José Miguel Candela -- Afectos del Desastre (2025)

Pueblo Nuevo

• Improvised music 
• Experimentalism 
• Conceptual 
• Acousmatic music 
• Glitchtronica 
• Post-minimalism 
• Musique concrète 
• Microsound 
• Abstract 
• Electronic 
• Avant-garde

Selle neljast kompositsioonist koosneva üllitise mõistestikus torkab kohe üks asi silma -- kõikide lugude pikkuseks on 11.57. Sekunditesse teisendatuna on vasteks 717 (seda käsitletakse inglinumbrina, mis omakorda tähendab sõnumit üleloomulikust ilmast; seostatuna vaimse ärkamise, kaemuse, uue alguse, sõltumatuse ning loovusega). Teiseks tähendab pealkiri:  "katastroofi tagajärjed". Teose eesmärgiks oli süveneda inimkogemuse emotsionaalsesse valdkonda, mis on ajendatud majandustegevusega seotud sotsiaal-keskkonnakatastroofidest. Kohati muutub tšiillase José Miguel Candela (JMC) muusika vägagi abstraktseks, kujutades seda, et seesuguste piirsituatsioonide negatiivsel aktualiseerumisel ei olegi eriti midagi tõdeda -- hinges miilab tuimenenud valu jälg, mis aeg-ajalt leekima hakkab -- iseäranis kujundlikult väljendub see loos "Santa Olga (incendios)". Vaikus võtab mingil hetkel võimust -- emotsionaalselt on subjekt end läbi küpsetanud või surnud. Kuivõrd Santa Olga piirkonda laastasid puidutööstusest valla pääsenud metsatulekahjud, siis tule hävitustöö kirjeldamiseks ei saagi olla paremat kirjaviisi ja emotsionaalset tööriista. Lisaks sellele oli aluseks veel reostus Puchuncaví's ja põud Quillagua's (mõlemad ilmnesid kaevandustööstuse tegevuse tagajärjedena). Kui ma kuulan kompositsiooni "Quillagua (sequía)" - seda pühalikku vokaalset intonatsiooni ning kargete veetilkade langemise kaja, siis meenub Elias Canetti metsa ja katedraali võrdlus. Ikka tegijatel juhtub, ent sageli sedalaadi õnnetused juhtuvad kasuahnusest -- millest on tingitud turvameetmete tagamatus, vähetasustatud personali motiveerimatus, inimlik ükskõiksus, looduskeskkonna ja tööliste kurnamine üle forsseerimisega). Ent tõsi on see, et kõik, mis inimene teeb, teeb vaid endale: olles osa loodusest ning sõltuv füüsilisest keskkonnast, on tagajärjed sageli pöördumatud. Nagu ahv, kes banaanide kättesaamise nimel on põõsa juurtega maast välja kiskunud (tõsi, ahv reeglina nii loll ei ole). 8.0 (7.5-8.5)

Roberto Vodanović Čopor -- What happens when we become silent (2025)

Mahorka/Bandcamp

• Experimentalism 
• Ambient drone 
• Avant-garde 
• Microtonal 
• Sound art 
• Organic electronica 
• Dark ambient 
• Musique concrète 
• Electronic music

