Toby Dammit L`uomo Dei Palloncini (Clinical Archives)

Nagu Masta Bruce`i albumi “Goregasm EP” arvustuses kirjutasin, et müramuusikat võib käsitleda kui permanentset, lõppematut piirsituatsiooni, muusikasfääri kaugeimat piiriala. Ühelt poolt küll helide kombinatsioonid, kuid teisalt meloodia ning harmoonia surm. Permanentne on see niikaua, kuni püsib popmuusika ning popmuusika tahtmatus seda enesesse absorbeerida. Selle tahtmatuse kaudu saab müra hoida üleval vastandust harmooniast ning meloodiast lähtuvale muusikale. Heliline tundetus. Antimuusika. Müra on ennast vabandav, iseennast välja lunastav – selles puuduvad piirid. Selle ideoloogiline kese võimaldab manipuleerida isegi popmuusikaliste elementidega teatud ideoloogilisi vahekordi arvestades. Muidugi, žanriline müra tähendab loojapoolset opereerimist enesele sobivamas suunas – kanaliseerimist - või lihtsalt inimese käe alt läbi käimist. Itaalia on alati olnud Euroopa müramuusika avangard – “müraisadest” vennad Russolo`d, Maurizio Bianchi, Mauthausen Orchestra, The Sodality jpt.

Itaaliast Livornost pärit projekt Toby Dammit jätkab saapamaa (kuri)kuulsusrikast müratraditsiooni. Ühest loost koosnev album on inspireeritud saapamaa 70ndate õuduspornokoomiksitest. Piisavalt intrigeeriv, või kuidas? 20 minutiline lugu algab pika signaalina, mis aegamööda teiseneb väga pahaloomuliseks drone noise`iks, mille kohal manipuleeritakse reaktiivhelide ning verbaalselt ebamääraste manifestatsioonidega. Ja see heli aina intensiivistub! Toby Dammit kaugeneb tänapäeva digitaalsest valgest mürast, luues tõeliselt impressiivset kõrgsagedus- ning madalsagedushelidest koosnevat noisescape`i. Katarsis. Siiski, pean möönma, et mul hakkas loo lõpus füüsiliselt halb olla! Masinate, sõdade ning skisofreenia ajalugu. Ühesõnaga, ajaloo põhisuundumuste heliline reflektsioon.

Kuula albumit siit

10.0

Instytut Zgrzytuff Cinema Modern (Pitu Pitu Recordz!)

Hetkel on käimas tundemöllud Devendra Banhart`i uue albumi ümber – kas metsjeesus reetis oma vanad ideaalid või mitte? Tõtt-öelda “reetis” Devendra oma ideaalid juba eelmisel albumil. Iseenesest kunstniku puhul rääkida mingisugusest ideaalide reetmisest on lihtlabane jura – kunstnik peabki liikumises, muutumises olema. Mis siis veel motiveeriks muusikut jätkama? Päevast-päeva, aastast-aastasse sama asja treimine? Kuulajatele sümpatiseerimine on juba teine asi. Tõsi, ka mulle meeldisid Banhart`i esimesed albumid märksa enam – tema primitiivsetes salvestustes oli konkreetseid hetkejäädvustusi, mis hiljem helitöötluse käigus tahes-tahtmata kaduma läksid. Muusika kisti alasti, ning sealt ei paistnudki enam eriti midagi välja. Lintidest ning odavatest mikritest tekkinud sahin-pahin oli omaette instrument, tekitades vaat et olulisima helisentimenti.

Instytut Zgrzytuff`i taga on kaks muusikut, kes varjuvad pseudonüümide kraj beztrwogi ning marker taha (kummagi tegelase diskograafias on mitu märki maha pandud). Uue projekti muusika sündis spontaanselt, ilma igasuguse kava ning plaanimiseta. Ausalt öeldes jättis avakuulamine nadi mulje. Tõsi, iga järgmise kuulamiskorraga sai järjest kenamini poolakate helimustriga kohanetud. Domineerib minimalistlik, bluesilik kitarriliin, kuhu on aeg-ajalt kätketud ka digitaalset tolmu ning isegi raadiolaineid ja toonide genereerimist-võimendamist. Mittehermeetiline kõlapilt. Ähmaselt kõlav vokaal on esindatud ainult ühes loos, üksnes rõhutamaks käesoleva albumi omapära. Eksperimentaalne (anti-)blues.

