Werner Durand & John Krausbauer -- Black Seraphim (2026)

Moving Furniture/Bandcamp

• Drone
• Microtonal 
• Avant-garde
• Psycho-acoustic 
• Post-classical
• Experimental
• Post-minimalism

Kuulan seda 27-minutilist teost ning taban end mõttelt, et kas väljaspool tsivilisatsiooni oleks meil üldse vaja seda, mida nimetame muusikaks. Kindlasti mitte käesoleval, tsiviliseeritud kujul. Võib-olla piisaks kõigest sellest, mis meid niigi ümbritseb: okste õõtsumisest, puupakkudel trummeldamisest, ja ragistamisest, kiviklibinast, jäsemetega vees sulistamisest jne tule(ne)vast helist. Loodus niikuinii toodab loomulikumaid ning seejuures kõige majesteetlikumaid helisid. Need on loomulikud helid, mis ei nõuaks enam eristust "kõrge" ja "madala", "ilusa" ja "inetu" vahel. Kõrge ja madala fenomenid ongi tsivilisatsiooni klotsikesed -- simulaakrumid, mille kaudu püüame omi ängi, hirme ja ärevust kanaliseerida ja talutavaks muuta. Mitte meloodia ega lohutus, vaid võimalus kogeda heli kui maailma ennast. Ometi on inimkond läbi ajaloo vajanud ka pehmendusi. Üks täiuslikumaid on ilmnenud The Smithsi ülitugeva laulukirjutamisoskuse ja sõnalise poole ning My Bloody Valentine'i seksuaalsest unenäolisusest tiine mürapopiga, ent seesugused pehmendused on ka lõksud --muutes inimese mugavaks. Nad summutavad soovi otsida midagi, mis jääb väljapoole tsivilisatsiooni mürgisust, väljapoole seda aeglast roiskumist. Eskapism ilma reaalse pagemiseta. Plaati kuulates meenub alatihti lapsepõlvest kuuldud kreissae hääl -- justkui viiekümne meetri kauguselt kõrva tungiv kriiskamine, ning see monotoonne undamine kõlas väga ähvardavana. Mistõttu "Black Seraphim" ei mõju pelgalt droonhelina, vaid füüsilise ihumiskeskkonnana, millesse kuulaja on asetatud. Paradoksaalselt võib just see olla muusika kõige sügavam õigustus. Ühelt poolt postindustriaalne kalkus, teisalt imneb mikrotonaalne, redutseerutud kõlaväli, kus heli ei arene mitte niivõrd motiivide kui helisageduste kaudu. Plaadifirma Moving Furniture (elik siis Sietse Van Erve) mainib sumisevat harmooniakoori, mis viib kuulaja ajataju kaotavasse transsi. Piltlikult heli muutub sedavõrd rusuvaks, et isetehtud puhkpillid ja viiulid selle taga litsutakse helimassi all puruks. Võimalik, et see muusika ei paku üldse lohutust. Võib-olla on tegemist hoopis armutu kommentaariga inimkonna dekadentsile ja hääbumisele. Selle teose transs mitte ei vabasta, vaid sunnib kuulama maailma ilma pehmendavate filtriteta. Just selles seisnebki "Black Seraphimi" jõud -- ei jutusta see midagi, vaid laseb kuulajal mõista heli enese laastavat ontoloogiat. 8.5 (8.0-9.5)

Toni Dimitrov + Blanket Swimming -- Hermetic (2026)

Mahorka/Bandcamp/Bandcamp

• Ambient 
• Electro-acoustic 
• Musique concrète 
• Organic electronica 
• Sound art

