The Hirundu – Rustica Radio (2022)

Pitch And Putt

Bandcamp

• Drone
• Microsound
• Avant-garde
• Experimental electronica
• Musique concréte
• Avant-electronica
• Drone
• Abstract
• Experimentalism
• Acousmatic music
• Ambient
• Microtonal

Mida vanemaks Johnny Crewdson jääb, seda süngemaks ja abstraktsemaks muutub tema ühemeheprojekti The Hirundu kõlapilt. Inglismann, kes 80ndate lõpus tele vahendusel Happy Mondays'i laivist inspiratsiooni saanuna hakkas kamraadidega tegema kodusalvestatud (kidra)mussi, mis kõlaliselt ennetas Ariel Pink'i kümnendiga. Helipilt on pika aja vältel muutunud, kõiksugu käike ja põikeid on kompromissitult proovitud; ja seda edukalt. Meenutab ses plaanis MES'i ja The Fall'i, kuigi stiilirohkuselt ületatakse Manchester'i legendit. Üllitiste arvult veel jäädakse maha. Lõnguse ekspressiivsus on muutunud vana toriseja detailidesse takerdumiseks. Detailidesse takerdumise armastuseks. Ja takerdumisest väljapääsu leidmise naudinguks. Siinkirjutaja tõlgendab pealkirja ja albumit vanaaegse raadioaparaadiga kusagil perifeerses maapiirkonnas kunati informatsiooni laiast ilmast hankimise ja töötlemise protseduurina. Enamus aega helipilt kahiseb-sahiseb, vahel hakkab isegi piiksuma ja pulseerima; aeg-ajalt kandub kuulaja kõrvu kiirendatult, vahetevahel tsükli lainepikkus muutub. (Des)informatsioon jõuab katkendlike bittidena kuulajani – jõuab küll, ent ilma tähenduseta. Selles edastuses võib tajuda uudise edastamise ja vormi agressiivsust või neutraalsust, ent ideoloogiline tahk taandub. Mainitud osise tahtlik ärajätmine osutab teose puhastavale iseloomule kaasaja informatsiooni ülekülluse tingimustes. Või andes asjale iroonilise keerme, kui teave jõuab kõlaritesse ümberpööratult. See on test kuulajale – kui väga ta januneb info järele – kas ta pöörab faili "õigetpidi", saamaks teada "tõde"? Väga eksperimentaalne kraam, mis väga peenelt läbi mõeldud-piiritletud ja seejärel teostatud.

8.5 (8.0-9.0)

DarkHollow – El Infierno Eterno de Satan (2022)

Skull Dungeon

• Raw black metal 
• Extreme metal 
• Crust punk
• Black metal 
• Gorenoise 

Kust mujalt võiks tulla ehedam black metal'i esindaja kui mitte Mehhikost. Riigist, kus asteekide ja konkistadooride jõhker pärand on nii geneetiliselt, kultuuriliselt kui asjaajamise viisilt kandunud kaasaega. See ei ole ilmselt moraalse hinnangu küsimus – see taandub pelgale ellujäämisele, see on kohastumus. Lihtsalt ärge ette jääge! Kui jääte, siis kaitske end! Seal on ka ametlik surmakultus – kummardatakse kolpa ja luid. Neitsi Maarja asemel vahib vastu Vikatimees. Kellele on toodud vägevaid skalpe – alates maffiasõdades keedetud õnnetutest ja bussitäite kaupa mahalastutest. Kõige suuremad ohvrid tuuakse hoopis narkoga; kahtlustan, et mehhiklased rohkem või vähem (ala)teadlikult maksavad narkoga Ühendriikidele kätte riigi põhjaosariikide anastamise eest paarisaja aasta taguses sõjas. Sellest tulenevat ohvrite kogust on ilmselt võimatu kokku arvutada. Seevastu DarkHollow konkreetselt näikse oma lähenemisega õiendavat arveid liikumise sisese ketserlusega a la Dimmu Borgir'i naeruväärsuse ja teisalt kaasaegsete ristanditega. See siin on luudeni paljaks kooritud, dementne ja korisev, trotsiv ja kompromissitu, ammutades jõudu hardcore'i võimendatud versioonist crust punk'ist ning teisalt dementsusest joobuvast gorenoise'ist. See on nihilistlik ja kannibalistlik, hakates mingitel hetkedel iseendal näppe ja varbaid otsast järama. Elektrijuhtmed punduvad mustava helitsunami käigus, vaimse tervise kontrollmehhanismid plahvatavad pinge all, aja ja ruumi koordinaadistik põleb tuhaks. Punk on tõepoolest 70ndate lõpust olnud peaaegu kõige järgneva isa ja ema. Olgu selleks kas intelligentselt ekspansiivne post-punk ja post-hardcore või siis teisalt vabastatud energiale ja brutaalsusele rõhuvad harud. Ühest sellisest kasvas välja äärmuslikem – toores bläkk. Võimas album, ilmselt muljetavaldavaim omasuguste seas AD 2022 (koos Eesti duo Ägakäken'iga). See album ei ole valiku küsimus – see lihtsalt on kohal. 

