Gypsy – Unbranded (2022)

 

Rodent Tapes 

 

• Ambient 
• Spoken word
• Experimentalism 
• Avant-garde
• Chamber music 
• Electronic music
• Psychedelic 
• DIY 
• Post-classical 
• World music 
• Trip-hop 
• Ethnotronica 
• Electro-acoustic 

 

9-loolise albumi pealkirja saab tõlkida kui "madalakvaliteetne või kaubamärgita toode". Ilmselt taotluseks on eemalduda meinstriimist ning teatud kvaliteedi taotlusest ja stampidest. Iseasi, kuivõrd seda on vaja rõhutada – muusika kõneleb enda eest. Ehk siiski, kuna muusika on kvaliteetne, sügav ja kõneleb kõrgkunsti tasandil. Teisalt see tahtlik vastuolu – kas peavoolukultuuriga samastumine, et seda usurpeerida, õõnestada ja nõrgestada? Kõrgem ja madalam on lahutamatult kokku saanud. Siin on palju huvitavaid pöördeid ja kihte – vanakooli ulmefilmi helindite saatel jutuvested, mis ülistavad loodust ja looduse rütmis elamist; ämbientsed helikoed, mis hargnevad eri suundades – küll maailmamuusikasse, küll klassikalise muusikasse ja jätsu. Ent kõik see mainitu on kiiksuga – kõike seda tuleb võtta reservatsiooniga ja mitte üks-üheselt. Muidu saab kuulaja meeldivalt petta – teisalt see ongi üks settimatu ja segane virvendus, mida mõista isegi pärast rohkeid kuulamisi on võrdlemisi keeruline. Näiteks "Plain & Simple" ei ole ilmselt ei lihtlabane trip-hop/hip-hop ega tavapärane elektrooniline šabloon. Kõike seda kuulates jääb õhku püsima müstiline fluidum, mis ongi kuulajale väärtuslik ja oluline. Vähetähtis ei ole, et algus- ja lõpulugu on hästi valitud. Kui algus on ulmeline jutustav kaemus, siis lõpulugu on irriteeriv kuju muutev kammermuusika. Tuleb aeg, kui lo-fi/DIY-artistid hakkavad produtseerima miljoniartiste. 

 

8.0 (7.0-9.0)

Alinoe – Fadobey Lotlot (2022)

 

Bump Foot

 

• Dub
• Dubtronica 
• Electronic music 
• Dub techno 
• Ambient dub 
• Tech-dub

 

Kuulates seda 6-loolist albumit tuleb tõdeda muusikute vajadust vallutada helisügavusi või siis – ise luua laiendatud helimaastikke, mille piirid oleksid lükatud võimalikult kaugele. Ja piirid oleksid võimalikult hägused ning tinglikud. Kui rääkida konkreetsetest muusikažanritest nagu deep house ja dub, siis tuleb nentida teatud ortodokssust. Ehk tõesti, kui piirid avada täielikult, siis ruum täitub rutemini ja üllatusmomendid hääbuvad tulevikuks. Ent kvaliteet jääb – maitsekas triiv techno, dub'i ja ambient'i piirialadel ja valdustes. Teisalt on see näide, kuidas minimalism sirutab tiibu elektrooniIise ja klubimuusika näitel. Ehk isegi näeme selles mikroskoopililist mulaaži ilmaruumi laienemisest ja kokkutõmbumisest. Nõnda see helipilt muutub majesteetlikul skaalal mikroskoopiliste ühikute võrra. 