Kuula albumit siit

8.3

Album Quantization Proclamation (Delhotel)

Album on Monterrey`st pärit kvartett, mis on tegutsenud 2002. aastast saati ning jõudnud selle aja jooksul välja anda üle kümne albumi. Bänd on olnud Mehhiko kriitikute lemmiklaps ning leidnud ka USA`s vastukaja – New York Times kirjeldas nende üht laivi kui “toniseerivat hilisõhtust laengut, mis koosnes sumisevatest elektroonilistest loop`idest ning vihasest garaažirokkreivist”. Tõepoolest, Album on algusest saati indie`t ristanud electro`ga, ning laulnud hispaania keeles. Tõsi, erinevused albumite vahel on jäänud üsna kosmeetilisele tasemele. Samuti ei kostu albumitelt eelpoolmainitud “vihast garaažirokkreivi”. Kui kostubki, siis ainult pooles vinnas ning vähe. Mehhiko neliku puhul on üksikosade summa suurem tervikmuljest – lugudes kombineeritakse huvitavate heliefektide ning taustadega, neis on sentimenti. Kaasaegne laiaskaalaline elektropoprokk.

Uue, viieloolise albumi kõik lood on tasemel. Avaloo No Diga Eso electro-vitsadega piitsutamine, orkestreeritud taustad ning pseudošamanistlik joodeldamine tekitavad huvitava kontrasti. Jesus Quantizo Mi Beatbox on autotuunitud vokaali ning LSD Soundsystem`i rütmidega lugu. Nimilugu hiilgab eriilmelise struktuuriga – korraliku draiviga õrnalt lainetavad kitarriliinid vahelduvad happeliste sündipannoode ning pekslevate rütmidega. Viimane lugu Adivanar on harmooniate ning meloodiate seisukohalt kindlasti väljapaistvaim - catchy`d kitarrid on selles kõiges süüdi.

Kui soovitada mõnd Albumi albumit, siis kindlasti osutaksin sellele. Siin on rohkem sädet, vürtsi ning vähem laialilagunemist. Samast geograafilisest piirkonnast ning sarnaste suundumustega bändidest väärivad kindlasti kuulamist ka Mercey Hot Springs ning Fuck Her, or the Terrorists Win.

Kuula albumit siit

7.8

[Artistid] Projecto ['trepia]

Albumid:
Projecto ['trepia] (2009, Aregueifa)












Videod:






Projecto ['trepia] Myspace

Masta Bruce Goregasm EP ( TRASHFUCK NET)

Kaos, kaos, kaos... . Müramuusikat võib käsitleda kui permanentset, lõppematut piirsituatsiooni, muusikasfääri kaugeimat piiriala. Ühelt poolt küll helide kombinatsioonid, kuid teisalt meloodia ning harmoonia surm. Heliline tundetus. Antimuusika. Noise on ennast vabandav, iseennast välja lunastav – selles puuduvad piirid, mistõttu rääkida mingisugustest vääratustest on selles kohatu. Popmuusika seisukohalt on see niikuinii metoodiliselt vigane. Metoodiliselt väär. Teisalt – müra ei saa ka olla ilma popita. Müra kui kestev piirsituatsioon on niikuinii totaalne. Liikumisruum on a priori hõivatud, lõpuni ette nähtud. Müra ei allu rekonstruktsioonile. Müra püsib oma tähenduses puhtalt vastandusele toetudes - vastandumisel piiritletusele ehk popile. Müra võib “hääbuda”, kui popisfäär sellest palju elemente üle võtaks. Kõige “ohtlikumad” ongi MBV või Sonic Youth`i-tüüpi pundid, kes loovad illusioone müra ning popi kokkukuuluvusest, kuigi nende kese ei ole rõhutatult antipopmuusika.

Kalifornialane Oscar Espinoza alias Masta Bruce aka DJ Yiffy on välja andnud kümmekond albumit, tuues välja oma “mina”, oma “müra”. Tema muusikaline spekter kõigub meloodilisest progressive metal`ist ning klimberdusavangardist (“Tomato Bank Wit Sum Ketchup Please!”) sihitu antifolgikõlalisuse (“27 Acoustic Song EP”), atmosfäärilise hip-hop`i ja spoken word`i segu (“Dumb People EP”) ning vabas vormis friikmuusikani (albumi “Hentai School Girls” mõlemad albumid).

