[Vana ning oluline] The hirundu Akzidenz Grotesk (Lost Hirundu vol. 2) (pitch and putt)

The hirundu on Briti popi lähiajaloo obskuurne pärl (avastasin üleüldse neist ainult ühe plaadiarvustuse ning viite nädala demole kusagil 3.-4. kategooria ajakirjas). Tõepoolest, see punt on omamoodi fenomen ja vääriks põhjalikumat ülevaadet. John Crewdson`i juhituna tegutsenud alates 1989, välja antud üle 20 albumi (kodune pitch and putt, tõenäoliselt fiktiivne sahtlileibel – ma ei suutnud leida ühtegi märki füüsiliste helikandjate kohta – kogu looming on vabaks allalaadimiseks netti pandud). Nende algusaegade muusika (paar esimest albumit) oli kõike muud kui pop – varaindustriaalsed helindid, dadaistlik jämm, found sound, radiofooniline element, cut and paste/sound collage, spoken word jpm. Kui võrrelda John Crewdson`i positsiooni raudse frontman`i ning eksperimenteerimisalti rokkarina, siis on see võrreldav üksnes Mark E Smith`i omaga. Mõned hilisemad albumid on puhtalt Crewdson`i enda soolotöö. Samas oleks ebaõiglane nimetada The hirundu`t vaese mehe The Fall`iks. Bändidel on sarnasusi, samas veel rohkem erinevusi. Veel ammu enne seda, kui Ariel Pink sai kuulsaks oma lo-fi`liku ajatu popiga, oli The hirundu`l selles vallas käsi valge. Veendute selles ise, kui kuulate lugusid Show Us Your Ashtray ning Nancy.

90ndate keskpaigas muututi indie’ks laiemas tähenduses – flirditi ka krautrock’i ja space rock’iga ning aeg-ajalt loovutati kolm tilka verd catchy’dele meloodiatele. Püüti ka jalga plaadifirmade uste vahele saada. Ühe korra oleks asi võinud isegi õnneks minna, kui bänd ei oleks püüdnud kirjutada lugu sellest, kuidas sõltumatud leiblid eelistavad blondi lauljatariga bände a la Echobelly. Kuni kolmanda perioodini (1999–2005), kui Crewdson hakkas viljelema lisaks elektroonilisele popile ning electropop’ile diipi ja maitsekat tech-house’i. Viimastel aastatel on Crewdson pigem seotud taas traadivärgiga (Golf Harris) ning The hirundu osaks on jäänud kogumikud (siiski, õige pea on neilt oodata uut albumit). Käesolev peegeldab just 90ndate esimest poolt, kui suund võeti kidrarokile. Igale indie-mehele-naisele kohustuslik kuulamine. The hirundu albumitest väärivad veel erilist tähelepanu "No Preservatives", "Shimmy", "Lived On No Devil" (milline kuratlikult kaval pealkiri!), "Hypnodisq", "Uneasy Listening", "Full Kontakt Fyzix".

Kuula albumit siit

Алексей Рафиев и Алексей Борисов Знамение Пресвятой Богородицы (Clinical Archives)

Aleksei Borissov ei ole Eesti publikule tundmatu suurus. Moskvalane on esinenud kokku neljal-viiel korral ­HUHil ning Jazzkaarel, sh paar korda etnotroonikaansambli Volga koosseisus. Viimati väisas ta koos montreallanna Dora Bleu`ga Tartut ning Tallinnat selle aasta augusti keskpaigas.

Legendaarne muusik, kes alustas juba 80ndate alguses ning keda koos Piiteri legendi, kadunud Sergei Kurjohhiniga loetakse maailmas täie õigusega Vene elektroonilise muusika pioneeriks. Ta on paljude ansamblite koosseisus läbinud new wave’i, big-beat’i, industrial rock’i etapid, ning sooloartistina on keskendunud peaasjalikult intensiivse kõlaga helivaldkondadele – konkreetselt on see tähendanud nii minimaalelektroonika, müra, elektroakustilise muusika kui ka industriaalse kõlaga ämbiendi eikellegimaadel rändamist.