 

7.5 (7.0-8.0)

CLOUDWARMER – Forget Me Nots (2022)

 

Bandcamp

 

• Nu jazz 
• Electronic 
• Sampledelic 
• Hip-hop 
• Downtempo 
• Cinematic 
• Trip-hop 
• Breaks 
• Psychedelic 
• Oldie music 
• Plunderphonics

 

USA projekti CLOUDWARMER'iga on tõstatunud paar küsimust – kas tegu on endiselt duoga (Eddie Palmer, Brett Zehner) ja kas nende muusika on jätkuvalt üksnes teiste muusikale-sämplitele üles ehitatud? Isegi kui Eddie Palmer on jäänud üksinda tegevaks, siis kvalitatiivne tase olemasolevate elementidega albumist albumisse opereerides on niivõrd stabiilne ja kõrge, et võiks vabalt tehisintellektile albumi loomise elemendid sisse sööta, et genereerida uus väljalase. Nagu netiavarustes on aastaid teinud Thomas Park ja djezmusic (tõsi, pean tunnistama, et ei ole algoritmilise ja generatiivse muusika (deterministlikku) erinevust veel lõpuni selgeks mõelnud – juhul muidugi kui nad üks-üheselt kokku ei lange). Huvitav oleks teada, kuidas tehisintellekt teisendab hip-hop'i ja trip-hop'i rütmid, ämbientsed lainetused ning suitsuse jätsu helialged uueks teoseks. Kes teab, võib-olla on tulemus sama piinav kui loksuda bussiga aeglase sõiduki sabas lubatud 100km/h sõidualas. Või siis on tulemus taevalik – tjah, taevalikke albumeid on varemgi sadu loodud, ebaõnnestunuid kordades rohkem (mõttetu klišee, mis midagi ei ütle). See 10-looline üllitis on küllalt kosutav, sügav ja ulakas – keerab gruuvidele poolteisekordse vindi pääle, jätsuvinjetid viirgavad sügavuti, psühhedeelia osutab siin varaseimatele mälestustele ja ähmastele kogemustele, mis ujuvad kokku-lahku niivõrd kuivõrd kuulaja jääb anamneesi ja hajuva vahele lõksu (muusikavärk põhineb samuti meenutamise ja unustamise vahele kinnikiilumises); isegi kui siin puudub duo The Fucked Up Beat'i aegne maavälistel fenomenidel põhinev vandenõuteoreetiline ruudustik. Pealkiri osutab eitusele – negatsioonile, mis samas võimalikkusena on alati olemas. Näiteks see, mida väidetakse mitte olevat – kas see loogiliselt ei tõstatu olemise sfääri? See, mida ei eksisteeri, seda ei saa lausuda. Siin lausutakse, siin ollakse. Ka "hiti" nimega "Revenant" leiame albumilt.

 

8.0 (7.0-9.0)

Dominik Vogel – Open Sesame! (2022)

 

Der Kleine Grüne Würfel

Archive.org

 

• Kraut-techno
• Experimental techno
  
• Techno pop 
• Electronic music 

 

Teatud kõnepruugis paistab rokk- ja elektroonilise muusika võrdlusest välja ühildamatus. Kui räägitakse rokkmuusika arengupersektiivist, siis räägitakse rokkmuusika liikumisest tantsumuusika/elektroonilise muusika suunas, ent mis on elektroonilise muusika väljavaated ses suhtes? Mis oleks see suur, otsustav samm? Võib-olla selline arutlus viib rappa, kuna elektroonilise muusika tuum on loomuldasa varjatusse suunatud. Kuulaja kuuleb teatud tulevärki, sünteetilisi mustreid-helindeid, ent sellega kõik piirdub ja lõppeb. Ka siin 4-loolisel kuuleme sügavamaid ja pealiskaudsemaid rütmistikke, mis võivad kuulajaid kõnetada, või siis mitte. Kui globalistlik olukord muusika arengule on olnud mingi hetkeni positiivne, siis mingist stagnatsiooni hetkest vaadatuna eeldaks suletud situatsiooni, millest võiks midagi erakorralist esile kerkida. Eeldaks klišeede ja stampide tõrjumist. Kuigi jah, globalismi ei saa mõista üksnes geograafilises tähenduses võimal(ikk)uste olemasoluna siin ja üleüldiselt, vaid ka mineviku pagasi olemasolu ja selle koguhulga mõju eri kultuuride tasandil. Isolatsioon on niikuinii tinglik, seda ellu viia, selleks eeldusi luua on problemaatiline. Ehk ajalooliselt murrangulistel hetkedel – näiteks varased elektroonilise muusika albumid, milledest paljud kõlavad ka tänasel päeval innovaatiliselt – on see võimalik. Dominik Vogel'i muusika on tehnopop, millel on Düsseldorfi tugev mekk man. See tähendab masinlikkust ja motoorsust, kuigi ka inimlike nõrkuste möönmist. Masinad, mis tahavad olla oma loojate sarnased, et nonde tugevusi ja nõrkusi tundma õppida, et ennast edasi arendada – et luua endast autarkiline fenomen. Ei ole vist kaua võimalik end määratleda metalse läikega sfääris, tuleb möönda liikumist vastassuunas. Juhul muidugi kui artistil ei ole seesugust renomeed nagu Autechre'il ja Pan sonic'ul. Pisidetailid, mis võivad kõnetada, või siis mitte. Ent õnneks siin helitahud kõnetavad – rasked metalsed rütmid, undavad elektroonilised aparaadid, enesesse käänduvad kajad.