8.5 (8.0-9.0)

Graham Dunning – Silo (2022)

Fort Evil Fruit

• Tech-house 
• Electronic music 
• Conceptual 
• Deep house 

Ühendkuningriigi pealinnas elutsev produtsent on tuntud muusikaliste instrumentide ümberseadistaja ja ehitajana. Kui varem keskendus ta raudvarale, siis seekord kasutab ta helide tekitamiseks tekstipõhist sämplisekventserit TidalCycles. Tulemus on nagu peabki olema – nagu hauss ja tehno peavadki vetruma, ent piisavalt nurgeliselt. Ja seda sõna otseses mõttes. Aeg-ajalt rütmid muutuvad mikroskoopiliseks ja hakkivaks, misläbi üllitise tehnitsistlik algupära tuleb tugevalt esile. Näiteks seesugust masinlikku isegenereeritud muusikat on viimastel aastatel kümnete albumite kaupa produtseerinud netimuusika üks sammastest Thomas Park omaenese leibeli Treetrunk all. Mitte kõik albumid ei ole pärlid, ent on ka suurepäraseid näiteid. Üldküsimus taandub filosoofilis-eksistentsialistlikuks – kas on erilist vahet masinal ja artistil, kes produtseerib mitu albumit aastas? Küsimuseasetus on pigem masinale delegeerimise poole kaldu. Kui varem tehnika ja masinad olid abimehed, siis kirjeldatud juhtudel inimene juba loovutab loomeprotsessi. Ehk isegi õigusega. Kuigi see nurgelisus ja heliline tuhmus kõlab vastu (mis on alatihti tervitatav nagu vana VHS-i vaatamine või kassetilt muusika kuulamine), siis inimesepoolne sagedane üleprodutseerimine ja klišeelik vaimuvaesus hakkab veelgi enam vastu. Ütleme nii, et masinat veel hoitakse lõa otsas (st masinale söödetakse bitte sisse ja antakse käitumismustreid ette), kuigi suund on suurema autoriteedi andmise poole. Teisalt peab teadvustama, et masina piiritletuse tõttu on operaator juhitav. Ehkki antud juhul oleks sama tulemus saavutatud kõige odavama süntekaga, mida oleks töödeldud robotlikku algoritmi sisaldava pehmevaraga; siis jah, nood süvahausilikud arengud siin-seal osutavad millelegi märksa keerulisemale masina hingeelus. Täitsa silo! 

7.0 (6.0-8.0)

Zed-Point – Lemonade EP (2022)

Bandcamp

• Shoegaze 
• Dream pop 
• Noise pop 
• Alternative rock 
• Indie rock 
• Nugaze 
• Psychedelic 

Uduselt Albionilt pärit kingapõrnitsemisbändi 5-looline teos võib avakuulamisel panna kulme kergitama. Moonutatud, natuke kõrgeks keeratud või siis pesunäpiga kinnipigistatud ninast tulenev vokaal mürarohkete kidrade ja droonivate klahvpillidega (sealhulgas katedraalioreli varjundiga) nõuavad, võtavad ja loovad oma ruumi. Meeldib pealtnäha lohakas produktsioon, ent see on vaid efekt. Tegelikult on iga kiht väga põhjalikult läbi komponeeritud, et sageduste vektoriaalne jõud koonduks ühtseks ühesuunaliseks mürarusikaks (vältimaks sageduste sattumist üksteisega vastamisi). Mitu jõulist kihti on koondunud üksteise peale, mis tektooniliste platoodena üksteise suhtes nihkuvad ja horisontaalselt ihuvad. Kuulajas tekitab see meeldivaid külmavärinaid. Taevalik müraapoteoos on "The Things We Leave Behind" – müra võimendatud horisondini, mis on õudukas ja märg unenägu ühtaegu. Vaevu suudetakse lugu koos hoida, vaevu hoida kontrolli alt väljumast. Ent ka teised lood on samas protsendis. Kindlasti ei saa üle ega ümber võrdlusest My Bloody Valentine'iga; ent kui MBV muusikast on saanud kvaliteettoode, mille iga nurka ja tahku on analüüsitud ja iseenesest mõistetavaks seletatud kõiksugu nurkade alt, siis Zed-Point'il on alles anonüümsus, see ehtne vahetus, mitte vahendatus. Päeva lõpuks kõlab see ühe lõputu lummava mürajoiuna. Nagu päeva lõpus kulistada üks kosutav pakk värskendavat õunamahla. Ka on siin üks vastus küsimusele, et mis eristab nugaze'i klassikalisest kingapõrnitsemisest. Nimelt on vokaal ülejäänust välja lõigatud ja ornamentaal-ekspansiivselt helimiksi lävepakule käivitajaks-tujusuunajaks asetatud. 

8.0 (7.5-9.0)

Jacaszek, Romke Kleefstra, Jan Kleefstra – IT DEEL I (2022)

 

Moving Furniture 

 

• Modern classical 
• Art music 
• Musique concrète 
• Post-rock 
• Ambient drone 
• Conceptual 
• Electronic 
• Ambient 
• Spoken word 
• Organic electronica 
• Post-classical 
• Electro-acoustic

 