Kahtlemata olen vaimustuses säherdusest muusikast. Sümpaatne on juba formaat ise -- kaks pikka kompositsiooni. See loob võimaluse neid omavahel võrrelda nii muusikaliselt kui ka ülesehituslikult: kuidas nad üksteise suhtes dünaamiliselt asetuvad, millised on rõhuasetused, kuidas ja missuguse intensiivsusega erinevused ja nihked ilmnevad ning kuidas esimene kompositsioon valmistab ette teist. Väljaandjaks on legendaarne Bulgaaria /neti)plaadifirma Mahorka, mille muljetavaldav diskograafia on jõudnud ligi viiesaja väljaandeni. Nagu plaadifirmale omane, on ka "Hermetic' süvenemist nõudev kuulamine, kus kõige olulisem ei ole sündmuste rohkus, vaid heli pidev sisemine muutumine ning sügavustest esile kerkimine. (Võrdlus maailmamerega on väga kohane). Muusika hingab, muusika interstitsiaalne ainevahetus paneb selle liikuma. Kuivõrd stiililiselt on tegu ämbientmuusikaga, siis tuleb täpsustada, et siin on palju orgaanilisust. Selle loovad välisalvestiste elemendid, mis põimuvad kergete droonhelide, habraste harmooniate ning aeglaselt arenevate heliväljadega. Toni Dimitrovi välisalvestised ja helisäetus põimuvad Thea Maloney peente ämbienttekstuuridega loomuldasa dialoogiks, milles iga detail omandab tähenduse. Muusika ei püüdle kulminatsiooni, vaid püsib tasakaalus, lastes kuulajal märkamatult sellesse vajuda, sellesse settida. Ka subliimne elektroakustiline kribu-kräbu taamal avardab helipilti veelgi. Need ei ole pelgad dekoratsioonid, vaid selle muusika seesmine närvisüsteemi gliiarakud ning ganglionid. Just nende peente tekstuuride peal liueldes mõjub taies elavana -- helid ilmuvad ja taanduvad, hingavad teineteise kõrval ja põimuvad teineteisest läbi, jättes ruumi ka unistustele (st kuulaja saab seda kuulates astuda kõrvale). Need kaks pikka kompositsiooni - üks ligi viieteistkümne minutiline, teine üle kaheksateistkümne minuti pikk - liiguvad mõneti paradoksaalselt korraga aeglaselt ja suure sisemise kiirusega (ennekõike lugu "Chariot"). Kui see (kujuteldav) kiirus vaibub, ei lagune muusika siiski koost, vaid avab üha uusi mikromaastikke, uusi tekstuure ja peidetud detaile. Entroopiat siin võibki tõlgendada hermeetilisusena, mida tuleb tõrjuda, millest tuleb eemalduda. Helipildi kribu-kräbulisus, soojakõlaline tonaalsus ning pehmed servad annavad helindile seesmise impulsi, mis iseennast pühitseb ning kuulajat premeerib. Kõik tundub ühtaegu lähedal ja tabamatu, nagu oleks sattunud ühte imetabasesse unistusse. Aga elukogemus ütleb seda, et selleks unistuseks on saada tagasi lähedus ja kooskõla loodusega, mida inimese endi ehitatud tsivilisatsiooni-nimeline düstoopia meid eemale kisub. Pahaloomuline moodustis, mis hüpoksilise unistuste doseerimise algoritmina eluleb ja laguneb, hingitseb ja roiskub samaaegselt. 9.0 (9.0-9.5)

[Teaser of the day] Fields Of Ohio - Youngstown Speakeasy Akron Blues

• Electronic
• Sound collage 
• Deconstructed blues
• Hauntology 
• Avant-garde 

Artist: Fields Of Ohio

Release: (fields of ohio)

Label: Haze

Year: 2013

[Teaser of the day] Ennaytch - What Astaroth Commands, A Dutchess Defies

• Power electronics 
• Avant-garde 
• Noise music
• Psycho-acoustic 
• Abstract 

Artist: Ennaytch

Release: Vacuum Cleaner Music For The Vermillion Vixen of Perdition Volume Two: Daemonium Batavica

Label: Basement Corner Emissions

Year: 2025

[Teaser of the day] Protestant Work Ethic - Weather Side

12rec.