 

8.0 (7.5-8.0)

Brandon L. - enjoy your remaining years! (2022)

 

Bandcamp

 

• Post-folk 
• Experimental folk 
• Lo-fi 
• Singer-songwriter 
• DIY 
• Outsider music 
• Bedroom music 
• Folk indie 

 

See 4-looline üllitis on nii DIY kui (üle)üldse olla saab. Alates kritseldatud plaadiümbrisest, anonüümsuse taotlusest ning sahisevast lindistusest. Lähedane, kes põgusalt kuulis seda, märkis, et see on rahustav muusika. Noh, ilmselt samamoodi nagu The Smiths'i eksistentsialistlikud ajakategooriaid ületavad lood "Asleep", "Back To The Old House", "This Night Has Opened My Eyes". Illinois'i osariigist pärit artist laulab allasurutud toonil elu karmist palest, kiirest aja möödumisest, kaotusvalust ja surma lähenemise tundest, ängist ja piinavast seesmisest valust. Õnnelike isikute nägemine tekitab meeleheidet ning meeleheide tekitab veelgi meeleheidet. Selleks, et sellest väljuda, tuleb ülenduda filosoofi tasandile. Filosoofia on lisaks kõigele elu teadus, mis annab mingil määral küünilisuse ja objektiivse (üleoleku) tunde, et emotsioonidele pasunasse anda. Emotsioonid on küll inimeseks olemise osa, ent tunded-tundmused ei tohi üle pea kasvada, takistamaks ratsionaalsust, teist inimeseks olemise tahku. Muusiku filosoofiliseks instrumendiks on sõnad ja kitarr, mis aitavad neid kuivanud mustreid nentida ja kaardistada. Tõepoolest, temaatikast tuleneva taaga raskust on maandatud lakoonilise kidrasõrmitsemise ja madaldatud vokaaliga,ehkki aeg-ajalt on seda vürtsitatud tahapoole liuglevate kidrade ja unustusse vajunud luupivate helinditega. Kimmas värk. 

 

7.5 (7.0-8.0)

Centre El Muusa – Purple Stones (2022)

 

Sulatron 

 

• Twang
• Reverb 
• Psychedelic 
• Krautrock 
• Experimental rock 
• Indie rock 
• Americana

 

Jätkub Eesti twang'i ja reverb'i saaga – kui varem seostus liikumine suht ortodoksse Holy Motors'iga, siis nüüd on sinna lisandunud kitarridega Misha Panfilov. Lisaks hiljutisele kidrapunkbändi Psychoterror produtseerimisele (ja süntekate mängimisele) mängib ta siin ainult kitarre – klahvpillid on jäetud Vladimir Brodski hoolde. Ent see twang ja reverb on mööndustega – sellele lisandub psühhedeeliasse ja krautrokilikesse kinnisideedesse sukeldumine. Üks neist on nii ilmne, et lõppude lõpuks motoorne käiamine muutub suisa obstsöönseks, et Faust võiks neliku žanri nominaalträki plagiaadi tõttu kohtusse anda ("Boomerang"). Kõige liigutavamad hetked ilmnevad siis, kui Panfilovi slaidkidramängu sugeneb Young'i (või/ja Innes'i) vanishingpointilikku reipust, mis ilma kahtlusteta võimestavad helindit. Aeg-ajalt sekka ka sünteetilis-pastelseid mishapanfilovlikke kaemusi ("1978") ning Tuulise Linna eksperimentaalroki skeene tundlikkust a la The Sea And Cake. Eesti roki ajalukku peaks see jätma jälje kui korralikult viimistletud ja täideviidud üllitis, mis ammutab põranda alt, ent näikse liikuvat peaväljaku suunas. Seda ka võrdluses eelnenud omanimelise (äkilise loomuga) albumiga. 