Eesti filmisõpradele tuttav Poola helilooja Michał Jacaszek – kes helindas filmi "November" – on mestinud Kleefstra vellekestega, et juhtida tähelepanu inimlooma arutule käitumisele looduse suhtes. Õigupoolest on see Hollandi vendade looduse kaitsmise projekti esimene osa, mille raames nad teevad koostööd erinevate muusikutega, st esinevad ja salvestavad laivis. Igatahes avang mainitet seeriale on muljetavaldav – orgaanilised ja akustilised helindid on seotud üheks tervikuks kunstlike elektrooniliste võngetega. Sugereerivalt Jan Kleefstra esitatud friisikeelne sõnaline mana lisab sügavust nii helilisel kui tähenduslikul tasandil. Inimene kui osa loodusest; kui väike osa loodusest, kes ei tohiks muutuda mürgiks teiste osapoolte suhtes. Küsimus ei ole niivõrd looduse hävitamises, kuivõrd paratamatuses taanduda inimlike vajaduse miinimumini (ent kas sellest piisab?). Loodus saab kahjustada, ent selle käigus sureb välja inimene; saamata loodusest emalikku tuge – pärast mida loodus taastub niikuinii, hakates taas pulbitsema elurikkuses. Inimskelettide massid vedelemas linnatänavail, samas asfalt ja betoon murenemas pealetungiva puude ja põõsastiku massiivi all. Inimkolbad on putukatele eluasemeks, abaluude taga otsib mõni varju, taimed tungivad sümfüüsimulkudest kõrgustesse, randmed ja sääreluud on purustatud kõrghoonete lagunemisel eraldunud ja alla kukkunud ehitusmaterjaliga. See on sünge apokalüptiline vaatepilt – eleegia sellele, kes arvas kõike valitsevat. Süngeimad kõlad siin 8-loolisel albumil näikse implitsiitselt sellele vihjavat. See ongi viimne kohtupäev. Alternatiiv sellele vaikselt tiksuvale õõvale oleks tuumasõda – ohverdusakt, mille teostamiseks inimene on liiga arg ja egoistlik (saamata aru, et altarit ja ohvrilooma ei vali enam tema, vaid see on talle juba välja valitud – panustatakse temale). Kiirgus on tapvalt roheline, ent puhas(tav). 

 

9.0 (8.5-10)

The Hirundu - Gabbalinctus

Ägakäken – Seksiori Indrek (2022)

Bandcamp

• Black noise 
• Death industrial 
• Raw black metal
• Rhythmic noise
  
• Freeformfreakout 
• Black metal 
• Ambient drone 
• Psycho-acoustic 
• Avant-garde

 

See album juba mõnda aega ootas kuulamiskorda. Eriti vajasin seda pärast eilset Twitteris nähtu, kus mingi Vika-nimeline nahkpükstes baaba esines agitpropiga vaagnerlastele. See kidra saatel ja sümfosüntidele toetuv virts (kuigi pretendeeris olema rokkmuusika) kangastub ilmselt veel päevi hiljem. Vika Iõikas kui Vikatimees vikatiga – ilmselt ei ole kuulnud linnalegendi sellest, kuidas Vikatimees jõuab ühest kohast teise välgukiirusel. Sellal kui keegi kukub aknast alla ja jahilt merre, sureb samal ajal keegi tankis või Dnepri jõe kaldal. Ilmselt Ukraina väed on talle tänulikud, et Voroneži salgale tehti 500-0 ära. Võiks ju ehk arvatagi, et Surm ise esines seal Vikana, ent Valhalla vürstil on hea maitse – 6-7 aasta eest tegi ta koostööd Pandakaruga (noh, sellega sealt Loomakollektiivist). Teisalt saamaks aru ülevusest, tuleb vahel madalduda. Heita küünilist nalja juhmide üle, teha kitši ja (looma)porri samaaegselt; paisata see neile näkku. Valetada, et nad saavad rokkmuusika elamuse. Kannustada Hitleri lemmikheliloojaga neid, kes võitlevad Ukrainas "natside, sodomiitide, narkomaanide ja satanistidega". Kindlasti ka plutooniumist küllastunud partide ja antrakssääskedega. Vikatimees Vika (vabandust – Vikatinaine Vika) – tere tulemast! Kasutades nime lühivormi – osutamata võidule –, mis meenutab inglisekeelset obstsöönsust. Samavõrd ka saksakeelset väljendit kopuleerumise kohta. Eesti projekti peategelaseks on üks seksinäljas tegelane – üks bonobo sapiens. Siin ta siis karjub oma ihuhädas. Kõik on liidustest lahti rappumas, nii mentaalselt kui füüsiliselt. Vahel on tunne, et piltlikult öeldes paugu kogus ja seemnejuha läbivus on selgelt viimase kahjuks. Ja siis see lõppude lõpuks juhtub, mis juhtuma pidi! Millele järgneb tund aega vaikust. Tund aega ämbientselt voogavat sulnidust, mille jooksul peategelane ilmselt turgutab end sigareti ja banaaniga. Võib-olla kosutab ka kangema kütusega, kuna sätib õhtul Koit Toomega rokkima. On küll hea! See Bonobo võiks ka Bono U2s välja vahetada. 