• Indie folk
• Alt-folk 
• Cowbell indie
• Folk indie

Artist: Protestant Work Ethic

Release: Turned, and Turning EP

Label: 12rec.

Year: 2007

Potenciómetro -- Radio Singles EP (2026)

Pueblo Nuevo

• AOR 
• Funk 
• Dance pop 
• Disco pop 
• Tekno 
• Electronic music 
• Deep techno 
• Easy listening 
• Yacht pop

Kui mullu üllitatud "Crema" (samuti Pueblo Nuevo all üllitatuna) mõjus järelpeo DJ-setina - psühhedeeliast, happest, süvahõllandusest vaibakloppimistehnoni välja -, siis "Radio Singles EP" kisub kolme looga helipildi veelgi laiemaks. Kõiki lugusid läbivaks elemendiks on funk -- seda popi, disko ning süvaklubimuusika tähenduses. Tõepoolest, "Gliptodontes en fuga" elektro- ja funkgruuviga tehno elik tekno pöörab rooli minimalistlikult. See mõjub loogilise jätkuna samale ajaloolisele teljele, mille alguspunktiks on seitsmekümnendate funk ja disko ning sihtpunktiks hüpnotehno. Vaskpuhkpillid ja orkestreeringud ei ole pelgalt värving, vaid lugude kandetalad, eepilise mõõtme ning nakatava rõõmu allikaks. Need puhkpillid lausa karjuvad ja kriibivad kõrva kõige mõnusamal võimalikul moel -- mitte hetkekski ei teki tunnet, et neid oleks liiga palju või vähe. Kõlab nagu 70ndate AOR, milles põimuvad jahtrokk, volatiilne kergejäts ning kergelt jonkslev igapäevamelu. Sõita autoga mööda Tšiili Vaikse ookeaniga paralleelset kulgevat magistraali ning nautida seda ülevat tunnet. See kõlab ilmselt kolmiku lapsepõlve lemmikmusana, mille mõju ei ole aastatega kuhugi kadunud. Kõige rohkem jääbki "Radio Singles EP" puhul kõlama Potenciómetro oskus oma muusikalisi kiindumusi häbenemata välja mängida. See on nagu omaenda raadiojaam -- mitte algoritmide, TI või programmijuhtide koostatud pleilist, vaid kolm pala, mis peegeldavad üksnes bändi maitset ja uudishimu. Kes ei tahaks vahel ise sellist raadiot teha või seda juhtida? Potenciómetro teeb seda täiesti omadel tingimustel ning just seetõttu mõjub "Radio Singles EP" ühtaegu kerge kõrvalepõikena "Crema" kõrvale ja väga selge avaldusena selle kohta, kust see trio tegelikult tuleb ja mida ihaldab. 8.5 (8.5-9.0)

Atone -- Un Jour EP (2004)

Autres Directions In Music/Archive

• Ambient pop 
• IDM 
• Plinkerpop 
• Indietronica 
• Electronic music

Antoine Monzonis-Calvet (tuntud ka kui Ladyatone) on Prantsuse produtsent, kes tegutses nullindatel Galliamaa elektroonilis-eksperimentaal(pop)muusikaskeenes. Tema looming paikneb mugavalt inditroonika, downtempo, lõdvestust pakkuva elektroonika ning ämbienthõngulise IDM-i ristumiskohas; segades sooje, orgaanilisi tekstuure keerulisemate elektronimpulssidega. Atone'i heli on introspektiivselt atmosfääriline, tundudes isikliku ja sidusana; mis on loogiline, kuivõrd olles näide ajastu isetegemise ja stiilide risttolmlemise hõngust. Kõik see kirjeldatu on ka esindatud käesoleval 5-loolisel taiesel, artisti esiküllitisel, pakkudes kaunikõlalist sügavust, millesse on intensiivsus sisse kätketud -- kõlades isegi natuke ähvardava, natuke hoiatavana. Hoiatus ei ole konkreetne - millelegi osutav -, vaid esteetiline võte, mis ei kohusta kuulajat millekski. Prantslase muusika lugude lõikes ei eristu siin tugeva variatsioonina, vaid pakkudes ühtede ja samade helilompide (pisi)detailset ülevaadet ja võrdlust. Mistõttu võib Atone'i muusikas tajuda omamoodi trotsi -- piiratud arvu helivõtete ja -värvingute esitlemist, nende võimalikkustega manipuleerimist, nende elluviimist, ka nende lõputut ringkäiku-kordamisest saadavat (rikutut?) naudingut. Mida paganat see tähendab, seda ma ei tea. 7.5 (7.5-8.0)