Inimestel võivad omada kõiksugu uskumusi -- alates sellest, et tubaka tarbimine suurendab produktiivsust ja loomingulisust kuni selleni, et Vikatimees võib pahaendeliselt öösel kolm korda uksele koputada (lisaks fataalse liisu langemisele arvatakse, et Surm irvitab kristliku püha kolmainsuse arusaama üle). Uskumuste virvarr muutub ajas ning uue informatsiooni omandamise käigus, sõltudes loomulikult konkreetse isiku eluhoiakutest ning soovmõtlemisest. Samas uskumused ei peagi suhestuma mõistusega -- sageli on tegu kinnisideeliste fenomenidega, mis ei suhestugi intellektiga (nagu Brett Anderson kunagi tabavalt laulis Suede'i 2002. aasta albumil). Või kui suhestuvadki, siis loogika muutub hägustub ning vahetab rugevamad argumendid nõrgemate vastu, et uskumustele õigustust leida. Suitsetajale ei pruugi olla argumendiks miljonite patsientide hääbumine kopsuvähki suitsetamise - põhjustades haigust 80 protsendil juhtudest - tagajärjel; küll aga on argumendiks, et ülejäänud paarikümnel protsendil on kurja haiguse tekkepõhjuseks radoon ja radiatsioon, keskkonna saastatus ning kroonilised kopsuhaigused. 55-aastasel horvaadil Roberto Vodanović Čopor'il (RVC) näikse surmamotiiv ja vaikusesse hääbumise teema käesolevat 8-loolist albumit läbivat. Elu on kõrge taraga piiratud aed, milles kulgev teerada viib plangu manu -- teadmata samas, mis teisele poole seda jääb. Inimestena näeme-mõistame siia poole jäävat ultimatiivset horisonti, samas mõistmata, kas surm on lõpp või hoopis üleminekuala kuhugi mujale. Ka muusikaliselt ilmestab RVC temaatikat sügavusest esilekerkiva tumeduse ja rõskusega. Kitarristina kasutab zadarlane oma instrumenti tuntaval viisil vähe ning vastupidi ilmselt palju -- tõsi on, et see on kaemuslik süvenemine helikunsti ja ämbiendi sügavatesse hoovustesse, milles toimub kogu aeg midagi -- midagi tõuseb esile, midagi vajub hoomamatusse; toimub kuulaja aju stimuleerimine ning simulaakrumite loomine (võib-olla simulaakrumiteks on neid isegi lihtlabane nimetada, kuivõrd neile seisunditele reaalsuses vaevalt vastet leiab). Siit leiab summutatuid karjeid, allasurutud meeleheite immitsemist, lõpetamata lausete mõtestatud perspektiivi. On paar lugu ("The day started with rain" ning "The night"), milles tumedus on peaasjalikult hajunud ning loodushelide lainetamine ja näppe- ja klahvpillide mõtisklused pakuvad pealtnäha rahustavat perspektiivi). Surm on julm ning kosmoses on külm (või oli see vastupidi) -- võib-olla seda albumit kuulates on võimalik Vikatimeest üle kavaldada nagu ühes Eesti muinasjutus seda tehti -- esmakordselt jootes ta purju ning teist korda kleepides ta pingi külge. 8.5 (8.0-9.0)

The Silly Pillows -- A La Fois (1991)

Archive

• Psych-rock 
• Lo-fi 
• Acid rock 
• Yacht rock 
• Doo wop 
• DIY

Digitaalse truuduse ajastul on haruldane ja põnev kogemus sattuda albumile, mis kõlab ajakapsli uksest välja tõmmatud lugude kogumina. See 9-looline on kaunilt teostatud palavikuline unistus, omapärane heliline süntees ja ristand, mis võtab 60ndate lõpu joovastava, orelirohke psühhedeelse roki ja koolutab seda läbi pehme fookusega lo-fi objektiivi, leides seejuures ruumi 70ndate jahtroki mahedatele, päiksepaistelistele harmooniatele. See on plaat, mis võib-olla tehniliselt ei peakski toimima, aga teeb seda siiski muretu, peaaegu trotsliku graatsiaga. Albumi kõla tuumaks on kahtlemata orelimäng, mis tundub nagu otsene Ray Manzarek'i kanaliseerimine tema võimu tipul. Continental Vox-oreli kihid ei ole ainult tekstuuriline element; see on jutustav hääl, mis põimib lugudes kerge impro happelise mässulisusega. Selles on kohati kõulikku intensiivsust, samas järgmises loos taandudes õrnaks, peaaegu kaemuslikuks virvenduseks. Segased Padjad suudavad neid mõjutusi austada ilma, et see kõlaks pelga imiteerimisena, pakkudes hoopis värsket ja laetud lähenemist mainitud žanritele. Vokaalharmooniad ja meloodiline struktuur meenutavad ansambli Love meloodilist sarmi ja loomuldasa jahedust, mis on mõjus vastupunkt psühhedeelsele tormlemisele. Seesugune paralleelselt kulgevate rööpmete üksteisest distantseerumine ning samas nende vahealade (mõningane) segunemine on albumi salarelv, mis loob õndsa meeltes ja hinges segadust tekitava tunde. Ühel hetkel hõljub kuulaja elektrist laetud vibreerivas orelipilves ning järgmisel hetkel tõmbavad sind õrnalt kaldale kergelt virvendavad pehmed kidraakordid ning soe bassiliin. Viimane pusletükk on albumi madala täpsusega salvestus -- lindi susisev heli ja toores, lihvimata miks, mis tagab autentsuse; mida moodne, lihvitud ja steriilne produktsioon pakkuda ei suudaks. Madalsageduslik esteetika ei ole siin kindlasti piirang, vaid teadlik valik, mis tabab ideaalselt 60ndate vabadustundmusest läbiimbunud vaimu, vaadatuna 90ndate alguse ilmselt (väga) erinevast maailmast. See tundub ehtsa ja südamliku austusavaldusena, omal ajal radari alt kadunud ettevõtmisena. See on heliline paradoks -- tolmune happerokk laisaks pärastlõunaks. 9.0 (8.5-9.5)

