukku peaks see jätma jälje kui korralikult viimistletud ja täideviidud üllitis, mis ammutab põranda alt, ent näikse liikuvat peaväljaku suunas. Seda ka võrdluses eelnenud omanimelise (äkilise loomuga) albumiga. 

 

7.5 (7.0-8.5)

Andy Matthews – Spring (or 'Bog-shed in lock-down') (2020)

 

Ah!

 

• Art punk 
• Indie punk 
• Rockabilly 
• Vaudeville 
• Avant-pop 
• Psychedelic 
• Americana 
• Comedy 
• Experimental pop 
• Dada pop

 

Tõepoolest, selle pöörase 20-Ioolise albumi üheks inspiratsiooniallikaks on Bogshed, kultuslik indinelik Briti 80ndatest, kes tegi traditsiooniliste rokkinstrumentidega vinget nurgelist kunstpunki (ilma süntekata – mis olla saatana orel nagu üleeile RYM-s ühest kommentaarist teada sain). Sellele vihjab avalugu "the amazing Roy North penis band", mis osutab eksimatult Bogshed'ile (täpsemalt ühele nende loole). Ent käesolev artist näitab trääsa koroonast tingitud piiratusele, mistõttu käitub nagu koplist välja pääsenud veis. Nagu pööraselt kalpsav Iehm või hullu lehma tõve põdev tegelane, kes teps mitte ei kavatse piiridest kinni pidada. Ta žongleerib lisaks nii Ameerika estraadi ja juurtemuusikaga, kupleemuusika ja kukerpallitavate mustlaskrutskitega. Lisaks paljuga veel, kuivõrd kostuvad läbi paljud respekteeritud, selgelt oma agendat ajanud isiksused nagu MES, Scott Walker, David Bowie ja Ken Nordine. Kuivõrd mainitud elemendid põimuvad üksteisega (kuigi võivad ka eraldi seista), siis on ütlematagi selge, et tulemus on eripärane ja kummastav. Kui saetakse mingi loo lõpus puud, siis ei ole kindel, et tahetakse just seda öelda. Vahel võtab muusika vägagi groteskse pöörde – näiteks loos "sing a little tune", mida kuuldes Robert Smith võib-olla tunneks kõhedust. Tõsiselt – nagu vahiks kõverpeeglisse ja näeks enda vaimu. Ja ega siis sõnalise poole pealt asi ei ole vähem peapööritust tekitavam. Midagi taolist, kui ludri (indi)muusik pumpaks 107 kätekõverdust järjest pummelungile järgneval hommikul. See esmapilgul kontseptuaalselt vastuoluline teos murrab nii kuulaja otsmikusagarat kui sääreluid. 

 

8.5 (8.0-9.5)

Orgonon Sound Machine – Horror Vacui (2022)

 

Soisloscerdos

Bandcamp

Archive.org

 

• Neokrautrock 
• Kosmische Musik 
• Motorik 
• Psychedelic 
• Electronic music 
• Psybient 
• Ambient pop

 

Kuigi plaadiümbris näeb välja kui Meistrite Liiga ametlik jalgpall, ei ole see austusavaldus ei Adidasele ega vutile. Teisalt üks Neu! liige rääkis, et nende muusika inspiratsiooniallikaks teiste seas oli ka jalgpall – edasi-tagasi sagimise dünaamika, tempomuutused ja olukordade vaheldumised. Kõik need esteedid, kelledele meeldib tõmmata joont n-ö kõrge ja madala, st vastavalt kunsti ja spordi vahele, võiksid vastandumisega veidi piiri pidada. Mäng kui selline on ju viimase peal, eriti viimas(t)e kümnendi(te) tase (vaatasin hiljuti üht 1986. aasta MM sõelmängu – eeldasin, et niinimetatud hoovijalgpall veel meeldib, ent asi paistis ikka ääretult mannetuna). Need asjad on tunduvalt sarnasemad kui võib-olla esmapilgul näivad. Veelgi enam – Mark E. Smith tegi näiteks jalgpallitulemuste lugemisest kunstiteose. MES ju teatavasti ei eksinud (oli ka Manchester City fänn). Käesolev seitsmelooline üllitis on pendeldamine krautroki ja psühhedeelse ämbienti vahel – motoorse dünaamika ja hõllanduslike ruumi- ja vokaalparameetrite vaheline sageduste optimeerimine. Ülevust kiirgav tundeviirg läbib kunati lugusid, mis lisab albumile väärtust. Ei ole kõige teravam teos, ent nauditav ikkagi.