[Teaser of the day] Enbilulugugal - Shadow of Vomit Avalanche

☢ Enbilulugugal KreationsZ ☢

• Black metal
• Blackgaze
• Raw black metal
• Black noise

Artist: Enbilulugugal

Release: Offerings to Curlyton (EP)

Label: ☢ Enbilulugugal KreationsZ ☢

Year: 2019

Eustachian -- Conversation With Darius (2004)

Upitup

• Electronic music 
• IDM 
• Chilltronica 
• Downtempo 
• Breakcore 
• Jungle 
• Remix

Nagu tavaliselt Upitupi all üllitatud taiesed pettumust ei valmista - ehk ainult seda, et võiksid pikemalt kesta -, kuivõrd tegu on esteetiliselt nutikate ning vaimukate kogumitega. John Roche, Tony Welter ehk DJ Skull Vomi ning Masaki Pierce olid selle USA projekti taga (2001-2012); ainuüksi käesolev käputäis kompositsioone seitsmeteistkümne minuti vältel paljastab taiese rahutu iseloomu. Üleskeeratud vedruna kõlkuvast intellektuaaltantsumuusikast - mis kohati kõlab roostes uksehingede sümfooniana - raputava džungliliku rütmistiihiani, laiekraanilikest, kohati 50-60ndate polüneesialikest unistustest võbeleva pisirütmikani. Rhodes-klaverid viivad kuulaja mahejätsulähedaste virvendusteni. Üks lugudest on plaadifirmakamraadi Tracky Birthday remiks kompositsioonist nimega "Skyline", mis neist on kõige infantiilsem, bla-blaa-räppi sisaldav taies. Aju hakkab veits valutama... . Käesolevat hoiab koos mängulisus ning soov ühendada mehhaaniline täpsus sooja ja inimliku kõlapildiga. Lood vahetavad meeleolu katkematu vooluna, kuid mõjuvad hoopis orgaaniliselt; mõneti see meenutab raadiovastuvõtjat, mis püüab kinni paralleelmaailmade signaale. Just selline ettearvamatus ongi Eustachiani suurim tugevus. Ning teisalt ideed kestavad just nõnda kaua, et end ammendada; iga motiiv ja aje jätab endast maha meeldejääva jälje. 8.5 (7.0-9.0)

[Teaser of the day] Kozstandsya - Skydiver

• Glo-fi 
• Chillwave
• Alternative pop 
• Electronic 
• Shoegazing 
• Yacht pop
• Vaporwave
• Cinematic 
• Indie pop

Artist: Kozstandsya

Release: Lightning Strikes

Label: Self-released/Bandcamp 

Year: 2019

[Teaser of the day] Candids - Modern Life

Jamendo

• Shoegazing 
• Indie pop/rock
• Glo-fi 
• Dream pop 
• Alternative pop/rock 

Artist: Candids

Release: Modern Life EP

Label: Jamendo/Bandcamp 

Year: 2017

[Teaser of the day] Skala Collective - Over Trees

Clinical Archives

• RIO
• Avant-prog 
• Psychedelic
• Film noir 
• Free jazz
• Avant-rock 
• Electronic 
• Improvised music
• Experimental rock 