Albumi “Знамение Пресвятой Богородицы” on välja andnud perifeerset elektroonilist muusikat tutvustav Vene leibel Clinical Archives, ning album on tehtud kahasse Aleksei Rafijeviga – Vene underground-poeedi ning performantsartistiga. Kontseptuaalselt on teos rajatud histoorilis-religioossele alusele – lugu algab Immanueli (Püha Patrick) tulemise ning paganluse allutamisega kristlusele. Edasi rõhutatakse Venemaa messiaanlikku rolli antikristustega võitlemisel. Oodatakse uut maailmalõppu ning ei jäeta kahtlust, kes pärast apokalüpsist peaks uut maailma valitsema hakkama. Volga repertuaari aluseks oleva bõliinatemaatika ning pehmekõlalise elektroonika ühildamisega võrrelduna on “ЗПБ” märgatavalt kanaliseeritum asi – abstraktse elektroonilise helikeele ning palve vormis religioosse sõna seostamine tungib sügavale hingesoppi ning loob igavikulise meeleolu. Väga omapärane on ka Aleksei Rafijevi väljund selles muusikas - kohati meenutab tema mana justkui Blixa Bargeld`i laulmist vene keeles. Saage aru, see ei ole etteheide, see on puhas kompliment. Kas olete kunagi mõelnud, kuidas üks või teine artist eri keeltes kõlada võiks? Samas teutoonile iseloomulikud (äkilised) karjatused siin albumil puuduvad. Igapäevamuusikast distantseerimiseks igati sobiv helind.

Kuula albumit siit

9.2

Joxfield ProjeX Bits And Pieces # 1 – 13 (Clinical Archives)

Rootsi avangardmuusikast mõeldes meenuvad mulle ennekõike mõned industriaalse kõlaga artistid 70ndate lõpust ning 80ndate esimesest poolest. Algusaegade Blue Nun, samuti Cosmic Overdose ning Arvid Tuba. Ausalt öeldes peale nimetatute teisi Rootsi cutting edge-artiste tollest ajast ei teagi. Nüüdseks on minu nimekiri täiendust saanud. Teatud tähenduses. Anonüümsed tegelased Oax ning Yan olevat osalenud erinevates koostööprojektides juba 60ndate lõpus, kuigi kõnealune Joxfield ProjeX asutati alles 2005. aastal.

Ealiselt küll juba vanad mehed, kuid oma vaimult annavad tänapäeva noortele muusikutele jätkuvalt silmad ette. Kuni 2009. aastani üllitasid nad posu CDr albumeid leibli Tin Can Music all.
Käesoleval aastal on üllitatud 3 netialbumit Venemaa leibli Clinical Archives`i all. Kõik 3 albumit on meistriklass omaette. Album "Picnic" on rohkemal määral ambient dub ning vähemas ulatuses ambient techno, v.a albumi algus ning loo Monks & Absent Guru teine pool, kuhu sisenevad hardrokile iseloomulikud edvistlevad kitarririffid. Ühtlases tempos kulgev transsiviiv muusika, mille parimad ajad jäid juba 90ndate alguspoolde.

"Virtual Dreams & Realities" koosneb kahest loost - üks neist on 43 minutiline, 11 osaks jaotatud lugu. Vormiliselt küll sarnane Faust`i albumiga "The Faust Tapes", kuid sisulise-kõlalise poole pealt palju skisoidsem ning nurgelisem. Ruraalse keskkonna helidest jõutakse lõpuks metronoomsete rütmimustrite kaudu kosmische musik`i ning space rock´i ääretutele valendikele. Faust, Harmonia, Gong, Canterbury skeene. Aga selles loos toimub niivõrd palju, et läheks pikaks kõige selle ülesloetlemine. Teise loo raami moodustab monotoonselt tukslev tehnobiidi-vokaalsämpli loop, mille ümber liiguvad-muutuvad häälutus - ning heliefektid. No ei kuule ju seesugust muusikat iga päev!

"Bits And Pieces # 1 – 13" koosneb 2-3 minutilistest lugudest, mis Joxfield ProjeX´i kontekstis tähendab väga lühikest kestvust. Ühesõnaga, 13 lugu 35 minuti sees. Sämplitud on muuseas järgmisi kunstnikke ning kirjanikke - Guillaume Apollinaire`i, Man Ray`d, Jean Cocteau´d, James Joyce`i, Allen Ginsberg`i, William S Burroughs`it ning Ezra Pound`i. See ei tähenda veel, et tegu oleks spoken word albumiga. Kaugel sellest - ja seda sõna otseses mõttes. Albumi helikeel on kohati arendatud äärmise ruumilisuseni, kus kaugeimates nurkades täristavad vääramatult industrial-kitarririffid ning ulmelised sündigruuvid. Samas loo Black Light´i ämbientsetes dub-hoovustes kummitab taaskord Alex Paterson`i vaim. Kas selle albumi eesmärk on ilmaruumi paisumise kirjeldamine helide kaudu, ning veel biitnikute ja dadaistide mana/sõna saatel , seda ei oska ma öelda. Aga lõpuloo As Conceptual As... vibreeriva sumina peale võiks küll arvata, et albumi "Virtual Dreams & Realities" kusagilt karjamaalt alguse saanud kosmoselend on jõudnud avakosmosesse. Vahet ei ole, kas hinnata seda albumit võrrelduna nende ülejäänud loominguga või siis eraldi, tulemus on mõlemal juhul sama võimas. Samuti aja kolmel dimensioonil ei ole võimalust sellesse muusikasse sisse imbuda.