 

8.0 (7.5-9.0)

Andrew Haines – Wayward Sketches of a Manual Labourer (2021/2022)

Phonocake

• Acid techno 
• Acid house
• Ambient pop 
• Ambient techno 
• Psychedelic 

Kõmri Andrew Haines'i album tuletab meelde aegu, kui põrandaalune tantsumuusika oli teelahkmel. Laohoonetest suunduti edasi ristteedele. Teelahkmel mitte seetõttu, et olnuks mingi välise sunduse tõttu vaja liikuda siia või sinna, vaid valikuid oli palju. Ning valikute paljusus sai ka ka reaalsuseks. Rütmiline subliimsus ja haudjas tämbrilisus lahknes mitmeks haruks. Üks osa liikus (et mitte öelda eemaldus) abstraktse eksperimentaalmasinliku maastikutele või laskus süvikutesse (Aphex Twin, Autechre), teine haru püüdles sisekosmosesse unelevate rütmide ja unustust võimaldavate sünteetilistesse pilvedesse viskumisega. Asja ajasid veelgi keerulisemaks hulk kidrabände, kes armastasid murtud rütme, ent jagunesid samuti nimetet tendentsidesse. See teine haru arenes peaasjalikult trummi ja bassi ning hausi suunas. Hauss (millel oli juba varasemast tugev põhi all) õigustas end, ent trumm ja bass mõne aasta arenedes kujunes tüütuse võrdkujuks. Andrew Haines'i muusika otsib ühelt poolt kokkupõrget vana hea 80ndate lõpu reivimuusikaga, ent leiab õige sügavuse detroitiliku süvahausi ja orbiliku ämbientvibratsiooni praktiseerimisel. Tõesti resoneerub – ja veel kuidas!

8.5 (8.0-9.0)

Elvii Marten – Mohelemenc (2022)

Cavern Brew

Enoughrecords

Bandcamp

Free Music Archive

Archive.org

Scene.org

Jamendo

• Free jazz 
• Avant-jazz 
• Improvised music 
• Experimentalism 
• Electronic 

Džässmuusika mõistmise ja mõtestamisega on nii ja naa. Ühelt poolt on jäts kogu aeg kaasajastunud ning kas jagunenud paljudeks harudeks või moodustanud teiste stiilidega ristandeid; teisalt jääb küsimus muusikastiili olemuse järele, kuivõrd erinevus tavalisest poploost on struktuuriliselt vägagi erinev. Ilmselt ka emotiivne konverteerimine on teistsuguse iseloomuga. Üheks küsimuseks on, et kuidas jätsu peaks hindama? Kas selleks kasutada popmuusika hindamise standardeid või peaks jätsu jaoks spetsiifilise (kirjeldamis)keele välja mõtlema? Läheb vist liiga keeruliseks. Ehk piisab, kui esimese eeldusena kaardistada konkreetse taiese piirid ja võimalik intensiivne siht. Kuigi jah, lõpliku hinnangu annab kuulaja isiklikust heaolust lähtuvalt, mis omakorda põhineb isiklikul muusikalisel kogemusel ja kvalitatiivsetel standarditel. Ilmselt ka võrdlusmoment artisti varasema looduga, samuti kaasaegsete ja eelnenud žanrite viljelejatega ei ole tähtsusetu. Leedu eksperimentaatori Martinas Rakshtinas'e järjekordne džässalbum võrreldes tema sel aastal varasema looduga (Martin Rach And His Imaginary Band`i nime all suurepärane album "Year of the Goat") on aeglustatud, ehk ka nurgelisem ja happelisem – mitte et elektroonikat oleks rohkem (seda siin jätkub, ilmnedes erinevates variatsioonides), aga puhkpille on korralikult väänatud ja tükeldatud. Ebatavaline vabajätsualbum on see 8-looline, kuna hoog on maha võetud ning heliepisoode vaadeldakse suurendatult ja kaemuslikult. KorralikuIt lõikav kuulamine, mida ei peakski eelmise albumiga võrdlema, vaid arvama sellest kui järjest (hoolimata tõigast, et on väljastatud teise pseudonüümi all). Kindlasti isiklik eksperimentaalelektrooniline taust ja mõtlemine annavad asjale teistsuguse tunnetuse. 

8.0 (7.5-8.5)

Tobikiri Man トビキリマン – Cheers EP (2022)

Furnishings

• Vaporwave 
• Electronic pop 
• Smooth jazz 
• Easy listening 

Hea on meenutada aegu, kui väidetavalt rohi oli rohelisem ja taevas sinisem. Süüvida pildialbumitesse, millede infokandjatel on ontlikud pereisad ja sünnis naispere. Meenutada ja seejärel ohata, et tänapäeva (liberaalne) maailm on kuidagi ohtlik ja vähemväärtuslik koht. Tõele au andes ei olnud tollases maailmas valskust, silmakirjalikkust või erinevat liiki kuritarvitamisi kuidagi vähem – pigem vastupidi. Kõik naeratavad, varjates oma suuremaid ja väiksemaid patte. Lisaks võib kindel olla, et näiteks aastat 2022 meenutatakse kolme kümnendi pärast samamoodi helesinistes toonides. Teine asi on kogu see visuaalia – eriti NL lagunemise järel Lääne ihalusse uppunud endise sotsriigi kodaniku puhul, kelle meeled tinistati "Santa Barbaras", "Vaprates ja ilusates", "Melrose Place`s". Kogu see natuke ülepunnitatud, ent ikkagi stiilselt väljamängitud elegants virdab erksavärviliselt reaalsuse ja fiktsiooni vahepeal. Selle lühikese (11 minuti pikkuse), ent siiski viiest loost koosneva EP irooniline sõnum näibki olevat igat nooti ergastada viisil, mille kohta vanarahvas ütleks, et liiga ilus, et olla tõsi. Ent muusikas on liialdused lubatud – isegi eeldatud ja julgustatud. Ka mäluga tehakse trikke – näiteks (siinkirjutaja lemmikansambli) The Smiths'i muusika on eelpool väljatoodud seriaalidest vanem, ometi siinkirjutaja ei taju kuidagi bändi suhtes nostalgiat ja selle eelduseks olevat ajalist distantsi. On üks album – Michael Jackson`i "Thriller" –, mis on nii ilus kui ka tõsi kunatise olemasoluna (st sõltumata ajahetkest – ka spekulatiivsel ajahetkel minevikus). Muideks, täna on sünnipäev (lemmikkitarristil) Johnny Marr'il; lisaks veel My Bloody Valentine'i trummaril Colm Ó Cíosóig'il ja...Mart Helmel (tuntud ennekõike poliitilise goregrind'i/agitgrind'i viljelejana). Ühesõnaga, hea kuulamine nii hommikusse kui öhe, nii päikesepaistesse kui vihmavalingutesse. Üllitis võiks vabalt väärida maksimumpunkte, ent nagu juba korra öeldud – liiga ilus, et olla tõsi. 