Artist: Skala Collective 

Release: Black Constellation

Label: Clinical Archives 

Year: 2011

aboombong -- Antifascist (2026)

Pen And Mallet/Bandcamp

• Post-rock 
• Art rock 
• Reggae 
• Improvised music 
• World music 
• Krautrock 
• Electronic 
• Experimental rock 
• Neo-psychedelia 
• Avant-rock 
• Avant-funk 
• Alternative dance 
• Ethnotronica 
• Art music

Isiklik esmatutvus selle Ühendriikide projektiga leidis aset 2010. aasta sügisel; bänd äratas tähelepanu suhteliselt keerulise ja eksootilise helipildiga, milles ühelt poolt domineeris läänelik söakas eksperimentaalmuusika/rokk-kaanon ning teisalt kasutati palju nii-öelda kolmanda maailma instrumente. Käesolev 9-looline taies võrreldes varasematega näikse mõnevõrra sirgjoonelisem, kuigi see hinnang on tinglik; võib-olla tõesti on liigutud rohkem sirgjoonelisema, antud juhul elektrooniliselt kipitava helipildi manu; mida tegi mõnda aega tagasi näituseks Trans Am ning teevad aboombongi kaasaegsed Sveamaalt nimega Joxfield ProjeX ja mõjukad kaasmaalased nimega Tortoise, segades omavahel elektroonikat ja tantsulist psühhedeeliat postrokilike ja krautrokilike impulssidega, ning ka ümberpööratult. Teisalt neis kompositsioonides on piisavalt sügavust, et avastada kruttivaid sekventse, maru efekte ning sugestiivseid muundumisi. Mis tähendab seda, et tegu on igati meelierutava kuulamisega, mis on muljetavaldav nii vertikaalselt kui lineaarselt, nii süvitsi kui pinnapealselt. Üks väljapaistvaimaid kompositsioone on "Fuck The System", milles staccato-kitarrimängu on komplitseeritud wah wah-efektidega -- tulemuseks on seestunud avangard-funk. Aga teistes lugudes paljastuvad ihad reggae, dubi, maailmamuusika järele, mistõttu meenub CAN'i arengumuster. Aga siin on ka Jimit, elektrilist Milesi, The Pop Groupi, Theoretical Girlsi. Lugude pealkirjad paljastavad mure jänkimaal valitseva poliitilise olukorra pärast. Kuivõrd helind on nõnda mitmekihiline, tuleb möönda ka lõbustavat stiihiat selles, mis tõmbab keha käima ning kisub suu muigele. Jah, kuigi üks lugudest kannab pealkirja "It's Simple", ei ole siin mitte midagi iseenesestvõetavat ja lihtsat. Kui kuulata kergelt seadistusest väljas olevat imeilusat klaverieleegiat "It Takes Us ALL", siis näikse, et on alla antud. Ent kindlasti ei saa see olla lõpp, kui nõnda sisendusjõulise muusikaga brutaalsuse ja rumaluse vastu protestitakse. 9.0 (8.0-9.5)

[Teaser of the day] The Cousins - dizzy part 1

Jamendo

• Alternative rock 
• Indie punk
• Indie rock 
• Noise pop

Artist: The Cousins 

Release: Who's The Preacher?

Label: Jamendo 

Year: 2009

[Teaser of the day] Bryyn - How to Wait

Jamendo

• Indie folk
• Singer-songwriter
• Americana
• Folk indie 

Artist: Bryyn

Release: Root Metaphors

Label: Jamendo

Year: 2009

[Teaser of the day] Daniel Maze - Greys

Test Tube

• Micro-techno
• Electronic music
• Ambient 
• Abstract techno
• Glitch-techno

Artist: Daniel Maze

Release: Lush Premiere 

Label: Test Tube

Year: 2011

Aitänna 77 -- Spring is Coming Soon EP (2005)