Centz -- mini-DV (2025)

Dusted Wax Kingdom/Bandcamp 

• Trip-hop 
• Sampledelic 
• Electronic 
• Hip-hop 
• Breaks 
• Downtempo 
• Cinematic

Suur rõõm on teatada, et Colin Thieme (CT) ehk Centz on tagasi; ent veelgi rohkem rõõmustab tõik, et sellega kaasnevalt on ka oluline Bulgaaria netiplaadifirma Dusted Wax Kingdom pärast nelja aasta pikkust pausil olekut tagasi (oli paraku alust arvata, et on pillid kotti pistnud). 18-loolisel üllitisel on välja arendatud sämpledeelsed orkestratsioonid, mis kõrgustesse püüdlevad, kujundamaks arusaama, et kuidas ja kuivõrd on omavahel seotud ämbient ja klassikaline muusika, filmimuusika ja üleelusuuruses unenäod ja päikeserammestusest tekkinud nägemused. Kompotti lükkavad edasi lohisevad trip-hop- ja rohmakad hip-hop-rütmid, mis kolisevad orgaaniliselt eri intensiivsuse ja rütmide vahelduvusega -- sünkopeerides, lahti harutades, kombineerides, moonutades. CT mõnuga orkestreerib laiekraanhõllandusi, mis sulni harjaga paitab kuulaja vaimust lahti igapäevaseid porikillukesi ning mudapritsmeid, et lasta hingel õilmitseda ja vabalt lennelda. Alati on oht, et tehakse midagi valesti -- üle pingutades või tulemust liialt lahjendades. Lisaks selle vältimisele ning terviku võimendamiseks on oluline lugusid õigesti järjestada ning intensiivust ja varieeruvust õhulisusega võimestada. Kahtlemata Centz oskab seda -- lisaks eelpoolmainitud võtetele näiteks lugu "Tread" areneb inditrooniliseks paleuseks, milles on sees nii tung kui vaigistamatu uudishimu uute helikombinatsioonide sõlmimiseks. Siin-seal kihtide vahel on igati värskendav elektrikitarride undamist kuulda -- CT ilmselgelt ei tee seda seetõttu, et kidrasaundi oleks lahe kasutada, vaid tõlgendab seda eriomaselt (elektroonilise muusika produtsendi horisondilt). Äkki kõike seda ülevust ning rõõmu, mis sellesse muusikasse on valatud, on CT kaasaegne Ludwig van (elik teisisõnu, kui Beethoven elanuks tänapäeval, teinuks seesugust muusikat). Näituseks vapustav rõõmupall "Crash", mis põrkudes ja veeredes pillub ülinakkavalt sädemeid. 9.0 (8.0-9.5)

c4 -- Transient II (2012)

Proc-Records

• Breaks 
• Lo-fi 
• Progressive electronic 
• Electronic music 
• Modern classical 
• DIY

