- Easy listening
- Rap
- Chilltronica
- Electronic music
- Hip-hop
- Cinematic
- Sampledelic
Theodor Adorno väitis, et muusikas on määrava tähtsusega rütm, ja ainult rütm. Adorno ei elanud piisavalt, nägemaks näiteks diskomuusika esilekerkimist. Ehk arvanuks ta teisiti orkestreeritud garneeringute valguses, mis kokku andis ekstaatilise kogupaugu. Rütm küll, aga mitte ainult – rütm vajab satureerimist, ja ergastatakse biiti millegi erinevaga ehk meloodia ja harmooniatega. Ja vastupidi. Kuidas ja mis vahekorras muusik helipildi kokku sulatab, sõltub tema arusaamadest, põhjendustest ja suvast. Hea tehno- ja haussmuusika puhul ei piisa ainult rütmist – rütm reeglina defineerib küll stiili kui fenomeni, aga kütkestavus, haaravus, headus – mis iganes positiivne epiteet – ei sõltu ainult sellest. On muusikalisi žanreid – nt droonmuusika ja ämbient –, kus rütm võib olla või mitte olla, st ei ole substantsiaalne. Valner Valme kirjutisest ajalehes Sirp võib oletada, et Adorno valis selektiivselt muusikalisi näiteid, st elevandiluutornist võis paista suht vähe ja ahtalt. Ma ei hakka teda süüdistama selles, et ta ei kuulanud omi minimaalse rütmiosaga kaasaegseid üllitisi, mis kinolina kaudu isegi massidesse ulatusid, nt elektroonilise muusika pioneeride Bebe ja Louis Barron'i saundträkki filmile "The Forbidden Planet" (1956) (põhimõtteliselt oli tegu tunneleid või suuri torusid läbiva ämbient(muusikaga)); rääkimata haruldasemast, rütmi samuti sporaadiliselt sisaldavast elektronmuusikast (Tod Dockstader, Vladimir Ussachevsky). Ka exotica ja space age pop`i suurkujude Martin Denny ja Les Baxter`i jaoks – kes müüsid 50ndatel miljoneid albumeid – oli rütm loomulik, samas mitte alati defineeriv joon. Juhul kui Adorno oleks oma põhieeldusele truuks jäänud, siis ilmselt välistanuks mainitet üllitise muusika lahtrist (aga see lisanuks veelgi probleemsust). Mis olnuks diametraalselt vastandlik temast kümmekond aastat noorema John Cage'i väitega, et kõik on muusika. Cage'i väide on saanud domineerivaks – seda nii tänapäevale kui filosoofide noorpõlveaja heliloomingule pilku tagasi heites (nt plaadifirma Sub Rosa elektroonilise ja müramuusika üllitatud antoloogiad, milledel leiduv nii mõnigi helinäide pärineb Adorno sünnile eelnenud ajast (1903)).
Kuulates Saksa artisti Spiedkiks'i 11-loolist hõllandust mõtlen, et kas seesugune helge-mitmepalgeline ja kunst-kunsti-pärast üllitis, mida lähimate kuude jooksul kuulab võib-olla sadakond melomaani, lülitab meid kuidagi tasa ja tekitab ühiskondlikku võõrandumist? Muusikasse kui fenomeni on niikuinii sisse kodeeritud mingisugune võõrandumise ja põlguse algoritm, ent see kahtlemata on positiivse iseloomuga, aidates säilitada distantsi ja kriitilist meelt ning hoides ülal taju mitmekesisust, vastandudes sellisena ühiskonna standardiseerimisele. Sealhulgas ka adornomarksistlikele stampidele ja meelevaldsele üldistamisele vastu seistes. Maailm on tema arusaamadest liiga kaugele liikunud, allumaks sellele ilma anakronistlikku ja groteskset irvet manamata. Pigem nietzschelik positiivne nihilism, paljastades inimloomu ja inimgruppide nõrkusi – eelnevalt "põrkudes vastu põhja", loob a priori paremad eeldused totalitarismist ja hullusest eemaldumiseks. Ja sellest tulenevalt ka ratsionaalsema(d) eelduse(d) (pop)muusika tegevus- ja loomisloogika mõistmiseks-mõtestamiseks. Samas hullus peaks jääma loomisakti loomulikuks osaks (väljapaistva loomingu puhul ilmselt ongi), vastasel korral tuleb taas rääkida totalitarismist.