Test Tube

• Glitch-folk 
• Post-folk 
• Electronic 
• Folktronica 
• Ambient folk

Kujutame ette situatsiooni, kus kitarri juhib mingisugune vedrul põhinev mehhanism, ning see mehhanism töötab ebastabiilselt; kutsudes kitarri mängides esile helisid, mis ühelt poolt on küll tuntavalt instrumendile omased, ent teisalt moondub elektrooniliseks vinnutamiseks ning õrnnurgeliseks hetktõrksuseks. Säherdust muusikat mängib Vall d'Uixóst pärit Mikel Martínez (MM), kes peaasjalikult üllitas oma muusikat 10-20 aastat tagasi oluliste elektroonilist ja akustilist muusikat väljastavate netiplaadifirmade nagu Test Tube'i, Error! Lo-Fi, Dusted Wax Kingdomi, Miga all. See muusika ilmsesti on kahevalentne -- ühelt poolt on selles domineerivam - digitaal-masinlik - alge ning sellele kontrapunktiks kussutav, vedru vibratsiooni mahasuruv element sees. MM tekitab eripärade miljöö ning vaimsuse eelpoolmainitud elemente nii mikroskoopilisel tasandil kui veelgi mikroskoopilisemal tasandil hüpitades ning ellu viies. Kuigi see on folkmuusika, ei teki siiski kordagi tunnet, et seda salvestaks tõsise näo ning ebameeldiva laulumaneeriga muusik. See 4-looline kõlab mängutoosimuusikana, mis on kunati üles keeratud ning mis kaane klõpsudes sulgub. Jah, see on õhuline, ent samas mõnusalt laisk, et mitte sirutada omi tiibu. Igati õnnestunud mikroeepilised kenitlused, kus elektroonika ja akustika kohtuvad viisil, justkui loodus ise prooviks digitaalsete vahenditega kohaneda. Siin tekitatakse folgi ja glitchi vahel delikaatset, ilma et see kaotaks oma orgaanilist hingamist. Hilisemate töödega kümmekond aastat hiljem liikus katalaan sämpledeelsema kontseptsiooni ning leitsakulisemate rütmidega igati kohaselt Dusted Wax Kingdomi alla, kuid siin oma esikreliisil tundleb ta avatud viljapuuaedade vahel tuuleiile enda peale juhtides. 8.0 (8.0-8.5)

The Hardliner -- Morrisx (2013)

20kbps

• 8-bit 
• Covers
• Tracker music 
• Conceptual
• Lobit 
• Electronic music 
• Chiptune

Tõsi see on, et Morrisseyst ei saa kunagi villand. Isegi kui see muusika, mida ta viimased 20 aastat on teinud, käib vaimu- ja ideevaesuses närvidele. (Viimane kõva taies oli "You Are the Quarry" aastast 2004). Aga siis näed taas sotsiaalmeedias klippe, kuidas Moz laseb rahval enda eest lauluridu joriseda. Ja mõtled, et mis saaks veel ehtsam ja ülevam olla! Mõtled, et see ilmselt ongi parim, mis isiklikus plaanis kunagi juhtunud on. Tõsi see on, et enamus, mida seal esitletakse, on The Smithsi lood. Ning The Smiths on... noh... kõigi aegade kõige-kõige bänd. Nii enne neid, nende viie tegutsemisaasta vältel kui ka pärast neid. Bänd, mille puhul sõnad olid kõige kõnetavamad, kidrakäikudel oli eriline kihistatud fluidum, bassi ja trummi tekitatud rütmika oli nii ajule, kehale kui veel-teab-millele. Kõik see kanaliseerus parimaks laulukirjutamiseks, mille harmooniatest-meloodiatest kunagi ei väsi. Šveitsi lobit-netiplaadifirma 20kbps'i all üllitatud kaheloolisel on The Smithsi lugu, mida Johnny Marr ja Moz pidasid oma lemmikuks viimaselt, samuti nende lemmikalbumilt "Strangeways, Here We Come" (1987). Teine lugu pärineb Mozi algusaegade loomingust (albumilt "Vauxhall And I"). Eripäraseks teeb üllitise vana kooli 8-bitine helikeel - mis muideks sai tuule tiibadesse umbes sellal, kui Manchesteri legendid tegutsesid -, mis ometi laseb neil suurepärastel kompositsioonidel uues kuues särada. See taies annab taas tunnistust tõsiasjast, et kui (endised) indimehed ja -naised on pöördunud teistsuguse muusika manu, siis The Smithsi südamesse kasvanud bändina ei unustata iial. Üllitise aega arvesse võttes - kuu aega pärast Andy Rourke'i surma -, tahaks uskuda, et sellega austatakse ka legendaarset bassimeest. Äärmiselt tore on - tegelikult paratamatu! -, et pealekasvavad põlvkonnad leiavad tee nende mussi manu. 10