Lähtudes ühe mõtleja arusaamast, et primitiivse ja kaasaegse vaimu vahel puudub kvalitatiivne erinevus, siis käesoleva neljaloolise taiese puhul torkab silma viis, mismoodi helikvaliteeti rakendatakse. On ju arusaadav, et žanriliselt on tegu kaasaegse taiesega -- tangerinedreamilikust progressiivelektroonikast tänapäevase klassikalise muusika põhise voolavate akordidega juurdlemiseni või väljavenitatud nootidega eksperimenteerimiseni; lohisevad flyinglotuslikud rütmid annavad tunnistust trip-hop'i ja acid techno/house'i kiiluveest esile tulemisega. Ent need madala resolutsiooniga ning "rikkis" sagedused - mille vilin taamal - annavad tunnistust artisti soovist eemalduda steriilsetest stuudiotest -- mille ruumides võrdluses kodusega on veelgi võimalik paar kvaliteedipügalat kõrgemale tõusta. Selge on see, et Edgar Froese'le tehnoloogiliselt ilmselt seesugune mõtlemine olnuks vastuvõetamatu (üks tuntud muusikaajakirjanik tõdes ühes arvustuses, et mida rohkem peent tehnikat kogunes Tangerine Dream'i stuudiotesse, seda kehvemaks nende muusika muutus). Ameeriklane Adam Crammond seevastu on meistrimees -- ta panus metsikusse annab eelpoolmainitud taiestele toore vahetuse -- selles rafineerimatuses löövad õitsele mainitud žanrite - ütleme et - viimased kümme protsenti. See on seesama rafineerimatus, millele kolm aastakümmet tagasi panustasid piraatraadiojaamad -- milles sahinate-raginate mõju muusikale tekitas müstilist efekti. Tegelikult võib seesugust lähenemist käsitleda ülimoodsa lähenemisena, milles tegijad eraldavad end primitiivilmingutega või "vigase" modernismi kontseptsiooni loomisega, et luua distantsi kaasaegsetest. 8.5 (8.0-9.0)

[Teaser of the day] Traqueurs de Combes - Streaks of life

Nowaki Music 

• Experimental pop
• Electronic  
• Avant-pop 
• Art pop 

Artist: Traqueurs de Combes

Release: Freak offs

Label: Nowaki Music 

Year: 2025

[Teaser of the day] WAAS - We Miss You Jared C. Balogh

Murmure Intemporel 

• Experimental electronica 
• Electronic music
• Power electronics 
• Post-minimalism 
• Avant-electronica
• Noise music 

Artist: WAAS

Release: VA - A Tribute to Jared C. Balogh (vol.2)

Label: Murmure Intemporel

Year: 2020

[Teaser of the day] Spuntic - Mineral Ages

Enoughrecords 

• Experimental electronica
• Organic electronica
• Electronic music
• Ambient

Artist: Spuntic

Release: Hybrid Source

Label: Enoughrecords 

Year: 2010

Neu! -- Neu! 2 (1973)

Brain

• Experimentalism 
• Krautrock 
• Experimental rock
• Avant-rock 
• Motorik 
• Psychedelic 
• Acid rock 
• Ambient 
• Turntablism 
• Avant-garde 
• Musique concrète

Kuigi Klaus Dinger`i ja Michael Rother`i teist albumit reeglina on hinnatud nende esimesest kolmest albumist kõige madalamalt, siis siinkirjutaja arvates on asi pigem vastupidi -- kuigi Düsseldorf`i tandemi kõik neli taiest on head või väga head, siis sellest 11-looliset taiesest immitseb teutoonlikult gruuvivast helikoest välja vastupandamatut trotslikkust ja loomuldasa mässulisust, mida 42 minuti möödumisel varem või hiljem igatsema hakkad. Isegi sedavõrd, et see omamoodi hingepiinaks muutub. Üllitist muuhulgas nimetatakse ka protopungiks -- tõepoolest nimetatakse, ent see osutab täpselt samapalju kui postpunk pungi kohta. Igatahes pigem suhtumine kui muusika. Tinglik osutus fenomenile, mis jääb pungist miljonite kilomeetrite kaugusele. Kindlasti võib seda rokkmuusikat nimetada omast ajast eest olevaks -- ehk oleks veelgi õigem nimetada seda muusikaks siin ja praegu, mis kunati on alati sobiv ja suunda näitav. Vinüülplaadi krõbinad ja vinüülimängija nõela kriiped ning kriibetest üle kanduv vibratsioon siin-seal osutavad albumi isegi lihtlabasele tekkeloole -- ninelt bändil sai salvestamisel raha otsa ning selleks, et plaani täita, otsustati kasutada plaadimängija erinevaid kiirusi ning aeglustamise-kiirendamise efekte. Teisisõnu -- Rother-Dinger tegid midagi sellist, mis tänapäeval nimetatakse remiksimiseks ja turntablismiks. Kaks asja ühes. Võib ju lõõpida, et näiteks lugu "Super 78" on gabber mis gabber. Vaimukas gabber endi tingimustel ammu enne seda, kui see banaalsel kujul ilmet võttis. Muusikaliselt on domineerivaks põrnitsev industriaalne helind -- veel enne, kui see mõiste avalikkuses oli välja käidud; ent näpuotsaga on siin ka ämbienti (või õigem oleks öelda katsetusi konkreetmuusikaga). Muusikaliselt lükkab asja edasi motoorne apatši rütm, mille inspiratsiooniks pidasid mehed jalgpalli -- mängu dünaamikat; seal edasi-tagasi liikumist. Eks selle albumi võimsust peegeldab pealtnäha pisiasi, et hetkel Duo 5 pealt jooksva "Kill Bill'i" heliribale valis RZA just sellelt albumilt pärit taiese "Super 16". 9.0 (8.0-9.5)

