- Art punk
- Indie punk
- Rockabilly
- Vaudeville
- Avant-pop
- Psychedelic
- Americana
- Comedy
- Experimental pop
- Dada pop
Tõepoolest, selle pöörase 20-Ioolise albumi üheks inspiratsiooniallikaks on Bogshed, kultuslik indinelik Briti 80ndatest, kes tegi traditsiooniliste rokkinstrumentidega vinget nurgelist kunstpunki (ilma süntekata – mis olla saatana orel nagu üleeile RYM-s ühest kommentaarist teada sain). Sellele vihjab avalugu "the amazing Roy North penis band", mis osutab eksimatult Bogshed'ile (täpsemalt ühele nende loole). Ent käesolev artist näitab trääsa koroonast tingitud piiratusele, mistõttu käitub nagu koplist välja pääsenud veis. Nagu pööraselt kalpsav Iehm või hullu lehma tõve põdev tegelane, kes teps mitte ei kavatse piiridest kinni pidada. Ta žongleerib lisaks nii Ameerika estraadi ja juurtemuusikaga, kupleemuusika ja kukerpallitavate mustlaskrutskitega. Lisaks paljuga veel, kuivõrd kostuvad läbi paljud respekteeritud, selgelt oma agendat ajanud isiksused nagu MES, Scott Walker, David Bowie ja Ken Nordine. Kuivõrd mainitud elemendid põimuvad üksteisega (kuigi võivad ka eraldi seista), siis on ütlematagi selge, et tulemus on eripärane ja kummastav. Kui saetakse mingi loo lõpus puud, siis ei ole kindel, et tahetakse just seda öelda. Vahel võtab muusika vägagi groteskse pöörde – näiteks loos "sing a little tune", mida kuuldes Robert Smith võib-olla tunneks kõhedust. Tõsiselt – nagu vahiks kõverpeeglisse ja näeks enda vaimu. Ja ega siis sõnalise poole pealt asi ei ole vähem peapööritust tekitavam. Midagi taolist, kui ludri (indi)muusik pumpaks 107 kätekõverdust järjest pummelungile järgneval hommikul. See esmapilgul kontseptuaalselt vastuoluline teos murrab nii kuulaja otsmikusagarat kui sääreluid.
8.5 (8.0-9.5)