7.5 (7.0-8.5)

Faust – "Daumenbruch" (2022)

Bandcamp

EROTOTOX DECODINGS

• Krautrock 
• Experimental rock 
• Avant-rock 
• Psychedelic 
• Electronic 
• RIO 
• Art rock 
• Avant-prog 
• Noise rock 
• Electro-acoustic 
• Space rock 

Hämmastav on jälgida Saksa eksperimentaalroki lipulaeva järjepidevust ja vitaalsust sellal, kui CAN'i 4 liikmest kolm on lahkunud (paradoksaalsel kombel kõige vanem liige on elus; ülejäänud kolm on lahkunud nooremast vanemani), paljud Faust'ist inspireeritud pundid on lahku läinud ning bändi helde ja pühendunud mentor Nettelbeck on surnud. Tõele aru andes ka Faust oli paar dekaadi laiali enne, kui otsustati taas 90ndate keskel kokku tulla. Mingil hetkel toimus ka bändi kaheks jagunemine, kui ühte bändi kehastust algliikmetest vedasid Peron ja Diermaier ning teist kollektiivi juhtis Irmler. Irmler'i kamp pani 2010. aastal pillid kotti. "Daumenbruch" on taas huvitav koosseisuliseIt, kuna lahkunud on Peron ning algliikmetest on asemele tulnud Wüsthoff (kusjuures esmakordselt pärast 70ndaid); liitunud on mõned Einstürzende Neubauten'i liikmed (Unruh ja Arbeit), Stadtfischflex'i Bastiasen, Schneider TM'i DresseIhaus ning paar muusikut veel on panustanud 3-loolisse albumisse. Kui Irmler'i koosseis salvestas viimaseks jäänud albumi "Faust Is Last" 2010. aastal, siis albumikaanel sarnaselt debüütalbumile oli röntgenülesvõttes rusikas. Käesoleva albumi kaanepilt võib kanda sama osutust. Või siis mitte? On see hoopis eelneva kuradile saatmine ja uus algus? Kuulates noid kolme pikka kompositsiooni tuleb nentida, et Faust'i vägi ei ole vaibunud. Sarnaselt ühinemisjärgsetele albumitele on siin intensiivset industriaalset käiamist, ent ehk rohkemgi kui varasematel albumitel pärast uuesti alustamist on siin siuglemas-liuglemas avangardistliku progeroki/RIO elemendid. Kui Faust'i algusaegade helikeele tunnusmärgiks oli ootamatute pöörete tegemine, kui helikeel võis näiteks loo siseselt muutuda 180°, siis hiljem – k.a siin – hoitakse endid ses suhtes vaos. Kompositsioonid ei lagune koost, energiapoom püsib raudse rusikana koos. Minimalistlikult uuritakse nii sise- kui välikosmost, nii mikro- kui ka makrotasandit. Võib kõlada improvisatoorse muusikana, vist küll olemata seda (kui jah, siis lühikeste intervallide lõikes). Lood on erinevad, ent moodustavad seostatud terviku. Kokkuvõtvalt saab nentida, et Faust erinevalt paljudest ei ole vanuigi muutunud iseenda haledaks luitunud varjuks. Nad ei tekita kõhklusi omaenda eksistentsi mõttekuses. 

8.5 (7.5-9.0)

Gypsy – Before We Disappear (2022)

Rodent Tapes

• Krautrock 
• Art pop 
• Post-rock 
• Experimental 
• Plunderphonics 
• Sound collage 
• Ambient pop 
• Hauntology 
• Post-psychedelic 
• Avant-pop 
• Sampledelic 
• Hip-hop 
• Post-pop 
• Spoken word 