 

7.5 (7.0-8.5)

The Womb - Silencio 22

Orgonon Sound Machine – Horror Vacui (2022)

 

Soisloscerdos

Bandcamp

Archive.org

 

• Neokrautrock 
• Kosmische Musik 
• Motorik 
• Psychedelic 
• Electronic music 
• Psybient 
• Ambient pop

 

Kuigi plaadiümbris näeb välja kui Meistrite Liiga ametlik jalgpall, ei ole see austusavaldus ei Adidasele ega vutile. Teisalt üks Neu! liige rääkis, et nende muusika inspiratsiooniallikaks teiste seas oli ka jalgpall – edasi-tagasi sagimise dünaamika, tempomuutused ja olukordade vaheldumised. Kõik need esteedid, kelledele meeldib tõmmata joont n-ö kõrge ja madala, st vastavalt kunsti ja spordi vahele, võiksid vastandumisega veidi piiri pidada. Mäng kui selline on ju viimase peal, eriti viimas(t)e kümnendi(te) tase (vaatasin hiljuti üht 1986. aasta MM sõelmängu – eeldasin, et niinimetatud hoovijalgpall veel meeldib, ent asi paistis ikka ääretult mannetuna). Need asjad on tunduvalt sarnasemad kui võib-olla esmapilgul näivad. Veelgi enam – Mark E. Smith tegi näiteks jalgpallitulemuste lugemisest kunstiteose. MES ju teatavasti ei eksinud (oli ka Manchester City fänn). Käesolev seitsmelooline üllitis on pendeldamine krautroki ja psühhedeelse ämbienti vahel – motoorse dünaamika ja hõllanduslike ruumi- ja vokaalparameetrite vaheline sageduste optimeerimine. Ülevust kiirgav tundeviirg läbib kunati lugusid, mis lisab albumile väärtust. Ei ole kõige teravam teos, ent nauditav ikkagi.

 

7.0 (6.0-8.0)

10Konekt – maj.txt (2022)

 

Bandcamp

 

• Kraut-techno 
• Avant-pop 
• Electronic music 
• Synth-punk 
• Minimal synth 
• Motorik 
• Experimental pop

 

Selle viieloolise üllitise puhul kerkib mitu meeldivat tahku esile. Loo "Recoin" algus väga meenutab põrandaaluse Tartu ime Bizarre'i loo "Laizy Sun" käiku. Seesamune ikooniline indilugu ikooniliselt indikogumikult "Sue Darling Is Back To Meet Forwards" (aastast 1997). Aga see on vaid hetkeks, varsti areneb lugu albumile omaseks motoorseks käiamiseks elektroonika ja vokaaliga. Kindlasti on sellel nii mõndagi ühist teutooni protopunk- ja industriaallegenditega Neu! ja Faust, ent veelgi rohkem kerkib see esile süngest ja sügavast alateadvusest, mille tõi laiema üldsuse teadvusesse New York'i duo Suicide. Alateadvusest, mis elab inimese teadvusega perversset kaksikelu; milles teadvus on alateadvusega alatihti murduvas, ent kuidagi ühilduvas vahekorras. Prantsuse projekti muusikas on kohast agressiivsust ja pealetükkivust, ehkki see on tasakaalustatud (pool)varjulise tumedusega – selles sünguses peitubki portaal liikumaks nii ühele kui teisele poole, nii edasi kui tagasi. Ainsaks miinuseks on vokaalne väljenduslaad, tõsi küll, kohati. Lauldud-manatud prantsuse keeles, mis toob esile peenutsemist ja sarmi, ehkki rohkem olnuks helide rõhutamiseks vaja vokaali madaldamist ja pahaloomulist sisinat. Aga lepime tulemusega. Tegu piisavalt põrnitseva (pop)muusikaga.