[Teaser of the day] Kinematic - A Quota Guarantee

Jamendo 

• Noise pop
• Indie rock
• Garage rock
• Alternative rock 

Artist: Kinematic 

Release: The 38th Parallel

Label: Jamendo 

Year: 2022

[Teaser of the day] m1ld.concuss1on - same.old.sh1t

• Electronic
• Avant-garde
• Juke
• Breaks
• Experimentalism
• Footwork
• Improvised music 

Artist: m1ld.concuss1on

Release: complet

Label: Noise Margin

Year: 2025

[Teaser of the day] Filmy Ghost - Graves of Yarborough Cemetery

• Electronic 
• Avant-garde 
• Abstract 
• Experimentalism 
• Glitchtronica 
• Noise music

Artist: Filmy Ghost

Release: Haunted Caves

Label: Attenuation Circuit 

Year: 2017

[Teaser of the day] Sunnesther - end of ramadan

• Electronic 
• Sampledelic
• Ethnotronica 
• World music

Artist: Sunnesther

Release: i´myourcastle

Label: Virtual Soundsystem

Year: 2025

[Teaser of the day] Post Human Era - Captain Tripps

• Electro-rock
• Art rock
• Electronic 
• Synth-rock 

Artist: Post Human Era

Release: Artifact Two

Label: Self-released/Bandcamp 

Year: 2007

[Teaser of the day] Tihomir Zdjelarevic - Hopefully we will see

Watch Pineapple Press

• Progressive electronic 
• Electronic music
• Berlin School 
• Kosmische Musik
• Ambient  

Artist: Tihomir Zdjelarevic

Release: Mikrowelt

Label: Watch Pineapple Press/Bandcamp 

Year: 2018

Bacanal Intruder -- Modem (2006)

Zymogen

• Folktronica 
• Indie folk 
• Glitchtronica 
• Post-folk 
• Lo-fi 
• Art folk 
• Electronic 
• DIY

Modulaator-demodulaator ehk modem on seade, mis teisendab arvuti digitaalsignaalid analoogsignaalideks, mida saab edastada mööda telefoniliine ja koaksiaalkaableid. See teostab ka vastupidist protsessi, teisendades sissetulevad analoogsignaalid tagasi digitaalseteks andmeteks, mida seejärel saab arvutile ette sööta töötlemiseks. Modem toimib sillana kohaliku võrgu ja interneti vahel. Teisisõnu, modem on helikaart, mis tõlgib ühe süsteemi informatsiooni teisse -- asjassepuutuv küsimus seisneb selles, et kas teeb seda piisavalt täpselt -- ilma kadude ja moonutusteta? Ning kui tekib kadusid, siis missugune hulk informatiivsest kaost on aktsepteeritav ilma, et see kutsuks esile kvalitatiivseid muutusi? Kas käesoleval 5-loolisel läheb midagi kaduma eeldusel, et elektroonilised digitaalsignaalid sisenevad akustilisse folkmuusikasse? Seda eriti veel ibeerialikus traditsioonis, milles elavat esitust on peetud suurimaks eheduse ja professionaalsuse näitajaks -- et mitte öelda ainuõigeks tegutsemisviisiks. Näikse, et Luis Solis (LS) ei püüa mitte naiivse amatöörluse etendamisega kuulajas samastumistunde provotseerimisega vastuvõtlikkust suurendada, vaid vastupidi -- näitab, et heliloome süntaks muundub pöördumatult. Järelikult eelpoolmainitud ootused sellisele muusikale ei ole õigustatud. Luuperitel ja sämpleritel kahtlemata on oma toimimisloogika, ent see ei tähenda automaatset kohustust artistile joonduda tavapärasesse ootuste ja tõlgendamiste protsessi. Masin on paindlik teatud piirini, ent teisalt selle paindumatuse kiuste võimaldab see seesuguseid tõlgendusi tehnilises plaanis, millest tavaesituses võib vaid unistada. Sellest 14-minutilisest miniteosest õhkuv moraal seisneb selles, et kõiksugu "vead" ning ühildamatused maandatakse elektroonilises süsteemis selle integreeritud osaks. See, mida tavamõistes professionaalseks ja pühaks peetakse, ei ole iseenesest absoluut. Veatu teguviis ei taga veel horisondi saavutamist. LS manipuleerib lõpuni osavalt loos "La Pulga", ent teistes kompositsioonides hinge peenmehaanika tsipa vettib selles tehnilises konnatiigis - jõudmata õhku tõusta ja sama sulnilt lennelda. 7.5 (6.5-8.5)

