Other Minds/Bandcamp
- Art music
- Avant-garde
- Post-classical
- Experimentalism
- Improvised music
Teise Ilmasõja lõpuaasta jaanuaris sündinud ameeriklase Charles Amirkhanian'i (CA) rolli hinnatakse tänu teenetele nii Other Minds-nimelise plaadifirma asutamisel ning teiste artistide promomisel, aga ennekõike tema enda, konkreetsemalt helipoeetilise tegevuse tõttu, mis muusikastiilina teatavasti keerleb ümber inimvokaali võimalikkuste kasutamise ja laiendamise. Selle valdkonna suurnimed on-olid Meredith Monk, Demetrio Stratos (1945-1979), Michael Lentz, Laurie Anderson, Jaap Blonk, aga ka Roomet Jakapi Eestist (arvestades ainuüksi muusik-filosoofi mahukat koostööajalugu rohkem ja vähem kuulsamate avangardistidega üle ilma). Kahtlemata nimetatud artistidel kõigil on omad eripärad ning rõhuasetused (nt CA kasutas vokaali rütmina, st korduste põlistajana, millele ehitati kõik ülejäänu peale); ning mitte alati ei pidanud-pea vokaal olema kesksel kohal. Helipoeesial on olnud kanda ka poliitiline roll, kuna võimaldab semantikat vältides häält kasutada maksimaalselt vabalt. Häälevabadus on suurem kui sõnavabadus. 11-loolisel taiesel on vokaali vähe - ühes kohas on küll vaevu kuulda ingellikku fluidumit, ent enam jäävad meelde lõbusad palakesed mängituna honky donk-kõrtsiklaveril ("Hopper Popper", "Ticklish Licorice", "Tyrannus Rex"). Meeldib naljatamisi mõelda, et seesuguse tulemuseni jõudnuks ühiselt klaver taga jõmisedes Dennis Hopper ja Karl Popper, kui nad veetnuks trahtris tunde märjukest manustades. Purjakil olles ei pea midagi ei verifitseerima ega falsifitseerima, piisab toredast ühistegevusest. Muusika loomusse kuulub loomuldasa duaalsuse ja vastandlikkuse ületamine, mistõttu isegi "totter" kompositsioon võib tõe taotlusest kõlada ülevamalt. Tõeotsijad on sageli liigagi tõsised vanad, palju veetlevam külg mõtlemises on mängulisus ja vimkade viskamine -- teaduslik mõtlemine on oluline, ent metafüüsika ei tohiks kindlasti jääda tagaplaanile. Teisalt jah, Popper'i-Hopper'i olukorda võiks visandada groteskseks - seda enam, et mainitud loo lõpuossa sugenevad deliirsed elemendid, kuivõrd just joobnutes tõuseb esile eriline (oma) tõe lauda virutamise tung. Kuivõrd albumil kaasalöövate artistide nimekirjas on välja toodud kuus perkussionisti, siis ei oleks raske järeldada trummeldamise osakaalu üle (aga trummeldamist on sellele vaatamata kasinalt). On nii marssidel põhinevat improt kui ka roostes mängudoosi kriginatest-kahinatest produtseeritud abstraktsioone ((ilmselt helid on siiski tekitatud tellitava mutrivõtme kasutamisega (sic!)). Aga klaveril loodud sisutühje mõtisklusi, mis pigem tekitavad kahetsuslikke mõtteid pärast kõva pummelungi, et oli siis vaja oma aega, tervist ja raha sellele kõigele kulutada - hing jäi tühjaks ning kõht sai kurjaks. Akadeemilisi ringkondi halvav paatos tõsiseltvõetavuse üle -- mida muuseas märkis mõned kuud tagasi Elliott Sharp intervjuus Postimehele, et elektrikitarriga on raske teenida helilooja tiitlit sealsetes ringkondades -, mistõttu tuleb sisse mittemidagiütlevaid kompositsioone. Võinuks pigem pakkuda veel seesuguseid lugusid nagu "The U.S. Army Postal Unit at Blandford, Dorset, 1944", mis kõlab justkui celesta-klaveril mängitud eksootilise kaemusena (kui palju see tehnitsistlikus plaanis huviäratav on, eristub muidugi ise küsimuseks). Kokkuvõtvalt ikkagi pigem plusspoolele jääv teos, samas üldplaanis pakkumata sügavamat elamust. Võinuks siiski vokaali varjatumaid pälvusi eksperimentidesse sisestada või siis panustada üksnes kõrtsiklaverile, et komponeerida suurepärane üllitis. Kitsamas plaanis mainitud instrumendil improviseeritud asjad siin panevad hinge õkva tantsima. Milleks tekitada katkestusi - seda enam, et kahtlaste avantüüridega?! 7.5 (6.5-8.5)