Kuula albumit siit

9.2

Cagey House Lark (Free Range Beats)

David Keiferit (DK) võib tõemeeli lugeda tänapäeva nähtamatuks staariks. Muusik, kes oma elusuuruses kangastub üksnes nondele inimestele, kes on pühendunud netis vabalt reliisitava muusika põhjatutesse sügavustesse. Ameeriklane on suur looja – viimase viie aasta jooksul on ta andnud välja umbes kümmekond albumit, sh respekteeritud leiblite all (Nishi, Umor Rex, Dog Eared), olles kvalitatiivselt kogu aeg parimal tasemel. DK ammutab jõudu 70nda­te aastate artistidest, kes olid küll inspireeritud intellektuaalsest rockmuusikast, kuid arenenud neile ainuomases suunas (nt Kraftwerk ja The Droids). Tänapäeval? Drugs Made Me Smarter, Bockholt, ehk ka varane mùm... seda küll pigem metoodiliselt kui kõlaliselt. Seda enam, et nende kõigi muusikat iseloomustab kohati elujaatav huumor. Minevikust kindlasti ka Space Age pop. Muidugi, ta ei püüagi evida seda lõpmatut usku inimprogressi ja muusikalistesse arengutesse. Aga tal ei ole ka selleks põhjust – 21. sajandi inimesena on ta heitnud kõrvale illusioonid ning üksnes konstateerib dekaadidetagust psühhoosi. Ja mitte ainult – mõnel varasemal albumil (“Steel Tantrum”, 2005) võib kohata isegi düstoopseid änge – äng, mis on pigem inimese piiratusest tulenev pettumus kui raudkettide kõlinast ning rõhumisest põhjustatud piin.

“Lark” on DK teine album “The Cartoon Mouse Regardsi” kõrval sel aastal (nädalapäevad tagasi ilmus tema järjekordne album "1902"). Samas neid albumeid tuleks vaadata kaksikalbumitena ses mõttes, et muusikaprogrammipõhised helid on asendunud aegade jooksul kogutud sämplitega. Domineerivad vanaaegsed sünteka- ja thereminvox-helid. Kasutatud on ka vokaali (õigupoolest võõraid vokaalsämpleid). Lisaks veel on siin astronoomide salvestatud raadioteleskoophelid kosmosest, multifilmihelid, Aafrika, India ning viikingite instrumentaarium jpm. Kuulata seda albumit on justkui viibida mõnes iidses sametiste seintega tolmunud toas, milles adud tolle sajanditevanust pahaloomulist taaka. Või siis loed mõnd Edgar Allan Poe hirmunovelli. Üksnes Muusik kui demiurg vastava techne vilunud valdajana on võimeline sämpleid niivõrd oskuslikult kokku sulatama. Ülendavad, kummastavad ja õudsed 23 minutit ühtaegu.

Kuula albumit siit

9.0

Clinker Thru` the Fly Machine (Opera Dog Productions)