 

8.0 (7.5-8.5)

Geiger von Muller - Space Digger #2

Ägakäken - Nädalalõpp

Somnoroase Păsărele – ZEET (2022)

 

Mahorka

Bandcamp

 

• Minimalism 
• Electronic 
• Experimentalism 
• Avant-prog 
• Microtonal 
• Avant-garde 
• RIO 
• Ambient 
• Micronoise 
• Electro-acoustic

 

Minimalistlik teos, milles on käivitatud inimese hirmud, et kodumasinad on ärganud ellu ja toimetavad omatahtsi. Kolistavad ja sahistavad, sekka klõpse ja prõkse, kajasid ja pooltoone. Ent miski ei ole juhuslik, kõik on läbi mõeldud ja programmeeritud. Kui miski oligi juhuslik, siis nüüdseks on see pandud oskuslikult masinavärki teenima. Ühelt poolt argine ja kohmakas, ent teisalt on selles tukslevas muusikas midagi ülevat ja õõvastavat. Kainet hirmutavat pragmaatilisust, et kui näiteks kohv või tee saab otsa, siis saab ümbritsevad asjad ja olevused pulbriks lahustada. Loos "TEZE" toimub ideede ja mõtete settimine kaugustest kaikuvate kajade saatel. Vaikiv ori muutub ajapikku häälekamaks ja võtab üle peremehe rolli. Seda faasi rõhutab ilmekalt progelik lõpulugu "TEEZ", milles rifil liuglev agressiivne elektrikitarr astub dialoogi plinkiva elektroonika ja argikolinaga. See on uue peremehe positsioon teenijaga suheldes. See on vaid üks düstoopiast kantud fantaasia, ent ilmselt realistlikum kui arvatagi oskame. Võib-olla hirmsamgi on teadmine, et masinatel võib olla oma loogika, mille käitumuslikku olemust inimene ei oska prognoosida. 

 

8.0 (7.5-8.5)

Ägakäken – AxLxBxUxM (2022)

  

Bandcamp

Trash Can Dance

 

• Avant-metal 
• Drone 
• Extreme metal 
• Death industrial
• Gorenoise
  
• Black noise 
• Dark ambient 
• Ambient drone 
• Crust punk 

 

Ägakäken'i arvustamise alustamiseks oli vaja teha jõupingutusi. Nimelt ei saanud kuulata uues seadmes, mis millegipärast ei ühildunud sinikikuga ega ei olnud sellel ka kõrvaklapipesa; mistõttu tuli kolida vanasse aparaati, et naabritel jõulumeeleolu mitte ära rikkuda ja verivorsti kurku ehmatada. Vaikselt ei ole Ägakäken'it mõtet kuulata, sest energia ja füüsiline laine on osa selle duo identiteedist, mis on arhailine, armutu, küüniline, toores ja roostes, mis tasapisi kokku loksunud 10235 aasta vältel. Kui pidada silmas talvist pööripäeva, siis tegu igati kohase helindiga. Nimi "Ägakäken" kõlab kuidagi võikalt ja sarnaneb kõlaliselt sõnaga "kägiveen", mille rebenemiseI on surnud nii mõnigi loll ja tõbras. Täpsemalt olen viimase kahe kuu jooksul vaadanud seriaali "1000 viisi suremiseks", mille iga episoodi lõpumoraali asemel võiks lihtsalt mängida Eesti duo muss. Vähem targutamist ja rohkem uute meeleoIude loomist! Käesolev album eelnes teosele "Seksiori Indrek", mida pean üheks selle aasta parimaks albumiks (tegelikult kõige paremaks). Ent see ei jää Intsu-albumist palju maha. Ent siiski. See on positiivne nietzschelikust filosoofiast kantud meeldetuletus – suru nõrkused ja meeleheide alla ning küta täiega edasi. Ei andesta ühiskond ega ka lõpuks sina ise endale. Et ühiskond võidaks, tuleb kõigepealt ise(ennast) võita. Nagu ütles üks tark mees René ligi 4 sajandit tagasi – valluta end! Samas viha tuleb millalgi ja kusagil välja valada – positiivses kunstilises vormis. Nende kärisev-põrnitsev metall on kokku joodetud tumemürast, toonelaindustriaalist, mudakoorikupungist, ängistatud hümnidest. Ent nad seadsid sisse huvitava traditsiooni – kogu selle mürgli keskel on üks pika kestusega õhuline (kuigi pahaendeline) tumeämbient/droon-laks. Kuigi lühike lõpulugu on raugel kidraplõnnimisel põhinev nõrkushetk, oli see viljakas sõnnik võimsale järjele. 