Visions Of Yokāi -- THOSE WHO DANCE AT THE SUMMIT, THOSE WHO CREEP IN THE DEPTHS (2025)

 

Bandcamp 

• Experimental metal 
• Post-metal 
• Dungeon synth 
• Black metal 
• Funeral doom 
• Avant-metal 
• Noise metal 

2022. aasta uuringu järgi hindas keskmine inimene isiklikku atraktiivsust kuue pügalaga kümnest. Hakatakse elegantselt suitsetama, kui ei ole kedagi suudelda; või siis vihast metallmuusikat tegema (lihtsalt üks lõtv hüpotees). Ilmselt muusikud hindavad oma loomingut kõrgemalt -- vastasel juhul ei ole mõtet loomingut välja anda. Looming erinevalt välimusest on lõpuni valiku küsimus. Või kas ikka on? Tehniliselt küll, ent sisuliselt võib-olla mitte. Artistile omane vormirangus tuleneb tema pühitsusest kindlale sisule, vastasel juhul asi võib kontrolli alt välja valguda. Kui varasemad üllitised kõlasid ilmutusena, siis käesolev on muundunud kinnituseks. Kinnitamine ei tähenda varasema kordamist, vaid loomingule uute varjundite lisamist ning isikupärasse kuuluva süntaksi ja tämbrilise intonatsiooni nihestamist. Suur rõõm oli näha teadet, et Vision Of Yokāi on pärast kolmeaastast pausi tagasi. Nagu ikka ammutab Los Angeles'e artist leegi ülalhoidmiseks (lisa)hapnikku psühhedeeliast, konkreethelidest, droonmuusikast ja progerokist. Ka lohisevast DIY-muusikast, mis kipub ühest otsast lõkendama ning teisest narmendama ning külgedelt kolletuma. Teisalt see kummastav lõbusus vaheldub funeral doom'ist miilava meeleheitega, lisades taiesesse eepilist meeleliigutust. Sellega külgnevalt artisti dungeon synth'i ja tumeämbienti teemaarendused on samuti veenvad -- sügavad ja pahaendelised. Ruum vibreerib ja resoneerub orgaaniliselt teisest dimensioonist kostuvate häältega ja müravaakumi rõhumisega; siin kehtivad teistsugused ainevahetuslikud skeemid, viies teistsuguse arusaamani nii keldrisündist kui metallijärgsest muusikast. Siuh ja säuh! Viimistletud tumemetalli näide, mida on taotud ja sepistatud ketserlike sepahaamritega; kõlades gnostilise vooluna, tuues värskust dogmaatilisse pilti -- justkui ebatäiusliku Jumala loodud maailma võrdkujuna, pakkudes eksimisruumi, räppa ja soppa ning olla võimalust vaba ja kulgeda pidevas otsimises ja leidmises; milles inimesi ei ole psühholoogiliselt kammitsetud ürgsüül põhineva ideoloogilise sita ja Isa ihu söömise õõvaga. Alguses oli müra -- impulsiivne ja meeleheitlikult kookonist välja murda tahtev. Igatahes siinkirjutaja metallpanteonis kinnistab Visions of Yōkai enda ülimuslikku positsiooni. Mulle meenutab tema muusika rohkem kui kümne aasta eest alustanud teist Langenud Inglite linnast pärit projekti nimega Wreck and Reference, kelle muusikas metall kohtus müra ja tugeva lo-fi-esteetikaga (muideks, neil tuli just uus album "Stay Calm" välja -- lähitulevikus jõuame ka selleni). Seniks nautigem seda viiepärlilist põrgulist. 9.0 (8.5-9.5)