Clinker`i ajalugu tuleks vaadelda kui ühe tunnustamata ansambli vaevarikast liikumist tähtede poole. Kent`ist pärit, kuid viimased 12 aastat Londonis elanud Peter Jordan`i (ning ta abikaasa Tomoko Matsumoto) juhitud grupp on küll viljakas olnud, kuid tänase päevani pole nendega veel plaadilepingut sõlmitud. Samas nad on kiita saanud nii Alan McGee, Panda Bear`i kui Lily Allen`i (tõsi, viimased kaks on ka Jordan´i sõbrad) suu läbi, ning esinemistest ei näi ka puudust tulevat (laval astuvad nad üles tavaliselt viie-kuuekesi). Ka siinkirjutaja arvates oli nende eelmine, omanimeline album parim unsigned album of 2008. Albumi "Thru` the Fly Machine" võib laias laastus kaheks jagada - rohkem või vähem edetabelitaotlusega alternatiivroki ning dream pop´i vahel. Varasemale kahele albumile nii omastest lauspsühhedeelia ning baggy-sööstudest on loobutud ning valitud märksa siledam tee. On nii glamuurset sünteetilise läike ning rütmiga poppi (Searching for a New World; Hold Out Your Fists), sirgjoonelist valju rokkimist (The Line; Mire) kui ka vaiksemaid hetki (Painted Red; Long Way Round). Kümmekond aastat tagasi tundunuks see saund väga modernne olevat... . Võrdluseks – kõlaliselt midagi seesugust esitlesid Brett Anderson & Co oma neljandal stuudioalbumil "Head Music". Clinker`i parim osa väljendub siiski hõllanduslikes taiestes, näiteks elektroonilises unenäopopis A Time, A Space ning jõulises ja eepilises ruumipopis So We Say. Albumi, võimalik et ka Clinkeri tipphetk on Music Gives You Power, mille lainetavate, samas raskesti hoomatavate dimensioonide kirjeldamiseks tunduvad sõnad liiga ahtakeseks jäävat. Juhul kui te veel mäletate seesuguseid oopuseid nagu The Asphalt World (Suede), Broken Heart (Spiritualized), Grumpus (Lambchop) või Holes (Mercury Rev), siis võite aimata, mida sealt oodata võib.

Raske kujutleda, mismoodi võivad kõlada Clinker`i järgmised albumid, aga kindlasti ei tohiks välistada seda, et käesolev album ei või osutuda siirde/eraldusalbumiks Londoni duo mineviku ning uue alguse vahele. Kas ka Clinker´ist saab Järgmine Suur Asi, seda näitab üksnes aeg.

Kuula albumit siit

8.4

starstarstar Electric Goose and The Nylon Moose (Rack & Ruin)

2007. aasta suvel jagasid kolm tüüpi ühikatuba ühe Michigan`i ülikoolilinnakese maalilise jõe kaldal. Juba esimesel kohtumisel olid nad teineteisele tutvustanud omi varasemaid salvestisi ning jämminud öö otsa. Eesmärgiks oli teha humaanse ning loodusliku (loomuliku) puudutusega muusikat, vastustades suurlinlikku meeleheidet ja väsimust. Nimeks võtsid nad Ringo Star ning aasta hiljem andsid välja esikalbumi Soul Tide. Pärast seda muutusid nad *** ning seejärel starstarstar`iks.

Golda, McConeghy and Rogers`i uue albumi nime esimene pool viitab elektroonilisele ning teine pool akustilisele küljele. Kui nende eelmisel albumil domineeris selgelt alternatiivkantri-ja folk koos väheste, kuid nutikate elektrooniliste allhoovustega, siis uus album on palju pretensioonikam. Näited: Golden Glow on plahvatuslik avang – tempokale, samas unistuslikule indifolgile antakse tugev soulilaks. Albumi sissejuhatamiseks vaieldamatult parim valik. Reciprocity on sünteetiline soulfunk autotuunitud vokaali, sametiste elektriklaverite ning helklevate-ringlevate helide kombinatsioonis. Antientam ning lõpulugu To Good Memories! on küll ballaadid, kuid neis pole vähimalgi määral tühje poose. Samuti vokaaltehnilise poole pealt on lood muljetavaldavad. Islands`i häälutused ning ritsikate sirin võib küll Animal Collective`i fännidele deja vù tunde tekitada, aga see tundmus on kahtlemata äärmiselt vastupandamatu. Eriti veel ajal, kui AC on ilmselgelt ideedest tühjenemas. Fellowship paisub psühhedeelsete elektrooniliste helide abil folktrooniliseks sümfooniaks, olles, võimalik et ka kogu albumi tipphetkeks. Kus siis peitub käesoleva albumi edu pant? Nähtavasti selles, et mitmekesisus leiab ühtsuse albumit algusest lõpuni täitva puhta spirituaalse hinguse kaudu. Hingus, mida õnneks ei oldud veel jõutud humaansuse märgi all täis mäkerdada, kandes pigem naturaalset rõhuasetust. Muidugi, juhul kui tüübid pidasid inimlikkuse all silmas inimese naasmist sinna, kust me kõik pärit oleme - loodusest -, siis minu iroonia oli üleliigne. Igatahes see intiimne ning (sisendus)jõuline album on vaieldamatult üks aasta albumitest ning tagasitulekutest.

Kuula albumit siit

9.8

Videos from netaudio Vol.5