7.5 (7.0-8.5)

The Hirundu - Shang

The Hathaway Family Plot – silent panic in public spaces (2022)

 

Bandcamp

  

• Modern classical 
• Art pop 
• Avant-garde
  
• Sound poetry 
• Electronic 
• Noise 
• Musique concréte
• Experimentalism
  
• Contemporary classical 

 

Buffalost pärit muusik Kevin McFadden on kümndate algusest saati üllitanud vähemalt paar albumit igal aastal. Alustanud paari albumiga legendaarse Hollandi netileibeli WM Recordings all, ent plaadifirma tegevuse lakates üllitanud omal käel. Kirjeldamaks ameeriklase loomingut võiks seda teha hiljuti lahkunud Mimi Parker'i ansambli Low näitel – bänd, mis tasahilju ehitas üles oma kontseptsiooni pikki aastaid, et siis kahel viimasel albumil ehitatu konstruktiivselt hävitada. Tõsi, McFadden'i looming on algusest saati olnud avatud kaartidega mängimine, st järjepidev kindlate elementidega opereerimine, mistõttu radikaalsest pöördest ei saa rääkida. Murdumine on algusest saati orgaaniliselt sisse istutatud. Nendeks detailideks on rohkem- või vähemüksildased klaveriakordid, mille ümber askeldavad rohkem- või vähemkripiivad müranikerdused, elektroakustilised ilmingud ja konkreetmutatsioonid. Käesolev üllitis eristub lisandunud vokaaleksperimentidega, mis võtavad kõiksugu kujusid ja varjundeid (nt jantlik operett, luupimistsüklisse kinni jäänud häälikud ja fraasid). Kuigi mainitet kolm elementi ujuvad üksteise suhtes eri trajektoore pidi ja eri proportsioonides, siiski tundub, et tulemus on varasemaga võrreldes ehk naturaalsemgi; kuivõrd tundub, et artistile on oluline leida identiteedi fikseerimispunkt – Bandcamp'i lehel on ta lisanud eraku staatusele ka pianisti oma. Väljapeetud klassikaline muusika igatahes. Aeg viia seesugune muusika suurtesse kontserdisaalidesse.

 

8.5 (8.0-9.0)

Kozstandsya – Make or Break (2022)

 

Bandcamp

 

• Shoegaze 
• Dream pop 
• Indie rock 
• Nugaze 
• Space pop 
• Neo-psychedelia 
• Noise pop 
• Fuzz pop 
• Vaporgaze 
• Electronic

 