 

7.0 (6.0-8.0)

10Konekt – maj.txt (2022)

 

Bandcamp

 

• Kraut-techno 
• Avant-pop 
• Electronic music 
• Synth-punk 
• Minimal synth 
• Motorik 
• Experimental pop

 

Selle viieloolise üllitise puhul kerkib mitu meeldivat tahku esile. Loo "Recoin" algus väga meenutab põrandaaluse Tartu ime Bizarre'i loo "Laizy Sun" käiku. Seesamune ikooniline indilugu ikooniliselt indikogumikult "Sue Darling Is Back To Meet Forwards" (aastast 1997). Aga see on vaid hetkeks, varsti areneb lugu albumile omaseks motoorseks käiamiseks elektroonika ja vokaaliga. Kindlasti on sellel nii mõndagi ühist teutooni protopunk- ja industriaallegenditega Neu! ja Faust, ent veelgi rohkem kerkib see esile süngest ja sügavast alateadvusest, mille tõi laiema üldsuse teadvusesse New York'i duo Suicide. Alateadvusest, mis elab inimese teadvusega perversset kaksikelu; milles teadvus on alateadvusega alatihti murduvas, ent kuidagi ühilduvas vahekorras. Prantsuse projekti muusikas on kohast agressiivsust ja pealetükkivust, ehkki see on tasakaalustatud (pool)varjulise tumedusega – selles sünguses peitubki portaal liikumaks nii ühele kui teisele poole, nii edasi kui tagasi. Ainsaks miinuseks on vokaalne väljenduslaad, tõsi küll, kohati. Lauldud-manatud prantsuse keeles, mis toob esile peenutsemist ja sarmi, ehkki rohkem olnuks helide rõhutamiseks vaja vokaali madaldamist ja pahaloomulist sisinat. Aga lepime tulemusega. Tegu piisavalt põrnitseva (pop)muusikaga.

 

8.0 (7.5-8.5)

Per Scelstak – Tentativas Frustradas (2021)

Mahorka

Bandcamp

Archive.org

 

• Improvised music
  
• Experimental electronica
  
• Art music 
  
• Progressive electronic

 

Kui vaadata albumi visuaaliat, siis tuleb möönda, et arvatavasti artist püüdis end alasti võtta. Kujutades graafiliselt lõiku muusikast on tulemus kirju ja abstraktne ühtaegu – mõnele ei ütle see midagi, samas muusikaga tegelenutele avaneb selles enamat – näiteks mingid segmendid peaksid olema valjemad kui teised, ent see on pelk kvantitatiivne nentimine. Või sisaldab seesugust kvaliteeti, mida kuulaja eeldab niikuinii. Küsimus taandub lõppude lõpuks sellele – mida artist ise tahab sellega öelda? Midagi lisada? Muusikaliselt on see 6-looline üks lobe elektrooniline nuudeldamine – hoogu on, vaibi on, ka efekte on – peaks eelduste kohaselt tekitama kombatavat frustratsiooni elik ebaõnnestunud proovimisi. Muusika on igati voolav ja sujuv, et millegi taha mitte kinni jääda. See ongi käesoleva teose õnnistus ja puudus ühtaegu. Siin on nii improvisatoorsele muusikale omast pealiskaudsust kui põnevust. Teisalt on selles kalkuleeritud kunstilisust, meenutades ameeriklase Dave Keifer'i aka Cagey House'i ratsionaliseeritud art house-esteetikat. Vaatamata sellele, et trummid aeg-ajalt taovad kõvasti ja kaootiliselt, elektroonilised helid libisevad trajektoorilt välja ning üleüldse süntesaatorid kannatavad füüsilise vägivalla all. 

 

7.5 (7.0-8.0)

Mohawk Talk – Extreme Dreams (2009)

 

Bandcamp

 

• Slacker rock 
• Indie rock 
• Alternative rock 
• DIY 
• Lo-fi 

 

Kaks California päevavarast, kes suutsid nullindate ja kümnendi vahetusel luua kokku 5 lugu – ja seda kahel helikandjal! – , aga need lood on head. Lihtsad ja loogilised, ent ellu äratatud kui elektrivooluga laetud kuivatatud konnakoivad. Kuigi närvetunud, siiski elu tundemärkidega. Kidrad kärisevad ja kriibivad ning vokaal on emotiivselt poolenisti sordiini all, poolenisti valla päästetud, meenutades kohati Loomakollektiivi joodeldamist. Lihtsa struktuuriga lood, mis räägivad normaalseks olemise ja hullumise talumatust vahekorrast, armastuse ja ootuste, lahkumise ja mälestuste kibemagusast suhtest. Kummastavatest hetkedest ja harjumustest selja taha jäänud suhetes, mis ikka kummitavad. Siin see on – kes teab, millega Alex Tatusian ja Eli Kaufman hetkel tegelevad, ent jälg nende poolt on siia maha jäetud. 

 

8.0 (7.5-8.5)