Blogiarhiiv

1/23/2023

Centre El Muusa – Purple Stones (2022)

 
 
  • Twang
  • Reverb 
  • Psychedelic 
  • Krautrock 
  • Experimental rock 
  • Indie rock 
  • Americana
 
Jätkub Eesti twang'i ja reverb'i saaga – kui varem seostus liikumine suht ortodoksse Holy Motors'iga, siis nüüd on sinna lisandunud kitarridega Misha Panfilov. Lisaks hiljutisele kidrapunkbändi Psychoterror produtseerimisele (ja süntekate mängimisele) mängib ta siin ainult kitarre – klahvpillid on jäetud Vladimir Brodski hoolde. Ent see twang ja reverb on mööndustega – sellele lisandub psühhedeeliasse ja krautrokilikesse kinnisideedesse sukeldumine. Üks neist on nii ilmne, et lõppude lõpuks motoorne käiamine muutub suisa obstsöönseks, et Faust võiks neliku žanri nominaalträki plagiaadi tõttu kohtusse anda ("Boomerang"). Kõige liigutavamad hetked ilmnevad siis, kui Panfilovi slaidkidramängu sugeneb Young'i (või/ja Innes'i) vanishingpointilikku reipust, mis ilma kahtlusteta võimestavad helindit. Aeg-ajalt sekka ka sünteetilis-pastelseid mishapanfilovlikke kaemusi ("1978") ning Tuulise Linna eksperimentaalroki skeene tundlikkust a la The Sea And Cake. Eesti roki ajalukku peaks see jätma jälje kui korralikult viimistletud ja täideviidud üllitis, mis ammutab põranda alt, ent näikse liikuvat peaväljaku suunas. Seda ka võrdluses eelnenud omanimelise (äkilise loomuga) albumiga. 
 
7.5 (7.0-8.5)