Austraalia artist Kozstandsya tegi eelmisel aastal ühe parima kingapõrnitsemisalbumi "Arbitrate". Teha seesugune album AD 2021-2022 tähendab omada sugulust kolme dekaadi taguste teostega (ka visuaalselt – vaadates plaadiümbrist), ent areneda edasi või vähemalt sellest eemale. Huvitav, et telefon pakkus automaatselt sõna "kingapõrnitsemine" asemel "hingepõrnitsemine", mis on ka variant. Teisisõnu, vahtides kingi võib jõuda ka sügavatesse hingesoppidesse (või vastupidi); ent see ei tähenda muidugi, et peaks ilmtingimata tegema introvertset popmuusikat. Võrreldes eelmise albumiga on artist jõudnud nihilistliku(ma)sse (lihtsustatud?) faasi; näidates, et loo sõnumi edastamiseks ja korduvate-muutumatute refräänide vältimiseks piisab loo algusest saati lummav kordusluup sisse lülitada ja lühidalt, ent funktsionaalselt lõpetada. Näiteks lohutada ennast tõe koletust maha surudes ("It Didn't Happen"), gaasiaurudes lenneldes ("Good Girls (Interlude)") ja kõrvaussi produtseerides ("Trying to Reach You"). Kaasmaalane Kevin Parker näitas mainitud lähenemisviisi tõhusust albumil "Currents" seitse aastat tagasi. Kui fotograafias räägitakse tõhusast müravähendamisfunktsioonist kui kvaliteedi näitajast, siis Kozstandsya esmapilgul nõrgestab hämu ja müra kasutamisega popstruktuuri – algul see küll paindub, ent hiljem algkuju tagasi võttes lööb võimsamalt vastu. Ja võnge jääbki lõpuni püsima. Sügavates psühhedeelsetes keeristes ja mälukillukeste tagasisidestuses ülenev, ragisevalt-sahisevalt seinu murendav – õrnalt provokatiivne ja doseerivalt liialdav, ning tänu sellele vaimustav. Ka kuulajale on need 13 lugu väljakutsuvad – hoida end pidevalt helide ja reaalsuse trajektooril, et mitte ära eksida ja uppuda unustusse. Koos Zed-Point'i üllitisega "Lemonade EP" üks selle aasta eepiliseimaid shoegaze-üllitisi. 

 

8.5 (8.0-9.5)

Picard Jolibois – Reflux (2022)

Nowaki Music

 

• Neokrautrock 
• Cover 
• Alternative dance 
• Indietronica 
• Robot pop 
• Electro pop 
• Avant-pop 
• Electronic music 
• Motorik 
• Progressive 
• Techno pop

 

Ilmselt enamusele Toulouse'i duo Picard Jolibois'i nimi ei ütle midagi (juhul muidugi, kui ei olda nende plaadifirma Nowaki Music'u austaja), irooniliselt võiks märkida, et sõna "reflux" ütleb rohkemgi. Eestikeeli tähendab "refluks" tagasivoolu, millel omakorda on tugevalt meditsiiniline tähendusseos. Nimelt tähendab see maohappe tagasivoolu söögitorru, millega kaasneva ärrituse tõsiseimaks tüsistuseks on söögitoruvähk. Ei pruugi, ent võib selleks areneda. Häda korral selle ennetamiseks tarvitage retseptiravimeid. Tahaks loota, et prantslaste muusika ei tekita kuulajas ülestulvavat refleksi, kuigi hape ja sünteetika on selle viieloolise põhilised koostisosad. Selles muusikas on ülevust – seesugust idealiseeritud euroopalikku ülevust, mille suutsid helidesse valada Beethoven, Richard Wagner, Kraftwerk, Neu! ja La Düsseldorf. Ihadele järeleandmatu helikeele lopsakus ja kõrge intensiivsus ületavad omameheliku jõmmiliku jorutamise siin-seal. Avalugu "Longue Marche" on lugu, kus ei jorutata – ollakse suisa vait, lastakse lool areneda imetabaseks motoorik-kriipeks. Ka tõlgitsusversioon David Bowie glämmkupleest "Time" on igati omal kohal. Kuivõrd siinkirjutaja ei ole eriline Bowie talendi austaja, siis arvab sellest sügavusse vajuvast versioonist rohkem (vabandan – kolmandas isikus endast rääkimine on retseptiravimite mõju. Õieti eilse "Rahva Oma Kaitse" otsene mõju). Albumit lõpetav nimilugu on 2022. aasta "Europa Endlos". 