Kui ei teaks, et artistil Gypsy (aeg-ajalt ka Arzathon) on kodanikunimi, arvaks, et tegu on ähmastunud identiteedile panustava kunstnike kollektiiviga – ei ole ju igaühe võimuses luua sadu albumeid (Archive.org annab üle 500 vaste, mis on kogunenud antud tegija nime all). Netimuusika maailmas on ta ilmselt kõige viljakam artist üleüldse, kellega üksnes Thomas Park suudab konkureerida (ka Iisraeli artist Wings of an Angel on sama viljakas – ehk koguni viljakam), ent ta ei ole nii mõistetavalt selle liikumisega seotud). Mõlemad mehed on ühed vähesed, kes sisuliselt võrguleibelite algusaegadest on tegutsenud ja jäänud sellele truuks (enamus on kas muusikaga või siis liikumisega lõpparve teinud). Ka käesolevasse aastasse mahub muljetavaldav hulk albumeid, mis on antud omaenese Rodent Tapes'i all välja. Võib ju imestada, et kuidas ta taolise loomingulise koormuse all vastu peab, ent teisalt võimaldab looming tal annetuste abil piskut teenida ning sellega nipa-napa välja vedada. Muusikaliselt on tegu maitseka rootsi lauaga, mille puhul oleks pigem paslik küsida, et mida see ei sisalda. Ei sisalda see sel korral klubirütme, küll aga krautrokilikku motoorset käiamist ja wagnerlikku ülevust, kunstpopilikke kammervorme/ämbientpoppi/postrokki a la karjääri teise poole Talking Heads (olles huvitavamgi kui Briti legendid), isegi efemeerset hiphoppi ja kummituslikku õõvaelektroonikat (seesugust, millega otsa tegi lahti The Caretaker). Ühe põhilise ilminguna tuleks välja tuua helikatketest uute vormide loomist, millest kostub läbi nii tuttavaid helindeid kui loo jutustamisele rajatud kompositsioone. Tekst, mis sealt kostub, on vabadusideaale toetav ja humanistlik, totalitarismi ja tehnoloogiast tingitud võõrandumist vastustav; teisalt võidakse üksikasjalikult edasi anda mingi objekti ehitusplaan ja kirjeldada selle parameetreid (kuivõrd seda toetab asjalik muusika, siis on seegi veenev ja täitsa asjassepuutuv). Väga asi kokkuvõttes! 

8.5 (7.5-9.0)

SUICIDAL MEDITATIONS – Suicidal Meditations (1990/2022)

CS Industrial 1982-2010

• Industrial music 
• Psycho-acoustic 
• Sound poetry 
• Experimentalism 
• Post-psychedelic 
• Noise 
• Avant-garde 
• Musique concréte 
• Minimalism 
• Rhythmic noise 
• Electro-acoustic 

See 4-looline üllitis anti esmakordselt välja 1990ndal aastal. Tšehhi ja Slovakkia (st peamiselt Tšehhoslovakkia) industraal-, müra- ja raskema kõlaga eksperimentaalmuusikat koondav leibel CS Industrial 1982-2010 on asja üles leidnud ja taasavaldanud. Nüüd on lisandunud nimetatud plaadifirmale ka Noise Margin, jagades sageli ühiseid albumeid (selle vahega, et Noise Margin üllitab albumeid alatihti füüsilisel kujul). Metall ja klaas kliriseb, vaevatud hääled on koondatud põrgulikesse kordustesse, millest ei pääseta, vaid põletakse puhastustules kenasti lõpuni. Seda albumit võiks ka mõtestada varase Einstürzende Neubauten'i ja Steve Reich'i ristsugutisena. Kordustest tulenev intensiivsus ja metalse kõla raskepärasus ja üksteise selga kuhjumine annavad 4-loolisele iseloomu ja fookuse. Teisalt seda raskepärasust leevendab naturaalsus – meisterlikult, st nähtamatult põimitud konkreethelid-loomuliku heli kihid annavad teosele hingamise. Tõepoolest, väga veenev industriaalmuusika näide (lagunevast) idablokist; mille eesotsas oli sealne eksperimentaalmuusika käilakuju ja mõjuisik Jaroslav Palát.  

8.5 (8.0-9.0)

Ratkiller – Leather Squeaking Softly (2022)

 

 Bandcamp

 

• Sound collage 
• Sampledelic 
• Avant-garde
• Black noise
  
• Experimentalism 
• Electronic 
• Noise 
• Post-industrial 
• Post-psychedelic 
• Psycho-acoustic
• Musique concrète 
• Acousmatic music 
• Freeformfreakout

 

Mihkel Kleis on Eesti põrandaaluse muusika väljakuulutamata täht, kelle muusika leiab äramärkimist, kelle arvamus teiste muusika kohta omab tähtsust – seda ennekõike asjalikus peamiselt muusikale pühendatud sotsiaalmeediakeskkonnas Rate Your Music. RYM-s saab järgida, mida üks või teine kasutaja on kuulanud ja kuidas hinnanud-arvustanud. Vähemalt sama olulised on isiklikud mingisse teemasse puutuvad listid, Kleisi puhul ennekõike toore ja obskuurse black/death metal'i ja autsaidermuusika väljundid. Ennekõike  need stiilid – rõhutan. Ligi 30000 albumile hinnangu andmine praeguseks hetkeks on igal juhul märkimisväärne näit. Võib mürki võtta, et RYM-u 700000 liikme seas on ta ponnistusi märgatud. Selle kõrval on ta jõudnud muusikat luua, ning projektegi lisaks asutada (DJ Court Rat) kas siis üksi või kellegi teisega koos (Gnomorox). Tõsi, varasem projekt EDASI on taandunud ning selle asemele on kerkinud Ratkiller. Käesolev kahest pikast kompositsioonist/liikumisest koosnev teos on sarnaselt Ratkiller'i varasematele teostele sämpledeelne ja fragmenteeritud  – või oleks õigem öelda polüfooniline. Mitu erinevat fraktaalset liikumist samaaegselt toimumas. Liikumist teatavasti iseloomustab muutumine – ühest kohast teise ja seisundite vaheldumine. Ka kohtade vahetamine on asjakohane, mis on omaette liikumise vorm. Siin see on – kui algus on ehk kompiv ja ajunikkuvalt monokroomne, siis õige pea pääseb peadpööritavus valla. Ründavad ja Iudinal pealehüppavad rütmid kui tulnuka sigitatud värdid vastavas linateoses; vaimuhaigla klientide valu ja ängi dešifreerimatud skisoidsed väljendused ühe loo mingis osas. Võib ju küsida, et kui massiivse võimendusefekti alla panduna kõlaks (kunst)naha naksumine selliselt nagu see siin kõlab. Häiritud aju on selleks võimendiks, mis sellist heli võimendab ja moonutab; eelkõige sellest häirida laseb, indutseerides müra ja vabastades end mentaalsest industriaalihaluse koormast. Nii ihalusest kui lihalusest. 