“Goregasm EP” on vaieldamatult Masta Bruce`i muljetavaldavaim album. Artikuleeritud noise – nii valge kui pruun. Konstrueeritud dialoogid ning monoloogid. Vägivaldsed nägemused. Digitaalsed stereokollid. Kuulda on ka autokiirendust läbi digitaalsumbutite. Vahele rahustuseks ämbientset helisentimenti. Eelviimane lugu – Death – pakub kõige ekstaatilisemaid (müra)hetki viimastest aegadest. Loo erinevad kihid varisevad tasapisi teineteise peale. Ja nii need 9 ilusat minutit möödusidki. Ilmselgelt parem ergutaja kui paar tassi kohvi.

Kuula albumit siit

8.8

Anata Wa Sukkari Tsukarete Shimai Horror Punks EP (Rack& Ruin)

Anata Wa Sukkari Tsukarete Shimai (AWSTS) taga on kaks Rack& Ruin Records`i staari - Gnomefoam ning _ , pluss keegi Bunny. Nad on maininud, et nende lood räägivad karudest, mõrvarlikest munkadest ning zombidest, eesmärgiga manada kuulajas esile kujutlusi mõtete pimedamateist nurkadest. Seesugune koostöövorm, kus osalevad Jaapani ( _ ) ning Lääne kultuuriruumi esindajad, viib koheselt mõtted Kenji “Damo” Suzuki`ile ning CAN`i kuldajale. “Tago Mago” on tugevalt mõjutanud Jaapani müra (nn japanoise) ning psühhedeeliat 70ndatest saati. Andnud tugeva tõuke helihulluse forsseerimisse. Pealegi, sakslased on jätkuvalt au sees Tõusva Päikese Maal. Ka AWSTS`i kunstilistest ponnistustest kõneldes ei saa tollesuunalistest mõjujoontest üle ega ümber. Liigendunud helipilt – põiked erinevatesse stiilidesse, teravad üleminekud, helidega piiritu eksperimenteerimine, rõhutatult avangardistlik, kohati suisa dadaismi langev, pluss psühhedeelne nimbus. Pluss kohatist äratundmisrõõmu pakkuvad meloodilised hetked. Nullindatel viisid CAN`i vaimu kõige paremini ellu Animal Collective ning Paavoharju. Eestis Kreatiivmootor.

Tõsi, debüütalbum “Sweetness& Light EP” (Bearsuit Records) ei langenud veel kaose ning stiilirägastike epitsentrisse, küll aga viipas järgmis(t)e albumi(te) suunas.

“Horror Punks EP” ilmus 2 kuud hiljem pärast esimese EP ilmumist. Kui esimene sisaldas 5 lugu 25 minuti sees, siis uus album pakub 7 lugu 19 minuti sees. Shoegaze-, freakfolk -, ning dreampop-fantaasiad on haihtunud. Avalugu Evergreen no niwa ni kirisame algab ülepakutult - võnklevatele meloodikahelidele ning kesktempos elektroonilistele rütmidele järgneb küll kena kaoseintervall, kuid mis seejärel õnnetuseks õnnelikuks pop-pungiks käändub. Mitte hirmupunk, vaid maitsetunnetuse kaotamine. Järgnev oi-oi! punk näputäie trash-metal`i hullusega mõjub paremini. Kolmas lugu on lihtsa ülesehitusega – primitiivse rütmistruktuuri kohal figureerib alternatiivpopi ning pseudo-hip-hop`i vorme omandav vokaal. Albumi viimased 4 lugu distantseeruvad albumi esimestest lugudest – järelikult ka pungist kui stiilist. Albumi väljapaistvam lugu on Kirkstall! We will strap them to trains! – downtempo`lik meistriteos, mis on rajatud süntesaatorite taevakooridele ning indialikele vokaalelementidele.

Kokkuvõtvalt võib nentida, et eelmise albumiga võrreldes on esteetilises plaanis mitu pügalat loovutatud. Helipillerkaar on jätkuvalt suur ning lai, kuid strukturaalselt ei ole muusikas enam seda kohesiivset, üheks rusikaks koondavat pauerit. Pealiskaudsus kummitab.

Kuula albumit siit

7.2

[Artistid] Katatsumuri

Albumid:
Synthptomatic (2009, Hamsterloco)












Peanut (2007, Hamsterloco)











Early Snail (Comes Late) (2007, Hamsterloco)











Dishwasher (2005, Hamsterloco)











Lone September Start (2005, Hamsterloco)







Videod:






Katatsumuri lastfm