 

8.0 (7.5-9.0)

Mart Avi – Blade (2022)

Bandcamp

 

• Singer-songwriter 
• Art pop
• Experimental pop
  
• Post-pop
• Avant-soul
  
• Sophisti-pop 
• Avant-pop
• Electronic
  
• Alternative R&B

 

Ei meeldinud siinkirjutajale Mart Avi paari aasta tagune album "Vega Never Sets" – pärast eelmist kolme suurepärast teost –, mistõttu ei olnud ma kuigi positiivselt häälestunud uut albumit kuul(a)ma. Õnneks kuulates pessimism hajub ja muusika tõuseb. Loomingulised poorid on taas artistis avanenud ning väljendusrikkus ja tundeküllasus õitseb. Ei ole õnneks enam ühe tuntud muusikaloomisprogrammi šabloonset reetlikkust siin tunda. Tundub, et Avi on ratsionaalselt hakanud loomingulisust kanaliseerima, hakanud varasemat eksperimentaalset tulevärki piiritlema, et anda võimalus endale artistina leida kindlapiirilisem ja kestvam kuvand; et millele ka tulevikus toetuda ja pühenduda. Et saaks leivakäärule ka võid peale määrida. Võib-olla eelneva albumi keskpärasust saabki vabandada teelahkmel seismisest tuleneva ebakindlusega – seevastu praegu on Mart Avi varasema postpopartistina tasa, targu ja kindlalt sisenemas moodsa soul- ja R&B-artisti kuvandisse. Eelpoolmainitet šabloonsus on popmuusikas obligatoorne, iseenesestmõistetav; ent sellega ümberkäimise oskus eristabki meistreid keskpärasusest. Kindlasti üks väljapaistvaimaid (pop)albumeid AD 2022.  

8.5 (8.0-9.0)

Miami Slice – Meet Me in the Stars (2022)

Bandcamp

• Dance pop
• Cinematic
• Disco house
• Post-disco
• Italo disco

Rõõm on kuulda, et ameeriklane Christian Montoya on tagasi. Pärast 5-6 aastast pausi on ta tagasi, olles teinud hoogsa diskoalbumi. Hoogsa ja eklektilise, milles on nii psühhedeelset päikesepaistet, vokaalset Jaapanit kui filtreeritud kinemaatilisust. Kuigi ta on ennekõike tuntud aliasena Decktonic – mille varjus on ta teinud erinevaid stiililisi katsetusi (sh diskomuusikat) –, siis teisalt ei ole ime, et spetsiifiliselt diskomuusika platformiks valis ta Miami Slice'i. Selle aliase all on ta üllitanud kaks suurepärast EP'd – "Disco Cuts" (2013) ja "Brooklyn 2 Brooklyn" (2014). Kokkuvõtvalt – kui on olemas meloodia ja hoog ning seda vürtsitatud asjalike nupukeerutuste ja heeblitõmmetega, siis tulemus võib osutuda meeldivaks maagiliseks stiihiaks. Siin see on. 

 

8.0 (7.5-8.5)

Jonas Hipper - Urban Generation (2022)

 

Free Music Archive

 

• Chilltronica 
• Nu jazz 
• Cinematic 
• Breaks
• Easy listening 
  
• Downtempo 

 

Saksa produtsendi teos köidab avataktist. Ehkki toetudes mitte kõige moodsamatele saundidele, peitub just pisiasjades iva. Nendeks on pealtnäha suva üleminekud ja kramplikud meloodiakatked, unelevad harmoonilised värelused, poolvokaalid ja summutatud helid. Värvigamma on, ent panna näppu peale konkreetsele toonile on raske (ja mõttetu). Helid on kui tolmukübemed, mis ilmnevad valguvihus keereldes-pööreldes. Pealtnäha kaootiliselt, ent tervikpildi olemasolus ei teki kahtlust. Kuigi rütmid on suht tavalised, toimub selle ülakorrusel vilgas elu ja viljakas sagin. Siinkribajale meenutab 10-looline 24-minutiline teos The Flying Lotus'est alguse saanud Lääne ühiskonnale kohandatud rütmimaagiat, mis üle võetud lihtsamatest kultuuridest. Ei olegi palju vaja, et võimendada pealtnäha juhuslik valgusvihk läbi prisma maagiapopiks. Tulem on sageli maagiline ja hüperrealistlik. 

 

8.0 (7.5-8.5)