Bing Satellites -- Voyage to the Moon (2026)

Bing Satellites/Bandcamp

• Ambient 
• Ambient drone 
• Organic electronica 
• Kosmische Musik 
• Musique concrète 
• Microtonal 
• Dark ambient 
• Post-minimalism 
• Space music

Kuulates manchesterlase Brin Coleman'i loomisakti (tõepoolest -- lahtirullumise tähenduses), tuleb möönda, et mees teeb põhimõtteliselt samasugust muusikat, mida ta on juba teinud ligi kaks kümnendit. Kosmiline droonmuusika, milles ometi on nõnda palju värvinguid, eri intensiivsusega toone. "Voyage" on prantsuskeelne sõna, mille tähendus osutab merereisile. Eeldada füüsilist odüsseiat planeet Maa kaaslasele eeldab ilmselt uute portaalide avastamist. Samas kes teab -- äkki kõik see ihalus on pelgalt unistuslik, kuna ilmselt inimese saatuseks jääbki vaid unistustes ilmaruumis seigelda. Paljud kahtlevad senini väites, kas inimene on üleüldse Kuule jõudnud. (Vastupidine väide on, et võltsfilm monteeriti Stanley Kubricku stuudios kokku). Ütlen ausalt, et isiklikult on mul sellest teadmisest ükstaspuha ning ei mõista hukka neid, kes arvavad teisiti. Inimese ainuomane olemisviis on seotud Maaga -- tema aeg võib Maal lõppeda; aga kindel on, et loodus kestab ka pärast domineerivat primaati edasi. BC muusika näikse samuti kerget skepsist kandvat, kuna kõige selle kosmilise pulseerimise taustal on kuulda kummituslikku rongirataste klõbinat; mis on vihje sellele, et isegi unistus millestki (suurest) on paratamatult häiritud maise elu tegemistest ja sagimistest. Paratamatu argimüra, mis kulutab subjekti energiat ning otsustuskindlust. Entroopialävi paradoksaalselt kaugeneb vaatamata tehnilisele arengule. (Vähemalt hetkel näikse entroopiaväli suurenevat). Oluline käesoleva 62-minutilise üllitise juures on see, et BC hõivab pikkade droonide ning faasinihetega kogu ruumi kuulaja ümber -- ruum antud juhul ei ole üksnes füüsiline, vaid ka vaimne ja psüühiline. Õieti lisaks olemasoleva ümbritseva ruumi hõlmamisele hingestab ta kõike seda omal viisil. Muidugi käesolevat mikrotonaalset mitmekesisust tuleks nautida kõrvaklappidega, kuna näiteks isegi eelarvamuslikult tähtsusetud sahinate muutused taustal on tektoonilist laadi. 9.0 (8.5-9.5)

[Teaser of the day] The Womb - Summer '98

Danielle

• Indie pop
• Americana 
• Soft rock
• Alternative pop

Artist: The Womb

Release: Xennials

Label: Danielle

Year: 2026