7.5 (6.5-9.0)

Pan American – Alpalhão (2022)

Bandcamp

• Field recording 
• Ambient 
• Musique concrète 
• Ambient dub 
• Post-classical 
• Soundscape 
• Organic electronica 

Mark Nelson oli 90ndatel Labradford'i liige; Labradford liikus muusikaliselt kusagil ämbiendi ja postroki vahel. See tähendab, et pigem atmosfäärilised helindid kui kitarri kääksutamine ja seksuaalne puusanõksutamine kuuluvad ameeriklase muusikalisse genofondi. Järgmise kollektiiviga Pan American lisandus veelgi enam õhulisust ja eksperimentaalsust dub'i ja jätsu vahendusel. Kuigi viimatimainitud žanrid olid siiski vaid katsetus, hülgamata ideaali, loomaks täiuslikku helipanoraami. Lähedale jõuti albumiga "Quiet City" (2004, Kranky). Uus 12-minutiline üllitis algab laste häältega tänaval – eks see ole kaheti tõlgendatav. Kunagi tähistas laste kära lootusrikast tulevikku, tänapäeval osutab see pigem planeet Maa homo sapiens'ist kurnatusele. Sellele järgnevad kompositsioonid, milles inimene on kõrvale või seljataha jäetud, ning kibemagus üksildus seguneb (hinge)kriipiva iluga. Kõik voolab ja vuliseb, ent mingi kummaline mahajäetuse tunne valitseb helide taga. Justkui inimloom ei suudaks leppida mõttega, et maailm võiks eksisteerida ilma temata. Tõepoolest, ilus ja kummastav on see admiral Nelsoni helimaailm. 

8.5 (8.0-9.0)

Scanner & Modelbau – Loess (2022)

Moving Furniture

• Ambient 
• Drone 
• Microtonal 
• Abstract 
• Ambient drone 
• Electronic music 
• Minimalism 
• Ambient drone 
• Experimentalism 

Legendaarse Robin Rimbaud'i ehk Scanner`i  ja mitte vähem legendaarse Frans De Waard`i (tuntud ennekõike muusikakriitikuna) ehk Modelbau ühisalbumi esimene osa on väga meisterlik ämbientmuusika. Piisavalt abstraheeritud, et hägustada piirjooned nii helis kui mälusoppides. Hägustamine nii helides kui mälus kutsub esile unustuse – unustus on seesugune viirastus, mis võimaldab fantaasial piiritult lennelda, olles mitu sammu eespool kuulaja pertseptsioonist. Ka ei sega hägustumist fraaside korduma hakkamine – ju on valitud õiged, antud kontekstis pihustumist võimendama ja teisalt koondama suunatud fraasid. Isegi kui üllitise keskpaigast hakkab muusika rohkem fokusseeruma ja sobituma juba teada-tuntud klišeedesse ning võib meenuda Brian Eno ütlus ämbientmuusika funktsionaalsuse kohta (ämbient kui pelk sisustusmuusika), tuleb rõõmuga möönda, et mingisugune kaardistamatus ratsionaalses lahtimõtestamises jääb püsima. 

8.0 (7.0-8.5)

Loscil – Sails p.2 (2022)

Bandcamp

• Kosmische Musik 
• Ambient 
• Space ambient 
• Electronic music 
• Ambient drone 
• Berlin School 
• Abstract 

Esimene asjassepuutuv küsimus loomulikult oleks, et mille poolest see album eristub esimesest osast, see tähendab paar kuud varem ilmunud albumist? Ma ei oskagi vastata – võib-olla on siin rohkem kunstilist ämbientmuusikat, seesugust helikonstruktsiooni, mida nimetatakse Kosmische Musik'iks; tõepoolest, mida rohkem ma kanadalase Scott Morgan'i teost kuulan, seda rohkem tundub see austusavaldus Berliini koolkonnale – Edgar Froese'le ja Tangerine Dream'ile. Muidugi on selles ka tektoonilist stiihiat, praginaid elektrijuhtmetes, lõputute lagendike kangastust, ookeanil olemise anonüümsust ning tungi lennata kosmilistes lõpmatustes; ent Saksa meistrite pragmaatiline mõju seab neile eksperimentidele ratsionaalsed piirid. Heli kui voog, kui vormitav mateeria, mille vormimisel on omad reeglid ja eripärad – tulenevalt selle piiratusest. Siin see voogab ja pulseerib, ülenedes ja abstraheerudes. Kui tahetakse startida ja õhku tõusta, tuleb eeldada, et piire on eelnevalt kombitud, reegleid on eelnevalt järgitud ja otsuseid eelnevalt täide viidud. 

