- Modern classical
- Art pop
- Avant-garde
- Sound poetry
- Electronic
- Noise
- Musique concréte
- Experimentalism
- Contemporary classical
Buffalost pärit muusik Kevin McFadden on kümndate algusest saati üllitanud vähemalt paar albumit igal aastal. Alustanud paari albumiga legendaarse Hollandi netileibeli WM Recordings all, ent plaadifirma tegevuse lakates üllitanud omal käel. Kirjeldamaks ameeriklase loomingut võiks seda teha hiljuti lahkunud Mimi Parker'i ansambli Low näitel – bänd, mis tasahilju ehitas üles oma kontseptsiooni pikki aastaid, et siis kahel viimasel albumil ehitatu konstruktiivselt hävitada. Tõsi, McFadden'i looming on algusest saati olnud avatud kaartidega mängimine, st järjepidev kindlate elementidega opereerimine, mistõttu radikaalsest pöördest ei saa rääkida. Murdumine on algusest saati orgaaniliselt sisse istutatud. Nendeks detailideks on rohkem- või vähemüksildased klaveriakordid, mille ümber askeldavad rohkem- või vähemkripiivad müranikerdused, elektroakustilised ilmingud ja konkreetmutatsioonid. Käesolev üllitis eristub lisandunud vokaaleksperimentidega, mis võtavad kõiksugu kujusid ja varjundeid (nt jantlik operett, luupimistsüklisse kinni jäänud häälikud ja fraasid). Kuigi mainitet kolm elementi ujuvad üksteise suhtes eri trajektoore pidi ja eri proportsioonides, siiski tundub, et tulemus on varasemaga võrreldes ehk naturaalsemgi; kuivõrd tundub, et artistile on oluline leida identiteedi fikseerimispunkt – Bandcamp'i lehel on ta lisanud eraku staatusele ka pianisti oma. Väljapeetud klassikaline muusika igatahes. Aeg viia seesugune muusika suurtesse kontserdisaalidesse.
8.5 (8.0-9.0)