8.5 (8.0-8.5)

Tont – Biomass (2022)

Bandcamp

Trash Can Dance

• Drum and bass 
• Ambient dub 
• Organic electronica 
• Psychedelic 
• Dreamwave 
• Field recording 
• Musique concréte
• Downtempo 
• Experimentalism 
• Avant-garde 

Eesti keele seletav sõnaraamat sedastab, et tont on ebamäärane üleloomulik olend, kuri vaim, koll, viirastus vms. Tont kiusab, ehmatab, hirmutab inimesi. Arvestades Siim Kuusemäe kiindumust loodusesse ja loodushelidesse, siis pigem ta kehastub seesuguseks tegelaseks, keda lõunaosariikides tuntakse essütäjä (eksitaja) nime all. Metsavaim, kes salakavalalt meelitab metsas eksleja veelgi sügavamale ja ohtlikumatele metsaaladele (sood, rabad, laukad). Artisti helid on vastupandamatult meelitavad ja unenäolised – tekitavad poolärkveloleku tunnet, mis samas tekitab kuulajas ka mineviku suunas liikumiseks tundmusi, otsimaks ja leidmaks positiivseid mälestusi pidepunktidena. Tõsi, albumi teine pool ilmneb märksa rütmilisema aluspinnasena, kus juba varasematelt albumitelt tuttavlikele downtempo- ja dub-rütmidele lisanduvad aeg-ajalt trummi ja bassi sagedused. Ent see ei ole trumm ja bass ei stiililiselt domineerivas ega ka konventsionaalses tähenduses (mis ruttu muutuks tüütuks). See on kaunistus, mis loomuldasa sulandub ülejäänud tervikusse. Vaevumärgatav, ent tõhus. Kuigi eelmisel albumil „Džunglirada” oli ilmselt hunnituid hetki rohkem, tuleb möönda, et on hüva teos küll. Sobib nii kartulikoore identiteedi, eksootika-müstika kui ka universaalse tundmuse poole püüdlejatele. Selle albumiga (eelneva loomingu taustal) vääriks Tont aasta alternatiivartisti tiitlit.  

8.0 (7.5-8.5)

LFC – Hemorroids Are Burning (2022)

Bandcamp

• Avant-blues 
• Experimental rock 
• Improvised music 
• Psychedelic 
• DIY 
• Outsider music 

Brasiillane Lucas Pastina on algusest saati loonud muusikat, mis on kui ühte jõkke astumine või ühte anumasse sülitamine. Alati sama lärakas, ent siiski erineva läbimõõdu ja kujuga. Ses mõttes, et ühte ja samasse jõkke ei ole võimalik astuda, isegi kui väga tahaks. Ja loomise mõte ei saa ju peituda pelgas kopeerimises –  kopeerimine on kopeerimine. Pöörane kidraväänamisele, läbi filtrite käänamisele ning vokaalmanale rajatud improvisatsioon, mis võimendub avaras ruumis ümberringi. Ka sõnaline pool on selles formaalses kasinuses oluline –  kui ikka pealkirjas viidatud asjad valmistavad (lisaks) peavalu (sic!), siis kunsti tekkele on see positiivne olukord. Või kuidas? Ta laulab – õigupoolest oigab –, ent sellest niikuinii aru ei saa (ja ei olegi mõeldud sotti saama). Kui arvate, et bluusipõhise muusika tõlgendamise ainus radikaalne viis on see, mida pakuvad Jon Spencer Blues Explosion ja Royal Trux, siis arvake uuesti. Kuulake ja kannatage – või tähendab see, et hoopis nautige. 

7.5 (7.0-8.0)

Loscil – The Sails p.1 (2022)

Bandcamp

• Ambient 
• Drone 
• Electronic music 
• Post-classical 
• Art music 
• Ambient drone 

Kanadalased on ämbientmuusika mitteametlikud maailmameistrid. Tim Hecker, Daniel Maze, Dave Zeal ning Scott Morgan aka Loscil on tippartistid, kellede helikõllanduste omamine oleks iga riigi unistus (aga eestlased ei jää vahtralehemaa poegadest-tütardest kuigi kaugele). Morgan on huvitav artist ka seetõttu, et kuulub otsapidi indiroki ringkondadesse, olles olnud ansambli Destroyer trummar. Kanadalaste ämbientmuusika on ilmselgelt mõjutatud boreaalsest (sub)arktilisest kliimast, Hudson'i lahe külmadest tuuleiilidest ja tohutute järvede ja jäämassiivide (peegel)pindadest. Loodus on peegel, mis peegeldab Looja loodut inimhinge. Siin see ilu laotub laiali, viirates ja väreledes, kokku tõmbudes ja avardudes. See ei ole pelk helide järgnevus, vaid märksa sügavam ja mitmetahuline ilmutus. Pealtnäha helgete ja tüünete trillerduste taga taovad kohalike aborigeenide šamaanitrummid tumedamaid ja süngemaid akorde, milles unenäolisus ja reaalsus sulanduvad eristamatuks üheks. Ilus. Väga ilus. 

8.5 (8.0-9.0)